Kasutajainfo

Katharine Kerr

1944-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

The Man in the High Castle

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Mees kõrges lossis»
Tartu «Aniara» 1993

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
4
5
2
1
Keskmine hinne
4.172
Arvustused (29)

Loetud Dickist küünib kõrgemale üksnes "Do Androids Dream of Electric Sheep?".

Teise maailmasõja on võitnud sakslased ja jaapanlased, kes on maailma omavahel ka üldjoontes ära jaganud, ehkki näiteks Rootsi neutraalse riigina eksisteerib. Romaani tegevus leiab aset Ameerika Jaapanile kuuluvas osas, ajal mil sureb Saksa liider Bormann ning pole selge kellest saab järglane ning kui hull too on.

Keskseid tegelasi on neli - enamjaolt jõukaid jaapanlasi teenindav antiigikaupmees Robert Childan, juudi päritolu käsitööline Frank F(r)ink, tema lahus elav naine Juliana ning kõrge jaapani ametnik Tagomi. Samahästi kui tegelasteks võib pidada ka kirjanik Abendseni keelatud raamatut "Grasshopper lies heavy", milles on kujutatud romaani seisukohast alternatiivajalugu - maailma, milles Reich ja Nippon on sõja kaotanud (mis ei lange kokku küll meie reaalsusega) ning Muutuste Raamatut, mille abil inimesed oma probleemidele lahendusi otsivad.

Kesksetest tegelastest igaühel on mingi probleem või kinnisidee. Childan püüab tulemusteta lahti mõtestada jaapanlaste ja enda suhet, Frank pole üle saanud sellest, et naine ta maha jättis, Juliana otsib oma kohta elus ja on ka ilmselt kõige sümpaatsem tegelane selles raamatus, Tagomit painab mingi abstraktne, lausa haiglane süükoorem.

Kõrvaltegelasi on romaanis veel kümneid, kuid nii imelik see ka pole, kogusummas on romaan tervik ja sealjuures üsna jõuline. Ja tegelikult ei olegi see raamat teab mis megakeeruline.

Kas too alternatiivstsenaarium on usutav või mitte pole nii tähtis, inimesed ja nende käitumine on usutavad nagu Dicki loomingus üldiselt.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Raamatu idee iseenesest on väga hea. Aga mingil hetkel kipub asi justkui koost lagunema, s.t. pole enam eriti arusaadav, mida autor õieti öelda tahab (võib-olla minu enda rumaluse viga). Ainus tõesti huvitav asi, mille ma raamatust leidsin oli see kultuurimõjude pahupidi pööramine - praegu mõjutab Ameerika massikultuur kogu maailma, raamatus aga on ta praktiliselt välja surnud ja selle näidiseid (Miki-Hiire käekell!) otsitakse tikutulega taga, nagu tegelikus elus otsitaks praegu ehtsaid Jaapani kultuuri näiteid, see oli päris lahe, aga ei aidanud kuidagi kaasa tervikliku kontseptsiooni loomisele.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas Philip K. Dicki romaan, mille ma läbi lugesin ning esimene eesti keeles.

Suurepärane alternatiivajalugu, aga mitte ainult – Dick on keerulisem. Lisaks sellele, et sakslased ja jaapanlased Teise Maailmasõja võitsid ja USA vallutasid, on romaanil veel üsna mitu plaani: jaapani ja (natsi)saksa kultuuri võrdlus, ameerika kultuuri juurdunud «Muutuste raamat», ning küsimus, et mis on reaalsus. Viimane kerkib esile selle ulmekirjaniku kaudu, kes seal omas Kõrges Lossis kirjutas ulmeromaani maailmast, kus sõja võitsid liitlased.

See reaalsuse küsimus läbib kogu Philip K. Dicki loomingut ning teda tundnud inimesed on sageli öelnud, et see oli kirjaniku probleem ka igapäevaelus.

Tõeliselt vinge – psühhodeeliline ja zen`ilik alternatiivajalugu.

Kel midagi segaseks jäi (ilma irooniata), soovitan tõesti asi ette võtta ja uuesti lugeda.

Miskit häiris eesti tõlkes, originaalis oli Dick kuidagi teistsugune.

Lugesin mingit intervjuud, kus üks jaapanlasest küberpungi asjatundja ütles, et sihukest nime (Tagomi) Jaapanis pole, aga igale jaapanlasele mõjub see nimi täiesti jaapanlikult.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Raamat, mille lugemine vähemalt minu jaoks oli üsna igav. Selline ajaloo arengukäik, mida autor välja pakkus ei tundunud mingil viisil tõepärane, (natside ja jaapanlaste kultuurist ei osanud sealt küll midagi leida - peale paari stambi]. Kui ta aga midagi muud öelda tahtis, siis ilmselt midagi sellist, mis minu jaoks tähtis ei tundunud. Isegi nüüd, sellele raamatule tagasi mõeldes, kipun haigutama.
Teksti loeti eesti keeles

Ja mis siis oleks saanud, kui Teine maailmasõda oleks teisiti lõppenud... Ma millegipärast Dicki versiooni ei usu, aga raamat oli nauditav sellegipoolest. Üksikuid kohti loen siiani üle. Mõnikord ka kogu raamatut: iga kord leian jälle mõne huvitava pisiasja või stseeni, mis kahe silma vahele on jäänud. Ja need tegelased... Usutavad ja kõik millegipoolest sümpaatsed. Ei ärrita kusagil :) Ega see Dicki maailm väga palju praegusest erinegi... Või pigem nii, et kõik inimtüübid on olemas, situatsioonid ka.. Aga need tükid on teisiti kokku pandud, situatsioonidel on teistsugune taust. Aga filosoofia millegipärast nii sarnane-sarnane... Ja kes siis ikkagi võitis?
Teksti loeti eesti keeles

Midagi maitsvat aga harjumatut tavalugejale, (Ega Eestis polegi korralikku Muutuste Raamatu tõlget, m6ne aasta eest ilmunu igatahes võttis vabandama. Aga Dick on hea , ega tõlkelgi tundu väga viga olema.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloosatanism ja ajaloosatanist Kõrges Lossis. Raske isegi öelda, mis see on: võitja liig kauasest võitmatusest tingitud S&M fantaasiamäng? Alateadlik soov, et kõik oleks teisiti? Kas PhKD on ise see mees Kõrgest Lossist? Ühinen nendega, kes väitsid, et see alternatiiv ei jäta ajalooliselt usutavat muljet. Pigem püüab raamat (olgu siis autori motiivid millised tahes) veenda: ükskõik kui paha poleks meil praegu, on ikkagi hea, et MEIE võitsime. Ja siiski jääb painama: kas ajaloole on alternatiivi?
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen ausalt, et enne seda polnud ma lugenud ühtegi raamatut Dickilt (pärast samuti mitte) ning seetõttu ei öelnud tema nimi mulle midagi. Ainult niipalju,et tegu on peamiselt ulmekirjanikuga (seda BAASi vahendusel). Raamat oli üpris hea, kuid ta ei tõmmanud eriti kaasa. On selge, et Dicki alternatiivne ajaloopilt on igati mõjuv ja võimas, kuid midagi jääb siiski puudu. Dick oli vingelt kirja pannud Ameerika kultuuri ja inimeste mandumise jaapanlaste ja sakslaste ikke all. Agressoreid huvitas Ameerika vanem kultuur, kuid mitte hilisem. Sakslaste ülemvalitsemise all on toimunud maailmas ülikiire progress, Teise maailmasõja lõpust on möödunud vaevalt paarkümmend aastat, kui juba lennatakse teistele planeetidele. Mees Kõrges Lossis jättis sellise pisikese mesilase mulje, kes üritab suurt karu torgata. Tundus, et tegelikult tema romaani seisukohalt alternatiivajalooline raamat ei ärritanudki nii palju sakslasi, see "tapmiskatse" jäi kuidagi üksiküritaja tasemele. Nii et, nagu ma ütlesin raamat on hea, kuid mitte väga hea. Hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Mu esimene Dickiga kokkupuude ning sealjuures üsnagi meeldiv. Olles lugenud Spinradi alternatiivajalugu, kõhklesin, kas midagi sellist üldse veel proovida. Õnneks osutus "Mees..." märksa teistsuguseks. Mõned asjad jäid segaseks (loen kunagi veel, aga praegu 1 hinne alla), ent üldjoontes oli raamat igati tore.
Teksti loeti eesti keeles

Filigraanselt oli reaaluse üle mõtiskletuid nonde võltsitud antiikjubinate raamistikus! Et, kas see asi, mis täpipealt imiteerib originaali on ikka teine ese? Või on sama? Et kas on vahet mittetajutaval või fikseeritval minevikul, kui füüsiline välimus on 100% identne? Ja - mis on autentne ja mis mitte? Autentsuseküsimus avaldubki romaanis mitmel moel - ükski tegelane pole päriselt see, kellena teda alguses esitletakse; kõigil on mingi "teine mina" või teine identiteet. Ning kus eristada tõelisust ja reaalsust, eriti veel siis, kui nende inimeste tegevus keerlebki tõelise-võltsi kindlakstegemises.

Ja see, et romaanil nagu puuduks otseselt süzhee või intriig. Kaamera hakkab ühel hetkel tööle - keskendudes neljale inimesele, kes väga kokku ei puuutugi - nad ajavad omi asju ega jõuagi nende lahendustes kuhugi välja. Ning kaamera klõpsatab ühel suvalisel hetkel lihtsalt kinni. Ja selle paari "võttepäeva" jooksul on Dick ikka väga palju olulist öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et see raamat mul arvustamata on seni... Lisada pole nagu eriti midagi eelnevatele arvamusavaldustele. Kahtlemata suurepärane romaan. Noh, väheke ebausutav muidugi on see USA okupeerimine, aga kusagil pole kirjas, et Dicki poolt loodud maailmas lahknevus reaalsest ajaloost juba varem ei toimunud, kui II ms. ajal. Väga tõenäoliselt oli juba mingil varasemal ajaloolisel perioodil oluline erinevus ressursside jaotumises, mis USA majanduslikult tegelikkusest viletsamasse seisu jättis... Tegelikult meeldis romaan mulle kõige rohkem mingi omapärase ja väändunud loogika pärast, millega see kirjutatud paistab olema -- ebaoriginaalsus on kõige suurem patt, mida oskan kirjandusteosele ette heita ning antud teos selles mõttes küll minult laitvat hinnangut ei pälvi.

20.mail 2002. Kummaline, et ükski eelarvustaja, ka mina ise, pole tähelepanu pööranud romaani lõpuosale, millest tõusevad esile oluliste kohtadena Tagomi nähemus ning Juliana viimane küsimus oraaklile Abendseni juures. Ning Tagomi mõte: "olen justkui mask tõelise elu ees" (tsitaat mälu järgi). Kas Muutuste Raamat ning moodsa ehtekunsti näited olid tegelastele ainsateks reaalsusega (tõelise reaalsusega, milles Saksamaa ja Jaapan kaotasid) ühendavaks niitideks, niisamuti, nagu Ubiku korporatsiooni tooted olid seda tegelastele sama kirjaniku "Ubikust"? "Mehes kõrges lossis" ei seleta Dick lahti seda, kuidas too teine reaalsus tekkida sai, nagu ta teeb seda "Ubikus" (milles muuseas Tiibeti "Surnute Raamatul" on ka oluline koht), kuid üksikute vihjed muudavad "Ubikust" tuntud skeemi siiski aimatavaks.

Teine asi, millest tahtsin täna kirjutada, on teose kirjanduslik tase. Nimelt üle lugedes avastasin, et see sisaldab mitut kirjanduslikult meisterlikku stseeni. Näiteks see koht, milles Childan Kasourade juures külas on. Üldse tundub väikese inimese alanduste ja piinlike situatsioonide kujutamine Dickil väga hästi välja tulevat.

Pärast ülelugemist otsustasin hinde "viiele" tõsta.

10.03.2016: Selle maailma poliitiline kaart on siin.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mõne koha pealt hea, mõne koha pealt igavapoolne mulin... - tulebki ilusti kokku "3". Ei vaidle vastu raamatu geniaalsusele, aga idee üksi ei toida. Ei olnud ju juttu vaid "kaamera lahti - kaamera kinni" tüüpi võttega peategelaste elust, sest juhtus ju palju - Saksa liidri surm ja see pöörane "Võilill". Nõus, et Juliana ja kõik temaga seonduv oli parim, täpsustan aga, et tegelikult ainuke kaasahaarav ja teose pealiini võtmes tähendust omav isik/süžeearendus. Peale mõningate päris heade arutluste oli ülejäänu... noh, oleks võinud ka olemata olla. Ja teose ainuke suurem madinakoht on lahendatud nii taoistlikult, et on tõeline masohhism seda lugeda - hindan seda, kuna see oli ilmselt taotluslik, ent teist korda mitte iial.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et autorile Hugo preemia toonud romaan on saanud nii laia hinnete spektri. See on küll huvitav, kuid mitte eriti üllatav. Sest romaan on tugevalt orientalistliku orientatsiooniga, ja omamata ettekujutust idamaade maailmavaadetest (või loogikast) on sellest romaanist väga raske aru saada.

Alternatiivajalugu (õigemini ajalood) on vaid romaani pealispind. Selle taga on igavesed küsimused: mis on reaalsus, mis saab edasi? Ja vastuseid otsitakse mitte lähtudes euroopalikust loogikast (valge või must) vaid hiina (valge muutub mustaks) või india (valge ongi must) mudeli järgi, kus mõeldakse pigem arhetüüpidega. Punase niidina jookseb romaanist läbi Muutuste Raamat - hiina mudeli (igas olukorras või situatsioonis on peidus tema vastand) täiuslik väljendus - raamat, mille tähendus ja tähtsus ei piirdu sugui vaid lihtsa ennustamisega.

Selles suhtes on väga huvitav hr. Tagomi kuju (käsi ei tõuse seda tegelast nimetamaks lihtsalt Tagomi). See on mees, kelle "mina" ongi idamaine. Romaani ülejäänud tegelased püüavad küll idamaade inimestest aru saada, kasutavad tihti ka Muutuste Raamatut, kuid jäävad sellest härrast siiski kaugele. Märkimisväärne on hr. Tagomi mediteerimine raamatu lõpuosas - seal on otsesed viited Tiibeti Surnute Raamatule (Bardo Thjodol), raamatule, mis on euroopaliku mõistuse poolt raskustega vastu võetav.

Samas on romaan kirjutatud ikkagi ameeriklase (s.t. euroopaliku kultuuri esindaja) poolt, ja ka tegevus toimub Ameerikas. Tulemus on väga mõjus ja tugev.

Teksti loeti vene keeles

Alternatiivajalooline romaan, mille ideestik pole just kõige originaalsem (st. Natsi-Saksamaa ja Jaapan võidavad II MS-i), kuid mis on väga hästi kirja pandud. Eriti meeldis see, et Abendsen oma raamatus ei kirjeldanud praegust maailma, vaid see erineb paljuski praegusest. Samuti meeldis, et Ameerika allakäik algas juba kõvasti enne II MS-i, kuna II MS-iks oli ju Ameerika juba üsna tugev, ja sealt tulenevat kaotust oleks üsna raske uskuda. Samas aga jäi mulle üsna segaseks see "Muutmiste Raamat", ju siis ei ole idamaade kultuuriga niivõrd kursis. Aga see lisas raamatule sellise veidi omapärase ja saladusliku vindi. Kokkuvõttes väga hea raamat. Mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Kõik, mida ma öelda tahtsin, on ühel või teisel viisil eelnevates arvustustes juba ära öeldud. Raamatu killustatus häiris mind veidike, kuid ilmselt oli see vajalik sõnumi esile toomiseks. Hea raamat, kus on palju väärt ideid ja meisterlikult kirjeldatud tseene. Kindlasti tuleb see veel kord üle lugeda, et asjast paremini aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see olnud kahtlemata üks raskemaid raamatuid viimase mitme-mitme aasta jooksul. Nimelt on ta surmigav ja puine. Lugesin ta lõpuks läbi päris pika perioodi jooksul, muude asjade vahele, peatükkhaaval. 
Dicki stiil on antud juhul "kaamera lahti, kaamera kinni" - suvalises kohas toimub ühel hetkel midagi, kaamera käib. Siis äkki toimub mujal midagi huvitavat - plaks esimene kaamera kinni ja teine tööle. Ühel hetkel on käes lehekülg 198 ja kaamera läheb mingis stseenis kinni, igasugused niidid ripakil. Lahtine lõpp pole kindlasti mitte halb tehnika, samuti on hea kui jääb lugeja fantaasiale mõistatada, et mis nüüd edasi sai. Antud juhul saab raamat lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsa ja kõik.

 

Idee oli tõesti huvitav aga ei haaranud tegevus kaasa, karakterid pehmelt üteldes igavad ning vorm suurest dialoogipõhine. 

Peamiselt lugesin raamatu praegu lõpuni, et Peeter Helme "Haakrist ja Ajarelv" saaks tausta. Nimelt on mõlemis ühine joon alternatiivajalugu ning natside võit. Muus osas ei oska veel midagi kosta kuna üks neist kahest on lugemata.

Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

The Man in the High Castle on alternatiivajalugu. Ajalugu muutub 1934. aastal, kui USA president Franklin D. Roosevelt mõrvatakse ja Ühendriigid jäävad Teise Maailmasõja ajal truuks populaarsele isolatsionismi-poliitikale. Ilma USA toidu ja varustuseta langeb Nõukogude Liit kiiresti. Suurbritannia lõigatakse oma kolooniate ressurssidest ära, kui geniaalne kindral Rommel vallutab Egiptuse ja haarab kontrolli Suessi kanali üle. Ja lõpuks... jõuab järg ka Ühendriikide kätte.
 
Raamatu tegevus toimub umbes 30 aastat peale sõja lõppu, Jaapani impeeriumisse kuuluval USA läänerannikul ning Kaljumäestiku neutraalses tsoonis, mille peamiseks eesmärgiks on eraldada esimest Saksa Reichi kuuluvast USA idaosast. Peategelasteks on Robert Childan, americana-antiigikaupmees; Frank Frink, oma päritolu varjav juut; Nobusuke Tagomi, Jaapani kaubandusatašee; Juliana Frink, džuudoõpetaja; ja Rudolf Wegener, salajase ülesandega Saksa ohvitser.
 
Childan, Frink ja Tagomi seotakse erineval viisil salajase kohtumisega, kus peaks midagi arutama San Franciscosse saabuvad pensionil Jaapani admiral ja Rootsi tööstur. Selle kohtumise aga pöörab pea peale Berliinist saabuv teade riigikantsler Martin Bormanni surmast ja sellele järgnev maailma raputav võimuvõitlus. Samal ajal suundub Juliana otsima salapärast "meest kõrgel lossis", kirjanikku, kes on avaldanud alternatiivajaloo sellest, kuidas Saksamaa ja Jaapan sõja kaotasid...
 
On natuke keeruline kirjutada raamatust, mida oled lugenud umbes kümme korda (nii tõlkes kui ka originaalis) - ja mida kavatsed tulevikus umbes sama palju üle lugeda. Aga kui püüda, siis võtaksin selle kokku umbes nii: siin raamatus ei toimu praktiliselt midagi olulist ja ühelgi tegelasel pole suuremat tähtsust, aga samas käsitleb see raamat suuri teemasid ja teeb seda täiesti imeliselt.
 
Ma ütleks, et kõige olulisem teema siin on kaotus. Seda rõhutab hästi asjaolu, et Saksa perspektiivi raamatus praktiliselt ei ole. On põnev, et isegi Jaapan ja Itaalia, kui nominaalsed võitjad, tunnevad selget kaotuseängi. Jaapani vanamoeline, veidi britilik impeerium tegeleb kaubanduse ja infrastruktuuriga, samas kui sakslased terveid kontinente ümber kujundavad ja rakettidega Marsile lendavad. Itaalia impeerium on aga lihtsalt opera buffa, sakslaste armust eksisteeriv naljanumber.
 
Selle kõrval on ka individuaalne kaotus. Sümpaatne aga kalestunud Frink on juudina surmast alati ainult sammu kaugusel. Childan on suhteliselt madal oportunist, aga tema häbi Jaapani okupatsioonivõimude ees lömitamisest kiirgab väga eredalt. Samal ajal on huvitav, kuidas võitjaid imetletakse ja vihatakse läbisegi. Selles mõttes on Jaapan nagu peegeldus meie aja Ameerikast - Childan näiteks tõdeb mingil hetkel irooniat taipamata, et jaapanlased on kogu oma kultuuri mujalt laenanud.
 
Kõige ulmelisem on ilmselt Saksamaa portreteerimine - see kombinatsioon megalomaaniast ja freudistlikust surmakultusest läheneb natuke küll karikatuurile, kuid autor on on sellele põhja loonud hea faktitäpsusega, mis meeldib tõenäoliselt igaühele, keda Teise Maailmasõja ajalugu huvitab. Mingis mõttes on see nagu varajane küberpunk, metsiku teaduse ja sisemise tühjuse kombinatsioon.
 
Ning loomulikult jookseb läbi Dicki üks põhiteemasid - mis on tõelisus? Eksisteerivad selged vihjed paralleeluniversumitele. Kõige põnevam on see, kus võitjariikideks olid Suurbritannia ja USA, kes omavahel võistlema hakkavad, kuid ilmneb ka, et see on vaid üks paljudest. Selle multiversumi-tasandi kõrval on aga ka lähedasem tasand, kus küsitakse, mis üldse eristab originaali ja koopiat (või kahte tõelist eksemplari, millest üks on kuulunud mõnele kuulsusele).
 
See teos on ulmekirjandus parimal võimalikul kujul. Veelgi enam – see on kirjandus parimal võimalikul kujul. Ja see näitab taas, miks kirjandus tervikuna oleks ilma ulmeta mõõtmatult vaesem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles

Seni ehk parimgi Harrisoni raamat mida lugenud olen, võrreldes "Surmailma" või "Spaceship medic"'uga tõeline meistriteos. Olemuslikult tegu siiski satiirilise naljalooga, milles "tõsiusklikud" tavakodanikud on poolulmelisse keskkonda sebima asetatud. Ja sebivad nad seal täiesti realistlikult, vähemalt minul tõrget ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles