Kasutajainfo

Katharine Kerr

1944-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

The Man in the High Castle

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Mees kõrges lossis»
Tartu «Aniara» 1993

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
4
5
2
1
Keskmine hinne
4.172
Arvustused (29)

Loetud Dickist küünib kõrgemale üksnes "Do Androids Dream of Electric Sheep?".

Teise maailmasõja on võitnud sakslased ja jaapanlased, kes on maailma omavahel ka üldjoontes ära jaganud, ehkki näiteks Rootsi neutraalse riigina eksisteerib. Romaani tegevus leiab aset Ameerika Jaapanile kuuluvas osas, ajal mil sureb Saksa liider Bormann ning pole selge kellest saab järglane ning kui hull too on.

Keskseid tegelasi on neli - enamjaolt jõukaid jaapanlasi teenindav antiigikaupmees Robert Childan, juudi päritolu käsitööline Frank F(r)ink, tema lahus elav naine Juliana ning kõrge jaapani ametnik Tagomi. Samahästi kui tegelasteks võib pidada ka kirjanik Abendseni keelatud raamatut "Grasshopper lies heavy", milles on kujutatud romaani seisukohast alternatiivajalugu - maailma, milles Reich ja Nippon on sõja kaotanud (mis ei lange kokku küll meie reaalsusega) ning Muutuste Raamatut, mille abil inimesed oma probleemidele lahendusi otsivad.

Kesksetest tegelastest igaühel on mingi probleem või kinnisidee. Childan püüab tulemusteta lahti mõtestada jaapanlaste ja enda suhet, Frank pole üle saanud sellest, et naine ta maha jättis, Juliana otsib oma kohta elus ja on ka ilmselt kõige sümpaatsem tegelane selles raamatus, Tagomit painab mingi abstraktne, lausa haiglane süükoorem.

Kõrvaltegelasi on romaanis veel kümneid, kuid nii imelik see ka pole, kogusummas on romaan tervik ja sealjuures üsna jõuline. Ja tegelikult ei olegi see raamat teab mis megakeeruline.

Kas too alternatiivstsenaarium on usutav või mitte pole nii tähtis, inimesed ja nende käitumine on usutavad nagu Dicki loomingus üldiselt.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Raamatu idee iseenesest on väga hea. Aga mingil hetkel kipub asi justkui koost lagunema, s.t. pole enam eriti arusaadav, mida autor õieti öelda tahab (võib-olla minu enda rumaluse viga). Ainus tõesti huvitav asi, mille ma raamatust leidsin oli see kultuurimõjude pahupidi pööramine - praegu mõjutab Ameerika massikultuur kogu maailma, raamatus aga on ta praktiliselt välja surnud ja selle näidiseid (Miki-Hiire käekell!) otsitakse tikutulega taga, nagu tegelikus elus otsitaks praegu ehtsaid Jaapani kultuuri näiteid, see oli päris lahe, aga ei aidanud kuidagi kaasa tervikliku kontseptsiooni loomisele.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas Philip K. Dicki romaan, mille ma läbi lugesin ning esimene eesti keeles.

Suurepärane alternatiivajalugu, aga mitte ainult – Dick on keerulisem. Lisaks sellele, et sakslased ja jaapanlased Teise Maailmasõja võitsid ja USA vallutasid, on romaanil veel üsna mitu plaani: jaapani ja (natsi)saksa kultuuri võrdlus, ameerika kultuuri juurdunud «Muutuste raamat», ning küsimus, et mis on reaalsus. Viimane kerkib esile selle ulmekirjaniku kaudu, kes seal omas Kõrges Lossis kirjutas ulmeromaani maailmast, kus sõja võitsid liitlased.

See reaalsuse küsimus läbib kogu Philip K. Dicki loomingut ning teda tundnud inimesed on sageli öelnud, et see oli kirjaniku probleem ka igapäevaelus.

Tõeliselt vinge – psühhodeeliline ja zen`ilik alternatiivajalugu.

Kel midagi segaseks jäi (ilma irooniata), soovitan tõesti asi ette võtta ja uuesti lugeda.

Miskit häiris eesti tõlkes, originaalis oli Dick kuidagi teistsugune.

Lugesin mingit intervjuud, kus üks jaapanlasest küberpungi asjatundja ütles, et sihukest nime (Tagomi) Jaapanis pole, aga igale jaapanlasele mõjub see nimi täiesti jaapanlikult.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Raamat, mille lugemine vähemalt minu jaoks oli üsna igav. Selline ajaloo arengukäik, mida autor välja pakkus ei tundunud mingil viisil tõepärane, (natside ja jaapanlaste kultuurist ei osanud sealt küll midagi leida - peale paari stambi]. Kui ta aga midagi muud öelda tahtis, siis ilmselt midagi sellist, mis minu jaoks tähtis ei tundunud. Isegi nüüd, sellele raamatule tagasi mõeldes, kipun haigutama.
Teksti loeti eesti keeles

Ja mis siis oleks saanud, kui Teine maailmasõda oleks teisiti lõppenud... Ma millegipärast Dicki versiooni ei usu, aga raamat oli nauditav sellegipoolest. Üksikuid kohti loen siiani üle. Mõnikord ka kogu raamatut: iga kord leian jälle mõne huvitava pisiasja või stseeni, mis kahe silma vahele on jäänud. Ja need tegelased... Usutavad ja kõik millegipoolest sümpaatsed. Ei ärrita kusagil :) Ega see Dicki maailm väga palju praegusest erinegi... Või pigem nii, et kõik inimtüübid on olemas, situatsioonid ka.. Aga need tükid on teisiti kokku pandud, situatsioonidel on teistsugune taust. Aga filosoofia millegipärast nii sarnane-sarnane... Ja kes siis ikkagi võitis?
Teksti loeti eesti keeles

Midagi maitsvat aga harjumatut tavalugejale, (Ega Eestis polegi korralikku Muutuste Raamatu tõlget, m6ne aasta eest ilmunu igatahes võttis vabandama. Aga Dick on hea , ega tõlkelgi tundu väga viga olema.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloosatanism ja ajaloosatanist Kõrges Lossis. Raske isegi öelda, mis see on: võitja liig kauasest võitmatusest tingitud S&M fantaasiamäng? Alateadlik soov, et kõik oleks teisiti? Kas PhKD on ise see mees Kõrgest Lossist? Ühinen nendega, kes väitsid, et see alternatiiv ei jäta ajalooliselt usutavat muljet. Pigem püüab raamat (olgu siis autori motiivid millised tahes) veenda: ükskõik kui paha poleks meil praegu, on ikkagi hea, et MEIE võitsime. Ja siiski jääb painama: kas ajaloole on alternatiivi?
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen ausalt, et enne seda polnud ma lugenud ühtegi raamatut Dickilt (pärast samuti mitte) ning seetõttu ei öelnud tema nimi mulle midagi. Ainult niipalju,et tegu on peamiselt ulmekirjanikuga (seda BAASi vahendusel). Raamat oli üpris hea, kuid ta ei tõmmanud eriti kaasa. On selge, et Dicki alternatiivne ajaloopilt on igati mõjuv ja võimas, kuid midagi jääb siiski puudu. Dick oli vingelt kirja pannud Ameerika kultuuri ja inimeste mandumise jaapanlaste ja sakslaste ikke all. Agressoreid huvitas Ameerika vanem kultuur, kuid mitte hilisem. Sakslaste ülemvalitsemise all on toimunud maailmas ülikiire progress, Teise maailmasõja lõpust on möödunud vaevalt paarkümmend aastat, kui juba lennatakse teistele planeetidele. Mees Kõrges Lossis jättis sellise pisikese mesilase mulje, kes üritab suurt karu torgata. Tundus, et tegelikult tema romaani seisukohalt alternatiivajalooline raamat ei ärritanudki nii palju sakslasi, see "tapmiskatse" jäi kuidagi üksiküritaja tasemele. Nii et, nagu ma ütlesin raamat on hea, kuid mitte väga hea. Hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Mu esimene Dickiga kokkupuude ning sealjuures üsnagi meeldiv. Olles lugenud Spinradi alternatiivajalugu, kõhklesin, kas midagi sellist üldse veel proovida. Õnneks osutus "Mees..." märksa teistsuguseks. Mõned asjad jäid segaseks (loen kunagi veel, aga praegu 1 hinne alla), ent üldjoontes oli raamat igati tore.
Teksti loeti eesti keeles

Filigraanselt oli reaaluse üle mõtiskletuid nonde võltsitud antiikjubinate raamistikus! Et, kas see asi, mis täpipealt imiteerib originaali on ikka teine ese? Või on sama? Et kas on vahet mittetajutaval või fikseeritval minevikul, kui füüsiline välimus on 100% identne? Ja - mis on autentne ja mis mitte? Autentsuseküsimus avaldubki romaanis mitmel moel - ükski tegelane pole päriselt see, kellena teda alguses esitletakse; kõigil on mingi "teine mina" või teine identiteet. Ning kus eristada tõelisust ja reaalsust, eriti veel siis, kui nende inimeste tegevus keerlebki tõelise-võltsi kindlakstegemises.

Ja see, et romaanil nagu puuduks otseselt süzhee või intriig. Kaamera hakkab ühel hetkel tööle - keskendudes neljale inimesele, kes väga kokku ei puuutugi - nad ajavad omi asju ega jõuagi nende lahendustes kuhugi välja. Ning kaamera klõpsatab ühel suvalisel hetkel lihtsalt kinni. Ja selle paari "võttepäeva" jooksul on Dick ikka väga palju olulist öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et see raamat mul arvustamata on seni... Lisada pole nagu eriti midagi eelnevatele arvamusavaldustele. Kahtlemata suurepärane romaan. Noh, väheke ebausutav muidugi on see USA okupeerimine, aga kusagil pole kirjas, et Dicki poolt loodud maailmas lahknevus reaalsest ajaloost juba varem ei toimunud, kui II ms. ajal. Väga tõenäoliselt oli juba mingil varasemal ajaloolisel perioodil oluline erinevus ressursside jaotumises, mis USA majanduslikult tegelikkusest viletsamasse seisu jättis... Tegelikult meeldis romaan mulle kõige rohkem mingi omapärase ja väändunud loogika pärast, millega see kirjutatud paistab olema -- ebaoriginaalsus on kõige suurem patt, mida oskan kirjandusteosele ette heita ning antud teos selles mõttes küll minult laitvat hinnangut ei pälvi.

20.mail 2002. Kummaline, et ükski eelarvustaja, ka mina ise, pole tähelepanu pööranud romaani lõpuosale, millest tõusevad esile oluliste kohtadena Tagomi nähemus ning Juliana viimane küsimus oraaklile Abendseni juures. Ning Tagomi mõte: "olen justkui mask tõelise elu ees" (tsitaat mälu järgi). Kas Muutuste Raamat ning moodsa ehtekunsti näited olid tegelastele ainsateks reaalsusega (tõelise reaalsusega, milles Saksamaa ja Jaapan kaotasid) ühendavaks niitideks, niisamuti, nagu Ubiku korporatsiooni tooted olid seda tegelastele sama kirjaniku "Ubikust"? "Mehes kõrges lossis" ei seleta Dick lahti seda, kuidas too teine reaalsus tekkida sai, nagu ta teeb seda "Ubikus" (milles muuseas Tiibeti "Surnute Raamatul" on ka oluline koht), kuid üksikute vihjed muudavad "Ubikust" tuntud skeemi siiski aimatavaks.

Teine asi, millest tahtsin täna kirjutada, on teose kirjanduslik tase. Nimelt üle lugedes avastasin, et see sisaldab mitut kirjanduslikult meisterlikku stseeni. Näiteks see koht, milles Childan Kasourade juures külas on. Üldse tundub väikese inimese alanduste ja piinlike situatsioonide kujutamine Dickil väga hästi välja tulevat.

Pärast ülelugemist otsustasin hinde "viiele" tõsta.

10.03.2016: Selle maailma poliitiline kaart on siin.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mõne koha pealt hea, mõne koha pealt igavapoolne mulin... - tulebki ilusti kokku "3". Ei vaidle vastu raamatu geniaalsusele, aga idee üksi ei toida. Ei olnud ju juttu vaid "kaamera lahti - kaamera kinni" tüüpi võttega peategelaste elust, sest juhtus ju palju - Saksa liidri surm ja see pöörane "Võilill". Nõus, et Juliana ja kõik temaga seonduv oli parim, täpsustan aga, et tegelikult ainuke kaasahaarav ja teose pealiini võtmes tähendust omav isik/süžeearendus. Peale mõningate päris heade arutluste oli ülejäänu... noh, oleks võinud ka olemata olla. Ja teose ainuke suurem madinakoht on lahendatud nii taoistlikult, et on tõeline masohhism seda lugeda - hindan seda, kuna see oli ilmselt taotluslik, ent teist korda mitte iial.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et autorile Hugo preemia toonud romaan on saanud nii laia hinnete spektri. See on küll huvitav, kuid mitte eriti üllatav. Sest romaan on tugevalt orientalistliku orientatsiooniga, ja omamata ettekujutust idamaade maailmavaadetest (või loogikast) on sellest romaanist väga raske aru saada.

Alternatiivajalugu (õigemini ajalood) on vaid romaani pealispind. Selle taga on igavesed küsimused: mis on reaalsus, mis saab edasi? Ja vastuseid otsitakse mitte lähtudes euroopalikust loogikast (valge või must) vaid hiina (valge muutub mustaks) või india (valge ongi must) mudeli järgi, kus mõeldakse pigem arhetüüpidega. Punase niidina jookseb romaanist läbi Muutuste Raamat - hiina mudeli (igas olukorras või situatsioonis on peidus tema vastand) täiuslik väljendus - raamat, mille tähendus ja tähtsus ei piirdu sugui vaid lihtsa ennustamisega.

Selles suhtes on väga huvitav hr. Tagomi kuju (käsi ei tõuse seda tegelast nimetamaks lihtsalt Tagomi). See on mees, kelle "mina" ongi idamaine. Romaani ülejäänud tegelased püüavad küll idamaade inimestest aru saada, kasutavad tihti ka Muutuste Raamatut, kuid jäävad sellest härrast siiski kaugele. Märkimisväärne on hr. Tagomi mediteerimine raamatu lõpuosas - seal on otsesed viited Tiibeti Surnute Raamatule (Bardo Thjodol), raamatule, mis on euroopaliku mõistuse poolt raskustega vastu võetav.

Samas on romaan kirjutatud ikkagi ameeriklase (s.t. euroopaliku kultuuri esindaja) poolt, ja ka tegevus toimub Ameerikas. Tulemus on väga mõjus ja tugev.

Teksti loeti vene keeles

Alternatiivajalooline romaan, mille ideestik pole just kõige originaalsem (st. Natsi-Saksamaa ja Jaapan võidavad II MS-i), kuid mis on väga hästi kirja pandud. Eriti meeldis see, et Abendsen oma raamatus ei kirjeldanud praegust maailma, vaid see erineb paljuski praegusest. Samuti meeldis, et Ameerika allakäik algas juba kõvasti enne II MS-i, kuna II MS-iks oli ju Ameerika juba üsna tugev, ja sealt tulenevat kaotust oleks üsna raske uskuda. Samas aga jäi mulle üsna segaseks see "Muutmiste Raamat", ju siis ei ole idamaade kultuuriga niivõrd kursis. Aga see lisas raamatule sellise veidi omapärase ja saladusliku vindi. Kokkuvõttes väga hea raamat. Mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Kõik, mida ma öelda tahtsin, on ühel või teisel viisil eelnevates arvustustes juba ära öeldud. Raamatu killustatus häiris mind veidike, kuid ilmselt oli see vajalik sõnumi esile toomiseks. Hea raamat, kus on palju väärt ideid ja meisterlikult kirjeldatud tseene. Kindlasti tuleb see veel kord üle lugeda, et asjast paremini aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see olnud kahtlemata üks raskemaid raamatuid viimase mitme-mitme aasta jooksul. Nimelt on ta surmigav ja puine. Lugesin ta lõpuks läbi päris pika perioodi jooksul, muude asjade vahele, peatükkhaaval. 
Dicki stiil on antud juhul "kaamera lahti, kaamera kinni" - suvalises kohas toimub ühel hetkel midagi, kaamera käib. Siis äkki toimub mujal midagi huvitavat - plaks esimene kaamera kinni ja teine tööle. Ühel hetkel on käes lehekülg 198 ja kaamera läheb mingis stseenis kinni, igasugused niidid ripakil. Lahtine lõpp pole kindlasti mitte halb tehnika, samuti on hea kui jääb lugeja fantaasiale mõistatada, et mis nüüd edasi sai. Antud juhul saab raamat lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsa ja kõik.

 

Idee oli tõesti huvitav aga ei haaranud tegevus kaasa, karakterid pehmelt üteldes igavad ning vorm suurest dialoogipõhine. 

Peamiselt lugesin raamatu praegu lõpuni, et Peeter Helme "Haakrist ja Ajarelv" saaks tausta. Nimelt on mõlemis ühine joon alternatiivajalugu ning natside võit. Muus osas ei oska veel midagi kosta kuna üks neist kahest on lugemata.

Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

The Man in the High Castle on alternatiivajalugu. Ajalugu muutub 1934. aastal, kui USA president Franklin D. Roosevelt mõrvatakse ja Ühendriigid jäävad Teise Maailmasõja ajal truuks populaarsele isolatsionismi-poliitikale. Ilma USA toidu ja varustuseta langeb Nõukogude Liit kiiresti. Suurbritannia lõigatakse oma kolooniate ressurssidest ära, kui geniaalne kindral Rommel vallutab Egiptuse ja haarab kontrolli Suessi kanali üle. Ja lõpuks... jõuab järg ka Ühendriikide kätte.
 
Raamatu tegevus toimub umbes 30 aastat peale sõja lõppu, Jaapani impeeriumisse kuuluval USA läänerannikul ning Kaljumäestiku neutraalses tsoonis, mille peamiseks eesmärgiks on eraldada esimest Saksa Reichi kuuluvast USA idaosast. Peategelasteks on Robert Childan, americana-antiigikaupmees; Frank Frink, oma päritolu varjav juut; Nobusuke Tagomi, Jaapani kaubandusatašee; Juliana Frink, džuudoõpetaja; ja Rudolf Wegener, salajase ülesandega Saksa ohvitser.
 
Childan, Frink ja Tagomi seotakse erineval viisil salajase kohtumisega, kus peaks midagi arutama San Franciscosse saabuvad pensionil Jaapani admiral ja Rootsi tööstur. Selle kohtumise aga pöörab pea peale Berliinist saabuv teade riigikantsler Martin Bormanni surmast ja sellele järgnev maailma raputav võimuvõitlus. Samal ajal suundub Juliana otsima salapärast "meest kõrgel lossis", kirjanikku, kes on avaldanud alternatiivajaloo sellest, kuidas Saksamaa ja Jaapan sõja kaotasid...
 
On natuke keeruline kirjutada raamatust, mida oled lugenud umbes kümme korda (nii tõlkes kui ka originaalis) - ja mida kavatsed tulevikus umbes sama palju üle lugeda. Aga kui püüda, siis võtaksin selle kokku umbes nii: siin raamatus ei toimu praktiliselt midagi olulist ja ühelgi tegelasel pole suuremat tähtsust, aga samas käsitleb see raamat suuri teemasid ja teeb seda täiesti imeliselt.
 
Ma ütleks, et kõige olulisem teema siin on kaotus. Seda rõhutab hästi asjaolu, et Saksa perspektiivi raamatus praktiliselt ei ole. On põnev, et isegi Jaapan ja Itaalia, kui nominaalsed võitjad, tunnevad selget kaotuseängi. Jaapani vanamoeline, veidi britilik impeerium tegeleb kaubanduse ja infrastruktuuriga, samas kui sakslased terveid kontinente ümber kujundavad ja rakettidega Marsile lendavad. Itaalia impeerium on aga lihtsalt opera buffa, sakslaste armust eksisteeriv naljanumber.
 
Selle kõrval on ka individuaalne kaotus. Sümpaatne aga kalestunud Frink on juudina surmast alati ainult sammu kaugusel. Childan on suhteliselt madal oportunist, aga tema häbi Jaapani okupatsioonivõimude ees lömitamisest kiirgab väga eredalt. Samal ajal on huvitav, kuidas võitjaid imetletakse ja vihatakse läbisegi. Selles mõttes on Jaapan nagu peegeldus meie aja Ameerikast - Childan näiteks tõdeb mingil hetkel irooniat taipamata, et jaapanlased on kogu oma kultuuri mujalt laenanud.
 
Kõige ulmelisem on ilmselt Saksamaa portreteerimine - see kombinatsioon megalomaaniast ja freudistlikust surmakultusest läheneb natuke küll karikatuurile, kuid autor on on sellele põhja loonud hea faktitäpsusega, mis meeldib tõenäoliselt igaühele, keda Teise Maailmasõja ajalugu huvitab. Mingis mõttes on see nagu varajane küberpunk, metsiku teaduse ja sisemise tühjuse kombinatsioon.
 
Ning loomulikult jookseb läbi Dicki üks põhiteemasid - mis on tõelisus? Eksisteerivad selged vihjed paralleeluniversumitele. Kõige põnevam on see, kus võitjariikideks olid Suurbritannia ja USA, kes omavahel võistlema hakkavad, kuid ilmneb ka, et see on vaid üks paljudest. Selle multiversumi-tasandi kõrval on aga ka lähedasem tasand, kus küsitakse, mis üldse eristab originaali ja koopiat (või kahte tõelist eksemplari, millest üks on kuulunud mõnele kuulsusele).
 
See teos on ulmekirjandus parimal võimalikul kujul. Veelgi enam – see on kirjandus parimal võimalikul kujul. Ja see näitab taas, miks kirjandus tervikuna oleks ilma ulmeta mõõtmatult vaesem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck, kosmoselaeva kapten (kuid ka endine pisisuli ja narkoärikas). Dyne-välja abil on võimalik valgusest kiirem liikumine ja koloniseeritud on hulk planeete, aga majandus on kõikjal stagneerunud, infrastruktuur laguneb ja valitseb üldine käegalöömismeeleolu.
 
Kogu seda impeeriumi valitsevad inimesed, tulnukarassid on viimseni alla heidetud. Ainsana vastu hakanud kentaurlased on täielikult hävitatud. Nüüd aga selgub, et kentaurlaste maatasa tehtud koduplaneedil on alles seade, mille nad enne hukku ehitasid - ja kapten Trucki ema oli viimane teadaolev kentaurlane. Nii satubki muidu luuserist kapten äkitselt kõigi suurjõudude tähelepanu alla...
 
Selle raamatu lugemine oli üpriski veider kogemus. Ei ole palju teisi selliseid juhtumeid, kus algus mulle väga meeldib, kuid tunne seejärel iga järgmise peatükiga järjest rohkem alla käib. Tagasivaates võib öelda, et autori plaanist on põhimõtteliselt võimalik aru saada, kuid minu jaoks see lihtsalt ühelgi viisil tööle ei hakanud.
 
Positiivse poole peale jääb kindlasti autori keelekasutus, mis on meeldivalt rikkalik. Alguses tundub lugu ka natuke mustast huumorist kantud olevat, sest autori paljud lahendused on üsna veidralt andekad - näiteks "tagurpidine kolonialism", mis on universumi kaheks suurvõimuks tõstnud hoopis Iisraeli Maailmaorganisatsiooni ja Araabia Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Või kõige populaarsema religiooni, "avajate" põhimõtted, kes paljastavad kehasse siiratud akende abil oma siseorganeid.
 
Aga millalgi esimese kolmandiku lõpus, pärast juutide, araablaste ja anarhistide kosmoselahingut, kadus loost kogu mõte ja sellest sai praktiliselt kuni lõpuni lihtsalt peategelase sihitu ringiuimerdamine. Mingis mõttes on see loogiline, sest isiksuselt oligi kapten Truck selline tahtejõuetu õnnetu, kuid on keeruline mõista, miks kõik suurjõud saladusliku objekti ja selle võtmeisiku osas lihtsalt mõneks ajaks kogu huvi kaotasid.
 
Vahest oli probleemiks asjaolu, et autor oli loosse natuke liiga palju ajastuängi valanud. Kõik need lagunevad tööstusmaastikud, töötud mehed, prostitutsioon, narkootikumid ja kahe suurvõimu vastasseis on kõvasti 70ndatega seotud. Siin tekib aga väike vastuolu selle natuke veider-jabura maailmaga, kuhu see asetatud on (olen endiselt arvamusel, et hea annus musta huumorit oleks siin asjakohasem olnud).
 
Lugesin hiljem, et autor oli teadlikult üritanud muidu kosmoseooperites kasutatavaid teemasid tagurpidi pöörata - ning sellega inspireeris ta selliseid hilisemaid kosmoseooperi-meistreid nagu Iain M. Banks ja Alastair Reynolds. Ma usun, et kõige huvitavam ongi käesolev teos sellise kirjandusloolise "vahelülina". Iseseisvana jääb ta kahjuks aga nõrgaks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

The Snail on the Slope on düstoopiline ulmelugu, mis koosneb kahest paralleelsest tegevusliinist. Ühes neist on peategelaseks lingvist Peretz, kes on mõnda aega tagasi saabunud salapärase Metsaga tegeleva administratsiooni linnakusse. Oma pahameeleks avastab ta aga peagi, et tal pole kohaliku segase ja mõistmatu bürokraatia tõttu mingit võimalust tegelikult Metsa pääseda - või isegi koju tagasi pöörduda...
 
Teise loo peategelaseks on administraator Candide, kes mõne aasta eest Metsa kohal luurelendu tehes kadunuks jäi ja seetõttu surnuks arvati. Siiski on tal õnnestunud Metsas ellu jääda ja endale isegi ühe kohaliku hõimu hulgas koht leida. Kuid Metsas toimub veidraid asju, mida ka kohalikud ei mõista ning seetõttu on seni luhtunud iga Candide'i katse Metsast välja pääseda...
 
Olen seda lugu varem maakeeles mõnel korral lugenud. Esimene tegevusliin ilmus eraldi loona juba 1971. aastal Loomingu raamatukogus ning seda lugesin kunagi ikka mitu korda üle. Tervikteos, kus mõlemad liinid peatükkide kaupa vahelduvad, ilmus Orpheuse raamatukogus 2014. aastal ning võitis ka Stalkeri auhinna. Seda lugesin samuti kohe pärast ilmumist, aga vaid korra.
 
Seekord, teistsugust tõlget lugedes (Olena Bormashenko uus versioon peaks olema ka tunduvalt parem kui Alan Myersi 1980nda aasta oma), on mu mõtted üsna sarnased tolleaegse korraga, kui tervikteost maakeeles loetud sai. Lühidalt, Peretzi lugu on suurepärane, Candide'i oma aga... mitte eriti hea. Loomingu raamatukogu oli selles mõttes kunagi teinud hea valiku.
 
Nimelt on kõik administratsioonis toimuv täiesti vaimustav satiir, kantud süsimustast huumorist. Siin on päris palju näha Franz Kafka pooliku romaani "Loss" mõjusid, kuid minu arvates veel parema tulemusega - siin on näiteks olemas ka lõpplahendus. Satiir on teravam kui vendade Strugatskite loos "Muinasjutt troikast" ja huumor on parem kui samade autorite kuulsas "Esmaspäev algab laupäeval".
 
Candide'i lugu on selle kõigega võrreldes üsna nõrk. Jah, eelkõige on need kaks lugu teineteise peegeldused. Jah, Metsas toimuv ei ole tegelikult nii segane, kui esmapilgul paistab ja seal on isegi positiivne (feministlik?) lahendus. Siiski on see kõik pigem igav ja väsitav. Erinevalt teisest liinist, ei jaksaks Metsas toimuvaid peatükke eraldiseisvana üldse lugeda.
 
Kui tahta otsida midagi sarnast aga paremas tasakaalus teost, siis võiks vaadata näiteks Jeff VanderMeeri raamatuid "Häving" ja "Võim", mis üsna selgelt Strugatskite tegevusliinidelt mõtteid laenanud on. Eraldi pöördun ma ise kindlasti veel tagasi käesoleva loo Loomingu raamatukogu versiooni juurde. Täisversioonil aga jäävd edaspidi Metsa peatükid vaid sirvimiseks.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Roadside Picnic on ulmelugu kerge kriminaalse tooniga. Mingil hetkel on tulnukad külastanud Maad kuues erinevas kohas, mille tulemusena on tekkinud kuus umbes paarikilomeetrise raadiusega Tsooni. Need kohad on nüüd koduks veidrale tulnukatehnoloogiale ja seletamatutele fenomenidele - sisuliselt on need kullaaugud, kuid sealjuures eluohtlikud.
 
Loo tegevus toimub vihjete järgi üsna selgelt Kanadas paikneva Tsooni juures. Peategelane Redrick "Red" Schuhart on "stalker", ebaseaduslikult Tsoonist tulnukatehnoloogiat korjav ja müüv lindprii. Tal on pidevad kokkupõrked teiste mustal turul osalejatega, aga ka politseiga. Kuid kõigist osalistest kõrgemal on Tsoon ise ning selle inimmõistusega haaramatud aarded ja ohud...
 
Olen lugenud seda teost maakeeles kindlasti rohkem kui paaril korral - nii Mirabilia sarja versiooni kui viimati ka kirjastuse Tänapäev uuendatud versiooni. Selles mõttes oli huvitav lugeda Olena Bormashenko uuemat ingliskeelset tõlget, mis lähtub eelkõige teksti mõttest (heaks peetakse ka varasemat Antonina W. Bouis' tõlget, mis on minu teada natuke originaalitruum).
 
Antud juhul on Bormashenko lähenemine tekstile ehk isegi parem - lugedes oli mul tunne, et vennad Strugatskid on teose õhkkonna ja tegelaste jaoks natuke mõtteid laenanud Ameerika klassikaliselt krimikirjanduselt. Nõnda ongi teksti ja tõlke ühtseks tulemuseks selline versioon, mis sobiks hästi ka neile, kes muidu Vene ulme eripärasid ei armasta.
 
Vene mõjusid tekstis, nagu borš, viin ja praetud kala, saab lihtsalt seletada asjaoluga, et Kanada on koduks ühele maailma suurimatest Ukraina kogukondadest. Tsooni ümber toimuv on jällegi võrreldav jacklondonlike kullapalaviku-lugudega - metsiku kapitalismi ja üksiküritajate algus, millele järgneb suurfirmade poolne ülevõtt.
 
Red on tegelasena samuti jacklondonlik - ülim individualist, kes tegutseb väljaspool seadust seetõttu, et ta vihkab igasugust süsteemi ja korda, millele ta muidu alluma peaks. Ta on küll lindprii, aga oma autunde ja kuldse südamega. Viimasele missioonile minnes on muidugi üsna selge, et selliste stalkerite aeg on lõplikult läbi saamas.
 
Ma tahaks natuke kritiseerida raamatu struktuuri. Kolm osa, mis kujutavad Redi kolme eluetappi on praktiliselt täiuslik triptühhon, kuid seda vähem meeldib mulle vahepealne osa, kus jutustajaks on Richard Noonan. Seal on küll väga võimsaid stseene (professor Valentine'i teooriad või stseen Redi isa ja tütrega), aga see rikub lihtsalt tasakaalu ära. Vahest oleks esimese neist stseenidest saanud liita eessõnaga, teise nihutada kolmanda osa algusesse ja ülejäänud osa üldse välja jätta?
 
Siiski on tegemist väga tugeva teosega. Tsoon on natuke kui meie maailma erinevad kaevandused, kust tulevad koobalt, nikkel ja molübdeen, kuid kust imbub ümbruskonda ka mürki. Loomulikult on võimas teose kuulus lõpp, mis kergitab ainult ühe lühikese lõiguga kogu teost vähemalt kraadi võrra. Seega, kuigi mingi osa teose tuntusest saab ehk panna selle lihtsama eksporditavuse arvele, on see oma kuulsuse siiski ausalt ära teeninud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Doomed City on sümbolistlik ulmelugu. Tegevus toimub Linnas, mis asub ilmselgelt kunstlikus keskkonnas - kitsukesel astangul, millest lääne suunas asub mõõtmatusse sinakasrohelisse sügavikku laskuv Tühjus ja ida pool lõputusse kõrgusesse tõusev kollane Sein. Lõunas on metsik ja soine maa, kus töötavad põllumehed ja põhja pool on varemetega kaetud jäätmaa. Kuskil üleval asuv valgusallikas süttib ja kustub igapäevaselt masinliku täpsusega.
 
Linna ja selle ümbruse kogukond, mis on umbes miljoni inimese suurune, pärineb meie maailmast. Samas tulevad nad 20. sajandi erinevatest ajahetkedest ja kohtadest - peategelane Andrei Voronin 50ndate lõpu Leningradist, kuid kaks teist olulisemat tegelast, juut Izya Katzman ja sakslane Fritz Heiger vastavalt 60ndatest ja 40ndatest. Mingil viisil räägivad nad kõik ühte keelt (nagu ka Jaapanist, Hiinast, USAst, Rootsist või Kreekast pärit tegelased).
 
Ma pean ütlema, et teinekord on ikka hea raamatuid üle lugeda. Selle teosega tutvusin näiteks esmakordselt peale seda, kui tõlge maakeeles ilmus (ja kohe Stalkeri auhinna võitis). Hea ja tugev tundus see ka siis, kuid esimese kolme, linnas toimuva osa kõrval jäi neljas, ekspeditsiooniosa siis suhteliselt segaseks. Uue ja värske pilguga vaadates tõusis aga teos minu jaoks hoobilt vendade Strugatskite paremiku tippu.
 
Sest tegelikult on Eksperiment, mis Linnaga toimub, sümbolina sootuks suurem kui lihtne Nõukogude Liidu või isegi laiema totalitaarühiskonna kriitika. Oma olemuselt saaks seda ehk enim võrrelda eksistentsialismi olemusliku absurdiga, näiteks nagu Albert Camus' parimas stiilis. Selle mõõtme annabki eelkõige ekspeditsiooni osa, mis asetab Linna süsteemide ja muutuste osa skaalale, kus Eksperiment on küll suletud (Sein ja Tühjus), aga samas ka lõputu.
 
Huvitav on muidugi ka see, et Strugatskid vaatavad seda mõtet kolme põhitegelase kaudu, kelleks on venelane, juut ja sakslane. Mingis mõttes moodustub sellest triumviraadist nagu sümbol kogu Ida-Euroopa viimase 300 aasta ajaloo kohta. On isegi natuke humoorikas, et sellest kolmikust on Izya Katzman (kohati filosoof, kohati küünik, kohati narr) selgelt kõige positiivsem tegelane ja selgrootu Andrei ise ehk kõige negatiivsem.
 
Kuid asjaolu, et Fritz Heigeri korra- ja progressisüsteem on üürike, on selge ka talle endale. Katzmani kõrgemad ideed on küll ilusad, kuid kõik vihjab sellele, et need on sama illusoorsed kui kristallpalee kõrbes. Andrei on neist lõpuks ainuke, kes mõistab, et ta pole muud kui Sisyphos. Ning käest libisenud kaljurahnule taas järele minnes, nagu kirjutab Camus oma raamatus "Sisyphose müüt", on ta lõpuks õnnelik.
 
See on meistriteos - mitte ulmekirjanduse, vaid kirjanduse üldiselt.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Hard to be a God on planeediseikluse tüüpi ulmelugu, mõningase filosoofilise taustaga. Loo peategelaseks on ideaalsest tulevikumaailmast pärit noor Anton, kes on asunud tööle vaatlejana planeedil, kus inimkond on hetkel alles kuskil hiliskeskaegsel tasemel. Kehastudes don Rumata nimeliseks aadlikuks, saab ta kiiresti tuntuks seikleja ja mõõgamehena.
 
Kuid tegemist pole sugugi dumasliku lõbusa musketärieluga. Tulevikuinimesele on see ühiskond juba iseenesest räpane ja jõhker - kuid Antoni ette tõuseb veel täiendav probleem. Õukonnas on esile kerkinud kuninga nõunik don Reba, kes on alustanud võimu koondamiseks eriti jubedat vägivallakampaaniat kirjaoskajate vastu. Kuid Anton peab jääma vaatlejaks ja hoiduma avalikust sekkumisest...
 
Selle loo tõlge maakeeles ilmus tegelikult juba väga ammu ning millalgi lugesin seda ka ise. Samas oli tegevus mul meeles vaid üldjoontes ning lugemise kordamine teises tõlkes oli igal juhul huvitav (Olena Bormashenko 2014. aasta tõlge on ka hea, on täitsa naljakas, et enne tema tööd eksisteeris ainult mingi kaudtõlge saksa keelest).
 
Tore tundus see, et musketärilik lugu oli paigutatud hoopis argentiinaliku hõnguga taustale (kõik need donid, pampad, hõbedakaevandused ja pronksikarva nahaga metslased). Natuke häiris küll see räpasuse üle mängimine, mis oli kui Mark Twaini raamatust "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" laenatud - keskaeg oli tegelikult oluliselt hügieenilisem kui üldiselt arvatakse.
 
Väga meeldis ka Antoni idealismi aeglane lagunemine (lõpptulemus anti selgelt ka juba päris alguses ette, kui loetleti kõiki neid vaatlejaid, kes varem murdunud olid). Ja kui need kaks asja kokku panna, siis tekib sellest päris tõsine loos esitatud "mittesekkumise" süsteemi kriitika.
 
Sest kuigi see on loos esitatud dilemmana, ei ole siin minu arvates küll midagi kaaluda - idee, et inimesed ei ole võimelised suuri muutusi vastu võtma tundub praeguse pilguga küll nagu jama. Tõenäoliselt olid vennad Strugatskid muidugi minust tugevamalt mõjutatud marksistliku ajalookäsitluse poolt, kus ajalool on kindel suund ja etapid, mille see läbi peab käima ning seetõttu pidid nad ka rohkem argumenteerima.
 
Kuid isegi kui selle kõigega mitte nõustuda, võib asja kindlasti tunnistada kui korralikku ideed. Lisaks on see tõenäoliselt üks esimesi selletaoliseid (kultuslik telesari Star Trek ja selle "esimene direktiiv" on ilmselt kõige kuulsam, aga hilisem näide) ning ka Strugatskid ise said sama ideed hiljem oma järgmistes teostes edasi arendada, kohati käesolevast tööst palju küpsemalt.
 
Huvitav on lugeda ka selle väljaande järelsõna, kus Strugatskid kirjeldavad 1963. aasta kriisi Nõukogude Liidu kultuurielus, mil varasem "sulaperiood" sai tugeva reaktsioonilise tagasilöögi. Nõnda saigi algselt seiklusloona mõeldud jutustus seetõttu lõpuks palju süngemaid toone - teema, mida Strugatskid jätkasid ka edaspidi...
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Monday Starts on Saturday on humoorikas-satiiriline ulmelugu teadustööst ja bürokraatiast. Peategelane on Leningradist pärit programmeerija Saša Privalov, kes on parajasti autoga teel puhkusele Karjala aladele, kui ta korjab üles kaks hääletajat. Kui need kuulevad tema erialast, üritavad nad teda kohe veenda, et lähedalasuvas Solovetsi instituudis on kindlasti programmeerijat vaja.
 
Nii satubki Saša lühendi НИИЧАВО (ingliskeelses tõlkes NITWITT) järgi tuntud asutusse, kus omavahel põimuvad ning põrkuvad maagia, rahvajutud (eriti Vene omad) ja mütoloogia (eriti Vana-Kreeka oma), aga ka Nõukogude Liidu aegne teadustöö ja -elu ning sellega seotud bürokraatia. Lugu koosneb kolmest eraldiseisvast jutustusest, millest esimene on sissejuhatav, teine räägib teadustööst ja kolmas ajarännu-müsteeriumist.
 
Lugesin seda raamatut kunagi maakeelse tõlke ilmumise järel, kuid huvitav oli nüüd vaadata ka teistsugust tõlget teistsugusesse keelde. Positiivne on, et selle osas ei ole loole midagi ette heita - Andrew Bromfieldi 2005. aasta tõlge on südamega tehtud ning püüab võimalikult hästi algset keelemängulisust edasi anda (varasemat, Leonid Reneni 1977. aasta tõlget olen kuulnud, et väga ei hinnata).
 
Suures plaanis aga ei hinnanud ma seda lugu ka teistkordsel lugemisel eriti. Selle tugevaimaks osaks on minu arvates kindlasti esimene lugu, kus vaene Saša peab lahti harutama imeliselt kirevat segadusepundart, mille keskele ta sattunud on. Meeleolu loomine on siin õnnestunud suurepäraselt ning huvi ja põnevus selle osas, mis toimub ja mida see kõik tähendab, ei kao hetkekski.
 
Teises osas on aga kõik juba selge, mis kaotab ära suure osa huvist. Toredad on küll kirjeldused Instituudi osakondadest ja varudest ning satiiri poolest on tšehhovliku oskusega esitatud selliseid kujusid nagu administraator Modest Matvejevitš või pseudoteadlane Võbegallo. Siiski on siin tühja osa natuke liiga palju. Parim, mida aga kolmanda osa kohta saab öelda, on see, et ajarännu-mõistatus on huvitav.
 
On võimalik, et selle teose tõeliseks hindamiseks peab seda originaalkeeles lugema (mingi osa mängulisusest läheb ka parimas tõlkes kaduma) - või siis on vaja tugevamat sidet selle koha ja ajaga. Ise leidsin ma siit kindlasti nii mõndagi universaalselt head ja huvitavat, kuid pärast seda teist lugemist sain siiski kinnitust, et kolmandat korda ma tõenäoliselt neid kaasi avama ei hakka.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Andromeda Anthology koondab endas kahte BBC telesarja alusel kirjutatud romaani: "A for Andromeda" (1962) ja "Andromeda Breakthrough" (1964). Telesarjal kandsid samu pealkirju vastavalt esimene ja teine hooaeg ning tegemist oli omal ajal üsna populaarse saatega.
 
"A for Andromeda" algab siis, kui vastvalminud raadioteleskoop Inglismaal püüab kinni veidra sõnumi, mis näib tulevat Andromeda galaktika suunalt. Sõnumiga töötav teadlane John Fleming saab aru, et tegemist on juhistega kujuteldamatult võimsa arvuti ehitamiseks ja programmeerimiseks - kuid ta aimab sellega seoses halba...
 
"Andromeda Breakthrough" võtab tegevuse üle kohe pärast eelmise osa lõppu, kui katastroof on Šotimaal asuva salajase labori hävitanud. John Fleming on põgenema pääsenud, kuid lisaks valitsusele ja sõjaväele jälitavad teda nüüd ka Euroopa kahtlase kaubandusorganisatsiooni agent Kaufmann ja auahne Lähis-Ida väikeriigi Azarani kindral Salim...
 
Ma pean ütlema, et tegemist ei ole väga märkimisväärse lugemisvaraga. Idee poolest meenutas see palju tugevamat Carl Sagani "Kontakti" (mis on muidugi hilisem ja ehk ise sellest inspireeritud) - kuid ideel ei olnudki siinkohal midagi viga. Vastupidi, tegemist on üsna hea teadusliku mõttega sellest, kuidas toimuks kontakt tulnukatega.
 
Lihtsalt väljaspool seda ühte mõtet ei ole enam loos mitte midagi erilist. Nii lugu ise kui ka kõik tegelased on üsna lihtsakoelised ja mitte eriti huvitavad. Ainus asi, mis kergelt muigama pani, oli Saksa-Prantsuse kaubandusorganisatsiooni kasutamine kurja jõu rollis (60ndate Inglismaal võis see idee peale minna küll).
 
Mingi osa lihtsakoelisust tuleb kindlasti algse teleseriaali loogilistest piiridest. Samas on raamatuversioon ikka kõvasti pikemaks kirjutatud, kuid mingil viisil ei arenda see maht ikkagi tegelasi ega loo ka õhkkonda. Mõned üksikud huvitavad pildid, väljendid või mõtted kaovad selle halli massi sisse täitsa ära.
 
Kui seda üldse kellelegi soovitada, siis ehk BBC vanemate SF-seriaalide huvilistele (nagu Doctor Who "esimese doktori" hooajad). Kuid ka siis tundub, et on parem minna ja vaadata lihtsalt algset seriaali. Kui selle esimene hooaeg ei oleks hävinud, siis ei oleks raamatul minu arvates enam mingit erilist väärtust - nüüd võib seda tunnistada vähemalt nagu arhiivimaterjalina.
 
Hinnang: 2/10
Teksti loeti inglise keeles

The Best of Connie Willis on kogumik, mis koondab endasse autori neid jutte, mis on võitnud vähemalt ühe kahest kuulsaimast ulmeauhinnast: Hugo (fännide hääletus) ja Nebula (kirjanike hääletus). See, et nõnda auhinnatud jutte on terve kogumiku jagu, on üsna ebatavaline ja tekitab aukartust juba enne lugemist.
 
A Letter from the Clearys (1982) 7/10
 
Lugu algab üsna lihtsalt: metsatalus elav teismeline Lynn läheb koos koeraga postkontorisse, samal ajal kui tema pere tegeleb kasvuhoone ehitamisega. Kuid siiski on selle kõige taga midagi sünget ja see asjaolu muutub selgemaks iga lisanduva infokilluga...
 
Täitsa meisterlik töö, just õhkkonna loomise ja info järk-järgulise avaldamise poolest. Lahendus on küll miski, mida on väga palju kasutatud - aga silmapaistev variatsioon sellel teemal on siinne lugu kindlasti. Nebula auhinna võitja.
 
At the Rialto (1989) 4/10
 
Peategelane, doktor Ruth Baringer saabub Rialto hotelli Hollywoodis, et osaleda kvantfüüsika konverentsil. Segadus, mis konverentsil toimuma hakkab, on võrreldav konverentsi teema endaga.
 
Humoorikas lugu ju on, kuid selle paremaks hindamiseks peab vahest rohkem füüsikast aru saama. Mulle jäi siit pihku vaid paar head nalja konverentside teemal, muus osas jäi kogu tegevus eesmärgituks ja tüütuks sahmimiseks. Nebula auhinna võit näitab aga, et probleem on pigem minus.
 
Death on the Nile (1993) 7/10
 
Kolm paarikest Ühendriikidest on pikemal turismireisil ning on parajasti jõudmas Euroopast lennukiga Egiptusesse. Nende omavahelised suhted on aga juba sõlmes - loo jutustaja abikaasal jätkub silmi ainult teise naise jaoks, tolle abikaasa on omakorda pidevalt purjus ja kolmanda naise keskendumine turismiinfole on pea maniakaalne.
 
Puhas õuduslugu ja väga hea veel pealegi. Õhkkonna loomises on autor jälle meisterlik - mitte midagi otseselt õudset loo jooksul ei juhtu, aga kõhe on sellegipoolest kogu aeg. Ma ei saa küll eriti aru sellest, miks ta lahenduse juba esimese paari leheküljega ette annab. Hugo auhinna võitja.
 
The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson's Poems: A Wellsian Perspective (1996) 9/10
 
Teadusartikkel, mis esitab seose Emily Dickinsoni luule ja H. G. Wellsi raamatus "Maailmade sõda" toimunud marslaste sissetungi tagasilöömise vahel. Asjaolu, et Dickinson oli selleks ajaks juba mõned aastad surnud, ei heiduta artikli autorit vähemalgi määral.
 
Fantastiliselt naljakas lugu, seda tõenäoliselt igaühele, kes on akadeemilise kirjaviisiga kokku puutunud. Satiiriliselt teadusartiklite stiili järele aimav lugu koos lõputute viidete ja märkustega on parim humoorikas lugu siin kogumikus. Hugo auhinna võitja.
 
Fire Watch (1982) 6/10
 
Umbes poole sajandi kauguses tulevikus tegeleb Oxfordi ülikooli ajaloo-osakond ajarändudega. Peategelasest üliõpilane on kaks aastat valmistunud praktikaks püha Pauluse rännakutel osalemisel, kuid bürokraatliku vea tõttu saadetakse ta hoopis Londoni Saint Pauli katedraali, kus ta peab seda kaitsma Teise Maailmasõja-aegse pommitamise eest.
 
Iseenesest täiesti tugev teema (autor on Oxfordi ajarändude teemat ka hilisemates romaanides kasutanud), koos väikese moraaliga. Samas, kuigi autor on ilmselgelt selle ajaloohetke kirglik huviline, ei läinud lugu ise mulle eriti korda. Teisest küljest võitis see nii Hugo kui ka Nebula auhinna...
 
Inside Job (2005) 6/10
 
Hollywoodis väikest ajalehte pidavad Rob ja Kildy, kelle väljaanne keskendub posijate, soolapuhujate ja muude petiste paljastamisele, satuvad äkki millegi veidra peale. Üks keskpärane meedium käitub nimelt sedasi, nagu räägiks tema kaudu tõesti ühe ammu lahkunud inimese vaim...
 
Selle loo tugevuseks on eelkõige H. L. Menckeni tegelaskuju esitamine - ma usun, et autoril oli ka endal dialooge kokku ladudes päris lõbus. Muus osas jääb see pigem tugevaks keskmiseks (samas võitis see siiski Hugo auhinna).
 
Even the Queen (1992) 8/10
 
Kui peategelane saab teate, et tema varastes kahekümnendates tütar on liitunud ühe kahtlase sektiga, võtab ta seda esialgu rahulikult - kuid see asjaolu ajab jalgele kõik teised perekonna naisliikmed nelja põlvkonna ulatuses.
 
Tõsiselt lahe ja naljakas lugu - ehk mitte isegi niiväga ainult teema poolest vaid hoopis suurepäraselt seda lahkava lõunastseeni pärast, kuhu on kogunenud kogu naispere, et noorele tüdrukule aru pähe panna (teda ennast aga ei tule kohalegi). Lugu võitis nii Hugo kui ka Nebula auhinna.
 
The Winds of Marble Arch (1999) 9/10
 
Abielupaar Tom ja Cathy on konverentsil Londonis, kuhu nad olid viimati sattunud vaese noorpaarina. Kuid nende rõõmus naasmine muutub peagi süngeks - nende vanad sõbrad on muutunud ja Tom tunneb, et midagi hirmsat varitseb Londoni metroos (või kas ta hakkab mõistust kaotama?)...
 
Imeliselt hea nukker-eleegiline lugu kõige maise kaduvusest. Korraks kartsin ma, et autor võtab ette lihtsalt veel ühe variatsiooni Londoni pommitamise teemal, kuid seekord oli see vaid vahend, mitte peateema. Lisaks on siinse, muidu läbinisti kurva loo lõpus siiski üks helge lootusekiir. Hugo auhinna võitja.
 
All Seated on the Ground (2007) 6/10
 
Maale saabub lendav taldrik tulnukatega - kuid need vahivad pärast laevast väljumist lihtsalt inimesi vihase näoga ja kõik katsed nendega suhelda jooksevad liiva. Erinevad teadlased on juba käega löönud, kuni peategelane märkab juhuslikult, nagu reageeriksid tulnukad ühele jõululaulule...
 
Üsna lõbus lugu, kus muiata saab igaüks, kes kunagi koorilauluga kokku on puutunud. Siiski ei tundu see mulle jälle väga enamat tugevast keskmisest (Hugo auhinna see siiski jällegi teenis). 
 
The Last of the Winnebagos (1988) 7/10
 
Lugu algab, kui peategelane, ajalehe juures fotograafina töötav David on parasjagu sõitmas paari uudisloo jaoks pilte tegema. Korraga märkab ta tee juures midagi erakordset - surnud koiotti. Sellest alates hakkab aeglaselt välja tulema, mis selles maailmas juhtunud on...
 
Jälle üks lihtsalt hea ja tugev lugu - alguses tuleb lugejal lahendada mõistatus, mis siin ajaloos teistmoodi läinud on, siis aga võtab lugu veel ühe uue ja ähvardava pöörde. Nebula auhinna võitja.
 
Kõigil lugudel on ka autori järelsõnad, mis natuke lugude kirjutamise tausta avavad. Lisaks on toimetaja (Anne Lesley Groell) ära toonud veel autori ühe tänukõne Worldconi aukülaliseks valimise eest ja teise ulmekirjanduse Grand Master auhinna eest.
 
Hinnang: 8/10 (tõstan natuke keskmist hinnet, sest ei ole autori süü, et mina At the Rialto loost midagi aru ei saa ja terve kogumik ei peaks selle all kannatama).
Teksti loeti inglise keeles
2.2021

The Best of R. A. Lafferty on jutukogu, mis koondab autori parimaid lugusid nende kahe aastakümne jooksul, kui ta kirjanikuna tegutses. Kuigi nominaalselt ulmežanri kuuluvad, on enamus tema lugusid rohkem vested, vigurijutud, kunstmuinasjutud või muidu teksti ja teemade kasutamisel mängulised lood.
 
Slow Tuesday Night (1965) 6/10
 
Neurobioloogiline läbimurre võimaldab inimestel elada varasemaga võrreldes tuhandekordse kiirusega!
 
Andekas idee ja naljakas tekst, aga sellele lisaks mitte midagi väga erilist - selline tugev keskmine.
 
Narrow Valley (1966) 7/10
 
Pawnee indiaanlane saab 19. sajandil riigilt 160 aakrit maad. Et sellelt mitte makse maksta, nõiub ta selle nii ära, et maatükk tundub kõigile ainult paari jala laiune.
 
Hoogne ja lõbus lugu, siin on näha tugevaid põlisameerika triksteri- või vembumehe-tüüpi juttude mõju. Esimest korda kohtume Kolme Teadlase tüüpidega, kes esinevad mitmes loos.
 
Nor Limestone Islands (1971) 6/10
 
Taevas sõidavad tegelikult ringi Jonathan Swifti lendava Laputa tüüpi kivisaared. Enamus inimesi maa peal aga keeldub seda uskumast.
 
Toredad kirjeldused päästavad selle loo, mis on muidu suhteliselt tavalist tüüpi.
 
Interurban Queen (1970) 7/10
 
Alternatiivajalugu sellest, kuidas autotööstuse asemel võidutseb hoopis kitsarööpmeline raudtee.
 
Põnev on lugeda, kuidas algselt täiesti üle-võlli-utoopiana kujutatud maailmast koorub lõpuks välja üks päris sünge teema.
 
Thus We Frustrate Charlemagne (1967) 9/10
 
Alternatiivajalooline lugu ajaloo muutmisest - grupp teadlasi otsustab pöörata ühe 778. aastal toimunud lahingu saatuse kuningas Karl Suure kasuks. Kolm Teadlast esinevad jälle.
 
Väga andekalt kujutatud ühtaegu naljakas ja sünge lugu. Lafferty katoliikliku tausta mõju on siin lõputute korduste puhastustule lõksus ilmselt kõige rohkem nähtaval.
 
In Our Block (1965) 8/10
 
Ühele linnakvartalile, kus peamiselt seisavad erinevad hurtsikud, on sisse kolinud veidrat seltskonda. Keegi ei pane eriti tähele, sest umbes nii on alati olnud.
 
Üks paremaid puhtalt lõbusaid-humoorikaid jutte siin kogus, koos väikese jätkuvalt värske moraaliteraga immigrantide väärtuse kohta. Jutt jõudis ka Nebula auhinna kandidaatide sekka.
 
Ride a Tin Can (1970) 10/10
 
Jutustaja räägib sellest, kuidas tema ja ta kaastöötaja Holly Harkel said ootamatult teadusgrandi ühe kaduva tulnukarassi nimega Shelni (keda intelligentseteks ei peeta) laulude salvestamiseks.
 
On üsna karm, kuidas Lafferty uinutab lugeja valvsust igasuguste lõbus-humoorikate juttudega ja siis virutab sellise õudusega lagipähe. Kogumiku üks kahest parimast loost.
 
Nine Hundred Grandmothers (1966) 7/10
 
Proavituse väikeplaneedile saabub seltskond kaupmehi. Üks neist avastab, et kohaliku rahva väitel on kõik nende esivanemad elus aga nad ei taha lihtsalt enam kodust välja tulla...
 
Üks Lafferty kuulsaimaid lugusid. Ühest küljest nagu lihtne vigurijutt, teisest küljest on see aga lahe näide sellisest meta-naljast, kus lugeja avastab lõppu jõudes, et nalja tehti tema enda üle.
 
Land of the Great Horses (1967) 8/10
 
Kaks geoloogi kaardistavad India kõrbes maavarasid. Järsku aga ilmub nende kohale seletamatu fenomen. Samal ajal tunnevad teatud inimesed üle terve maailma mingit kutset...
 
Väga tugev lugu, eriti suured plusspunktid mustlasrahva kujutamise eest. On täitsa aru saada, miks see lugu legendaarsesse "Dangerous Visions" jutukogusse valiti.
 
Eurema's Dam (1972) 6/10
 
Inimkond muutub järjest targemaks, loo peategelane Albert on üks viimaseid rumalaid. Et maailmas hakkama saada, leiutab ta endale pidevalt abimasinaid.
 
Siin jällegi on idee üsna kulunud ja teostus on selline Lafferty hea keskmine, aga ei midagi erilist. Ma ei saa hästi aru, miks just see lugu Hugo auhinna võitis.
 
Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies (1978) 7/10
 
Aurupungilik lugu geeniusest, kes leiutas televisiooni juba 19. sajandi lõpus ja hakkas oma näitetrupiga saateid tegema. Aga selle kõige taga on veel üks saladus...
 
Plusspunktid teenib lugu ägedast aurupungi kujutamisest enne žanri reaalset tekkimist. Samuti annab saladuse lahtikoorumine loole hea lisadimensiooni.
 
The Primary Education of the Camiroi (1966) 6/10
 
Lastevanemate kogu külastab Camiroi tulnukate planeeti, et vaadata, kas nende koolisüsteemist annaks midagi õppida.
 
Iseenesest tore lugu, aga kõik koolisüsteemi kohta käivad naljad on minu jaoks ikka hirmus kulunud.
 
Continued on Next Rock (1970) 9/10
 
Seltskond arheolooge teeb välitöödel kaevamisi ja nad leiavad asju, mida igasuguse loogika järgi ei tohiks üldse olemas olla...
 
Suurepärane lugu. Kes oleks osanud arvata, et Lafferty stiiliga suudab kirjutada ka sellise melanhoolselt kauni loo vastamata armastusest? Jutt jõudis muuhulgas ka Hugo auhinna kandidaatide sekka.
 
Sky (1971) 7/10
 
Unenäoline lugu seltskonnast, kes käib tegemas langevarjuhüppeid - aga siis proovivad nad saladuslikku narkootilist ainet...
 
Üsna tugev lugu, mis segab kokku natuke kunstmuinasjuttu ja natuke narkotrippi. Saan põhimõtteliselt aru, miks jutt Hugo auhinna kandidaatide sekka arvati.
 
Cliffs That Laughed (1969) 7/10
 
Pooleldi muinasjutt, pooleldi kõrtsijutt vürtsisaarte piraadikaptenist, tema poolt röövitud naisest ja tolle kättemaksust oma tütre kaudu.
 
Erinevate loojutustamise viiside põimumine ja lahknemine on päris muljetavaldav võte - juba ainult teostuse pärast võiks algajad kirjanikud seda lugeda.
 
Seven-Day Terror (1962) 9/10
 
Väikelinna lapsed leiutavad asjade-ära-kaotamise masina. Täiskasvanute jaoks järgneb hirmus segadus. Kolm Teadlast esinevad jälle.
 
Kõige parem puhas huumor terve kogumiku peale. Ehedalt rõõmus ja hea.
 
Boomer Flats (1971) 8/10
 
Kolm Teadlast (seekord peaosas) lähevad otsima mõistatuslikke koletisi ja jõuavad väiksesse jõeäärsesse linna Boomer Flats.
 
Väga ilus mütoloogilise maiguga tekst. Natuke nagu H. P. Lovecrafti lugu Innsmouthist - aga helge ja kaunis, mitte sünge ja õudne.
 
Old Foot Forgot (1970) 6/10
 
Lugu arstist, kes on varsti suremas, kuid kes ikka veel oma praksises patsiente vastu võtab. Enamik patsiente on tulnukad, kes temaga nalja teevad.
 
Lool on oma sügavam mõte täitsa olemas, aga minu jaoks see eriti vastu ei kajanud - napilt positiivne üritus.
 
The World as Will and Wallpaper (1973) 10/10
 
Peategelane William Morris elab Maailmalinnas, kus kõik on kõigile tagatud. Keegi ei tunne puudust, igaüks töötab kus tahab ja palju tahab. Ühel päeval läheb ta rändama...
 
Jällegi näide Lafferty sügavusest. Huumori alt tuleb välja õudus ja kergluse alt viited filosoof Schopenhauerile ja metseen Morrisele. Kui autor mõtles lugu kirjutades ilmselt Ameerika ühetaolisusele, siis praegu kehtib see juba tervele maailmale.
 
Funnyfingers (1976) 8/10
 
Lugu tüdrukust, kellel on tavaline ema aga veider isa ja veel veidramad onud. Koolis kohtab ta aga ühte poissi ja noored armuvad...
 
Lihtsalt hea, nukralt südamlik ja ilus lugu. Au kogumiku toimetajale, kes selle pea tundmatu, algselt kuskil salmikus ilmunud loo üles leidis ja siia kaasas.
 
Thieving Bear Planet (1982) 6/10
 
Laevatäis uurijaid saabub planeedile, kus teatakse elavat veidraid väikeloomi, mis kõikvõimalikke ja -võimatuid asju varastavad.
 
Idee on täitsa hea, aga teostus on suhteliselt segane ja laialivalguv - ilmselt seetõttu, et kirjutatud autori loomeperioodi lõpus.
 
Days of Grass, Days of Straw (1973) 6/10
 
Peategelane avastab end korraga teistsugusest maailmast, mis on kuidagi katnud kõik tavalise kui udu või miraaž.
 
Täitsa toredasti kirjutatud Charles de Linti tüüpi linnafantaasia, aga tundelt jäi kuidagi segaseks ja kaugeks.
 
Eraldi võib veel välja tuua selle, et iga loo juhatavad sisse põhjalikud tekstid (kohati pea sama pikad kui lugu ise) ulmekirjanduse erinevatelt suurkujudelt. Säärane panteon, kes kõik end Lafferty fännideks tunnistavad, tekitab täitsa aukartust. Kogu kogumiku koostamist on vedanud Neil Gaiman, kes ise ütleb, et tänu Lafferty lugudele ta hakkas üldse tahtma kirjanikuks saada.
 
Hinnang: 9/10. Lisapunkt tuleb Jonathan Strahani toimetajatöö ja kõigi sissejuhatuste eest.
Teksti loeti inglise keeles

The Time Machine on ajarännu-ulmelugu, mida jutustab raamatus oma sõpradele üks Victoria-aegse Inglismaa härrasmehest leiutaja. Ta väidab, et ajas rändamine pole mitte ainult teoreetiliselt võimalik (tema sellekohaste argumentidega on pea kõik koosviibijad nõus), vaid et ta on ehitanud ka toimiva ajamasina ja rännanud sellega tulevikku.
 
Ta räägib, kuidas ta jäi ajareisil poolkogemata pidama aastas 802 701. Algselt näis see tulevikumaailm talle peaaegu paradiisina - kogu maa oli muudetud suureks aiaks, hävitatud olid kõik ohtlikud loomad kuni tüütute putukateni ja kõrvaldatud olid ka kõik haigusetekitajad. Tulevikuinimesed, kes nimetasid end eloideks, veetsid kogu aja ainult lõbutsedes, süües ja magades.
 
Samas aga olid eloid intellektuaalselt mandunud peaaegu laste tasemele. Ning kui mingid tundmatud jõud röövisid peategelase ajamasina ja jätsid ta sellega tulevikku lõksu, hakkas talle tunduma, et kõik pole nii nagu esialgu paistis. Veelgi kahtlasemaks muutusid asjalood siis, kui sai selgeks, et muidu süütud ja muretud eloid kardavad paaniliselt pimedust...
 
Ma mäletan, et lugesin "Ajamasina" maakeelset versiooni esmakordselt suhteliselt noorelt (vist kohe tõlke ilmumise järel) - ning see jättis mulle väga võimsa mulje. Põneva loo sisse oli siin istutatud mõtteid, millest ma tollal ehk vaid poolenisti aru sain, kuid mis panid mind kindlasti tahtma, et ma rohkem mõistaksin.
 
Iseenesest nüüd tagasi vaadates ei ole muidugi tegemist väga keerulise looga. Hiljem on juba sellised ulme kuldaja meistrid nagu Asimov, Bradbury ja Heinlein ajarännu-teemal palju rabavamaid lugusid loonud - rääkimata veel kõigist hilisematest autoritest. Ilmus ju lugu ikkagi praeguseks 125 aastat tagasi ning näiteks ajarändude populaarseimat, sellest tulevate paradokside teemat ei puuduta see üldse.
 
Kuid ma olen ka täna kindel, et tegemist on suurepärase looga, millel pole küljes pea ühtegi ajahamba jälge. Esimese ajarännu-loona on see aga peaaegu täiuslik. See annab täpselt piisavalt mõtteainet esimesteks ühiskonna- või sotsioloogiliste arengute alasteks arutlusteks, nagu vundament, mille peale saab edasist müüri laduma asuda.
 
Pikkuselt on see lugu oma idee jaoks samuti täpselt paras - erinevalt näiteks sama autori "Nähtamatust", mille puhul on teksti kaugelt rohkem, kui kandvat mõtet seal sees. Lisaks on siin loos (ja ka näiteks kohe järgmisena ilmunud "Doktor Moreau' saares") tunda autori nooruslikku julgust ja õhinat, mis mõnes hilisemas teoses kipub vanamehelikuks tüütuks targutamiseks manduma.
 
Sest on põhjust meenutada, et selle loo kirjutamise ajal ei olnud Wells veel edukas ja jõukas sotsialist vaid puruvaene intelligent. See väljendub selgelt ka siin loos, kus nii aristokraatiat kui ka töölisklassi vaadatakse põlastusega ning ülimaks väärtuseks tõstetakse inimmõistus ja teotahe. Noores Wellsis on selle teose kaudu näha palju enam Nietzschet kui Marxi.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis peategelane ja jutustaja on üsna täiuslik kujutluspilt viktoriaanlikust härrasmehest, mille hulka kuulub pimedalt ennasttäis olek ja käitumine. See võib nii mõndelegi lugejale vastukarva käia, kuid minu arvates on see autori teadlik valik. On ju jutustaja tegelikult samasugune aristokraadist eloi, keda Wells oleks päriselus põlanud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
 
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
 
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
 
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
 
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
 
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
 
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
 
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Fountains of Paradise on tehnilisemat tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on geniaalne insener Vannevar Morgan, kes on just lõpetanud ajaloo seni suurima projekti - Gibraltari väina silla. Nüüd aga plaanib ta midagi veel suuremat.
 
Ta reisib Taprobane saareriiki, mis erinevatel tehnilistel põhjustel on ainus koht maailmas kuhu saaks ehitada kosmoselifti, tohutu kaabli, mis ulatuks kosmosesse ja muudaks kosmosetranspordi tuhandeid kordi odavamaks. Kuid kuigi tehniliselt oleks see teostatav, on selle plaani teel siiski rohkem kui mõned takistused...
 
See lugu on selles mõttes huvitav, et keskne idee on üsna lihtne (kuigi muidugi üks esimesi selletaoliseid). Sinna ümber on Clarke lisanud aga päris paraja hulga väiksemaid teemasid, mis on kosmoseliftiga seotud kas kaudsemalt või peaaegu üldse mitte.
 
Üks selliseid on lugu "paradiisi purskkaevude" ehitamisest tuhat aastat varem kuningas Kalidasa poolt. See omakorda on õrnalt seotud looga iidsest mungakloostrist, mis keeldub kosmoselifti ehitamise kohalt lahkumast. See omakorda seob suurema pildiga lühikese arutluse religioonist üldiselt.
 
Lõpuks on religiooniteemaga haagitud veel lugu Päikesesüsteemi läbivast (sõbralike) tulnukate robotlaevast - kuid selleks hetkeks lähevad need rajad kosmoseliftist juba väga kaugele. Natuke tundub, et Clarke on lihtsalt juurde visanud iga viimase kui idee, mis tal kirjutamise ajal pähe tuli (päris lõpus on isegi kiire vaade kaugesse tulevikku).
 
Mingis mõttes on kõik need killud ju kenad. Eriti on seda näha Taprobane lugudes, mis on nagu armastuskiri Clarke'i teisele kodumaale (Sri Lankale) ja sealt leitud mees-sõbrale, kellele ka kogu teos pühendatud on. Lifti tehnilise poole peal on ka üks hästi koostatud episood "Kuutolmu varingu" stiilis õnnetuse lahendamisest.
 
Siiski on lõppmulje selle kõige tulemusena natuke kaootiline ja seosetu. Mingis mõttes saan ma aru, miks sellele teosele Hugo ja Nebula auhinnad anti, kuid minu arvates on siin tegemist Clarke'i teoste hulgas pigem siiski keskpärasema asjaga.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The City and the Stars on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Loo peategelaseks on noormees Alvin, kes erinevalt oma eakaaslastest kogu aeg seletamatut rahutust tunneb. Lõpuks seletatakse talle, et erinevalt teistest linnaelanikest, kes sünnivad Keskarvuti mälust ikka uuesti ja uuesti, on tema unikaal, süsteemi eripära kes võib ilmuda vaid korra saja miljoni aasta jooksul.
 
Seepeale otsustab Alvin teoks teha oma kinnisidee ja linnast lahkuda. Selle juures on talle abiks Khedron, salapärane tegelane kes kutsub end Narriks. Nõnda õnnestub Alvinil avastada salajane transpordikeskus, mis on kunagi viinud kõigisse maailma linnadesse. Nüüd aga on seal aktiivne ainult üks liin, mille lõpus helendab salapärane nimi LYS...
 
Ma pean ütlema, et lugesin maakeeles ilmunud tõlget nooremana ikka korduvalt üle - kuid praegu võtsin selle originaalkeeles ette vähemalt 15 aastat pärast selle kaante viimast avamist. Huvitav on lõpuks tõdeda, et mu mõtted ja tunded on kunagisega võrreldes üsna sarnased.
 
Nimelt on sellel teosel väga võimas algus ning selle avalause: "Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel" on jätkuvalt suure ilu- ja sisendusjõuga. Ma olen päris kindel, et umbes teose esimese neljandiku jooksul koos peategelasega kõigepealt Diaspari avastada ja siis sealt põgenemisteed leida oleks ka praegu igaühele täiesti vaimustav.
 
Muidugi on võimalik selles Diaspari utoopias näha ka rohkem kui väikest annust düstoopiat. Uskumatu stabiilsus on saavutatud selliste valikutega, et inimesed on vaid pisut enamat kui (olgugi, et heatahtliku) arvutisüsteemi korraldatavas mängus osalevad nukud. Kuid seda enam on võimalik Alvinile kaasa elada.
 
Sellega võrreldes on Lysi süsteemi säilimine tegelikult palju-palju ebatõenäolisem. Ning mingis mõttes hakkabki minu jaoks lugu alates Lysi jõudmisest kergelt maha käima - ja seda järjest enam, mida kosmiliselt suuremaid mõõtmeid lugu lõpuks võtab. Natuke hakkab siis juba häirima ka Clarke'i vanamoeline viis vahepeal asju jutustajahäälega seletada.
 
Liikumine väikeselt tasandilt suuremale on muidugi Clarke'i teostes tihti esinev (näiteks "Lapsepõlve lõpp" või "2001: kosmoseodüsseia"). Siiski ei ole minu arvates selline üleminek alati hästi õnnestunud, kuigi erinevatel põhjustel - kui "2001" lõpp on näiteks liiga segane, siis selle loo lõpp on pigem liiga lihtne.
 
Seega erinevalt paljudest ei pea ma seda lugu Clarke'i parimaks. Siiski on selle alguse ilu täiesti võimatu üle hinnata. Samuti tuleb au anda selle kunagisele väga heas tõlkes ilmumisele sarjas "Mirabilia". Olen kohanud ka 60+ lugejaid, kes ütlevad, et: "Muidu mulle ulme ei meeldi, aga vaat see "Linn ja tähed"...".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Fifth Head of Cerberus on kolmest eraldiseisvast loost koosnev ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määratlemata tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedaste kosmoselendude abiga koloniseerinud hulga planeete.
 
Selliste hulgas on ka kaksikplaneet Sainte Anne ja Sainte Croix, mille asustasid algselt prantslased. Hiljem (peale loos ainult põgusalt mainitud sõja kaotust) võtsid juhtrolli üle inglased. Suures plaanis on aga tegemist pigem hüljatud kolkaga.
 
Esimene lugu on ühe poisi jutustus oma lapsepõlvest ja kasvamisest Sainte Croix planeedil. Tema isa on pealinnas lõbumajapidajaks, kuid tema põhitegevuseks on salapärased teaduslikud eksperimendid. Ühel päeval aga saabub linna antropoloog planeedilt Maa, kes on huvitatud ühest hüpoteesist seoses kaksikplaneedi kadunud põliselanikega...
 
Teine lugu on sama antropoloogi üleskirjutus põliselanike müüdist, mis pärineb planeedilt Sainte Anne. See kirjeldab peategelase Liivalkõndija unenäoretke ja kohtumist salapärase Varjulaste liigiga. Kolmas lugu aga koosneb sama antropoloogi korraldatud ekspeditsiooni märkmete segapudrust, mida loeb üks sõjaväeametnik pärast tolle arreteerimist...
 
Ma pean ütlema, et Wolfe'i teostega ei ole ma seni eriti sama lainepikkust leida suutnud. Esimene lugu seda muljet ei muutnud, kuigi ma võin hinnata autori head 19. sajandi lõpu ülemerekolooniate vaimu tabamist (kohati oli täitsa Camus' lugude tunnet). Siiski kuhjas autor jälle kokku hulga vihjeid, sümboleid ja allteksti - ning lugu ise kadus sinna vahele ära.
 
Teist ja kolmandat lugu lugedes aga paranes mu arvamus märgatavalt. Nimelt täiendavad ja tugevdavad need nii mõndagi mõtet, mida esimeses loos ainult muuseas pillatakse. Põhiline on muidugi teooria, mille alusel olid põliselanikud kujumuutjad, kes suutsid inimkoloniste täiuslikult matkida. Teises loos aga näiteks ka mõte, et inimkolonisatsioone on olnud ka ammuunustatud minevikus.
 
Kujumuutjate mõtet on kasutanud ka üks Ray Bradbury "Marsi kroonikate" lugudest, kus Maalt saabunud raketi meeskond leiab Marsilt eest oma lapsepõlvekodud ja lähedased. Muidugi, ka ilma selle spetsiifilise mõtteta oleks päris ilmne leida mõlemast loost süüd kolonialismi eest. Siiski on Wolfe ka selles mõttes selgelt eristuv.
 
Nimelt on Wolfe'i kahetsusel mingi eriline katoliiklik värv, mida võiks võrrelda ehk kuulsa Inglise katoliku autori G. K. Chestertoniga. Nii on kolmas lugu kirjeldusest hoolimata vähem kafkalik ja rohkem viimase autori müstilise teose "Mees, kes oli Neljapäev" moodi. Mitte täiesti minu meele järele, kuid siiski täiesti loetav ja märkimisväärselt huvitav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy on humoorikas ulmelugu või ulmesketšide sari. Lugu algab Inglismaal, kus peategelane Arthur Dent püüab kaitsta oma majakest lammutamise eest (selle asemele rajatakse parajasti kiirteed). Ootamatult ilmub kohale tema sõber Ford Prefect, kes teatab, et maailmalõpp saabub mõnekümne minuti pärast.
 
Ford on tegelikult tulnukas, kes töötab reporterina "Pöidlaküüdi reisijuhi" väljaandes ning ta ei eksi. Planeedi kohale ilmub Vogoni tulnukate laevastik, mis hävitab Maa, et selle asemele rajada hüper-kiirtee. Arthur on ainus maalane, kes sellest pääseb, sest osava hääletajana meldib Ford neid mõlemat sekund varem sama laevastiku pardale.
 
Samal ajal aga röövib Linnutee teises otsas galaktika president Zaphod Beeblebrox eksperimentaal-ajamiga kosmoselaeva ning põgeneb, kannul poole universumi politseijõud. Kui nende kahe seltskonna teed juhuslikult ristuvad, siis tuleb välja, et tuttavad pole mitte ainult Ford ja Zaphod vaid ka Arthur ja Zaphodi salapärane kaaslane Trillian...
 
Omamoodi huvitav kogemus on lugeda raamatut, mille suuremad lööklaused on praeguseks juba nii sügaval popkultuuris, et neid teavad ka inimesed, kes Adamsit või "Pöidlaküüdi reisijuhti" muidu nimetada ei oskaks. See pole muidugi otseselt puudus, sest minu arvates ei kuluta liigne kasutamine mitte asja enda väärtust vaid pigem hoopis kasutajat.
 
Asi iseeneses ongi antud juhul jätkuvalt tugev. Veidi ketserlikult võiks küll öelda, et ulmeline osa ei ole siin tegelikult see kõige parem osa. Asjad mis haakuvad otseselt Inglise elu-oluga on lihtsalt kuidagi loomulikumalt parodeeritud. Vaimustav sõnavahetus kiirtee plaanide peitmise teemal või stseen kohalikus pubis hetk enne maailmalõppu on heaks näiteks.
 
Esimesed peatükid ongi seetõttu kõige võimsamad. Kuid kuigi peab tunnustama autori julgust Maa ilma liigse tseremooniata õhku lasta, kaob sellega ka mingi osa sellest kindlast pinnast, mis varem tema huumorit toetas. Kulda leidub ka edasisel teel (fjordide eest auhinna saamise seletamine võtab üsna tabavalt kokku kõik erinevad kultuuripreemiad), kuid harvem.
 
Eraldi võib ka välja tuua, et tegemist on ikkagi eelkõige lõdvalt seotud sketšide koguga. Kuigi autor on ilmselgelt vaeva näinud, et nende vahele ka kandev lugu tõmmata, paistab kogu kremplit koos hoidvat hõbedast teipi ikka siit-sealt. Filmiversiooni lisainfos nentisid tegijad samuti, et loo täiendav tugevdamine ja ühtlustamine oli nende kõige raskem ülesanne.
 
Loodetavasti ei kõla see kõik ülemäära kriitiliselt, sest tegelikult kuuluvad teose parimad hetked ikkagi kõigi aegade tippu. Teisest küljest aga pole nõrgemad kohad mitte ajale jalgu jäänud, vaid kardetavasti pole need kunagi tegelikult väga head olnud. Lugedes ongi hea juba eelnevalt arvestada mõlema poolega.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Door into Summer on ajarännu- ja (praegu vaadates retro-)tuleviku ulmelugu. Tegevus algab aastal 1970, kui Ühendriigid on Külma sõja võitnud ning robootikarevolutsioon on täies hoos. Üks selle revolutsiooni võtmeisikuid on geniaalne insener Daniel Boone Davis, loo jutustaja ja peategelane.
 
Nimelt on Davis koos paari sõbraga käima lükanud idufirma robootika rakendamiseks kodutööde juures. See töö on üle ootuste edukas ja tõotab uskumatuid kasumeid - aga peagi tõmbavad partnerid tal naha üle kõrvade ja üritavad teda kõigest ilma jätta. Erinevate plaanide tulemusena külmutatakse Davis lõpuks kolmekümneks aastaks ja ta ärkab uuesti üles aastal 2000.
 
Seal aga selgub, et vahepeal on Davis ilma jäänud kõigist oma investeeringutest ja rahadest. Puupaljana peab ta hakkama end tundmatus tulevikus uuesti üles töötama. Peagi aga tundub, et nii mõnigi asi pole selline, nagu olema peaks. Juhuslikult kuuleb ta siis ka kunagise geniaalse aga praegu põhja käinud professori Twitchelli katsetest päris ajamasinaga...
 
Ma pakuksin, et seda lugu võiks kõige paremini kirjeldada sõnaga "mahe". Siin ei ole sellist energilist tulevärki, nagu Heinleini paremates seikluslugudes, või hilisemate raamatute ideepõhisust ("Tähesõdalased", "Võõrana võõral maal"). Pigem voolab see üsna rahulikult algusest lõpuni välja.
 
Suhteliselt vaikse tooniga on üles võetud ka tegelased. Peategelase arvamused elust ja asjadest on autorile omaselt enesekindlad ja kergelt humoorikad, kuid midagi erilist temast meelde ei jää. Samuti on tema tõelisele armastatule lõpuks pühendatud vaid paar lehekülge. Kõige värvikam tegelane on hoopis peategelase mehine isakass Petronius, keda oleks tahtnud rohkemgi näha.
 
Välja võib küll tuua, et ajarännu-teema on kirjeldatud meisterlikkusega, mida võibki oodata selle teema klassikaliste juttude nagu "Enese ees ja järel" või "All You Zombies-" autorilt. Asjad, mis võivad tunduda kahtlased ongi nii mõeldud, et need saaks lõpuks selle võtte abil korralikult kokku tõmmatud.
 
Tervet romaani aga see õnnestumine päris kanda ei jaksa. Kahtlemata on tegemist hea sujuva lugemisega nii mõnegi toreda teema (ja kassiga). Heinleini paremad lood aga asetavad lati sellisele kõrgusele, et käesoleva võib selles reas nimetada pigem ausate keskmikute hulka.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Night Lamp on klassikalist tüüpi kosmose-ulmelugu millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Loo peategelaseks on salapärase minevikuga orb Jaro. Planeedil Camberwell välitöödel olevad akadeemikud Hilyer ja Althea Fath leiavad ta kohalike külapoiste poolt vaeseomaks pekstuna ja viivad ta haiglasse.
 
On selge, et lisaks füüsilistele vigastustele on poiss üle elanud ka mingi hirmsa hingelise trauma. Tema elu päästmiseks otsustavad arstid ta mälu kustutada. Lastetu akadeemikupaar aga kiindub poissi ja lapsendab ta. Nii kasvabki Jaro üles armastavas kasuperes nende koduplaneedil Gallingale.
 
Siiski on selge, et Jaro minevikus peitub mingi saladus, mis talle alateadlikult rahu ei anna. Ta tunneb tohutut tõmmet kosmoselendude poole ning kasuvanemate taunivast suhtumisest hoolimata sõbruneb ta salapärase kosmosepiloodi Tawn Maihaciga...
 
Ma pean ütlema, et muidugi on kõiksugused salapäraste orbude lood praeguseks juba pisut kulunud. Samuti pärineb autori universum otse ulme kuldajastu perioodist, kus raketid lendavad planeedilt planeedile nagu lennukid. Selles suhtes on lugu küllalt sarnane näiteks sama autori pea 30 aastat varem kirjutatud "Emphyrioga".
 
Siiski on Vance sellest kivist päris palju vett välja pigistanud, mis on ka juba omaette saavutus. Tema erinevad kultuurid on meeldivalt kirevad, näiteks aitab Gallingale humoorikas klubide ja prestiiži süsteem kaasa loo esimese poole lugemisele. Jaro lapsepõlve osa võtab enda alla tegelikult pea poole raamatust aga venima see ei jää.
 
Samuti näitab head kompositsiooni see, et loo algus ja Jaro ema surm on üsna sünged, aga sellele järgneb pikem helge ja rõõmus periood. Lõpuosa kus saladusi paljastatakse, on jälle kohati päris sünge, eriti mis puutub Jaro kaksikvenna saatusesse.
 
Eraldi tahaks aga kiita Hilyeri ja Althea tegelaskujusid. Teist nii armsat kasuvanemate paari ei tulegi kohe vähemalt hiljuti loetud kirjandusest meelde. Just neil on suur osa selles, et hoolimata loo suhtelisest pikkusest ja sisu lihtsakoelisusest on lugemiselamus ikkagi hea.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

"Selle loo esimest poolt nägin ma unes", on autor öelnud raamatu kohta, mille tegevus algab koroonapandeemiaga. "Unenäoline" on ka paslik kirjeldus kogu lühiromaani kohta, mis stardib praeguseks kõigile väga tuttavast kohast, kuid mille tee võtab seejärel mõnegi veidra pöörde.
 
Pealkirjas mainitud päevik kuulub üksinda Tallinna külje all Peetri külas elavale noormehele, kes kirjutab seda enam kui kolm aastat pärast maailmalõppu ja peaaegu kümme aastat pärast käesoleva aasta pandeemiat. Tasapisi jõuab ta minevikukirjeldustest ka selleni, mis juhtub pärast.
 
Nõnda liigub lugu koroonaviiruse esimestest lainetest edasi kummaliste ja õõvastavate fenomenideni, mis ennustavad midagi kaugelt hullemat. Lõpuks jõuab kätte maailmalõpupäev – kuid on võimalik, et pärast seda varitseb maailma veel midagi palju hullemat ...
 
Maailmalõpu teema pole muidugi otseselt midagi uut ka Eesti hiljutises kirjanduses. Mari Järve "Esimene aasta" kujutas juba 2011. aastal kohaliku pilguga maailma laastavat ebolapandeemiat ning Armin Kõomägi maagilisem üksi-maailmas lugu "Lui Vutoon" võitis aastal 2015 isegi romaanivõistluse.
 
Tihhonovi unenägu aga lisab neile teose, mis põhineb eelkõige ulmekirjanduse kaanonitel. Näiteks on kirjeldused peategelase varustuse kogumiskäikudest inimtühja Tallinna ümbruskonnas otsekui kantud Richard Mathesoni klassikalise maailmalõpuromaani "I Am Legend" stiilist.
 
Ebardite kahese loomuse kirjeldused meenutavad jälle tähelepanuväärselt mitmekesise loominguga kirjaniku Colson Whiteheadi zombi-apokalüpsise lugu "Zone One". Stseenid põismagunatega aga tulevad tuttavad ette kõigile, kes on lugenud meilgi ilmunud John Wyndhami romaani "Trifiidide päev".
 
Erinevad müstilisemad noodid, eriti teose lõpuosas, langevad küll natuke rohkem ansamblist välja. Isegi mitmekesises loos tundub see kui asi, ilma milleta oleks lõpp tugevam saanud – korraks tuli neid lugedes ette ka mälestus autori varasema perioodi romaanist "Existerion".
 
Ideede rohkus on samaaegselt selle lühiromaani tugevus ja nõrkus. Ühest küljest on selle kulgemine tõepoolest kui unenägu, kus ühe painaja juurest põgenemine viib järgmiseni. Teisest küljest jätab selline kirevus mulje popurriist, mitte selgekujulisest tervikust.
 
Lõpptulemust tõstab kõrgemale Tihhonovi andekus konkreetsete stseenide kujutamisel ja lahendamisel. Kuigi teose stiil on päevikuvormile vastavalt pigem kuiv, siis teatud hetkedel paneb autor lihtsate sõnade sisse nii palju emotsiooni, et tulemus on tõesti kaunis.
 
Nõnda ongi esimene koroonapandeemiast inspireeritud kirjanduslik tulemus üldiselt täiesti lugemist väärt. Tihhonovi unenäolises loos keerlev erinevate maailmalõpu-värvide kaleidoskoop sobib nii ulmehuvilistele kui ka neile, kellele see oleks esimene apokalüptiline raamat.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

Revelation Space on korraliku haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Umbes tuhandeaastase kaugusega tulevikus on inimesed koloniseerinud peotäie planeete (kuigi nende vahel reisimine on raske ja aeganõudev, kuna valguse kiiruse ületamine pole võimalik). Teisi intelligentseid liike kosmoses aga väga kohatud pole.
 
Loo tegevus algab kolmes erinevas liinis. Ühes neist korraldab doktor Dan Sylveste planeedil Resurgam väljakaevamisi - tundub, et seal on elanud kunagi võõras tsivilisatsioon, kuid peaaegu miljon aastat tagasi on kogu planeedi pind ootamatult tuhaks põletatud. Keset tööd aga vangistatakse ta poliitilistel põhjustel.
 
Teises liinis hulgub kosmoses ringi iidne laev, mida juhib käputäis vaenutsevaid tegelasi. Nende eesmärk on leida üles doktor Sylveste, kes ainsana suudaks nende kaptenit ravida. Kolmandas palkab salapärane daam Yellowstone planeedil mõrtsuka, kes peab igal juhul sellesama doktor Sylveste kõrvaldama.
 
Palgamõrtsukas meldib end pettuse abil iidse laeva peale, kui too doktor Sylvestet otsides Yellowstonele jõuab. Nii saavad kõik osapooled lõpuks Resurgami juures kokku - kuid seal selgub, et neid kõiki on tagant lükanud jõud, mis on palju vanemad ja õudsemad kui ette kujutadagi suudaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli minu jaoks suhteliselt vastuolulise teosega. Ühest küljest oli tore näha autori tugevat füüsikatausta (ikkagi astronoomiadoktor), mis andis maailmaehitusele palju juurde. Fermi paradoksi teemadel mängimine (miks me pole maavälist intelligentsi kohanud?) ei ole uus teema, aga lahendus oli kahtlemata andekas.
 
Samuti oli teose kondikava hästi kokku pandud ja lahendatud. Kõik mõistatused, alates üksikute tegelaste väikestest teemadest kuni keskse uskumatu mastaabiga saladuseni, olid lugejale korralikult ette mängitud ning kõik otsad lõpuks ka kokku viidud. Paljud tuntumadki kirjanikud kipuvad sellistesse asjadesse lohakamalt suhtuma.
 
Kahjuks aga ägas seesama kondikava tekstikoorma all, mida oli vastandina esimese täpsusele kokku kuhjatud suhteliselt vaba käega. Esimese kahe kolmandiku jooksul ei juhtunud just midagi eriti olulist ning teose mahtu arvestades oli sellist jutuveeretamist kaugelt liiga palju. Autori pigem kuiv stiil süvendas siin probleemi veelgi.
 
See oli veider, sest olen eelnevalt lugenut mitut sama autori lühivormi, mis on kõik pigem meeldinud. Vahest on tegemist juhtumiga, kus lühemate mahtude piirangud ei lase kirjanikul oma muidu häid mõtteid üleliia teksti alla ära matta? Kuna sama universumi järgmised romaanid paistavad aga veel paksemad olevat, siis ei julgusta see teekonda jätkama.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
11.2020

The Dispossessed on sotsioloogiline ulmelugu. Tegevus toimub Tau Ceti tähe kaksikplaneedil, millest üks on Maa-sarnane (Urras), teine aga enamuses kuiv kõrb (Anarres). Peaaegu kakssada aastat enne loo toimumist asustasid Anarrese põgenikud Urraselt, kes soovisid luua vaba anarho-sündikalistlikku ühiskonda.
 
Lugu ise algab peategelase, geniaalse Anarrese füüsiku Sheveki põgenemisega koduplaneedilt ja suundumisega Urrasele. Sellest hetkest alates hargneb lugu kaheks, üks liinidest kujutab Sheveki elu ja tööd Anarresel alates lapseeast kuni põgenemiseni, teine aga tema saabumist Urrasele ja edasisi sündmuseid.
 
Sheveki töö tõotab nimelt ühendada erinevad aja-ruumi teooriad (natuke sarnaselt sellele, kuidas meie ajaloos otsitakse võimalust raskusjõu ühendamist osakeste standardmudeliga), mille praktiliseks väljundiks oleks valgusest kiirem infovahetus. Kuid kes oleks selle avastuse vääriline ning milleks seda kasutataks?
 
See on suurepärane teos. Võiks ju arvata, et lugu, mis räägib hästi palju ühiskonnakorraldusest, kollektivismist ja individualismist ning nende mõlemaga seotud vabadusest, kukub välja nagu kuivemat sorti loeng ülikooli esimesel kursusel. Õnneks on Le Guin sellesse lõksu langemiseks liiga tark kirjanik.
 
Sest kuigi kõik see on loos olemas, on see eelkõige rikkalikuks taustaks (samamoodi, nagu autori kuulsaim teos "Pimeduse pahem käsi" ei ole tegelikult rangelt sooteemaline). Lugu ise kuulub aga täielikult peategelasele Shevekile ning mina ise võtaks seda kui lugu üksindusest.
 
Eraldatus esineb siin sümboolselt mitmel viisil. Anarres on tahtlikult end eraldanud Urrasest, Urras omakorda koosneb rangelt eristatud riikidest (siin on nähtavad meie ajaloo Külma sõja ekvivalent-vastasseisud). Urrasel on omakorda kontakt kahe tulnukarassiga (Maa ja Hain), kes on aga kosmiliste vahemaade kaugusel...
 
Ükski eraldatus pole aga nii täielik kui olla üksi iseendas, nagu Shevek on. Selle osas ei ole kasu ei Anarrese kollektivistlikust ühiskonnakorraldusest ega ka Urrase kõrgemal tasemel olevast füüsikateadlaste seltskonnast. Tõeliselt ilmajäetud ei ole mitte Anarrese nappuses elavad inimesed, vaid Shevek ise.
 
Loo lahendus on sellele vastavalt sümboolselt ilus, meenutades Arkadi ja Boriss Strugatski romaani "Väljasõit rohelisse" lõpulauset. Ansible, mis suudab omavahel siduda valgusaastate kaugusel olevad planeedid, tõotab nende eraldatusele lõppu - kas seesama on võimalik ka väiksemal tasandil?
 
Kui midagi üldse kritiseerida, siis on Urrasel toimuv lugu oluliselt lihtsakoelisem kui Anarrese vaimustavalt põhjalik ja nüansirikas versioon. Pigem kasutatakse seda kui peeglit, et anda Anarresele põhjalikumat tausta (ning tuletada meelde, kui kaugele viimane vigadest hoolimata jõudnud on).
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Shrinking Man on psühholoogiline ulmelugu. Peategelane, Scott Carey on loo alguseks umbes 5/7 tolli pikkune (natuke alla 2 cm) ja vangis oma maja keldris, kus ellujäämine muutub iga päevaga raskemaks. Lisaks väheneb ta iga päev täpselt 1/7 tolli kaupa ja küsimus on, mis temast viie päeva pärast saab...
 
Paralleelselt selle looga näeme ka tagasivaateid Carey elule, alates juhtumist mis algatas tema kahanemise. Kogu protsess on aega võtnud väga pikalt (1/7 tolli päevas) ning kuigi füüsiliselt valutu, on see kohutavalt mõjunud Carey vaimsele poolele.
 
Nimelt on see lagundanud märkamatute sammudega Carey seost ülejäänud maailma ning eriti tema naise ja tütrega. Kõigepealt on see röövinud talt autoriteedi, siis taandanud ta lapse, seejärel ebardi tasemele. Lõpuks, alates nukusuurusest ja sealt allapoole on ta teistele vaevalt enamat kui huvitav putukas.
 
Minu arvates on tegu suurepärase teosega. Kõige enam saaks seda võrrelda ehk Franz Kafka klassikalise looga "Metamorfoos" eelkõige peategelase võõrandumise ja tema ära tõukamise motiivide tõttu. Ebardiks muutunud perekonnaliikme vangistus on muidugi veel vanem teema, mis jõuab otsaga tagasi Minotaurose müüdini.
 
Seda lugu saab võtta ka kui allegooriat ravimatu haiguse teemal (veidi nagu Robert Silverbergi romaan "Dying Inside" räägib võimeid kaotava telepaadi loo kaudu tegelikult surmast). Ma usun, et näiteks vähi laastamistööd näinud inimesed tunnevad vägagi ära kirjelduse sellest, kuidas haige otse füüsiliselt kokku kuivab.
 
Carey teeb peategelasena huvitavaks see, et ta on üsnagi lihtne isiksus - teatud mõttes täiesti tavaline mees omas ajas ja ruumis, oma paremate ja halvemate külgedega. Ta ei taha aga oma saatusele alistuda ja kuigi ta murdub nii mõneski selle õudse teekonna etapis, tõuseb ta lõpuks jälle ja läheb edasi.
 
Teaduslikku poolt pole siit mõtet otsida - aga see olekski vale lähenemine. Nagu pole mingit põhjust vaja selleks, et Gregor Samsa ühel hommikul hiiglaslikuks putukas moondatuna ärkab, ei ole tegelikult ka selleks, et Scott Carey alates ühest päevast täpselt seitsmendiktolli kaupa kahanema hakkab. Mõte on ju hoopis mujal.
 
Siin on minu arvates jälle tegemist juhtumiga, kus ulmežanri teos võtab ette midagi, mis võiks olla peavoolukirjanduse leivanumber - ning lihtsalt lööb selle üle. Kui autor jutustabki selle loo hemingwayliku sirgjoonelisusega, siis seda ma veaks ei pea. "I Am Legend" võib olla Mathesoni kuulsaim raamat, aga ma olen üsna kindel, et see siin on tema parim.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

A Deepness in the Sky on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kaugemas tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedase kosmoselennu-tehnoloogiaga koloniseerinud juba hulga planeete. Kahjuks on kauba- ja infovahetus üle kosmiliste vahemaade ikkagi äärmiselt aeglane ning tsivilisatsioon erinevatel planeetidel langeb murettegeva järjekindlusega kokkuvarisemise ja barbarismi tsüklitesse.
 
Seda olukorda leevendab pisut Qeng Ho võrgustik, lõdvalt seotud ühendus kaubitsejatest, mis oma laevadega pidevas planeetidevahelises lennus. Käesolev lugu läheb käima siis, kui salapäraselt SisseVälja tähe ümber tiirlevalt planeedilt püütakse kinni signaal, mis viitaks nagu mitteinimestest tsivilisatsioonile. Nähes riskantset võimalust muinasjutuliseks kasumiks, varustab üks Qeng Ho seltskond väikese ekspeditsiooni sinna suundumiseks.
 
Kohale jõudes selgub aga kaks keerulist asjaolu. Esiteks on tulnukate tsivilisatsioon tõesti olemas, kuid oma arengus on nad alles kusagil uusaja alguses. Erinevalt inimtsivilisatsioonide pidevast tõusust ja langusest ei paista ka, et Ämblikutel (nagu neid välimuse järgi kutsuma hakatakse) oleks kunagi mingit kõrgtsivilisatsiooni olnud. Arusaamatu tundub ka kogu kohaliku päikesesüsteemi ülesehitus, mis tundub trotsivat tuntud füüsikaseaduseid.
 
Teiseks jõuab Qeng Ho seltskonnaga samal ajal sinna ka ekspeditsioon lähedalasuvast Tõusjate impeeriumist. Erinevalt ärimentaliteediga Qeng Ho'st on Tõusjate ekspeditsioon üles ehitatud julma sõjaväelise korra järgi - ning tundub, et nad peidavad veel mingit saladust. Kokkupõrked nende kahe poole vahel on kiired tulema, samas kui taevas toimuvast teadmatuses oleval Ämblikute planeedil tõuseb esile geniaalne teadlane, kes muudab nende tsivilisatsiooni käiku...
 
Ma arvan, et Vinge on kahtlemata andekas kirjanik. Mulle meeldib, et Ämblikud olid kolmest tegelaste grupist kõige sümpaatsemad, eriti arvestades seda, kui lihtne on inimeste instinktiivset jubedust hiidputukate ees ära kasutada. Sarnasena meenuvad näiteks Hal Clementi "Mission of Gravity" peategelastest sajajalgsed. Andekalt oli lahendatud ka see, miks Ämblikute kirjeldamine nii inimesesarnane oli (võõraste keelte ja selle kaudu kultuurielementide tõlkimise aspekt on siin rohkem kui olulisel kohal).
 
Tore on ka see, et kui enamuse teosest andis Vinge suhteliselt läbinähtavaid vihjeid erinevate saladuste kohta, siis oli see eelkõige võte lugeja tähelepanu hajutamiseks. Lõpus oli tal ikkagi võtta veel täiendav pööre, mille kohta olid tagasivaates ka vihjed tegelikult olemas, kuid need on peidetud lihtsalt tavapärasest sügavamale. Tänu sellele õnnestus tal mind kenasti ja ootamatult tabada.
 
Loo peamine ja ainus probleem tuleb sellest, et kuigi idee on väga hea, siis praktikas ei taha selle kaks erinevat tükki hästi kokku minna. Ma saan aru, et loo seisukohast pidid inimesed kohale jõudma siis, kui Ämblikud olid ühes spetsiifilises arenguetapis ja ei saanud enne tegutseda, kui Ämblikud olid jõudnud järgmisesse. See tähendab aga, et esimese kokkupõrke ja lõpplahenduse vahel ei toimunud inimeste loos tegelikult mitte midagi olulist.
 
Iseenesest oli ka inimeste loos piisavalt huvitavat, et lugedes tuju ära ei kaoks - tagasivaated Qeng Ho ajaloole, Fookuse idee unikaalne jubedus, natuke vandenõupunumist ja mõtteid Stockholmi sündroomi kohta. Siiski, kui tegevus juba aastatepikkuse mõõtme sai, muutus see kõik mingil hetkel nagu lõputuks sõelaga vee kandmiseks. 
 
Huvitav on, kuidas Vinge teist kuulsat teost "Leek sügaviku kohal" lugedes mõtlesin, et universumiloome on autoril geniaalne, aga lugu oleks ehk parem olnud peamiselt kõigest ühele planeedile keskendudes. Ämblikute planeedi lugu siin raamatus ongi tegelikult piiratum ja sellevõrra parem - aga samas tundub mulle, et autor on lasknud ennast loo teatud osadel liigselt kaasa tõmmata. Lõpptulemuseks ongi kokku väga tugev sooritus - aga kõrgemast klassist ka seekord samm puudu, lihtsalt teistsugune.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Hellstrom's Hive on allegooriline ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui salajane valitsusasutus (mida kutsutakse lihtsalt "Agentuuriks") satub kahtlase saladuse jälgedele. See kannab koodnime "Projekt 40" ja seostub ekstsentrilise putukauurija ja dokumentaalfilmitegija doktor Nils Hellstromiga.
 
Agentuur on muidugi ise hõivatud pidevate sisevõitluste ja tülidega ning ei pane alguses tähelegi, et Oregoni osariigi vaikses maakohas asuvat Hellstromi maavaldust uurima saadetud agendid hakkavad üksteise järel kaduma minema. Tõde ei oska nad aimata ka veel siis, kui on selge, et midagi kahtlast on teoksil.
 
Nimelt näevad lugejad samal ajal kõrvalt ka doktor Hellstromi vaadet, mis on Agentuurist alati sammu võrra ees. Juba põlvkondi kestnud projekt on tema valdustes loonud ühiseluliste putukate põhjal korraldatud ühiskonna mille hiiglaslik pesa ulatub juba kümnete korruste võrra maa alla. Ja varsti peaks pesa välja saatma esimese sülemi...
 
Peab ütlema, et Herberti kuulsaima teose "Düün" kosmoseooperi-mastaapidega võrreldes on siinne lugu kaugelt väiksem ja lihtsam. Siiski võib ka siin näha ideed, mille järgi võib inimeste tõuaretusega jahmatavaid tulemusi saavutada (mulle tundub ka, et osad siinse raamatu mõttearendused jõudsid hilisemasse teosesse "Düüni jumal ja keiser").
 
Andekaks teeb siinse kujutluspildi autori võte kujutada Hellstromi kolooniat sümpaatsemana alternatiivist - Ühendriikides valitseb selles loos paras politseiriik ning lisaks on Agentuuri töötajad kujutatud madalalaubaliste jõhkarditena. Teiselt poolt aga näitab autor ka inimputukate elu õudsemaid külgi, tekitades sellega mõjuva dissonantsi.
 
Kui ainult raamat lõppeks selles staadiumis! Kahjuks aga hakkab autor alates teose keskosast vinti järjest peale keerama ja muudab sellega põhilise põnevuskoha - Hellstromi koloonia kui eksistentsiaalne oht inimkonnale - järjest vähem usutavaks. Lõpplahenduse ajaks on see usk juba nii madal, et viimane "deus ex machina" on peaaegu koomiline.
 
Vahest tuleb probleem sellest, et algselt ajakirja järjejutuna ilmunud lugu ei valminud ühekorraga? Kindlasti on tegemist huvitava ja täiesti loetava näitega, kui eesmärgiks on tutvuda Herberti vähem tuntud loominguga. Väga palju enamat see lugu, mõnedest märkimisväärsetest tugevustest hoolimata, siiski tervikuna kokku ei anna.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles