Kahtlemata autor valdab sõnadega žongleerimist, aga vaat` see, mida ta nende sõnadega kokkuvõttes öelda tahab... Tegelased räägivad, räägivad, räägivad, räägivad, räägivad, räägivad... Tegevust kui sellist absoluutselt ei ole, üks atendaat ei lähe arvesse.
Piltlikult öeldes on tegu hästi vaese mehe tõlgendusega Strugatskite romaanist "Raske on olla jumal". Süžee piirdub ühe linnaga, tegelasi on ca tosin, kõik on nii skemaatiline ja võiks öelda lausa monoprobleemne. Vaatleja vaatleb, ja kõik. A on A on A on A jne...
Abikaasadest kosmoseuurijate lennuk prantsatab tundmatule planeedile. Üllatusega avastavad nad sealt ühiskonna, mis vastab maise mõõdupuu järgi 1937. aasta NSVLiidule. Järgneb diktaatori kukutamine ja repressioonide avalikustamine. Ja see kõik vaid tänu ühe (ühe!) kohaliku julgeolekumehe organiseerituna (kusjuures eesmärgiks ei olegi mitte võim, vaid jahmatus diktaatori tegude peale). Kõik see on edasi antud üsna kiretult, tegelased parimal juhul kehitavad õlgu, et jah -- oli ja nüüd teeme teisiti, okei. Hurraa. /ilma hüüumärgita/
Peategelane on iseloomult üks suur udu. Hea küll, mees on elukutselt astrofüüsik, aga kui 2 lähedast inimest sattuvad võõrasse arusaamatusse ja küllaltki vaenulikku keskkonda, siis mitte mingit huvi teise lähedase tegemiste vastu ta üles ei näita. Mingit konkreetset tegevusplaani tal ka ei ole. Lihtsalt kandub pärivoolu.