Kasutajainfo

Philip Reeve

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Reeve ·

A Darkling Plain

(romaan aastast 2006)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

 See on üks haruldane sari, mis läheb iga teosega järjest paremaks. Esimesed kaks raamatut on selline üsna kobe action, mida oli tore lugeda aga see "miski" (mojo, noh) oli puudu. Teised kaks raamatut läksid aga järjest paremaks ning see neljas siin, sarja punkt, on kahtlemata kõige meeldivam. Endal olid kolm esimest suuresti tänud raamatuvahetusele olemas ja sinna need ka läksid, viimase võtsin raamatukogust. Ega tegelikult ei kahetse praegu, et esimesed raamatud laiali jagasin kuna viimase ja eelviimase raamatu võiks ju tõesti riiulisse panna aga koos niru algusega... ei ole mõtet.

"Pimenev tasandik" võtab kenasti kogu selle munitsipaaldarwinismiga liikuvate linnade jutu kokku, postapo aurupunk ning päris äge maailm, kus siis linnad veerevad, lendavad või kaevuvad nagu mutid. Eks sisu ongi peamiselt erinev võimuvõitlus ja kemplemine. Endale meeldis viimane raamat just seetõttu, et muidu natuke lahjad tegelased said järjest rohkem värvi näkku ja liha luudele, Hester näiteks alustas surmakülvava pätiplikana, siis arenes turvalist ja hirmigavat elu elavaks emaks ja lõpetas jälle laibakuhilate vahel. Tom oli küll justkui ikka seesama natuke igav ja turvaline Tom aga ka tema elusse tuli keerde sisse ja juustesse hõbedat. Nende tütar Wren sai ka ikka tuld ja tõrva...

Mis eriti sümpatiseeris oli stalkerite maailm. Need kunagi surnud ja siis masinatena ülesäratatud inimesed on lähemalt vaadates ikka pääääris põnev eetika- ja filisoofiapundar, eks kasvatas ju kohe sarja alguseski üks Hesteri üles ning teine... noh, tema tõttu oligi suurest kogu neljas raamat oma taevast kaelasadava surmaga. Enda jaoks tuli tugev paralleel "Terminatori" filmidega (kui täpne olla siis teisega) kus ka küborgi ja inimese suhe on oluliselt keerulisem kui pealiskaudselt võiks arvata.

Eks raamatu lõpp meelitas nii mõnegi korra pisara silmanurka, traagiline, traagiline oli peategelaste saatus. Ma nüüd natuke spoilerdan aga... ei, ei spoilerda ka. Igaljuhul lõpus nii tegelaste elulugudele joone alla tõmbamine kui masina tee tulevikku kui tulevik ise - see oli niiii võrratult hästi ära lahendatud mu arvates.

Seega - kui sarja algus tundub lihtsakoeline ja ehk natuke tühinegi ning üldse selline YA, noh - soovitan anda sarjale ka edasi võimalus. Just kolmas-neljas on need, kus saabub küpsus. Mõnes mõttes sarnaselt nagu "Harry Potteriga" - kuigi HP puhul on mu arvates tase üsna ühtlaselt kõva.

Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Juba käes on lahe hoida esimese Eesti riigi aegset isendit. Keerad lehti ja mõtled, et 90 aastat tagasi on mingid inimesed selle raamatuga vaeva näinud. Tollal oli ju raamatu loomine (köitmine, trükkimine, lõikamine ja muu selline füüsiline pool) hoopis teistsugune. Mitmed käed on selle raamatu nimel tööd teinud.

Taustaks - raamat ilmus esimest korda aastatel 1900-1901 inglise ajakirjas The Strand Magazine. Seal ilmus nii lühijutte kui igasuguseid üldisemaid artikleid, muudest autoritest saab välja tuua näiteks sir Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lühijutud), Agatha Christie, Rudyard Kipling ja Georges Simenon.

Inglismaal leiutab mees nimega Cavor aine nimega kavoriit. Kavoriit neutraliseerib gravitatsiooni seega ehitab leiutaja koos sõber Bedfordiga kerakujulise masina, millega siis võetakse ette reis Kuu peale. Kuu peal on atmosfäär inimesele sobiv, on mitmeid taimi ning muuhulgas elavad seal seleniidid, umbes inimsuurused... no ütleme, et putukad, täpsemalt sipelgad. Esmakontakt nendega on kehvavõitu, inimesed võetakse vangi. Neil õnnestub küll põgeneda, mingil hetkel mehed lähevad teineteisest lahku ning Bedfordil õnnestub maa peale tagasi pääseda. Raamatu tagumises pooles selgub, et Cavor jäi ka siiski ellu, Kuult Maa suunas saadetud teated kirjeldavadki paremini seleniitide elu-olu.

Kui vaadata sisu tehniliselt poolelt siis praeguseks teame me märksa paremini, mis toimub kuu peal, samuti on tehnika meeletult edasi arenenud. Seega tänapäevaste teadmiste juures on gravitatsiooni varjestamine ja muu tehniline pool... noh, ütleme, et paremini läbi uuritud ja selgemad. Aga tollal oligi see raamat üks paljudest teooriatest, täpsema info saamiseni läks veel aega.

Tõlge ja keelekasutus on hoopis midagi muud kui tänapäeval. Mõned ägedad näited:

"Ma tulin voodist välja ja kõndisin ümberringi. Ma istusin aknale ja vaatasin ainiti maailmaruumi mõõtmatusse. Tähtede vahel on tühjus, mõõtmatu pimedus! Ma katsusin meele tuletada katkendilisi teadmisi astronoomiast, mis olin omandanud oma ebaregulaarse lugemisega, kuid see oli kõik liiga udune, et et anda vähimatki ettekujutust asjadest, mis meid võisid oodata. Lõpuks läksin ma tagasi voodi ja saavutasin mõned silmapilgud und - õigem mõned silmapilgud painajalikku poolund, mille kestusel ma kukkusin ja kukkusin alatasa ilmaruumi põhjatusse."
(lk 62)

"Ma ei karjatanud ega teinud ehmunud liigutusi, kuid siiski valdas mind hirm, Oli kui oleks mind mingi asi kinni hoidnud ja õhku tõstnud - mingi asi, millest ei teadnud mitte, mis see on. Lihtne käega klaasi külge puudutamine pani mind liikuma. Ma sain aru, mis oli juhtunud, kuid see ei takistanud mind hirmu tundmast. Me olime ära lõigatud kõigest väljaspoolsest külgetõmbetungist, ainult teotses meie kera sees olevate asjade eneste külgetõmbe tung. Järelikult, kõik asjad, mis ei olnud kinnitatud klaasi külge, kukkusid - meie massi kergust arvesse võttes - aegapidi meie oma väikese maailma raskuskeskpunkti poole, mis näis olevat kusagil kera tsentrumi lähiduses, kuid ennem minule ligemal kui Cavor'ile, minu suurema raskuse tõttu"
(lk 71)

""Üsna pea," ütlesin mina, "on need taimed sama kõrged kui meie. Oletage, oletage lõpuks - on see kindel? Kuidas teate teie, et see aine on õhk? Ta võib olla lämmastik - ta võib olla isegi süsihapu gaas.""
(lk 105)

Äärmiselt äge raamat, mis on mõnes mõttes küll praeguseks vananenud aga eriti just ajaloolise märgina on ta kuldaväärt. Endal on jube hea meel, et ta avastasin, seda enam, et Wells meeldib endale juba ammust ajast. Veel nädal tagasi ei teadnudki, et selline raamat on eesti keeles ilmunud - taaskord oli siinsamas FB's Ulmeturg see koht, mis maailma avardas.
Teksti loeti eesti keeles

Kohe ei meenugi hiljuti sellist pettumust, eriti kuna raamat on tellisemõõtu. Kõige hullem lugu on selles, et ma närisin end sellest ka läbi kuna kogu aeg nagu lubas. Ja siis keerad viimase lehekülje ära, paned raamatu kinni ja mõtled, et oli nüüd seda jama vaja.

Aga alguses raamatu positiivsest osast. Ma pole küll Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" lugenud kuid Jon Steele ühe tegelase juures on Quasimodo pikad kõrvad ja küür kaugele näha. Tolle tegelinski osa oli pigem huvitav.

Sisust. Šveitsis Lausanne'i katedraali alla on peidetud saladus, mida erinevad jõud ihaldavad. Esimesed 200-300 lehekülge ehitatakse lugu üles, on kolm vaatenurka, millest maailma kokku laotakse. Eradetektiiv Jay Harper, kes ei mäleta mitte midagi ja üsna sihitult ringi jaurab ning napsu võtab. Noor lonkur Marc Rochat, vaimse ja füüsilise puudega Lausanne'i kellatorni vahimees, kes näeb maailma märksa rikkamalt kui tavainimene. Ning lõpuks kõrgklassi libu Katherine Taylor, kelle elu on juba aastaid lõbus ning pangakontod ajavad üle.

Raamatu tempo on "vaheldusrikas". Vahel toimub midagi ja siis on jälle uimamine, kes paneb riidesse, kes rahuldab ennast peegli ees, kes liipab mööda katedrali kellatorni ringi ja räägib kelladega. Ning väga mingit eesmärki ei ole kusagil, "Oma pointi ei leia ma üles" nagu vanad eestlased juba laulsid.

...ja siis tuleb üks paljudest pööretest raamatus ja juhtub Asi. Ma juba lootsin, et läheb huvitavamaks - aga ei. Minu arust väärib eraldi tunnustust see, kuidas autor on huvitava idee suutnud erakordselt igavalt ja jahuselt kirja panna. Mida lõpupoole seda pinevamaks kisub, seda rohkem on aktsiooni, teravad noad tõmmatakse välja ja lahvatavad aegade algusest peale hõõgunud pinged Hea ja Kurja vahel. Ingleid langeb, nende vahele sõtta kistud inimhinged hukkuvad. See kõik on lihtsalt kohutavalt halvasti kirja pandud.

Muuhulgas tuleb "aitäh" ütelda Varrakule, kes ei pannud raamatu tagakaanele kirja, et tegu on triloogia esimese raamatuga. Samas kui esimese raamatu ilmumisest eesti keeles on möödas kolm aastat siis on mul karvaselt paks tunne, et äkki seda rohkem ei tõlgitagi. Millest mul on üsna suva kuna rohkem seda sarja ja ilmselt ka seda autorit ei taha lugeda. Igaljuhul kui oleksin teadnud, et tegu on sarjaga, siis oleksin ka uurinud, kas ülejäänut on tõlgitud ja ja ja jah... oleks-poleks. Igaljuhul on raamat loetav ka eraldiseisvana. Äkki Varrak teeb inimkonnale teene ja ei tõlgi seda sõnnikut edasi...

Eraldi teema on keelekasutus. Nüüd ei teagi, kas see on originaalis nii või tõlkijast aga laused on üsna lühikesed, tahaks ütelda, et hemingwaylikud aga selleks üldistuseks olen Hemingway'd liiga vähe lugenud. Napiks lugemiseks on ka oma põhjus kuna tolle härrasmehe looming ei olnud just hullult põnev. Igaljuhul on vahimeeste raamat siin täis pidevat tegevust, kus mõtisklemist on harva. Ning kuna seesama tegevus on edasi antud mu silmis kehvalt siis oli raamatu lugemine paras piin.

Kui korraks tõlkest rääkida siis raamatus on palju prantsuskeelset osa, lisaks veel ladina keelt. Kohati on autor teksti sees ise ära seletanud, mida miski asi tähendab - aga suurem osa mitte. Seda pole ka tõlkija teinud seega lugeja peab kas prantsuse keelt oskama või siis pidevalt tõlkima. Tehniliselt väga halvasti lahendatud ning jättis halva maitse suhu.

-------

Stiilinäide ka: "Harper pistis laterna kellatorni tipus tornikiivrisse ja lõi jalaga ukse kinni. Siis ta kuuliski karjatust. Ta jooksis kirdetornikesse ja korgitseri moodi keerdtrepist alla. Ta põrkas ühele varjule otsa, kes parasjagu transformeerus segavereliseks kujuks. Tapanuga käes, surmapimedus silmis tukslemas.

"Ma toon sulle igavese surma."

"Eks muidugi."

Segavereline andis noaga hoobi. Harper põikas kõrvale, virutas jalaga segaverelise põlveõndlasse ja lõi ta pikali. Ta haaras seegaverelise peast kinni ja lajatas sellega vastu kivist trepiastet. Ümberringi pritsis verd seintele. Harper kiskus segaverelise käest tapanoa. Ülalt ilmus välja järgmine vari, mis võttis kuju ja hüppas Harperi peale. Harper virutas tapanoaga, sai segaverelise kõrile pihta. Too kiunatas ja kukkus trepile. Harper surus noa sügavamale. Segavereline viskles siia-sinna paar sekundit, jäi siis vaikselt lebama."

(lk 518)

-------

Sellist äärmiselt lihtsat ja naiivset teksti ongi terve raamat täis. Tegu on autori esikromaaniga seega ise pakun, et seetõttu on keelekasutus primitiivne ja labane, ilma mingi emotsioonita.
 

Jäin mõtlema, et kui raamat olekski üles ehitatud Marc Rochat vaatenurgast siis oleks napp keel isegi omal kohal. Oleks võinud isegi rohkem üle võlli keerata, oli ju liipava vahimehe jutt niigi lihtsakoeline ja puudega. Aga praegune nö. jumala seisukohast kirjutatud maailm mõjus kümneaastase silme läbi vaadatuna. Kusjuures see pole ei noortekas, YA ega muud sellist. Ei, suurte inimeste raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus. Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid.
 
Alguses ei saanud raamat liikuma, esimesed paar lugu olid kuidagi "meh" tüüpi. Esimesed kolm lühipala on Boris Hurtta sulest, midagi ta juttudes muidugi oli aga aga aga...jah. No ei klappinud.  Aga siis hakkas tulema järjest huvitavamaid jutte, eriti just aurupungilik osa raamatust oli mõnus.
 
Johanna Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli äge kontoriõhkkonna sisse ära peidetud lovecraftijaana. Ennast pani küll kergelt muigama lõpupoole mängutulev arvuti-värk aga noh, las see olla.
 
Magdalena Hai "Vaskmõrsja" kesk- ja õhkkond olid huvitavad, samuti lõpplahendus. Omamoodi frankensteini ehitamine (mis on ju ka teatavasti aurupunk) segatuna siis moraalse dilemmaga ja õhus rippuva küsimusega, et kui kaugele saab armuvalu inimese (või "inimese") viia.
 
Anne Leinoneni "Oliveri raamat" kohta võiks vist ütelda "armas düstoopia". Vaat' seda oleks tahtnud küll rohkem ja pikemalt lugeda, materjali oli enda silmis küll vähemalt romaani jagu. Räägib siis tulevikumaailmast, kus kõik on erilised ning "tavaline" inimene on midagi ebaharilikku ja põlastusväärset. Ning selleks, et mingit tarkust säilitada, pannakse see kirja raamatutesse - samal ajal on raamatud sellised asjad, mida korralik inimene ei puudu. See kõik on ühtepidi väga nunnu aga ridade vahel kohutavalt traagiline. Tekitas igaljuhul huvi seda autorit veel uurida.
 
Veel tooks välja Anni Nupponeni "See, kes ratast pöörab". Jube pull maailm, kus inimestele on pähe pandud rattad, mille abil on eluiga ca kolmekordseks venitatud. Jutt on tehniliselt üles ehitatud mõnevõrra isegi igavalt, kus muuseumis töötav poiss enda juuri taga ajab ja seega lugejale maailma tutvustab. Aga see vaikne kulgemine on tegelikult lummav.
 
Viimasena eredamatest hetkedest - Maiju Ihalaineni lühiromaan "Terrakota". Sätitud kuhugi Hiina kanti, peategelane omab võimet anda elutule saviloomale või -linnule elu kujukesele enda hingeõhku sisse puhudes. Seda märkab keiser, kes siis käsib enda hinge vaakuvat abikaasat elus edasi aidata. Ladus, voolav aga lähemal uurimisel väga nukker, ka justkui õnnelik lõpp on tegelikult sandivõitu.
 
Mis jäi silma - kogumikus on tavatult palju naisautoreid (9 juttu, 7 erinevat autorit neist 5 naised). Ma küll väga ei vaata kunagi (eriti enda jaoks tundmatute autorite puhul) "püksi", kirjanduse häädus või tüütus sellest ei sõltu. Teisalt, pigem ongi hea kui muidu üsnagi mehisesse seltskonda järjest enam naishingi satub.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov "Perpendikulaarne maailm", tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus 2010, 279 lk
-----
Kirjastus Skarabeus on ühe mehe tahtmine ja vägi. Ehk siis Arvi Nikkarev suures osas ise koostab, tõlgib, toimetab, annab välja. Niipalju kui ma olen ise selle kirjastuse kätetööga kokku puutunud siis annab Nikkarev välja selliseid asju, ilma milleta oleks eestikeelne ulmeruum kõvasti vaesem. Suur rõhk on vene autoritel, samas on ka soome päritoluga jutukogumikke ning mitmeid ingliskeelseid autoreid. Rõhk on jutukogudel (pea pooled) ning neid on nii antoloogiatena kui ka ühe autori kirjutisi koondavate tükkidena. Praeguseks suletud kodulehel oli kunagi kirjas nii: "Kirjastus "SKARABEUS" püüab avaldada ulmekirjandust, mida suuremad kirjastused ilmselt ei avaldaks." Mis on täitsa tõsi, kuigi arvestades, et suur osa ulmest on niigi nišivärk siis Nikkarev on omakorda veel eriti ummamuudu nomaad. Edgar Allan Poe "Novelle" järelsõnas on umbes selline jutt, et Poe on nagu orbiidita planeet, ilma milleta oleks meie päikesesüsteem oluliselt vaesem. Vot, Skarabeus on samasugune nähtus.
 
Vägev värk, et üks mees niimoodi oskab, tahab, viitsib ja teeb.
 
Kui korraks minna kujunduse maailma siis Skarabeuse raamatud on kahtlemata kummalised (ning selles osas kasutab Arvi teiste inimeste abi). Kasvõi seesama tuletab meelde nõukaaegseid - ja see pole üldsegi mitte paha! Ka selles punktis on jällegi tegu kindla orbiidita planeediga.
 
Raamat koondab kolme lühiromaani, "Mäekuru", "Perpendikulaarne maailm" ja "Tõrge-67". 
 
"Mäekuru" tegevus toimub külmal võõral planeedil, kuhu tähelaev "Poolus" on õnnetuse tagajärjel sattunud. Laev jäetakse mägedesse ning inimesed põgenevad allapoole, kus kliima on natuke sobivam. Lühiromaan hakkabki peale kümmekond aastat peale õnnetust, kus vaikselt hakkab miniühiskond muutuma sest lapsena laevahukust pääsenud on nüüdseks teismelised, kes asuvad omakorda maailma avastama. Jutu sisu ja point ongi see, et kas (taand)areneda ja kohaneda vähe turvalisemas tasandikukeskkonnas või üritada minna laeva juurde lootuses, et sealt leiab vastuseid ning saab äkki midagi ette võtta peale vaikse tiksumise.
 
Lühiromaani täiesti eraldi mõõde on keskkond, kus loodus on inimese jaoks äärmiselt vaenulik ja karm. Üldse on jutu olemus nukker ja lohutu - mis emotsioonina on muidugi rusuv aga kirjanduslikult on lummav, väärtkirjandus selle sõna kõige paremas mõttes.
 
"Perpendikulaarne maailm" on hoopis teistsugune. Tegevus toimub nõuka-ajal, linnas Veliki Gusljar (kaardi pealt seda ei leia). Tegu on poliitilise pila, farsiga kus päratu liiklusmagistraali loomiseks minnakse paralleeluniversumisse (või perpendikulaaruniversumisse?) antigravitatsiooniseadet hankima. See lugu on pigem argisem, eriti kui olla nõuka-ajal elanud ja mäletada kõike seda jama. Antud romaan keskendubki sellele, kuidas samad inimesed võivad erineva taustsüsteemi puhul täiesti perpendikulaarseid otsuseid teha.
 
"Tõrge-67" on alternatiivajalugu. Päriselus oli aasta 1967 täis "50 aastat on möödas Oktoobrirevolutsioonist" hullust, muuhulgas taaslavastati teatraalselt tünnak Talvepaleele. Bulõtšov kirjutas aastal 1968 oma versiooni juhtunust, kus lavastus läheb üle hoopis päris rünnakuks, lendavad kuulid ja mürsud ning Talvepalee rüüstataksegi ära.
 
Lühiromaanis oli üks lahe äratundmiskoht (lk 227):
 
-----
Jarho rapsis vihmapiisad maha ja läitis suitsu, varjates leeki tuule eest laiade peopesadega.
"Pistke pakk taskusse," ütles Lenin. "Kes siis viiskümmend aastat tagasi "Belamori" suitsetas."
"Meid ei filmita," ütles Jarho. Nüüd rääkis ta ilma eesti aksendita. "Nad sõitsid vaksali juurde. Kohe algab seal lahing."
-----
 
Endale meeldisidki romaanid just niimoodi paiknemise järjekorras. "Mäekuru" on lummavalt hea, "Perpendikulaarne maailm" on äkki õrnalt-õrnalt lahjem (kusjuures endale tuli millegipärast Half-Life 2 arvutimäng pidevalt silme ette) aga ikka väga kobe. "Tõrge-67" oli sutsu liialt ära killustunud mu jaoks ning jäi lühikeseks. Aga samas ta istus ja meeldis ikka, kuigi ilmselt ilma ajalugu tundmata on see täiesti "meh?" pala.
 
Jälle üks kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annaksid. Siin raamatus on selline eriline hõng ja olemus, tuttavlik ja samas tundmatult põnev. Veelkord - Arvi Nikkarev teeb äärmiselt head tööd, müts maha ja kraaps.
 
Raamatu lõpus  on suurepärane autori ja loomingu tutvustus, autoriteks on  Kirill Ratnikov ning  Mihhail Manakov.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik nõukogude ulmejuttudest. Ilmus samal aastal kui anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumik "Lilled Algernonile". Kusjuures ma olen enda elu jooksul ikka natuke lugenud, ulmet kah - aga vaat' Diogenese kogumikust sain teadlikuks alles sel aasta. Nagu tegelikult ka. Olen paadunud ulmefännide pahameele ära teeninud, karistuseks palun mind "Hyperioni" raamatutega loopida (jah, need on ka lugemata).

Lugemise ajal tundus mõni jutt justkui kaugelt, aimatavalt tuttav aga ma olen päris kindel, et vähemalt seda köidet pole ma kindlasti varem käes hoidnud. Äkki on kunagi "Horisondis" või "Nooruses" äkki ilmunud...? Või siis on mingitsorti olemus ja meelsus siit ja sealt oma ajastu pitsriga ning seetõttu tekib kaude äratundmisrõõm.

Teate, väga mõnus ja huvitav oli lugeda. Enamuste juttude olemus on selline leebe ja sujuv, pole teravaid nurki, karme konflikte ning verepulma. Ühtepidi on tore, et tänapäeval saab kirjutada laiemas spektris aga teistpidi kiputakse minu arvates natuke liiga tihti äärmustesse laskuma. Kõnealuses jutukogus on tegelikult ka väga tõsiseid ja karme käänakuid aga vorm on... selline mõistlik, noh.

Kui rääkida üleüldisest kvaliteedist siis see on jälle selline kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annavad. Sama oli siis näiteks Nenoneni jutukoguga "Noitarovio". Algusepoole oli järjest väga häid jutte aga viimased kolm kiskusid igavaks või mu silmis suisa juraks. Eriti just "Pimedus mere taga" (mis pole põmst mitte ulme aga see pole tähtis), kus oli lühivormi pandud jube palju sisu, meeletult tegelasi ja kõigil olid minu silmis täiest suvalised nimed. Laastukogu "Pseudoajaloolised pajatused" nõuab lugejalt väga palju kuna autor on võtnud ajaloolised kuulsused ja näidanud neid natuke teise nurga alt. Idee pole paha aga teostus ajas haigutama, ei olnud mu tassike teed.

Aga las need kehvemad isendid olla, siinsamas kõrval on kasvõi võrratu "Krabisaar", kus tee põrgusse on heade ideedega sillutatud. Või "Tagasihoidlik geenius", mis enda muhedas ja vaikses ühiskonnakriitikas oli lummavalt kaasahaarav. Avalugu, "Intelligentsi proov", mis on väga korralik kosmoseaaria. Võinoh, kohtumine võõral planeedil veel võõrama eluvormiga. Igalpool on sellist ehedat vene kirjandust koos mingi huvitava vimkaga, vägev värk.

Raamatus on tunda ka ajastu tuuleiile, küll mitte punast karva aga moraliseerimist jagub. Ennast see küll ei seganud, ajalugu on ajalugu ning seda ümber ei kirjuta (kuigi viimasel ajal seda ikka üritatakse).

Vajusin poole lugemise peal mõttesse, et äkki ei peaks lugema nö. reaalajas. Sest tegelikult on hea lasta raamatutel settida, teiste lugemiskogemustel koguneda ning siis langetada otsus, et kas lugeda või mitte. Samas muidugi kui ei loe värsket kraami siis algul ei kirjastata ja hiljem ka ei kirjutata enam kuna viide on liiga pikk. Keeruline lugu. Igaljuhul endal kipub lugemisvara olema üsna uus, soojenduseks vast piisab kui lugeda vahepeal ka mõnevõrra vanemaid raamatuid. Igaljuhul hetkel ongi plaan lugeda venelasi edasi, mitte siis hullult vanu aga ka mitte sel sajandil ilmunuid.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks meeldiv üllatus.

Selle teosega läks siis nii, et tellisin Eva käest mõne raamatu. Ja siis mõtlesin, et äkki võtaks midagi veel lisaks viimase viie aasta eesti ulmest. See raamat jäi sõelale ilma väga põhjalikku valikut tegemata. Põhimõtteliselt panin silmad kinni ja valisin huupi ühe.

Loperi ajalugu on kirjandusmaailmas selline ummamuudu - alguseks sai võistlusel auhinna "Meister ja õpipoiss" lühiloo eest, siis tuli postapokalüptiline esikromaan "Algus pärast lõppu" ning "Kellest luuakse laule" on tegelikult eelpoolmainitud lühijutu eellugu, romaanidest teine. Nagu ma olen aru saanud siis "Meister ja õpipoiss" arendab romaani edasi, tsiteerides loterii blogi: "Jutuvõistluse võidulugu on iseenesest raske pidada klassikaliseks looks või jutustuseks, pigem võiks siin avaldatud tekst olla peatükiks või kaheks romaani(sarja)st – Kohtumine ja Esimene Õppetund. Eks näis, kas autor jätkab selle idamaise hõnguga maailma loomist, igatahes on olemas korralik algus."

Ehk siis põmst võiks lühijuttu lugeda ajaliselt peale romaani. "Kellest luuakse laule" on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse äramärgitud töö.

Kui poole sõnaga autori taustast rääkida siis tegemist on ajalooõpetajaga.

"Kellest luuakse laule" on oma olemuselt fantasy, on mainitud ka märksõna YA ehk siis "noortekas" - vaat' ei oska sõna võtta, las liigitamine jääb targematele.

Raamat on omamoodi segu siis maavillasest ugri-värgist, kus on kohanimed nagu Mustjala ning Haigrujärve, samal ajal on tegelased nimeliselt justkui pärit kusagilt tõusva päikese maalt. Näiteks Yuruki, Sisagi, Rakio ja Shisame. Ka raamatu sisu on mingi nurga alt "jaapanlik" - keiser sureb ning vallanduvad sisekonfliktid, lisaks on ka oht väljapoolt. On mitu hilisteismelist, kellel on kõigil oma keeruline taust ning kes kokkuvõttes peavad maailma rahu tooma. Tee rahuni on aga künklik, läbi tulelõõma ja laibamere, on sõprust, armastust, reetmist - noh, teate küll, kõik see "tavaline" värk. Samas on ristilipud ja õlekarva juuksed - võta nüüd kinni, mis maalastega on tegu. Raamatu alguses on ka tegevuspaiga kaart, mis ei tule kooliajast just eriti tuttav ette.

Jäin mõtlema, et kui palju on eesti ulmes üldse lohesid? Praegu nagu ei meenugi rohkem kui seesama raamat siin, kus nad on kenasti olemas ja vägagi olulised tegelased. Lisaks on üks äge halli"päine" tegelane nimega Tha - aga lugege parem ise.

Endale meeldis väga autori keelekasutus. On vist ütlemine, et keele olemusest saad tõeliselt aru alles siis kui sukeldud vandesõnade maailma. Loperi raamatus pole kindlasti mitte ropendamist, küll aga:

"Keiser Mukaishi kõige räbalama püksipaari nimel!"

"Pimeda kitse vasaku krimpsus muna päralt!"

"Keiser Mukaishi vasema kaetunud silmamuna nimel!"

Noh ja neid näiteid on veel. Bergi läbiv "härjasitt" ja Weinbergi "saast" on paar näidet, kus äkki oleks saanud natuke värvikamalt läheneda. Loper sõidab selles punktis mõlemist kõrgelt-kõrgelt lohega üle.

Kui midagi raamatule ette heita siis on ta kohati üsna lihtne (äkki siit ka YA märk). Asjad lihtsalt juhtuvad, lisaks kuna selle kolmesaja lehe peale on neli peategelast siis ei jõuta kellegagi väga süvitsi ega detailseks minna. Kui aus olla siis mul alguses oligi natuke raske lugeda kuna erinevad "hiina" nimed vilkusid silme ees, vaatenurgad vaheldusid ja ei suunud järge pidada, et kes nüüd on kes. Aga kusagil esimese kolmandikuga hakkas pilt selgemaks minema ning edasi läks mu jaoks kogu masinavärk käima. Selline hoogne seiklusjutt, polnud kuidagi eriti teravalt või detailselt vägivaldne kuigi eks konflikte ikka mõõga ja vibuga laiendati.

Teisalt kui oleks tegelaskujude puhul autor läinud rohkem detaili ja tausta üles joonistanud, siis oleks saanud ilmselt pea tuhandelehelise tellise. Seda ka nagu ei tahaks...

Loper pole mu silmis küll nii hea loojutustaja kui näiteks Weinberg aga oli mõnus lugeda ning kui tulevikus samalt autorilt midagi muud näppu jääb siis võiks lugeda küll. Võib-olla mitte kohe - aga millalgi kindlasti.

Mu jutt tuli kuidagi hüplik. Kokkuvõtvalt - raamat meeldis kokkuvõttes. Sisu poolest ei ole midagi põrutavalt uut, samas hästi kirjutatud ja omade huvitavate kiiksudega (germaani ja idamaade segu, üsna tihti huvitava keelekasutusega).

Teksti loeti eesti keeles

Olen ajaliselt Weinbergi natuke sikk-sakis lugenud - alustasin viimase romaaniga, siis esimene jutukogu ja nüüd siis esimene romaan. Samas on need kõik ilmunud paari aasta sees seega vahe ei ole ajaliselt vähemalt väga suur. Samas ega ei tea, millal on üldse need kõik kirjutatud, äkki hoopis märksa varem?

Romaan koosneb kolmest osast, mõnes mõttes lühiromaanist, kõigis on peategelaseks teadlane Teckland Leathercord, kes raamatu alguses on hullu supi sees ja mida edasi seda keerulisemaks kogu see värk läheb. Üldse kippusid vägisi meenuma Eric Ambleri "Päevavalgel" ja "Räpane lugu", mis samamoodi näitasid ühe inimese teekonda läbi erineva häda ja viletsuse. Tõsi, mis seal salata - Ambler meeldib vähemalt tagantjärgi rohkem. Ma tegelikult ei taha neid üldse võrrelda kuna tegu on siiski Weinbergi esikromaaniga.

Tegevus toimub 34. sajandil ning inimkond on üle planeetide end "laiali määrinud", on ka kohtutud teiste eluvormidega, kes kipuvad olema üllataval kombel hirmsalt inimeste moodi. Natuke pikemad ja vähe teistsuguse lõuaga aga ikka kohe väga sarnased. Teckland on igaljuhul kusagil kolkas süüpingis, kohe-kohe kinni minemas üsna pikaks ajaks kuriteo eest, mida ta enda sõnul pole sooritanud. Ja siis keeratakse kõik mitu korda pea peale, tulevad mängu siis noodsamad tulnukad, tehisintellekt, kloonid, igsugused elukad, rahanäljas pearahakütid, lumeinimesed... kindlasti ununes keegi ära. Vähehaaval räägitakse lahti Tecklandi tausta, mis mida edasi seda segasemaks läheb. Ega ka lõpuks nüüd täit tõde ei selgu aga see läheb juba õrnalt spoilerdamise alla.

Raamat ongi enda olemuselt selline hoogne ulmeseiklus. Üldiselt meeldisid pigem alguseosa ning lõpp - alguses oli tempo natuke rahulikum ning lõpus läks kõik kuidagi... ägedaks, stoori keerdkäigud meeldisid väga. Lõpp on selline, mis tekitab osades lugejatest segadust, et kas siit on nüüd järge oodata või...? Enda jaoks tundus selline äkiline lõpetamine täitsa okei, kui vaja siis saab siit muidugi punuda juurde veel järgmise romaani aga teisalt saab ka siia punkti panna.

Väga rumal lugu aga minu jaoks oli see raamat kuidagi jubedalt fragmenteeritud ja läks enda silme ees virvendamisega ühel hetkel hoopis igavaks. Kui ma mõtlen näiteks Weinbergi juttude või siis järgmise romaani, "Tõrkeotsingu" peale siis need on rahulikumad, on mõtisklemist segatuna siis jah, tegevusega. "Eneseväärikuses" käib hirmus tihe ja pidev andmine, selle tõttu pole aega vahepeal settida ning ka tegelaste hingeelu jääb luitunuks, enda silmis ei suutnudki väga erinevaid nimesid kuidagi eristada, oli üks ühtlane mass. Teckland oli ainus, kes kuidagipidi eristus.

Kokkuvõtvalt - tasus lugeda, et saada Weinbergi loomingust üldiselt detailsem pilt. Aga väga lugemissoovitada ei riski. Teised raamatud, romaan "Tõrkeotsing" ning jutukogu "Pimesi hüpates" on ikka meeletult paremad. Ning mitte lihtsalt paremad vaid tõesti äärmiselt mõnusad lugeda, Weinberg on mu värskelt avastatud lemmikkirjanik.

Ei tahaks erinevate detailide kallal nokkida, selle esimese vasika kallal on niigi juba tagasisidet tulnud ilmselt rohkem kui küllalt. Ühte asja mainiks, mille kallal urgitsemist pole silma jäänud. Weinbergil on läbivalt "tegelane" nimega TM. Eks seda mainitakse ka vahel, et tegu on "tehismõistusega". Tähendab, kuidas seda nimetada 1300 aastat tulevikus ja eriti veel eesti keeles, on kindlasti omaette teema aga ma ei tea kedagi, kes räägiks praegu selles kontekstis tee-emmist. Igal pool on AI, "artificial intelligence", tehisintellekt.

Teksti loeti eesti keeles



Raamatus on muuhulgas ka kaks Stalkeri saanud lühijuttu/romaani - "Nurgatagune reisibüroo"(2017) ja "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"(2015)


Tundub, et ma olen leidnud endale uue lemmiku kaasaegsest eesti kirjandusest. Mõne kirjaniku ja ta loominguga on kohe nii, et sobib kuidagi väga hästi. Nagu pusletükkidega - mõned tükid klapivad omavahel väga hästi kokku. Kui kõrvalt inimesi vaadata siis sama lugu - mõned paarid või perekonnad on sellised, kus omavahel äärmiselt hästi klapitakse. No igaljuhul on mõne autoriga samamoodi, et kohe tunned, kuidas inimene kuidagi kirjutab just selles õiges, endale sobivas rütmis ja vormis.


"Pimesi hüpates" on jutukogu - aga mitte selline "tavaline", kus iga tükk on eraldiseisev. Jah, saab lugeda ka eraldiseisvana kuid jutud on siin ja seal seotud ja omavahel ajalises järjekorras. Samuti on ühine taustaks olev maailm ühtne, alternatiivajalooline tulevikumaailm. Natuke toimub tegevust ka Eestis aga pigem on USA keskkonnaks, ka tegelastel on "ameerika" nimed. Olemuselt on jutud peamiselt sci-fi, täpsemalt kosmoseulme, mis on isegi mitte militaarse nurga all kuid tegelased on tihtipeale sõjaväelise taustaga. Või lausa sõjaväelased. Sõjaväelased, kes tegutsevad nagu sõjaväelased. Aga ei, see pole militaarne. Kõlab vbolla natuke vastuoluliselt - aga ma tahaks igasugused seosed Lew R. Bergiga välistada. Sest nad on ikka täiesti erinevad kirjanikud kuni selleni välja, et sealt, kus parim Berg otsa saab, hakkab lahja Weinberg peale.


Väge äge on juttude kaunistamine väljavõtetega Wikist ning erinevatest "reisijuhtidest" või mälestusteraamatutest. Annab jälle nõksa siin ja seal taustale juurde.


Sisust on natuke keeruline rääkida sest põhimõtteliselt oleks ilus iga jutt eraldi ette võtta aga mis seal salata, selleks puudub endal viitsimist kuna on neid ju kokku seitse. Aga lühidalt saab raamatut jagada kolmeks - alguses on taustaks võõrast maailmast pärit tulnukatele, keskel on aeg läinud sajandeid edasi ning on juttu samade tulnukate poolt toodud tehnoloogiaarengutest ning lõpus räägitakse Maa-laadsest plaaneedist nimega Yellowstone, kus siis inimesed üritavad kanda kinnitada ja puutuvad kokku nii klassikaliste koloniseerimise-teemaliste muredega kui sekka on päriselulisi muresid. Ning noh, eks see kõik on läbimõeldud ulmekastmes.


Kui praegu seda raamatut viisin enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni siis jäin vaatama ja mõtlema, et jah, on seal palju selliseid mõnusalt loetavaid raamatuid. Aga on erilisi, "voh!" tüüpi raamatuid, millel on püsivam väärtus. Kus on ka peale lugemist hiljem meeles, millest raamat rääkis, mitte ei kao üldisesse hämusse koos paljude teistega. Raamatud nagu mäetipud udus.


Weinberg on mu silmis selline mäetipp. Läheb lugemiselamuse poolest kenasti Vahvanasjevi "Serafima ja Bogdani" kõrvale.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai aastal 2019 Stalkeri ulmeauhinna parima eesti ulmeromaani eest.

Kui aus olla siis ma polnud Heinrich Weinbergist varem midagi kuulnud. Jah, nimi oli tuttav aga ilma pikemalt detaili minemata - jäi radarilt välja. Aga siis viskas Triin Loide ühes ulmegrupis põrnika sipelgapessa sellesama raamatu kaanepildi ja üldise spoilerdamise teemal. Pikk jutt lühidalt - endal tekkis piisavalt huvi, et siis raamatule otsa vaadata.

Autori kohta saab pikemalt lugeda "Reaktorile" antud intervjuust - https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-heinrich-weinberg . Põgusalt mainin, et tegu on eesti autoriga, Heinrich Weinberg on ta vanaisa sünnipärane nimi, mis hiljem (1930. aastatel) ära eestindati. Ilmunud on talt kaks romaani, kuus lühiromaani ja peoga jutte.

"Tõrkeotsingu" tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, ajaliselt umbes praegu, st 21. sajandil. Eelmise sajandi algusepoolel eestlaste loodud Vabavald on jäänud püsima, Liivi ja Põhjasõda ei räsinud siinset kanti ning praeguseks elab Eesti Föderatsioonis (EF) 10 miljonit inimest. Tehnoloogia on mõnevõrra arenenum (näiteks on eraisiku lennutransport täiesti levinud ja igapäevane). Ka on EF vähe laiem kui praegune Eesti, hõlmates nii Liivimaad kui siilukese Venemaast. Autor kujutab paljusid ka meile teada olevaid sündmuseid (näiteks Fosforiidisõda või teise maailmasõja lahingud Sinimägedes) aga mingi teise nurga alt. Samuti käivad tuhanded eestlased välismissioonidel Afganistaanis ja mujal Lähis-Idas ning üldse - eestlased on üsna mõjuvõimas jõud. Mitte, et autor kuidagi seda ülima paatosega kujutaks või rõhutaks, kuidas ikka vägevad kutid-mutid oleme. Ei, ajalugu on läinud teisiti ja olukord on vähe ummamuudu.

Üldse on kogu see maailm taust, milles siis põhiline tegevus toimub. Samas on huvitav, kuidas ca kolmesajale leheküljele on pandud nii tegelasi, maailma kui tegevust - ja seda kõike nii, et oli väga huvitav ja mõnus lugeda. Enda peas tekkis vägisi paralleel lehekülgedelt sama mahuka Triinu Merese "Lihtsate valikutega" (minu silmis üsna kehv raamat), kus tegelaste sisemaailma polnud ollagi ja lugeja pidi lihtsalt omaks võtma raamatus toimuva maailma, lisaks oli rõhk actionil. Weinberg läheneb kõigele rahulikumalt ja ei uputa detailidega.

Veel tehnilise poole pealt - Weinberg on tegevust lahedalt tükeldanud. Tal on vahel sellist ühtepidi tavalist igapäevaelu aga kuna on eri ajal toimuva vaheldumisi pannud ja ei ole lineaarne vaheldumine, siis see annab kuidagi hea tempo. Kui veel vahel aktsioon pingelisemaks läheb siis on muidugi põnevust eriti palju sellesama nipi tõttu.

Sisu poole pealt natuke - üheks peategelaseks on lätlasest endine sõdur Maris Alvin (Lätis on Maris mehenimi), kelle peas on tegelikult kaks inimest. Maris ise ja Henry, kes on siis ühe (eba)õnnestunud meditsiinilise katsetuse tulemus. Kohati on päris lahe jälgida Marise peas toimuvat ja sisemist hingesõda. Teine tegelane on samuti sõjaväelise taustaga Aile Johansen, kes töötab KAPOs. Igaljuhul on keskseks teemaks üks inimkloonivabrik ja Marise perekonna seos sellega. Oluline osa raamatust ongi perekonnaajaloo kujutamine, kus mitmenda põlvkonna tume äri on muutunud pealtnäha juba üsna puhtaks ja auväärseks tegelaseks. Kui aga küünega natuke pealmist kihti maha kraapida siis hakkavad vereojad voolama ja laibakuhjad tõusevad.

Tegelikult väga ei tahakski sisusse laskuda kuna seda on päris palju. Nii riigi pool toimuv kui Marise perekond, korporatsioonidega seotud sündmused ja vahele üldist tausta kujutamist. See kõik on väga hästi kokku pandud, ise lugesingi tegelikult täna öösel tugeva tunni uneajast üle kuna tahtsin teada saada, kuidas see kõik ära laheneb. See on enda jaoks juba kõva kvaliteedimärk.

Keelekasutuse, sõnavara ja olemuse poole pealt tsiteeriksin uuesti läbi Prontot: "John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega." Ma nii karm ei oleks, küll aga oli raamatut lugedes tõesti vahel tunne, et ma olen seda juba varem lugenud. Asi pole isegi selles, et kui olla elus mõned kümned aastad raamatuid lugenud siis paratamatult on olukord selline, et midagi põrutavat uut kohtab harva. Pigem nimetaksin ise seda raamatut ühte paljudest, mis on suures osas nullstiiliga - ehk siis autori erilist kiiksu kohtab harva. Samas on Weinbergil siin raamatus olemas vanapagan ja krahvid, mis olid päris põnev leiud.

Kokkuvõttes kindlasti omade miinustega raamat aga ta on kuidagi hästi mõnusalt kokku pandud. Seega isegi mõned lollid vead, kus tegelase nimi võib vahepeal ühes lauses muutuda, ei sega.
 

Kui üldisemalt mõtelda kirjutamise kohapealt (ei mõtle konkreetset raamatut) - on natuke kahju, et kui ka kõige lõpus on kirjastaja juures toimetamist siis varasem sisutoimetamine jääb tihtipeale puudu. Samas eks karm maailm seab omad piirid, väikeriigi kirjanikul ongi käed lühikesed ja võimalused piiratud.

Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi juhtus nii, et sattusid kolm postapo-romaani järjestikku - Jana Vagneri "Vongozero", Risto Isomäki "Sarasvati liiv" ning Margus Haava "Kuidas lõhnab kuri" kõige sappa. Kusjuures lugemise eesmärk oli hoopis muu - Vagner jäi raamatuhunnikust näppu kaanepildi tõttu, Isomäki kuna kaasaegset soome kirjandust olen vähe lugenud ning Haav seeõttu, et seos eesti ulmega kipub viimasel ajal endal kokku kuivama.

Sisust - inimkond on endale korralikult jalga tulistanud. Sõjad kasvasid järjest suuremaks kuni lõpuks said otsa nii taplejad kui laskemoon. Raamat algab peale ühes väikses kalurikülas, meile tutvustatakse mitut huvitavat tegelast. Nooruke Erik ja ta isa Einar, suur mehekolge Hull-Andreas, hõbedase hambaga Katariina - ja eks neid on mõned veel. Raamatu üks suurimaid plusse ongi algusepoole olev rahulik õhustik, kus saame tegelastega tuttavaks ning räägitakse ajaloost, et mis pagan siis küll juhtus. Sest raamat algab ajal, mil inimkond on kusagil keskajas; elekter, arvutid, masinad, tulirelvad - sisuliselt kõik see on kadunud.

Ühel hetkel lõhutakse rahulik olustik ära ning raamat liigub üle roadmovieks, kus teel Lõunasse kohatakse mitmeid värvikaid indiviide ning taaskord on kogu see lohutu ja nukker maailm omamoodi võluv, endale tulid silme ette kohati "Half-Life" ja kohati "RAGE". Taaskord on tempo pigem rahulik ning kogu kompott enda koleduses hästi mõnusalt värvikas.

...aga siis hakkab raamatu lõpp lähenema ning vägisi on tunne, et autoril on ajaline surve. Viimase veerandi sisse mahub sama palju tegevust kui esimesse kolmveerandisse, lapats põhja ja sulg suitsema! See mõjus kõik kuidagi väga rabisevalt - ning kuigi lõpp-lahendus on tegelikult igati sobiv siis päeva lõpuks muutis natuke kurvaks. Kuna tegu on debüütromaaniga siis saab kiirustamise andeks anda, eriti kuna esimest korda nägi käsikiri lugejasilma vististi romaanivõistlusel...? Jäi kusagilt see infobitt silma, ei mäleta enam kindlalt. Igaljuhul sealt edasi viis tee siis Eva Lutsu toimetajakäe ja Fantaasia kaante vahele.

Miinuspoolele jääb autori lauseehitus. See on lihtsavõitu. Vahepeal on okei. Aga siis hakkab tulema lihtlause lihtlause sabas kinni. Ma ei saa aru. Miks. See pole nagu läbiv stiil ka - kuid jäi häirivalt tihti silma.
 

Kokkuvõtvalt mõnus kiire lugemine, mille puhul on tunda, et autor oskab kirjutada (vaadates ta tausta siis on see ka loogiline). Loodan väga, et ta laseb enda sulel ka tulevikus ulmeradadel kõndida, mulle väga meeldis kurja lõhna maailm.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav nüanss - algselt oli loo nimi "The Fog". Kuna John Carpenter tegi aga samanimelise filmi aasta 1980 siis hiljem nimetas King jutu ümber "The Mist"-iks. Kusjuures "fog" ja "mist" on ühed udud eesti keeles aga tegelikult on nad ingliskeeles erinevad asjad. Minemata detaili siis "the mist" on paksem ja kehvema nähtavusega. Samas on ju eesti keeles ähm, hägu, sumu, hämu, somp...

Stephen Kingi "Udus" on peategelane David maalikunstnik, nagu ka tema isa. Kui Davidi isa on tõeliselt edukas siis Davidil ei saa kuidagi vedama. Ta üritab ise suurt kunsti teha, natuke ostetakse ka aga hästi ei edene. Teeb natuke kommertsi, endal süda tilgub verd. Aga siis küsib üks hea sõber Ollie, et kas võiks Davidi maalist foto teha, et seda reklaamina kasutada. Peale seda saab David aru, et ei pea punnitama ja muretsema, et teenib raha oma loomingut klantsajakirjadesse ja nilbetesse meesteajakirjadesse müües.

See pole muide raamatu seisukohast justkui üldse tähtis sest sisu on justkui hoopis midagi muud. Või äkki on ikka oluline? On ikka, vähemalt enda silmis kuna hea kirjanikust sõber on viimasel ajal just maalikunstiga kätt proovinud. Sõbra ja Davidi taust ning olevik on küll äärmiselt erinevad, aga igaljuhul on praegu "Udu" ülelugedes täiesti uute nüanssidega, mida varem ei pannud eriti millekski. Samuti saab minu silmis see raamat täiesti uue allhoovuse, muudab Davidi ja ta poja Billy teekonna veel detailirohkemaks.

Udu on küll suhteliselt lühike raamat aga samas on minu silmis kõik väga hästi paigas. Hakkab sellega, et Maine maakonnas Bridgtonis on väga ränk torm ning peale seda on igalpool jõhkrad purustused, puud pikali, osad majad rusudes. Ning eemal järve peal on udulaam, mis on äärmiselt paks ja konkreetse servaga. Selline... kandiline ning ei mõju üldse looduslikult.

David ja Billy lähevad linna poodi ja jätavad abikaasa-ema Steffi koju elamist koristama. Supermarketisse jõudes tuleb linna ka udumeri, vangistab umbes kuuskümmend inimest ning udust sirutuvad välja kombitsad, tulevad koerasuurused ämblikud ja igasugused veidrad lendavad putukad. Ning see kõik on nii kuradi õudne, eriti kuna enamasti on lihtsalt poeseina taga kuulda liikumist ning kontakti elukatega on harvem. Ei ole pidevat verepulma või actionit, on meelinäriv ootamine ja teadmatus. Sest kust kurat need peletised pärit on?! Mõned poesviibijad on kuulnud, et läheduses olevas militaarkompleksis toimub "Nooleotsa" nimeline projekt, mida siis igaüks oma nurga alt üritab tõlgendada. Keegi ei tea küll midagi, samas ühel hetkel saadakse kaks vihjet kui leitakse poe tagaruumist kaks noort sõdurit. Sõdurid pole küll väga jutukad, oma osa on selles, et nad kõlguvad katuse all ülespooduna. Kõik viitab koos vabasurma minemisele aga mis neil südamel oli, seda ei tea keegi.

Eraldi mõõde on see, kuidas saavad inimesed hakkama keerulistes oludes. On poes nii neid, kes loobuvad ja lähevad samamoodi vabasurma. Osad on katatoonias kusagil nurgas. Mõned hakkavad jooma. Proua Carmody, kohalik "taimetark" ja "kõiketeadja" (tänapäeva mõistes siis meditsiini alternatiivi austaja, kloorijooja, homöopaat jmt) aga vatrab ja vatrab sellest, kuidas inimesed ise on häda kaela kutsunud, aja jooksul ta võim järjest tugevneb, kogub enda ümber järgijaid, kes ühel hetkel hakkavad vereohvrit nõudma, kelles viieaastane Billy imehästi sobiks.
 

Nojah, nüüd jäängi sisust patrama. Ma tegelikult ei ole midagi ära spoilerdanud, seda enam, et ega raamat ei annagi tingimata sirgeid ja selgeid vastuseid. Küll on aga meeldivalt palju vihjeid, mis toovad hinge õõva ning lootusetusetunde. Minu jaoks on see õuduskingi üks ehedamaid näiteid, mis on väga täpselt paigas. Tegu on kirjaniku kuuenda romaaniga, mulle endale tundub, et peakski vist kusagil selle kandi raamatuid Kingilt lugema kuna siis suutis ta väheste sõnadega palju ütelda.

Teksti loeti eesti keeles

Yasutaka Tsutsui "The Girl Who Leapt Through Time" (時をかける少女 Toki o Kakeru Shōjo), eesti keeles äkki "Tüdruk, kes hüppas läbi aja" koosneb kahest lühijutust. Esimene on siis nimilugu ja teine "The Stuff That Nightmares Are Made Of" (originaalkeelset pealkirja hetkel ei leia, eesti keeles "Värk millest õudusunenäod koosnevad" vmt).
 
Raamat oli jupp aega Ulmeturul müügiks, keegi ei tahtnud. Ühel hetkel tekkis sinna alla arutelu ja mõtlesin, et aga prooviks - sest jaapani ulmet pole ju ridagi lugenud. Lisaks kuna Tsutsui raamatute põhjal on päris palju animet loodud (ka selle põhjal aga üks tuntumaid on ilmselt "Paprika") siis tekitas ka see kerge huvi. Kerge, kuna animet olen näinud küll aga... väga ei haagi. Mõni on olnud huvitav või lausa väga äge - aga ütleme nii, et "multikas" 4-5 aasta tagant on täitsa paras kogus.
 
Stiililiselt ja sihtgrupi poolest läheb kuhugi sinna vanema kooliea alumisse otsa . Ehk siis kui kunagi piiritleti vanemat kooliiga, murdeiga 12-18 eluaastaga siis midagi sinnakanti. Tegelased on kusagil viieteistaastased, sihtgrupiks lugejate poolest pakuks ise märksa nooremaid. Kuna eesti keeles puuduvad soomäärused siis kirjutasin kohmakalt siia-sinna nimedele juurde, et kellega on tegu. Enda jaoks on jaapani kultuur piisavalt kauge, et eesnimede järgi sugu ei määra mingi nurga alt.
 
Esimene jutt, "The Girl Who Leapt Through Time", on ulmehõnguline. Tüdruk Kazuko Yoshiyama koristab koos kahe klassikaaslasega (Kazuo Fukamachi ja Gorō Asakura) klassi peale... mis see "science" nüüd täpsemalt ongi jaapani kooliprogrammis? Füüsika? Keemia? Midagi kombineeritut? No igaljuhul Kazuko saadab mingil hetkel poisid prügi ära viima, ise aga kuuleb, et üks katseklaas (siis ikka keemia?) on purunenud, ruumi täidab lavendlilõhn. Tüdruk minestab selle peale. Läheb mitu päeva mööda ning kui ühel hetkel Kazuko on kohe-kohe auto alla jäämas siis äkki... ja ta on ajas 24h tagasi liikunud. Novot, sealt siis hakkab jutt edasi arenema. Kuna tegemist on üsna lühikese jutuga siis sisusse rohkem ei lähekski. Selline nunnu lugu.
 
“The Stuff Nightmares Are Made Of” räägib sellest, kuidas enda hirmudega rinda pista. Tüdruk Masako läheb sõber Bunichile (poiss) küll ja ehmatab hirmsal kombel kui Bunichi talle Prajna maskiga kolli teeb. Samal ajal Masako viieaastane väikevend Yoshio ei julge öösel vetsu minna ja pissib voodisse. Bunichi on küll justkui suurem ja kartmatum aga tegelikult pelgab hirmsal kombel ämblikke. Jutuke räägibki siis sellest, kuidas üritatakse aru saada, et mis pagan siis kellelgi hingesoppides peidus on ja ei lase rahulikult elu elada. Ahjaa, ei ole ulme.
 
Sellised kaks kiiret ampsu, mille kohta tahaks ütelda, et "pole paha". Koos kaanepildiga tuli just teise jutu lugemise ajal animelik pilt vaimusilma ette, eriti just lõpupoole kus rongiga läbi Jaapani sõideti ja maalilised maastikud aknast avanesid. Mulle väga meeldis see kogus, küll 176 lk aga tegelikult üsna hõreda ja kaasaegse küljendusega, kus on teksti ümber palju ruumi jäetud nii servadesse kui ridade vahele. Ehk siis mis siin ikka keerutada - kui oleks pikem siis oleks ära tüütanud kuna stiil oli ikka üsna "lastekas". Ning on ju lastekaid väga erinevaid, see kipub ikka minema sellise keskõlle kanti kui täiskasvanud soomlaste keeles rääkida.
 
Aga raamat ise on tõesti ilus seega panen raamaturiiulisse endal. Sest sellise kiire ampsuna oli täitsa mõnus.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat räägib Emajõe Suursoo taga Peipsiääres toimuvast, kus öö hakul tulevad soost kooljad ning kipuvad enda väge kasvatama uljaspeade arvelt. Raamatus on alguses natukene euroliidu ja üldse bürokraatiamasina pila, edasi läheb lahti selline täitsa lahe maavillane põnevik, kus siis peamiselt piirivalvur Andres üritab sasipundart lahti harutada. Lisaks on päris palju lahedaid kõrvaltegelasi - napsutav konstaabel, Afganistaani veteran, mormoonid, preester Joel jne. Õhustik on lahe kolkakülalik, natuke on isegi kahju, et (lühi)romaan selline õbluke on, siin oleks kannatanud tegelasi natuke laiema ja erksama pintsliga võõbata küll. Tulemus pole kindlasti mitte paha - mõnus lugeda ja soravalt kirja pandud. Selline nauditav tükk, mis läheb kenasti riiulisse ja võib mõnikord kindlasti veel üle lugeda.

Etnohorror - minu arvates see polnud eriti õudne. Ning ma ei mõtle praegu isegi enda kalestunud hinge peale, see raamat ongi pigem selline leebe. Jah, on kooljaid, seestumist ja lõpupoole on jõuramite taltsutamise nimel parasjagu tulevärki. Aga tulemus pole õõvastav ega hirmutav - selline mõnes mõttes tavaline kolkavärk, noh :). Ma ei imestaks, kui seda oleks huvitav lugeda nii kartulikoorekarva põnevike, ulmefännide kui maaelu huvilistel. Horrorit ju mingis mõttes on, vbolla kui üldiselt pigem ei taha hirmutatud saada siis võiks see raamat täitsa hea sissejuhatus olla kangema kraami suunas..?
Teksti loeti eesti keeles

 See on üks haruldane sari, mis läheb iga teosega järjest paremaks. Esimesed kaks raamatut on selline üsna kobe action, mida oli tore lugeda aga see "miski" (mojo, noh) oli puudu. Teised kaks raamatut läksid aga järjest paremaks ning see neljas siin, sarja punkt, on kahtlemata kõige meeldivam. Endal olid kolm esimest suuresti tänud raamatuvahetusele olemas ja sinna need ka läksid, viimase võtsin raamatukogust. Ega tegelikult ei kahetse praegu, et esimesed raamatud laiali jagasin kuna viimase ja eelviimase raamatu võiks ju tõesti riiulisse panna aga koos niru algusega... ei ole mõtet.

"Pimenev tasandik" võtab kenasti kogu selle munitsipaaldarwinismiga liikuvate linnade jutu kokku, postapo aurupunk ning päris äge maailm, kus siis linnad veerevad, lendavad või kaevuvad nagu mutid. Eks sisu ongi peamiselt erinev võimuvõitlus ja kemplemine. Endale meeldis viimane raamat just seetõttu, et muidu natuke lahjad tegelased said järjest rohkem värvi näkku ja liha luudele, Hester näiteks alustas surmakülvava pätiplikana, siis arenes turvalist ja hirmigavat elu elavaks emaks ja lõpetas jälle laibakuhilate vahel. Tom oli küll justkui ikka seesama natuke igav ja turvaline Tom aga ka tema elusse tuli keerde sisse ja juustesse hõbedat. Nende tütar Wren sai ka ikka tuld ja tõrva...

Mis eriti sümpatiseeris oli stalkerite maailm. Need kunagi surnud ja siis masinatena ülesäratatud inimesed on lähemalt vaadates ikka pääääris põnev eetika- ja filisoofiapundar, eks kasvatas ju kohe sarja alguseski üks Hesteri üles ning teine... noh, tema tõttu oligi suurest kogu neljas raamat oma taevast kaelasadava surmaga. Enda jaoks tuli tugev paralleel "Terminatori" filmidega (kui täpne olla siis teisega) kus ka küborgi ja inimese suhe on oluliselt keerulisem kui pealiskaudselt võiks arvata.

Eks raamatu lõpp meelitas nii mõnegi korra pisara silmanurka, traagiline, traagiline oli peategelaste saatus. Ma nüüd natuke spoilerdan aga... ei, ei spoilerda ka. Igaljuhul lõpus nii tegelaste elulugudele joone alla tõmbamine kui masina tee tulevikku kui tulevik ise - see oli niiii võrratult hästi ära lahendatud mu arvates.

Seega - kui sarja algus tundub lihtsakoeline ja ehk natuke tühinegi ning üldse selline YA, noh - soovitan anda sarjale ka edasi võimalus. Just kolmas-neljas on need, kus saabub küpsus. Mõnes mõttes sarnaselt nagu "Harry Potteriga" - kuigi HP puhul on mu arvates tase üsna ühtlaselt kõva.

Teksti loeti eesti keeles

Sarja "Surelikud masinad" kolmas raamat, neli neid kokku on. Esimesed kaks ("Surelikud masinad" ja "Kuldseeklid") käisid kokku, üks algas sealt kust eelmine lõppes. Kolmas, "Põrgulikud leiutised" toimub kuusteist aastat hiljem ning on koos viimase osaga ("Pimenev tasandik") omakorda paaris. Seega saab keel põses ütelda, et kui tegu oleks vähe vanemale lugejale mõeldud raamatutega siis oleks fantasy-suurmeistrid saanud hakkama kahe raamatuga, ca 600 lehekülge esimene ja 750 lehekülge teine.

"Põrgulikud leiutised" on endiselt YA, noortekas aga mõnevõrra täiskasvanulikum. On ju peategelased Tom ja Hester saanud vanemaks, vanust ca 33 aasta ümber. Neil on laps, tüdruk nimega Wren ning elavad nad vaikset elu kusagil Põhja-Ameerika idarannikul Anchorage's. Elu on igavavõitu, Hester saab küll mõnevõrra pealesurutud lapsevanemarolliga hädavaevu hakkama kuid ega sisimas on ta ikka see mässumeelne noor tüdruk, kes mõõga ja tulega õiglust vasakule ja paremale jagas. Ka Freya ja Caul on alles, kui teise raamatu lõpus juba lubas, et ka neist saab paar... siis läks vähe teisiti - Caul on endiselt sisimas Kadunud Poiss ning üsna eraklik, maarottide pärismaailm on teistsugune kui läbi mehaanilise krabi kantud kaamerasilma paistis.

Raamat algab peale sellega, kuidas ilmub välja Kadunud Poiss (nüüdseks ka mees) Gargle, kes palub Caulilt abi. Caul keeldub, siis aga satub sinna värskest perekonnatülist põgenev ja sügavalt solvunud Wren, kes sülitab ema pihta tuld ja tõrva ning hea meelega aitab heasüdamlikku võõrast. Noh ja siit lähebki raamat lahti, edasine on üsna "tavaline" Reevelik möll ja madin, kus YA kohta on laipu ja verd üllatavalt palju.

Nagu ütlesin siis raamat on sutsu täiskasvanulikum kuna temaatikaks on vanade ja noorte suhted ning nii mõnigi kord pannakse tõsiselt proovile, kas veri on ikka paksem kui vesi. Lisaks keerutab Reeve enda tegelasi parajast supist läbi ning nii mõnigi tõbras on nüüdseks sümpaatsem, teisalt hõõgub mõne tuha all ikka korralik ja kuum süsi. Kui liikuda lugemisemotsiooni juurde siis esimene raamat tundus väga äge, teine käis sellega paaris - aga natuke hakkas midagi kriipima. Eks ma räägin viimase raamatu juures rohkem aga praegu, peale kolmandat raamatut lugenuna, tundub, et see kõik on natuke liiga lihtne. Tähendab - maailm on äge, tegelikult ka. Seal juhtub huvitavaid asju. Aga tegelased on sellised õnnetuvõitu ja kahvatud. Või vastupidi - teinekord on värvi ikka väga paksult peale määritud kuid see mõjub kokku kuidagi... hollywoodlikult kui filmimaailma peale mõtelda. Hästi palju tegevust aga natuke liiga vähe mõtisklust, arutelu, plaanimist, sisemaailma, kuttidele-muttidele liha luudele ladumist.

Kui sarja alustades mõtlesin, et vägev värk ja ajasin ka järgmised kaks raamatut endale riiulisse, lisaks plaanisin, et osta neljas ka (Tiritamm andis välja esimesed kolm, neljandat mingil põhjusel mitte, nüüd on Rahva Raamat andnud terve tetraloogia välja) siis praegu enam emotsioon nii laes pole. Hoopis vastupidi, panin kolm esimest Ulmeturgu müüki ja neljanda võtsin raamatukogust. Sest kokkuvõttes läheb mu poolt kategooriasse "pole paha aga kahtlane, kas viitsin veel kunagi lugeda".

Teksti loeti eesti keeles

Ingliskeelne versioon on raudselt raskeim raamat, mida olen no vähemalt hiljuti lugenud. St tegelikult ka, kõvakaaneline raamat kaalub 1,4kg, pisikeste loominguraamatukogudega pole üldse võrreldav. Ühtepidi mulle väga meeldib selline massiivsus, eriti kuna raamatus on nii lehesuurused värvilised kui pisemad peatükke lõpetavad mustvalged illustratsioonid. Eks odavatel paperbackidel on omad plussid aga kasutatud kõvakaanelised "pildiraamatud" polegi tingimata väga palju kallimad. See läks siis maksma 20€.

Seega kui on plaaan seda sarja lugeda siis mis iganes keeles ka ette võtta, mu soe soovitus on leida illustratsioonidega versioon. See annab täiesti eraldi mõõtme. 

Sarja teistkordse läbilugemise lõpp läks hullul kombel venima. Kuus esimest raamatut õnnestus endale eestikeelsena hankida, 4,5 osa "The Wind Through the Keyhole" on vaid ingliskeelsena olemas ja seda õnnestus lugemise ajaks hea Lauri käest laenata. Sarja viimase raamatu tellisin siis ingliskeelsena, see tuli aga tükk aega kohale. Vahepeal hakkasin muid raamatuid lugema, siis tuli erinevaid "välisreise", kuhu ei tahtnud pooltteist kilo kaasa vedada.

Seega kui nüüd hakkasin siis lõpuks ingliskeelset versiooni lugema siis ühtepidi oli natuke hakanud juba ununema, et kus ja kuidas pooleli jäi. Lisaks on vähemalt endal peas lugemise ajal mingitsorti pilt, selline mõnevõrra abstraktne ja konkreetses keeles, eesti keeles. Seega "all" oli eestikeelne maailm, originaali lugedes tuli puhttehniliselt vaeva näha, et erinevaid pusletükke kokku sättida. Ehk siis inglise keeles lugemine kulges ja ei kulgenud ka, oma osa oli ka selles, et viimane raamat on kohati esimese osa vaimne sugulane enda kaootilisuses, kus alati ei anta selgeid ja sirgeid vastuseid.

Seega kusagil saja lehekülje juures võtsin raamatukogust eestikeelse kõrvale sest no kippus lugemisrõõm ära kaduma. Vahepeal lugesin ühte, vahepeal vaatasin teist, niimoodi nad käsikäes lõpuni liikusid. Silver Sära on tõlkijana teinud väga hea töö, lisaks on ta joonealusena toonud välja mitmeid nüansse, mida ise ausalt üteldes tähele ei osanud panna. Nagu ikka - hea tõlkijatöö on äärmiselt oluline ja loominguline tegevus, mis on täiesti võrreldav nö. "tavalise" kirjanikutööga. Igaljuhul läks eesti keeles lugemine märksa lobedamalt ja lugemisrõõm tuli tagasi.

Sisust, sisust on raske rääkida, on ju kõik need algselt seitse, nüüdseks kaheksa raamatut kokku üks massiivne tervik. Jah, raamat hakkab peale nagu oleks uks jalahoobiga lahti löödud ning madinat kohe jagub alguses, peamiselt siis isa Callahani vaates. Rolandi ka-tet on mööda maailma ja maailmu laiali ning algul lähebki aega näitamaks, et kes ja kus parasjagu millega kimpus on. Siis saadakse ühel hetkel jälle kokku ning rühitakse edasi tumeda torni suunas. Aga raske rääkida sest detailne sisukirjeldus ei anna tegelikult midagi. Kõik need kaheksa köidet on kokku jutt sõprusest, armastusest, kinnisideest, tõbrastest ja toetajatest. Tegevust on meie maailmas, meie maailmaga sarnasest kandis ja kusagil tolmusel ja kuival kõnnumaal, on ju ikkagi tegu omalaadse western-fantasy'ga.

Täiesti eraldi mõõde on see, kuidas Stephen King on iseennast raamatusse kirjutanud. See ei ole lihtne cameo, oh ei - ta on täisväärtuslik tegelane, kes tõsi küll, kipub vinguma ja seab hoopis raamatu olemuse ühel hetkel ohtu. Aga siis suunab Roland ta hellalt õigele teele, hind on küll väga karm. Terve see raamat on tegelikult suures osas väga nukrates toonides ja melanhoolne kuna tee on järjest raskem ja okkalisem, kõige lõpus on Roland sama üksi kui esimese raamatu alguses.

Veel üks allegooriline hoovus on lapse suhe vanematega. Mordred Deschain, Rolandi poeg, ilma sündinud süüta lapsuke, on väga keerulise taustaga. Eks King on ta veel omal moel igatepidi rõngasse keeranud aga kui natuke seda ulme- ja sürrikihti maha kraapida siis tegelikult on seesama igivana teema - kui lapsevanemad saavad omavahel kehvasti läbi, kui laps tahab hellust aga jääb hoopis vanemate omavaheliste pingete hammasrataste vahele. Kuidas laps võib maailmas täiesti pettuda ning muutuda koletiseks kuna lapsepõlvest täiesti puudus vanemate armastus. See on raamatus väga groteskne, minu jaoks olid Mordredi sisemaailma piiluvad peatükid tegelikult väga kurvad ja võtsid teinekord silma niiskeks.

Kui vaadata natuke tehnilisema pilguga siis King on sellesse raamatusse põiminud hästi palju seoseid enda teiste raamatutega. Vaatasin kiirelt nimekirjale otsa, ca 15 romaaniga on sidemeid, on isa Callahan on näiteks "Salem's Lot"-i peategelane. Seega kes tahab eriti põhjalikku ülevaadet saada siis lugemist jagub.

Kui rääkida lõpplahendusest siis autor hoiatab enne viimaseid ridu veel lugejat, et mõtle hoolega, kas ikka tahad edasi lugeda. Sest see, mis Rolandil tumedas tornis kõige lõpus toimub, ei meeldi tingimata kõigile. Samas on see ainuõige ja vajalik lahendus looja enda arvates. Seega kes on Kingi lugenud need teavad, et kirjanikuhärrale meeldib teinekord kas jätta otsi lahti või muul viisil panna lugeja nihelema peale seda, kui tekst on otsas ja raamatu sulged. Muide - minu arvates on lõpp väga kobe.

Mõtledes veel korra sarjaüleselt siis vägev värk, pole midagi ütelda. See on tegelikult ikka uskumatu, kuidas King on üle 34 aasta kokku kirjutanud ühe pika ja põhjaliku loo, alustas ta ju väga noorelt üsna psühhedeelilise ja segase romaaniga. Vahepeal läks ta stiil konkreetsemaks, viimased kaks raamatut on jälle natuke mittelineaarsema olemusega. See kõik klapib kenasti kokku - eks lõpupool on tunda, kuidas King oskab kirjutada kuna teksti on palju, väga palju. Samas kogu see massiivsus annab tegelikult väga mõnusalt detailse maailma.

Kui panna kõrvale teine suurteos, GRRMi "Jää ja tule laul", siis King võidab mu silmis igast asendist. See ei tee Martinit kehvaks, on mõlemil see "miski", mis paneb tuhandelehelisi telliseid neelama. Võib olla peamine "Tumeda torni" eelis ongi ettearvamatus ja vaheldusrikkus. Algus on nagu narkotripp, edasi on vahepeal sirgjoonelisem, siis läheb ära "raamat, mis on raamatus, mis on raamatus" valda, siis on raamatu jagu sirgjoonelist westerni ja lõpus peab juba päris palju jälgima, et sellest kaosest ülevaadet saada.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
9.2019

Olgu südamest tänatud inimesed, kes head kirjandust tasuta ära annavad. See raamat tuli mu juurde siis hea tuttava käest, kes järjekordselt enda raamaturiiuleid tuulutas. Ajastus oli mitmes mõttes päris hea - ühtepidi olin jupp aega mõtelnud, et võiks lugeda midagi enda teises võõrkeeles, mis on siis mu puhul soome keel. Teiseks olin nädal aega Soomes Lapimaal ning sinna sobis see raamat ka vabade hetkede täitmiseks hästi.

Tegu on kuuest lühijutust koosneva kogumikuga. Eks nagu kogude puhul ikka siis mõni meeldis rohkem, teine sutsu vähem.

Kui alustada kindla peale minekust siis "Suku on pahin" (tõlgitud ka eesti keelde kogumikus "Vereta jaht", seal on ta nime all "Sugulastega kimpus") on üks pagana äge nurga all jutt "tavalistest" soomlastest (sellised mitte just hullult sümpaatsed tüübid ja teravad kriidid). Paarike on teel naise vanemate juurde aga teeolud on kehvad, kohtab ka kummituslikke olendeid ning ühel hetkel on auto kraavis. Noored panevad jala edasi (st peamiselt kõnnib mees kuna naisel on jalg katki ja vajab liikumisel abi) ja ühel hetkel jõuavad naise vanematekoju. Aga vaat' just siit hakkab tõeline trall peale, kus sujuvalt tögatakse soomlasi edasi aga kõik on nii... kummaline. Maja on kütmata, majaperemees tundub kuidagi elutu, lapsepõlvest ammu-ammu tuttav koer kargab tüdrukule kallale ja nii edasi. Kõik see läheb parajalt jaburaks, lõpp on kahjuks natuke äkiline kuna pidu kerib just siis tuurid üles.

Huvitav nüanss - jutus räägib peremees mingis kohalikus murdes. Kui jutt eesti keelde tõlgiti siis kasutas Jüri Pino samades kohtades setu vmt murrakut.

Teine tore lugu - nimilugu "Noitarovio", "Nõiatuleriit" äkki eestikeeli. Räägib noorest tüdrukust, kes ühe rockbandi groupie'na satub grupivägistamise ohvriks. Lisaks on mängus ka (pseudo)satanistlik taust - no igaljuhul hakkab tüdruk Saara peale seda tegelikkusest irduma ja arvab, et on nõid. Mida edasi seda veidramaid sündmusi ta ümber juhtub, lõpus keeratakse jälle punn põhja ning jäetakse lugejale hunnik niidiotsi pihku - vaata ise, millise järelduse teed ja kuidas siis asjad tegelikult olid.

"Ruumisarkkuboomi", "Puusärgibuum". Selline mõnus sirgjooneline lugu, kus ühtäkki on Helsingis kirstubuum. Tellijad on sellised veidrad, ei taha matusetalistust ega muud sellist, lihtsalt too kirst mulle koju ja ma tasun heldelt. Peategelane töötab matusebüroos ning ei huvita teda miski peale korraliku margapaki. Klient on jah selline kaamevõitu aga vahet pole, rulli tuleb viisakalt! Ehk siis jälle pila, mis on tegelikult üsna üllatustevaba jutt aga ta on kuidagi väga hästi kirjutatud, nauding lugeda. Eriti just peategelase-osa, kes tahab vaid pidu panna ja üheöösuhteid harrastada, vahet pole, kuhu enda khm-khm topib.

Ülejäänud jutud pole halvad aga ka kardetavasti mitte eriti meeldejäävad. "Maailmankaikkeuden suurin yksinäinen" ("Maailmakõiksuse üksikuim"?) on selline kosmose-värk, mis on laheda püandi ja eriti ägeda lõpuga. "Mustaleski" ("Must lesk") on jälle selline maavillane värk, ilmselt ämblike-foobidele mõjuks eriti omamoodi. "Herran kukkarossa" ("Isanda kukrus") on liiga lühike ja tihe utoopia, siit oleks saanud märksa rohkem välja imeda, hetkel on visandlik. Ideed ägedad aga teostust on kaks ja pool lehekülge.
 

Antud juhul on summa suurem kui liidetavad seda annavad. Ei oskagi hästi kirjeldada.. vaat' on osad autorid nagu Zafon või Kivirähk, kellelt (minu arvates) on äärmiselt palju tugevaid ja raputavaid raamatuid tulnud. Ehk siis on osad teosed, mis on igatepidi sellised "voh!" tüüpi. Samal ajal on kõrval näiteks seesama Nenonen, kes teeb vahel pulli, vahel kirjutab tõsisemalt ja kõik seda nii, et saab õhinal paberikrabina saatel lehti keerata. Tõesti, võib-olla ei pane teda enda Eriliste Raamatute(tm) riiulile - aga selles jutukogus on see "miski". Just soomlaslik "miski". See veider-lollakas-armas-sügav Pasanen-Kaurismäki-Beherit.

Teksti loeti soome keeles

Kes ei taha pikka juttu lugeda siis kõnekas fakt - romaan oli ilmumisaastal (1992) Ameerika enimmüüdud romaan. Seega ilmselt peab selles mõistliku paksusega paperbackis midagi olema...

Õudukate kuningas, "master of horror" - tutkit, brat. See raamat on Kingilt järjekordne psühholoogiline romaan, võib ka thrilleri väljendit kasutada. Aga kindlasti mitte (žanri)põnevik selle sõna lihtsamas mõttes. Mõnes mõttes on tegu "Misery" vaimse sugulasega - aga taas, jätame igasugused õuduka-viited kus seda ja teist. See on klassikaline Hea Raamat(tm).

Tehniliselt on raamat üles ehitatud ebakingilikult, kogu jutt on üks pikk "joru". 65-aastane Dolores Claiborne on kohaliku konstaabli juures, naist kahtlustatakse tema endise tööandja Vera Donovani mõrvas. Raamat ongi Dolorese monoloog, kirja panduna stsenograaf Nancy Bannister poolt.

Kui rääkida raamatu keelekasutusest siis see on üsna suures osas selline nagu üks 1927 aastal sündinud natuke haridust saanud ja lihtsamat tööd teinud inimese jutt olla võib. Ehk siis õigekirja mõttes üsna kohutav ja vigane - aga no mis sa teed kui inimesed niimoodi räägivad. Endale isiklikult meeldis see väga, andis raamatule täitsa omaette hõngu ja meeleolu. Kuulasin huvipärast mõne minuti ka ühte audiobooki, kus sisselugejaks oligi umbes sama vana naine - jumal kui ehe!

Sisust veel natuke. Dolorest kahtlustatakse jah mõrvas, tema seda aga omaks ei võta. Selleks aga, et olukorda selgitada, peab ta hakkama peale märksa kaugemalt ning tegelikult ongi raamat ühe "keskmise inimese" elust, üsnagi tavalistes oludes. Aga see pole nüri ja igav nõukaaegne kalurielu kajastav raamatuke, milliseid igalpool tasuta jagatakse ja keegi lugeda ei taha. Oh ei, King kirjutab ausalt, mahlaselt ja otsekoheselt sellest, kuidas Dolores on üles kasvanud, lapsepõlv polnud meelakkumine, abikaasa Joe on keskmine napsulmebist jõhkard, tööandja Vera Donovan on ülitäpne ja noriv mõrd. Lapsed, lapsed on toredad.

Raamat rullubki vaikselt lahti vanema naise jutu saatel, kus tegelikult Dolores tunnistab mõrva üles küll - aga mitte selle, mida konstaabel eeldab. Tuleb välja Joe tegelik olemus, kus isa karmi ja õrna kätt saavad ka lapsed tunda. Ei taha rohkem vihjeid andagi kuid üks oluline liin on lapse kuritarvitamine. See pole raamatus küll väga rämedalt üles joonistatud - aga on olemas. Lihtsalt lugejale infoks. King on selle kirja pannud täiesti mõistlikus stiilis, ei lähe kuidagi detailseks või muul viisil painavaks.

Ma ei väsi kordamast - raamat on teatud ajastu nägu, saab hea ülevaate elust 'Meerika kolkas peamiselt eelmise sajandi teises ja kolmandas veerandis. Raamat on igatepidi selline "päris" - aga pole ka dokumentaalne ja kuiv. Dolorese keelepruuk on mõnusalt mahlane, ka karakterina on ta kohati peksukott aga kohati haarab härjal sarvist... st kirvevarre pihku.

Kui veel korra sisu poolele ekselda siis raamat on arenedes järjest sügavam. Nii Dolorese enda karmima pinna all on väga palju allhoovuseid, Vera Donovan on tegelikult vägagi inimlik tüüp, igasugused kohalikud ametnikud on mõnusalt maavillased, kohati südamlikud, kohati karmid. Noh, sellised "päris", jällegi. Raamat kisub vahel ikka pisara silma, eriti lõpupoole kus mitmete juhtumiste tegelikult tagatoad hakkavad selginema.
 

Raamat pole otseselt ulme, küll on aga teoses mõned stseenid, kus justkui täitsa tavamaailma seadustega ei saa kõike seletada. Ilmselt võib kasutada väljendit maagiline realism - aga jällegi, see pole mingi punnitatud ja piinlik tulemus, King lihtsalt ei oskagi ilmselt "tavalisi" raamatuid kirjutada . Ikka peab mingi üleloomuliku vimka sisse viskama.

Teksti loeti inglise keeles

Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Eelmine nädal jäi Haapsalus Samaaria misjonipoes näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.



Kusjuures see raamat võiks mõnes mõttes siinsetele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.


Kusjuures raamatu alguses on ka juttu sellest, kuidas ta sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.


Lugemist ei kahetse aga on kahtlemata kõige kehvem King, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.


Teksti loeti eesti keeles

Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.

Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.

Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.

Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.

Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.

Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1994 aasta "Surmahotell" pealkirjaga versiooni.

Kubricku "The Shining"-ut on ilmselt paljud näinud, on ju praeguseks tegu filmiklassikaga. Muide, film ise oli algusaastatel paljue jaoks selline "meh" aga aastakümnetega on ta paika vajunud ja saavutanud vähe teistsuguse hinnangu. Aga tegelikult ma ei taha (veel) rääkida filmist, eriti kuna film ja raamat on mitmes mõttes erinevad.

"The Shining"... st, ma pean ütlema, et ma pole nõus kasutama "Surmahotelli" pealkirja, see on niiiiii vale. Jah, see võiks tehniliselt olla pealkiri aga autor on pannud midagi muud, austame teda. Lisaks võib "Hiilgus" tekitada mulje, et lugesin teist, uuendatud ja parandatud väljaannet, mis pole ka õige. Las olla siis originaalkeelne.

Teine katse. "The Shining" on pandud "õudukate" patta, mina ise nimetaksin seda esimeses pooles psühholoogiliseks romaaniks, mis teises pooles tuure üles kogudes ning inimhinge sügavustesse sukeldudes sisaldab järjest rohkem õudseid noote. "Õudukas" kipub olema selline mittemidagiütlev kerglane väljend, mida visatakse nende raamatute kohta, "mida korralikud ja normaalsed inimesed ju ei loe" . On ju ka mitmed selle raamatuga Kingiga tutvust sisseseadnud inimesed, et polnud üldsegi nii hirmus, hoopis huvitav ja põnev, samuti plaanitakse veel tulevikus Kingi lugeda. Ehk siis - hea raamat on hea raamat, olenemata žanrist.

Peategelaseks on perekond Torrance, ema Wendy, isa Jack ja viieaastane poeg Danny. Jack Torrance on oma elus mõnevõrra ummuksisse jooksnud kirjanik, kes on kukkunud pudelisse ning kelle enamasti rahuliku pealispinna all pulbitseb jõhkard. Kuna Jack ei saa enam väga kusagil tööd siis võtab ta vastu nö. majahoidja töö talvehooajal mägises hotellis nimega Overlook. Täpsemalt on vaja, et keegi hoiaks peamiselt katlasüsteemil silma peal ning niimoodi perekond valmistubki talve üle elama keset sadasid numbritubasid.

Poeg Danny on keskmisest tundlikum poiss, tema tajub kohe alguses, et hoone peidab endas süngeid mälestusi. Maja hakkab aga mõjutama ka teisi pereliikmeid... ja rohkem ma sisust ei räägiks.

See on laias laastus ka filmist teada. Kui film kõnnib pigem üsna lihtsaid radu siis raamat on tegelikult just esimeses pooles lugu ühest keskmisest puntras perekonnast, kus nii isa kui laps on sellised mitmes mõttes... teistsugused. Raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui läbi pereliikmete silmade. Mingil hetkel tuleb mängu ka ulmeline komponent ning eriti just film ongi selline lihtsakoelisem hirmukas, kus inimesed hakkavad veidrusi ja jubedusi nägema ning teineteist kirvega taga ajama.

Raamat on aga minu silmi allegooriline mõistulugu, kus küll vähe ulmelises kuues räägitakse lugu alkohoolikust, kes ühel hetkel vaimuhaigestub rängalt ning võtab niimoodi ka kogu pere kaasa. Või Danny, kes on pidanud juba pisina puutuma kokku lahutusmõtteid mõlgutavate vanematega. See, et raamatus on ta vaimset ülitundlikkust veel mitu vinti üle keeratud, on jällegi vaid minoorne detail - ulmekuue all räägitakse ikka seesama vana keeruline lugu, kus ahastuses ema ja peksasaav poeg üritavad kuidagi pere koos hoida, igaüks omal viisil.

Raamat ja film erinevad mitmes olulises punktis, enda silmis võib filmi raamatule kõrvale vaadata küll aga võrreldavad pole nad kuidagi. Jah, Jack Nicholson portreteerib ägedalt Jack Torrancet aga näiteks Wendy on filmis ikka nõrgavõitu. Üldse on filmi ja raamatu rõhud täiesti erinevatel kohtadel.

Kirjastus Katherine andiski omal ajal välja füüsiliselt pisikesi ja uskumatult sita küljenduse ja olemusega raamatuid, pole see raamat kuidagi erinev teistest. Kuna pole originaali lugenud siis ei oska võrrelda, minu arvates oli ladusalt loetav ja midagi väga veidrat ei hakanud tõlkes küll silma, häirivaid trükivigu ei olnud ka. Seega raamatu kehvake füüsiline olemus ja väärt sisu - märksa parem kompott kui vastupidine variant.

Kusjuures praegu lugesin 2018 aastal välja antud uusversiooni kohta käivaid kommentaare, kus heideti ette kehva toimetajatööd ja trükivigu. 1994 aasta versioonis ei olnud ei Wedy ega Weny nimelist naist, punktid-komad olid ka omal kohal - äkki on vanem versioon hoopis parem lugemiseks...?

 

Julgen seda raamatut soovitada näiteks esimeseks Kingiks, siin on ta noorusaja kiiret minekut (tegu on ta kolmanda romaaniga) aga on juba tunda, et inimene oskab kirjutada ja karaktereid kenasti välja joonistada. Ning jah, on tõesti ka õudne.

Teksti loeti eesti keeles



Sisust lühidalt - armastatud rahvakirjanik Paul Sheldon (kes kirjutab muuhulgas siirupisi naistekaid, kus peategelaseks naine nimega Misery) teeb napsus peaga autoga teel mitu head tiiru ning saab rängalt viga. Kirjaniku avastab lumehangest endine medõde Annie Wilkes, kes Pauli elu päästab ja enda juurde võtab. Naine poputab kirjaniku enam-vähem kõbusaks aga kuna mehe jalad on saanud õnnetuses rängalt viga siis tulevad mängu ka tugevad valuvaigistid, mille tõttu Paul jääb nende konksu otsa. Lisaks ei taha Annie mõteldagi sellele, et kirjanik võiks ta juurest lahkuda. Siis selgub, et Annie on suur-suur Misery fänn, küll aga pole ta veel jõudnud värskelt ilmunud viimast Misery raamatut lugeda. Kui see raamat saab loetud ning selgub, et Misery saab surma - siis on kuri karjas ja hakkab Annie tegelik pale paljastuma. Rohkem ei tahaks detaili minnagi, seda enam, et...


...stiili poolest on tegu psühholoogilise romaaniga. Mõned nimetavad seda psühholoogiliseks õuduseks. Osad lausa psühholoogiliseks õuduspõnevikuks. Enda jaoks on see ilma mingi kahtluseta endiselt kõige õudsem raamat, mida olen lugenud. Ma ei taha selle väitega kedagi lugemisest eemale peletada kuna see raamat pole mingi lihtne veristamine või GRRMilik vägivallapulm. Ei, kõik on kenasti paigas ning tegu on kahtlemata maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teosega. See raamat on mu jaoks üks hea näide sellest, et hea raamat on hea raamat, olenemata sellest, mis žanrisse ta kuulub. Jah, kohati on ikka väga jälke stseene, eriti kuna King on sinna ümber pununud väga huvitava sisedialoogi. Verisemad-karmimad kohad pole eesmärgiks per se vaid üks paljudes vahenditest, millega jutustada meeldejääv ja mõtlemapanev lugu.


Esimest korda lugesin raamatut ilmselt ca 20 aastat tagasi, ilmus Elmatari Öölase sarjas. Tollal jättis kustumatu mulje, praegu uuesti ingliskeeles üle lugedes olid nö. olulised murdepunktid seni kenasti meeles. Mis oli aga huvitav - omal ajal lugedes ei tajunud üldse, kuivõrd erinevatest teemades on raamat kokku laotud, kui kihiline see teos on. Üks osa on tõesti kahe peategelase vahel toimuv, kus on sadismi algul ühel, hiljem mõlemal pool. Või siis Stockholmi sündroom, mis pani kohati täitsa mõtlema, et kui pea peale võib teinekord kassi küünte vahel oleva hiire mõttemaailm keerduda. Küll aga oli praegu uuesti üle lugedes täiesti uus mõõde sisevaade kirjaniku mõttemaailma. Kuidas ta ideid saab, kuidas kirjutatakse erakordselt keerulistel hetkedel, kuidas põimuvad päriselu ja verivärskelt arenev käsikiri. See oli ikka pagana põnev vaatenurk, mis esimesel lugemisel ilmselt üldse tähelepanu ei tõmmanud.



 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kaanepildi järgi ei arvanud algul suurt midagi, ilma midagi teadmata arvaks, et ju mingi esoteerika ole.  Kui aga raamatut lähemalt vaadata siis on selle südame sees planeedid - selge, astroloogia. Tegelikult on raamat nullstiiliga (noorte)ulme.

Tegevus toimub Godspeed nimelises tähelaevas, kus sadakond kodanikku on krüogeeniliselt ära külmutatud, laev on Päikese-Maalt teel Kentauri-Maa suunas. Sõit on kestnud juba sadu aastaid ning laeval on tekkinud täiesti omaette ühiskond. Juhiks on Vanim (kes ongi vanuselt vanim), teisel kohal on Vanem (kellest siis kasvatatakse Vanimat). Lisaks on veel ühelt poolt kunstnikud-teadlased ja muud peaga tööd tegevad tegelinskid ning teisalt nö. töölised, lihtrahvas, "tootjad". Kogu see väike suletud ühiskond on üles ehitatud rangele kontrollile, kus inimesi hoitakse uimastatuna, et nende emotsioonid ei tekitaks segadusi. Samal ajal on ka kindla aja tagant "hooaeg", mis tähendab siis, et ka seni emotsioonitud lihtkodanikud hakkavad ühel hetkel ohjeldamatult paarituma. Kuna tegu on noortekaga siis on see osa raamatust ühtepidi pinev aga ei lähe ülemäära palju detaili ja jääb üsna viisakaks.

Novot. Raamatu üheks peategelaseks on noor tüdruk Amy, kes äratatakse krüounest vägivaldselt üles. Algul arvab ta üldse, et teda taheti tappa, eriti kuna ka teisi magajaid äratatakse salapärase tegelase poolt vägivaldselt üles ning mõnigi ei ela seda protsessi üle. Aga siis hakkab raamat edenema, on krimkalikke noote, teine pool ongi suurest selle salapärase mõrvari tagaajamine.

Endale tuli lugemise ajal silme ette Stanisław Lemi "Tagasitulek tähtede juurest". Sarnasus on siis allasurutud emotsioonidega ühiskonna poolest. Samas ma neid kahte raamatut ei võrdleks kuidagi kuna Lem on põhjalik ja läheb ühiskonnakorraldusse ja tegelastesse süvitsi, Revis on äärmiselt pealiskaudne. Võib ilmselt ütelda, et "Läbi universumi" sobib hästi 'meerika popkornikinoks - kahe- või isegi ühemõõtmelised tegelased, palju sisedialoogi, mis ei jõua emotsioonidest kaugemale, üldiselt huvitav keskkond, mille puhul ei saa mingit infot, mis selle pealispinna all toimub. "Ilus aga loll" on üks väljend, mis pähe tikkus. Samas läbi ma selle raamatu ju lugesin mingil põhjusel... oma osa oli selles, et tehniline pool oli täitsa okei (vähemalt niipalju kui kirjanik seda lugejale näitas). St ka see aspekt raamatus oli pealiskaudne - aga ei tundnud nagu sadul sea seljas (mida teinekord juhtub, kui asjatundmatu inimene kirjeldab valdkonda, mida ise ei tunne).

Pealiskaudsusest rääkides siis muljetavaldav on see, mida saame teada peategelase kohta peale 400 lehekülje lugemist. Nimelt on ta nimi Amy, tal on punased juuksed, ta armastab enda vanemaid ning talle meeldib joosta. Kõik. Nagu tegelikult ka.

Kui rääkida raamatu plussidest siis õhkkond ja olemus on huvitavad. Eks ta ongi selline lihtne meelelahutus, millest oleks saanud märksa-märksa rohkem välja võluda. Teisalt ongi vist YA valdkonnas meeletult sellist raamatumassi...? Mida loetakse korra, mis ei eristu teistest mingil viisil, kus autor on vaid kirjapaneva funktsiooniga ning ei anna ise mingit lisaväärtust.

Kusagil poole lugemise peal uurisin huvipärast raamatu tausta ning selgus, et tegu on triloogia esimese osaga. Kirusin siis korraks juba kuna ei taha jälle järjekordse konksu otsa sattuda, kus mingist universumist arusaamiseks tuleb üle tuhande lehekülje "läbi ratsutada". Rääkimata sellest, et eesti keeles on ilmunud vaid sarja esimene osa, ülejäänud kaks...Tänapäev? Millal? Kas?

Kuna on möödas kuus aastat tõlkeraamatu ilmumisest siis ega vist ei tule sealt püssist rohkem midagist, kui just Hollywood teost suurele ekraanile ei mana. Samas raamatul on täiesti mõistlik lõpp, mis ühtepidi (järsult) paneb asjad paika ning teisalt jätab võimaluse jätkata. Ise ei viitsi (hetkel) küll edasi lugeda - aga oma osa on siin hoopis sellel, et viimased loetud raamatud on olnud suures osas YA valdkonnast, vahepeale tahaks midagi muud. 

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole kusagil sõna "põnevik" - aga ometi võiks minu arvates seda vabalt kasutada. Stiililiselt alguses on nagu "tavalisem" põnevuspala, kus aetakse taga salapärast sinist kivi nimega "Kuusilm". Nimelt annab Kuusilm omanikule väidetavalt surematuse, lisaks õigel ajal õiges kohas on võimalik teha... no ütleme, et maailmamuutvaid tegevusi. Seega on raamatus kirju seltskond tegelasi, kes kõik maagilist kivi kusagil Lõuna-Ameerika väikelinnas taga ajavad, on õilsamaid ja pahelisemaid võmme, munkasid, kohalikke rusikakangelasi, pisisulisid.



Mingil hetkel läheb stiil mitmekesisemaks, tuleb mitmeid ulmelisi elemente. Tegelikult on raamatus üheks oluliseks tegelaseks antikangelane Burbooni Kid ning läbivaks jooned on äärmiselt jõhkrad ja ebamaised mõrvad. Siinkohal kiidan autorit, et tükk aega suutis ta kirjutada raamatusse horrorijoont niimoodi, et see ei karjunud näkku. Mida edasi seda rohkem hakkas raamatusse ulmet voolama - aga eks ta on peamiselt ikka mingitsorti põnevus-värk, kus ulme on garneeringuks. Ning see on täiesti okei.


Hoogsalt ja lobedalt kirjutatud, sellise (pseudo)vesternina päris mõnus tükk. Raamatuga kaasakäiv kõmu ("Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga. Pea meeles: kõik inimesed, kes loevad "Raamatut, millel pole nime", tapetakse. Ainus viis põhjuse väljaselgitamiseks on seda ise lugeda.…") tundub küll kergelt ülepaisutatud. Samuti on natuke liig ütelda, et "Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga". Kui üldse midagi, siis sutsu meenutas Robert Rodriguezi palavaid ja tolmuseid Lõuna-Ameerika tänavaid. Tarantino on mu jaoks täiesti omaette klass, seda anonüümset britti kinokunstnikuga ei kõrvutaks.


Üks paljudest "loed, naudid ja unustad" tüüpi raamatutest. Kirjutatud pigem lühikeste peatükkidena, vahetades vaatenurki (tegelasi raamatus ikka jagub) aga see ei mõju hakituna. Seega kes iganes ka autor pole, ta stiil mulle üldiselt sobib. Samast Burbooni Kidi seeriast on kirjutanud ta üheksa raamatut. Iseasi, kas tingimata rohkem lugeda plaanin - aga lihtsa kvaliteetse meelelahutusena miks ka mitte.


Teksti loeti eesti keeles