Kasutajainfo

Katharine Kerr

1944-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

The Man in the High Castle

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Mees kõrges lossis»
Tartu «Aniara» 1993

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
4
5
2
1
Keskmine hinne
4.172
Arvustused (29)

Loetud Dickist küünib kõrgemale üksnes "Do Androids Dream of Electric Sheep?".

Teise maailmasõja on võitnud sakslased ja jaapanlased, kes on maailma omavahel ka üldjoontes ära jaganud, ehkki näiteks Rootsi neutraalse riigina eksisteerib. Romaani tegevus leiab aset Ameerika Jaapanile kuuluvas osas, ajal mil sureb Saksa liider Bormann ning pole selge kellest saab järglane ning kui hull too on.

Keskseid tegelasi on neli - enamjaolt jõukaid jaapanlasi teenindav antiigikaupmees Robert Childan, juudi päritolu käsitööline Frank F(r)ink, tema lahus elav naine Juliana ning kõrge jaapani ametnik Tagomi. Samahästi kui tegelasteks võib pidada ka kirjanik Abendseni keelatud raamatut "Grasshopper lies heavy", milles on kujutatud romaani seisukohast alternatiivajalugu - maailma, milles Reich ja Nippon on sõja kaotanud (mis ei lange kokku küll meie reaalsusega) ning Muutuste Raamatut, mille abil inimesed oma probleemidele lahendusi otsivad.

Kesksetest tegelastest igaühel on mingi probleem või kinnisidee. Childan püüab tulemusteta lahti mõtestada jaapanlaste ja enda suhet, Frank pole üle saanud sellest, et naine ta maha jättis, Juliana otsib oma kohta elus ja on ka ilmselt kõige sümpaatsem tegelane selles raamatus, Tagomit painab mingi abstraktne, lausa haiglane süükoorem.

Kõrvaltegelasi on romaanis veel kümneid, kuid nii imelik see ka pole, kogusummas on romaan tervik ja sealjuures üsna jõuline. Ja tegelikult ei olegi see raamat teab mis megakeeruline.

Kas too alternatiivstsenaarium on usutav või mitte pole nii tähtis, inimesed ja nende käitumine on usutavad nagu Dicki loomingus üldiselt.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Raamatu idee iseenesest on väga hea. Aga mingil hetkel kipub asi justkui koost lagunema, s.t. pole enam eriti arusaadav, mida autor õieti öelda tahab (võib-olla minu enda rumaluse viga). Ainus tõesti huvitav asi, mille ma raamatust leidsin oli see kultuurimõjude pahupidi pööramine - praegu mõjutab Ameerika massikultuur kogu maailma, raamatus aga on ta praktiliselt välja surnud ja selle näidiseid (Miki-Hiire käekell!) otsitakse tikutulega taga, nagu tegelikus elus otsitaks praegu ehtsaid Jaapani kultuuri näiteid, see oli päris lahe, aga ei aidanud kuidagi kaasa tervikliku kontseptsiooni loomisele.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas Philip K. Dicki romaan, mille ma läbi lugesin ning esimene eesti keeles.

Suurepärane alternatiivajalugu, aga mitte ainult – Dick on keerulisem. Lisaks sellele, et sakslased ja jaapanlased Teise Maailmasõja võitsid ja USA vallutasid, on romaanil veel üsna mitu plaani: jaapani ja (natsi)saksa kultuuri võrdlus, ameerika kultuuri juurdunud «Muutuste raamat», ning küsimus, et mis on reaalsus. Viimane kerkib esile selle ulmekirjaniku kaudu, kes seal omas Kõrges Lossis kirjutas ulmeromaani maailmast, kus sõja võitsid liitlased.

See reaalsuse küsimus läbib kogu Philip K. Dicki loomingut ning teda tundnud inimesed on sageli öelnud, et see oli kirjaniku probleem ka igapäevaelus.

Tõeliselt vinge – psühhodeeliline ja zen`ilik alternatiivajalugu.

Kel midagi segaseks jäi (ilma irooniata), soovitan tõesti asi ette võtta ja uuesti lugeda.

Miskit häiris eesti tõlkes, originaalis oli Dick kuidagi teistsugune.

Lugesin mingit intervjuud, kus üks jaapanlasest küberpungi asjatundja ütles, et sihukest nime (Tagomi) Jaapanis pole, aga igale jaapanlasele mõjub see nimi täiesti jaapanlikult.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Raamat, mille lugemine vähemalt minu jaoks oli üsna igav. Selline ajaloo arengukäik, mida autor välja pakkus ei tundunud mingil viisil tõepärane, (natside ja jaapanlaste kultuurist ei osanud sealt küll midagi leida - peale paari stambi]. Kui ta aga midagi muud öelda tahtis, siis ilmselt midagi sellist, mis minu jaoks tähtis ei tundunud. Isegi nüüd, sellele raamatule tagasi mõeldes, kipun haigutama.
Teksti loeti eesti keeles

Ja mis siis oleks saanud, kui Teine maailmasõda oleks teisiti lõppenud... Ma millegipärast Dicki versiooni ei usu, aga raamat oli nauditav sellegipoolest. Üksikuid kohti loen siiani üle. Mõnikord ka kogu raamatut: iga kord leian jälle mõne huvitava pisiasja või stseeni, mis kahe silma vahele on jäänud. Ja need tegelased... Usutavad ja kõik millegipoolest sümpaatsed. Ei ärrita kusagil :) Ega see Dicki maailm väga palju praegusest erinegi... Või pigem nii, et kõik inimtüübid on olemas, situatsioonid ka.. Aga need tükid on teisiti kokku pandud, situatsioonidel on teistsugune taust. Aga filosoofia millegipärast nii sarnane-sarnane... Ja kes siis ikkagi võitis?
Teksti loeti eesti keeles

Midagi maitsvat aga harjumatut tavalugejale, (Ega Eestis polegi korralikku Muutuste Raamatu tõlget, m6ne aasta eest ilmunu igatahes võttis vabandama. Aga Dick on hea , ega tõlkelgi tundu väga viga olema.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloosatanism ja ajaloosatanist Kõrges Lossis. Raske isegi öelda, mis see on: võitja liig kauasest võitmatusest tingitud S&M fantaasiamäng? Alateadlik soov, et kõik oleks teisiti? Kas PhKD on ise see mees Kõrgest Lossist? Ühinen nendega, kes väitsid, et see alternatiiv ei jäta ajalooliselt usutavat muljet. Pigem püüab raamat (olgu siis autori motiivid millised tahes) veenda: ükskõik kui paha poleks meil praegu, on ikkagi hea, et MEIE võitsime. Ja siiski jääb painama: kas ajaloole on alternatiivi?
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen ausalt, et enne seda polnud ma lugenud ühtegi raamatut Dickilt (pärast samuti mitte) ning seetõttu ei öelnud tema nimi mulle midagi. Ainult niipalju,et tegu on peamiselt ulmekirjanikuga (seda BAASi vahendusel). Raamat oli üpris hea, kuid ta ei tõmmanud eriti kaasa. On selge, et Dicki alternatiivne ajaloopilt on igati mõjuv ja võimas, kuid midagi jääb siiski puudu. Dick oli vingelt kirja pannud Ameerika kultuuri ja inimeste mandumise jaapanlaste ja sakslaste ikke all. Agressoreid huvitas Ameerika vanem kultuur, kuid mitte hilisem. Sakslaste ülemvalitsemise all on toimunud maailmas ülikiire progress, Teise maailmasõja lõpust on möödunud vaevalt paarkümmend aastat, kui juba lennatakse teistele planeetidele. Mees Kõrges Lossis jättis sellise pisikese mesilase mulje, kes üritab suurt karu torgata. Tundus, et tegelikult tema romaani seisukohalt alternatiivajalooline raamat ei ärritanudki nii palju sakslasi, see "tapmiskatse" jäi kuidagi üksiküritaja tasemele. Nii et, nagu ma ütlesin raamat on hea, kuid mitte väga hea. Hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Mu esimene Dickiga kokkupuude ning sealjuures üsnagi meeldiv. Olles lugenud Spinradi alternatiivajalugu, kõhklesin, kas midagi sellist üldse veel proovida. Õnneks osutus "Mees..." märksa teistsuguseks. Mõned asjad jäid segaseks (loen kunagi veel, aga praegu 1 hinne alla), ent üldjoontes oli raamat igati tore.
Teksti loeti eesti keeles

Filigraanselt oli reaaluse üle mõtiskletuid nonde võltsitud antiikjubinate raamistikus! Et, kas see asi, mis täpipealt imiteerib originaali on ikka teine ese? Või on sama? Et kas on vahet mittetajutaval või fikseeritval minevikul, kui füüsiline välimus on 100% identne? Ja - mis on autentne ja mis mitte? Autentsuseküsimus avaldubki romaanis mitmel moel - ükski tegelane pole päriselt see, kellena teda alguses esitletakse; kõigil on mingi "teine mina" või teine identiteet. Ning kus eristada tõelisust ja reaalsust, eriti veel siis, kui nende inimeste tegevus keerlebki tõelise-võltsi kindlakstegemises.

Ja see, et romaanil nagu puuduks otseselt süzhee või intriig. Kaamera hakkab ühel hetkel tööle - keskendudes neljale inimesele, kes väga kokku ei puuutugi - nad ajavad omi asju ega jõuagi nende lahendustes kuhugi välja. Ning kaamera klõpsatab ühel suvalisel hetkel lihtsalt kinni. Ja selle paari "võttepäeva" jooksul on Dick ikka väga palju olulist öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et see raamat mul arvustamata on seni... Lisada pole nagu eriti midagi eelnevatele arvamusavaldustele. Kahtlemata suurepärane romaan. Noh, väheke ebausutav muidugi on see USA okupeerimine, aga kusagil pole kirjas, et Dicki poolt loodud maailmas lahknevus reaalsest ajaloost juba varem ei toimunud, kui II ms. ajal. Väga tõenäoliselt oli juba mingil varasemal ajaloolisel perioodil oluline erinevus ressursside jaotumises, mis USA majanduslikult tegelikkusest viletsamasse seisu jättis... Tegelikult meeldis romaan mulle kõige rohkem mingi omapärase ja väändunud loogika pärast, millega see kirjutatud paistab olema -- ebaoriginaalsus on kõige suurem patt, mida oskan kirjandusteosele ette heita ning antud teos selles mõttes küll minult laitvat hinnangut ei pälvi.

20.mail 2002. Kummaline, et ükski eelarvustaja, ka mina ise, pole tähelepanu pööranud romaani lõpuosale, millest tõusevad esile oluliste kohtadena Tagomi nähemus ning Juliana viimane küsimus oraaklile Abendseni juures. Ning Tagomi mõte: "olen justkui mask tõelise elu ees" (tsitaat mälu järgi). Kas Muutuste Raamat ning moodsa ehtekunsti näited olid tegelastele ainsateks reaalsusega (tõelise reaalsusega, milles Saksamaa ja Jaapan kaotasid) ühendavaks niitideks, niisamuti, nagu Ubiku korporatsiooni tooted olid seda tegelastele sama kirjaniku "Ubikust"? "Mehes kõrges lossis" ei seleta Dick lahti seda, kuidas too teine reaalsus tekkida sai, nagu ta teeb seda "Ubikus" (milles muuseas Tiibeti "Surnute Raamatul" on ka oluline koht), kuid üksikute vihjed muudavad "Ubikust" tuntud skeemi siiski aimatavaks.

Teine asi, millest tahtsin täna kirjutada, on teose kirjanduslik tase. Nimelt üle lugedes avastasin, et see sisaldab mitut kirjanduslikult meisterlikku stseeni. Näiteks see koht, milles Childan Kasourade juures külas on. Üldse tundub väikese inimese alanduste ja piinlike situatsioonide kujutamine Dickil väga hästi välja tulevat.

Pärast ülelugemist otsustasin hinde "viiele" tõsta.

10.03.2016: Selle maailma poliitiline kaart on siin.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mõne koha pealt hea, mõne koha pealt igavapoolne mulin... - tulebki ilusti kokku "3". Ei vaidle vastu raamatu geniaalsusele, aga idee üksi ei toida. Ei olnud ju juttu vaid "kaamera lahti - kaamera kinni" tüüpi võttega peategelaste elust, sest juhtus ju palju - Saksa liidri surm ja see pöörane "Võilill". Nõus, et Juliana ja kõik temaga seonduv oli parim, täpsustan aga, et tegelikult ainuke kaasahaarav ja teose pealiini võtmes tähendust omav isik/süžeearendus. Peale mõningate päris heade arutluste oli ülejäänu... noh, oleks võinud ka olemata olla. Ja teose ainuke suurem madinakoht on lahendatud nii taoistlikult, et on tõeline masohhism seda lugeda - hindan seda, kuna see oli ilmselt taotluslik, ent teist korda mitte iial.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et autorile Hugo preemia toonud romaan on saanud nii laia hinnete spektri. See on küll huvitav, kuid mitte eriti üllatav. Sest romaan on tugevalt orientalistliku orientatsiooniga, ja omamata ettekujutust idamaade maailmavaadetest (või loogikast) on sellest romaanist väga raske aru saada.

Alternatiivajalugu (õigemini ajalood) on vaid romaani pealispind. Selle taga on igavesed küsimused: mis on reaalsus, mis saab edasi? Ja vastuseid otsitakse mitte lähtudes euroopalikust loogikast (valge või must) vaid hiina (valge muutub mustaks) või india (valge ongi must) mudeli järgi, kus mõeldakse pigem arhetüüpidega. Punase niidina jookseb romaanist läbi Muutuste Raamat - hiina mudeli (igas olukorras või situatsioonis on peidus tema vastand) täiuslik väljendus - raamat, mille tähendus ja tähtsus ei piirdu sugui vaid lihtsa ennustamisega.

Selles suhtes on väga huvitav hr. Tagomi kuju (käsi ei tõuse seda tegelast nimetamaks lihtsalt Tagomi). See on mees, kelle "mina" ongi idamaine. Romaani ülejäänud tegelased püüavad küll idamaade inimestest aru saada, kasutavad tihti ka Muutuste Raamatut, kuid jäävad sellest härrast siiski kaugele. Märkimisväärne on hr. Tagomi mediteerimine raamatu lõpuosas - seal on otsesed viited Tiibeti Surnute Raamatule (Bardo Thjodol), raamatule, mis on euroopaliku mõistuse poolt raskustega vastu võetav.

Samas on romaan kirjutatud ikkagi ameeriklase (s.t. euroopaliku kultuuri esindaja) poolt, ja ka tegevus toimub Ameerikas. Tulemus on väga mõjus ja tugev.

Teksti loeti vene keeles

Alternatiivajalooline romaan, mille ideestik pole just kõige originaalsem (st. Natsi-Saksamaa ja Jaapan võidavad II MS-i), kuid mis on väga hästi kirja pandud. Eriti meeldis see, et Abendsen oma raamatus ei kirjeldanud praegust maailma, vaid see erineb paljuski praegusest. Samuti meeldis, et Ameerika allakäik algas juba kõvasti enne II MS-i, kuna II MS-iks oli ju Ameerika juba üsna tugev, ja sealt tulenevat kaotust oleks üsna raske uskuda. Samas aga jäi mulle üsna segaseks see "Muutmiste Raamat", ju siis ei ole idamaade kultuuriga niivõrd kursis. Aga see lisas raamatule sellise veidi omapärase ja saladusliku vindi. Kokkuvõttes väga hea raamat. Mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Kõik, mida ma öelda tahtsin, on ühel või teisel viisil eelnevates arvustustes juba ära öeldud. Raamatu killustatus häiris mind veidike, kuid ilmselt oli see vajalik sõnumi esile toomiseks. Hea raamat, kus on palju väärt ideid ja meisterlikult kirjeldatud tseene. Kindlasti tuleb see veel kord üle lugeda, et asjast paremini aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see olnud kahtlemata üks raskemaid raamatuid viimase mitme-mitme aasta jooksul. Nimelt on ta surmigav ja puine. Lugesin ta lõpuks läbi päris pika perioodi jooksul, muude asjade vahele, peatükkhaaval. 
Dicki stiil on antud juhul "kaamera lahti, kaamera kinni" - suvalises kohas toimub ühel hetkel midagi, kaamera käib. Siis äkki toimub mujal midagi huvitavat - plaks esimene kaamera kinni ja teine tööle. Ühel hetkel on käes lehekülg 198 ja kaamera läheb mingis stseenis kinni, igasugused niidid ripakil. Lahtine lõpp pole kindlasti mitte halb tehnika, samuti on hea kui jääb lugeja fantaasiale mõistatada, et mis nüüd edasi sai. Antud juhul saab raamat lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsa ja kõik.

 

Idee oli tõesti huvitav aga ei haaranud tegevus kaasa, karakterid pehmelt üteldes igavad ning vorm suurest dialoogipõhine. 

Peamiselt lugesin raamatu praegu lõpuni, et Peeter Helme "Haakrist ja Ajarelv" saaks tausta. Nimelt on mõlemis ühine joon alternatiivajalugu ning natside võit. Muus osas ei oska veel midagi kosta kuna üks neist kahest on lugemata.

Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

The Man in the High Castle on alternatiivajalugu. Ajalugu muutub 1934. aastal, kui USA president Franklin D. Roosevelt mõrvatakse ja Ühendriigid jäävad Teise Maailmasõja ajal truuks populaarsele isolatsionismi-poliitikale. Ilma USA toidu ja varustuseta langeb Nõukogude Liit kiiresti. Suurbritannia lõigatakse oma kolooniate ressurssidest ära, kui geniaalne kindral Rommel vallutab Egiptuse ja haarab kontrolli Suessi kanali üle. Ja lõpuks... jõuab järg ka Ühendriikide kätte.
 
Raamatu tegevus toimub umbes 30 aastat peale sõja lõppu, Jaapani impeeriumisse kuuluval USA läänerannikul ning Kaljumäestiku neutraalses tsoonis, mille peamiseks eesmärgiks on eraldada esimest Saksa Reichi kuuluvast USA idaosast. Peategelasteks on Robert Childan, americana-antiigikaupmees; Frank Frink, oma päritolu varjav juut; Nobusuke Tagomi, Jaapani kaubandusatašee; Juliana Frink, džuudoõpetaja; ja Rudolf Wegener, salajase ülesandega Saksa ohvitser.
 
Childan, Frink ja Tagomi seotakse erineval viisil salajase kohtumisega, kus peaks midagi arutama San Franciscosse saabuvad pensionil Jaapani admiral ja Rootsi tööstur. Selle kohtumise aga pöörab pea peale Berliinist saabuv teade riigikantsler Martin Bormanni surmast ja sellele järgnev maailma raputav võimuvõitlus. Samal ajal suundub Juliana otsima salapärast "meest kõrgel lossis", kirjanikku, kes on avaldanud alternatiivajaloo sellest, kuidas Saksamaa ja Jaapan sõja kaotasid...
 
On natuke keeruline kirjutada raamatust, mida oled lugenud umbes kümme korda (nii tõlkes kui ka originaalis) - ja mida kavatsed tulevikus umbes sama palju üle lugeda. Aga kui püüda, siis võtaksin selle kokku umbes nii: siin raamatus ei toimu praktiliselt midagi olulist ja ühelgi tegelasel pole suuremat tähtsust, aga samas käsitleb see raamat suuri teemasid ja teeb seda täiesti imeliselt.
 
Ma ütleks, et kõige olulisem teema siin on kaotus. Seda rõhutab hästi asjaolu, et Saksa perspektiivi raamatus praktiliselt ei ole. On põnev, et isegi Jaapan ja Itaalia, kui nominaalsed võitjad, tunnevad selget kaotuseängi. Jaapani vanamoeline, veidi britilik impeerium tegeleb kaubanduse ja infrastruktuuriga, samas kui sakslased terveid kontinente ümber kujundavad ja rakettidega Marsile lendavad. Itaalia impeerium on aga lihtsalt opera buffa, sakslaste armust eksisteeriv naljanumber.
 
Selle kõrval on ka individuaalne kaotus. Sümpaatne aga kalestunud Frink on juudina surmast alati ainult sammu kaugusel. Childan on suhteliselt madal oportunist, aga tema häbi Jaapani okupatsioonivõimude ees lömitamisest kiirgab väga eredalt. Samal ajal on huvitav, kuidas võitjaid imetletakse ja vihatakse läbisegi. Selles mõttes on Jaapan nagu peegeldus meie aja Ameerikast - Childan näiteks tõdeb mingil hetkel irooniat taipamata, et jaapanlased on kogu oma kultuuri mujalt laenanud.
 
Kõige ulmelisem on ilmselt Saksamaa portreteerimine - see kombinatsioon megalomaaniast ja freudistlikust surmakultusest läheneb natuke küll karikatuurile, kuid autor on on sellele põhja loonud hea faktitäpsusega, mis meeldib tõenäoliselt igaühele, keda Teise Maailmasõja ajalugu huvitab. Mingis mõttes on see nagu varajane küberpunk, metsiku teaduse ja sisemise tühjuse kombinatsioon.
 
Ning loomulikult jookseb läbi Dicki üks põhiteemasid - mis on tõelisus? Eksisteerivad selged vihjed paralleeluniversumitele. Kõige põnevam on see, kus võitjariikideks olid Suurbritannia ja USA, kes omavahel võistlema hakkavad, kuid ilmneb ka, et see on vaid üks paljudest. Selle multiversumi-tasandi kõrval on aga ka lähedasem tasand, kus küsitakse, mis üldse eristab originaali ja koopiat (või kahte tõelist eksemplari, millest üks on kuulunud mõnele kuulsusele).
 
See teos on ulmekirjandus parimal võimalikul kujul. Veelgi enam – see on kirjandus parimal võimalikul kujul. Ja see näitab taas, miks kirjandus tervikuna oleks ilma ulmeta mõõtmatult vaesem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles