Hester ja Tom peaks olema nii 33-aastased, neil on 15-aastane tütar Wren, kelle eostamist teise osa lõpus mainitakse, perekond elab idüllilis-pastoraalset elukest Põhja-Ameerika idarannikul paikseks jäänud Anchorage’is ning suurem osa Anchorage’i rahvastki on veel elus ja tegutsemas. Ilmneb, et Caul ja Freya pole siiski teineteist leidnud ning esimene neist ei tundu kindlasti õnnelik ja oma minevikuga rahu teinud.
Seda pole ka Hester, kellele, nagu me oleme teises osaski vihjeid saanud, lihtsalt ei sobi selline rousseaulik idüllilis-harmooniline paikne elu koos lihtsameelse rahvaga rohelises maakolkas. Aga et idüll on kestnud juba 16 aastat tundubki Reeve’i maailma inimeste jaoks ebaloomuliku kingitusena.
Kohale ilmub teise osa lõpus omakasupüüdliku aga siiski väikse isikliku kangelasteoga hakkama saanud Gargle, kellest on saanud Kadunud Poiste liider, ning peagi käivitub Reeve’ile omane bodycount... Wren röövitakse, mängu tulevad mitmed varasemate osade tegelased, lugejale näidatakse uut linn-maailma kuurortlinna Brightoni näol, mida juhib meer Pennyroyal.
Nagu öeldud kordub Reeve’i maailmas kogu ajalugu kõverpeeglis, kuigi uue põlvkonna tegelaste vahel tekivad justkui samasugused suhete jõujooned nagu omal ajal Tomi, Hesteri ja nende eakaaslaste vahel, on see kõik siiski teistmoodi.
Puruneb ka illusioon nimega Tomi ja Hesteri kooselu, õigupoolest tõuseb minu jaoks selgelt romaani negatiivseimaks tegelaseks just Hester. Jah, loomulikult on tema koletislikus olemuses süüdi see maailm, teda väiksena ümbritsenud inimesed ja nende jubedad teod. Aga jubedaid üleskasvamise olusid paistavad olevat kogenud praktiliselt kõik selle maailma tegelased, ometi on paljud neist suutnud kõige kiuste säilitada märksa rohkem inimlikkust, hoolivust ja nad ei lähe pelga võimaluse peale tappa märjaks. “Valentine’i tütar” aga... Valentine’i tütar, my ass!
Mõtlen juba pingsalt, mis saab neljandas ja viimases osas, kuna suur hulk tegevusi jääb siin pooleli, tegu on pelga vahefinišiga. Õigupoolest mõtlen peamiselt selle peale, millise saatuse laseb kirjanik Hesterile osaks saada. Võimalikult piinarikas surm ei oleks kindlasti piisav, ellujäämine ja kõigi kallite inimeste surm tema ümber samuti mitte, kuna kes talle siis õieti kallis on? Mingil määral Tom, mingil määral Shrike... aga noh, ka see poleks see! Eks näis.
Kui suurem osa arvustajaid on eelmisi osi omavahel võrrelnud ja ühte vastalt teisele eelistanud, siis mu meelest olid tasemelt esimesed kaks üsna eristamatud - mõlemal oli suhteliselt ebarahuldav algus, mille aga täiel määral kompenseeris väga tasemel teine pool, Reeve’i käimaminek on alati kuidagi rabe ja logisev, aga kord käimasaanuna pole kellestki ega millestki tema peatajat. Kolmas osa ongi esimesest kahest tugevam, kuna käima saab see kõige kiiremini, kirjanikule omast rabedat algust, mil tegelased justkui kanged kriipsujukud käituks, õieti nagu polegi.
Hesteri eemaletõukav olemus tuuakse kohe alguses lugejate silme ette, kui ta sisuliselt ilma küsimusi esitamata laste pihta tule avab, mille käigus juba sümpaatseks saanud tegelasi kui loogu langeb... Noh, igaühele oma. Kindlasti on olemas feminismist nakatunud naislugejaid, kelle meelest on Hester see suurim kannataja ja ohver ning kes tema “kangelastegudele” pöidlad pihus kaasa elavad.
Lõpp viib Hesteri taas kokku Shrike’iga ning teise köite aegse Gargle’i kolmanda raamatu farss-koopia Kalapäts leiab lõpuks kõigist inimestest reedetu ja mahajäetuna kõrbest “oma” küborgterminaatori - temaga rääkiva stalker Anna Fangi pea - stseen on sümboolne, kui poisike kõrbes vedelevad küborgi jupid selle pea juhendamisel kokku korjab ning neid ida poole kokku panema suundub. Kas meil on neljandas köites ees järjekordne Hesteri loodud koletis?Aga kogu Reeve`i sarja veidi põhjalikum analüüs peatselt bloogis NEED READ.