Kasutajainfo

Hal X

  • Eesti

Teosed

· Arto Paasilinna ·

Maailman paras kylä

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Maailma parim küla»
Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
8
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.889
Arvustused (9)

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kurrradima hea lugu! Tõesõna, midagi nii mõnusat pole ammmu lugenud! Loed raamatut ja hakkab hea. Soe ja mõnus on olla. No kurat, Paasilinna alles oskab! :D

Järele jäi kolm venelast: polkovnik Arkadi Lebedev ning tema kaaslased Murmanskist ja Arhangelskist. Kahele viimati mainitule oli kerge sobivat tööd leida, ent vene maavägede polkovnikule oli raske leida tema väljaõppele sobivaid ülesandeid. Polkovnik tahtis lasta end värvata Ukonjärve sissikompaniisse, ent Sulo Naukkarinen pani käe ette, nentides, et tema juhitud sõjaväkke ei soovita välismaa ohvitsere võtta. Ühtlasi tundus loomuvastane, et veebel hakkab polkovnikut kamandama.

Selline see soome huumor oma parimas kvintessentsis olema kipubki. Tõsised inimesed ajavad tõsiseid asju, jutt on rahulik ja tasane, voogab isekeskis jõuliselt ja jõnksudeta; iseenesest peaks seda nimetama situatsioonikoomikaks, sest keegi eriti mingit villast ei viska, inimesed ajavad vaikselt omi asju ja elavad elu nii, kuidas oskavad, praktilise mõistuse abiga - aga teatud situatsioonides on sellesama praktilise mõistuse pakutud lahendused mõistetavad ja samas koomilised. Maailm ymberringi on sama sitane ja põrunud kui Vello Lattiku "Kanaari saartes", aga vingumist ja virisemist pole kusagil. Kuidas need soomlased kyll oskavad?

Kevade hakul leiti lõpuks ka Arkadi Lebedevile sobilik ning teda ennast rahuldav kasulik töö. Temast sai Surmakiriku Fondi mitmekümnepealise pullikarja karjane.

Isegi imelik, et keegi seda eriti arvustanud ei ole. Hmph. Ja siis veel räägivad, et armastavad head kirjandust. Ei, sellele siin teen ma kyll igal võimalusel propagandat. :)

Niipea kui härjad Hiidenvaarast avaratele laaneniitudele lasti, hakkas töö pihta. Polkovnik kohandas oma vana mundri karjase tööriieteks. Karjasevile asemel soovis ta tööriistaks saksofoni, mida ta oli oma ammuste Soome-reiside ajal rahuldaval tasemel mängima õppinud. Kajaani komisjonikauplusest leitigi vastuvõetavas seisukorras pill, mis vahetati suitsutatud hirveliha labatüki vastu.

Polkovnik lõi igal hommikul enne tööleminekut oma ohvitserisaapad ning saksofoni läikima. Ja polkovnik Lebedev istuski heledatel suvehommikutel Hiidenjärve ääremaadel kännu peal ning mängis saksofoni; härjad kogunesid kuulama nukraid venepäraseid meloodiaid. Umbusklikud karud ning hundid hoidsid virtuoosist eemale ja jätsid pullikarja rahule.

Ja kui keegi peaks kobisema tulema, on selge ka, mida niisugustest arvata.
Kiskjad ei armasta bluusi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõned naljad ja süzheekäigud tundusid küll liiga lapsikutena, kuid ikkagi oli seda lõbus lugeda. Mulle meenutas see veidi Kivirähku.
Tsiteerin samuti: [Karul oli] uudishimu rahuldatud, nälg aga jäi. Selle kustutamiseks rappis karu söömiskõlbulikuks Valtimo pensionile jäänud postiljoni, kes oli veretööle paslikus Rimminkorpi metsas mustikale läinud. Karuraisk marineeris oma saaki hoolikalt soovees ja pugis postiljoni kolm nädalat. Suurepärane, lausa keele viis alla! Ainus asi, mis karu ametnikunässi juures häiris, olid tema tossude kummist tallad. Need sülitas ta suust välja, nagu kogenud rääbisesööja rootsud
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, eriti meeldis lõpplahendus. Alternatiivajalooks ei nimetaks, tegevusaeg oli 1992. aastal ju valdavalt tulevik. Osa syndmusi leiab aset ka lähiminevikus, ent need pole isenesesest alternatiivajalooolised.
Teksti loeti eesti keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi nii omapärast ja kosutavat pole ma juba ammu lugenud. Tõepoolest on tegu hea muheda raamatuga, situatsioonikoomika nagu keegi juba mainis. Tegelikult poleks ma eriti uskunduki, et soomlased ka nalja mõistavad teha (isiklikud eelarvamused). Ootasin raskepärast, sünget ja põhjamaaliselt karmi kirjandust, kuid selle asemel avastasin end tihti muigamas, kui mitte naermas. Kel huumorisoonega kõik korras, need peaksid selle raamatu lugemist tõsiselt kaaluma. Kel mitte, need ka.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi vahepeal läks veidi tuimaks (kordab sageli oma eelmiste raamatute motiive) on lõppkokkuvõttes siiski meeldejääv. Tegevuskunstnik karu ja vintsked rohelised eriti.
Teksti loeti eesti keeles

Naljaga pooleks võib öelda, et tegemist on raamatuga sarjast "Ulmeguru soovitab", sest viimasel saare külaskäigul ma selle Jürkalt laenuks sain.

Väärt raamat oli, selline muhe lugu lihtsast soome talurahvast ja sellest, kuidas nende väike kuskil ääremaal asuv kogukond aina kosub, kasvab ning kolmanda maailmasõja ja muud koledused üle elab. Täpsemalt teeb mingi kuri kirikupõletajatest vanamehenäss (ilmselt mingi endine black metallist siis?) testamendi, kus asutab surmakiriku fondi, eesmärgiga ehitada puukirik ning määrab oma lapselapse seda vedama. Kiriku ehitamisega kaasneb aga hulk mitmesuguseid seiku ning ümber selle hakkab aegamööda kasvama kohati üsnagi kirju, aga kuratlikult elujõuline kogukond.

Kirjeldused on mahlased ja pikad, kirjeldatakse palju argipäevaaskeldusi, pidutsemisi ning kohati läks minulgi kõigist neist üridiviinadest ja rääbisepirukatest lugedes kõht tühjaks. Igav igaljuhul ei hakanud ning leian, et kui kooli kirjandusetunnis on tõepoolest eluliselt vajalik, et õpilased loeksid talupojaromaane siis võiks õpetajad lastele mingite muude igavate ning depresiivsete jurtsude asemel hoopis tunduvalt lustlikuma ja elujaatavamas stiilis "Maailma parim küla" ette sööta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles