Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Johnny Mnemonic

(jutt aastast 1981)

ajakirjapublikatsioon: «Omni» 1981; mai
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Johnny Mnemonic»
William Gibson «Põlev Kroom» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
0
0
1
Keskmine hinne
4.3
Arvustused (10)

Tekst, millest algas William Gibsoni tõus. Ajakiri «Omni» on ju ikkagi midagi enamat, kui mõni suvaline fanzine, ka tiraazh oli mehine (enam kui miljon eks.) ja honorar oli samuti vinge. Põhimõtteliselt võis paari «Omnis» ilmunud jutu honorariga suhteliselt hästi aastajagu päevi ära elada. Nõnda võib ajakirja «Omni» üsna kindlalt pidada küberpunki (ja ka teiste moodsate suundumuste) ämmaemandaks, sest lisaks William Gibsonile avaldas ta «Omnis» ka teisi noori ja omanäolisi autoreid... ka uuem kohaliku fändomi lemmik Dan Simmons sai ju sestsamast ajakirjast rohkelt tuge.

Jutt ise hakkab hoogsalt peale Johnny lükkab spordikotti arhailise tuki ja neli paari tennisesokke ning läheb oma «partneriga» asju klaarima... ning nii see hakkab!!!

Hea lugu, millest ma siin midagi rohkem rääkida ei soovi – lugema peab! Korduvalt!!! Ja nautima... ainuüksi Molly Minionsi teksade värvi kirjeldus on viite väärt!

Jutust on ka samanimeline film valminud. Heaks tooniks on saanud miskipärast selle filmi kirumine... no ei tea. Stsenarist oli Gibson ise ning pole ka kusagilt tema rahulolematuid avaldusi lugenud. On jah teistmoodi kui jutt! Mis siis? Kindlasti on tegu korraliku vaatemängu ja efektse filmiga... mulle igatahes meeldis. See, et film erilist kommertsedu ei saavutanud... tundub, et selle üle tegijad eriti ei põdenudki... neil vist oligi plaanis teha selline kultusfilm valituile...

Tagasi jutu juurde. «Johnny Mnemonic» kandideeris ka Nebula auhinnale ning jõudis ka «Locuse» küsitlusel esimese veerandsaja hulka. Noh, polnud veel Gibsoni tund tulnud. Tagantjärele on üsna raske juba hinnata, et kas jutt oli liiga uuenduslik, või oli ta seda liiga vähe...

Teksti loeti inglise ja vene keeles

P6hiline on t6epoolest juba Jyrka poolt ära öeldud. Filmiga on sellel jutul ainult ysna libamisi yhist. Ma ei tea miks, aga minule tekkis seda juttu lugedes assotsiatsioon Victor Hugo kirjutamisstiiliga, ainult et kirjeldused on tunduvalt kompaktsemad. Nojah, on kyll hea lugu, aga ei ole mul seda 6iget cyberpunk`i soolikat, nii et yle nelja ta minu käest ei saa. Aga hea on ta kyll ning ma loodan, et minu väheke negativistlik hinnang ei peleta kedagi eemale.
Teksti loeti vene keeles

No mai tea, filmiga võrreldes ei kõlvanud jutt igatahes absoluutselt lugeda. Au neile kes sihukesest jamast sihukese filmi on teinud.
Teksti loeti eesti keeles

väga hea jutt, millest - paraku autori osalemisel - tehti tobe film. kõige olulisem erinevus dolph lundgreni mängitud ambaal, kes jäi jutus suht kõrvaliseks, sai aga filmis ülemäärase tähtsuse. ilmselt vaatajate jaoks, kes oma lihtsameelsuses eelistavad selget hea-paha vastandamist ja "põnevat" tagaajamist.
Teksti loeti inglise keeles

Polnud sel filmil häda midagi. Korralikult tehtud action, pole põhjust iriseda. Aga jutt oli tõesti teistsugune ja parem. Lihtsalt parem.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen näinud kahjuks ainult osaliselt aga nii palju kui nägin on ta jutust täiesti erinev! Ainuke mis neid sarnaseks teeb on sarnased tegelaskujud ja põhiprobleem. Muidu on peaaegu, et täiesti erinevad! Avaldan oma arvamust selle jutu kohta kuna see oli esimene jutt mida ma Gibsonilt lugesin.

Algul ei saanud eriti pihta, et mis värk toimub. Proovisin kõike loogiliselt võtta ja ei saanud eriti aru. Aga siis kui heitsin loogilisuse peast ja muutusin ise ka ebaloogiliseks, lugedes juttu nagu oleksid need üksteise järel mõtetult kirja pandud sõnad hakkasin asjale pihta saama! Ja kui see juhtus hakkas Gibson meeldima. Praegu loen Idorut nii et kui see läbi saab arvustan ka seda.

Lugu ise oli huvitavalt kirjutatud. Lahedad tegelased ja tasemel ülesehitus. Viieline töö!

Teksti loeti eesti keeles
x
Ivar Mällas
13.12.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugesin enne "Tähesõdalasi" ja see ei meeldinud. Seetõttu suhtusin Heinleini lugemisse kõhklevalt. Aga siiski proovisin ja ei pidanud kahetsema. Tegemist on väga haarava looga. Ei saanud lugema hakatagi, kui juba oli läbi.Olin varem sarnaseid filme näinud ja ka mõelnud, mis tunne võib olla inimesel, kes pole veel nakatunud. Seda raamatut lugedes tuli see tunne meelde ja muutis lugemise veel nauditavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kohe kuidagi ei taha sellist teooriat uskuda. Ma arvan, et ühe isendi tapmine ei suuda mõjutada tulevikku, eriti kui tegu on veel putukaga. Neid ju nii palju. Häirisid ka loogikavead. Kui juba taime peale ei tohi astuda, siis ei saaks ju üldse ajas rännata. Kui ikkagi uskuda seda, et pisike muutus minevikus nii palju tulevikku mõjutab, siis miks olid muutused loo lõpus nii väikesed?
Teksti loeti eesti keeles