Kasutajainfo

Philip Reeve

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Reeve ·

Infernal Devices

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Põrgulikuid leiutised»
Tallinn «Tiritamm» 2010

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

“Põrgulikud leiutised” on kindlasti üksjagu tugevam tükk, kui sarja eelmised osad, kuna tugevamalt kui varem tuleb siin välja põlvkondade erinevus, nende teistsugune käitumine ja siis teistpidi ka sarnasus, samalaadne käitumine - ajaloo kordumine kõverpeeglis, farsina.

Hester ja Tom peaks olema nii 33-aastased, neil on 15-aastane tütar Wren, kelle eostamist teise osa lõpus mainitakse, perekond elab idüllilis-pastoraalset elukest Põhja-Ameerika idarannikul paikseks jäänud Anchorage’is ning suurem osa Anchorage’i rahvastki on veel elus ja tegutsemas. Ilmneb, et Caul ja Freya pole siiski teineteist leidnud ning esimene neist ei tundu kindlasti õnnelik ja oma minevikuga rahu teinud.

Seda pole ka Hester, kellele, nagu me oleme teises osaski vihjeid saanud, lihtsalt ei sobi selline rousseaulik idüllilis-harmooniline paikne elu koos lihtsameelse rahvaga rohelises maakolkas. Aga et idüll on kestnud juba 16 aastat tundubki Reeve’i maailma inimeste jaoks ebaloomuliku kingitusena.

Kohale ilmub teise osa lõpus omakasupüüdliku aga siiski väikse isikliku kangelasteoga hakkama saanud Gargle, kellest on saanud Kadunud Poiste liider, ning peagi käivitub Reeve’ile omane bodycount... Wren röövitakse, mängu tulevad mitmed varasemate osade tegelased, lugejale näidatakse uut linn-maailma kuurortlinna Brightoni näol, mida juhib meer Pennyroyal.

Nagu öeldud kordub Reeve’i maailmas kogu ajalugu kõverpeeglis, kuigi uue põlvkonna tegelaste vahel tekivad justkui samasugused suhete jõujooned nagu omal ajal Tomi, Hesteri ja nende eakaaslaste vahel, on see kõik siiski teistmoodi.

Puruneb ka illusioon nimega Tomi ja Hesteri kooselu, õigupoolest tõuseb minu jaoks selgelt romaani negatiivseimaks tegelaseks just Hester. Jah, loomulikult on tema koletislikus olemuses süüdi see maailm, teda väiksena ümbritsenud inimesed ja nende jubedad teod. Aga jubedaid üleskasvamise olusid paistavad olevat kogenud praktiliselt kõik selle maailma tegelased, ometi on paljud neist suutnud kõige kiuste säilitada märksa rohkem inimlikkust, hoolivust ja nad ei lähe pelga võimaluse peale tappa märjaks. “Valentine’i tütar” aga... Valentine’i tütar, my ass!

Mõtlen juba pingsalt, mis saab neljandas ja viimases osas, kuna suur hulk tegevusi jääb siin pooleli, tegu on pelga vahefinišiga. Õigupoolest mõtlen peamiselt selle peale, millise saatuse laseb kirjanik Hesterile osaks saada. Võimalikult piinarikas surm ei oleks kindlasti piisav, ellujäämine ja kõigi kallite inimeste surm tema ümber samuti mitte, kuna kes talle siis õieti kallis on? Mingil määral Tom, mingil määral Shrike... aga noh, ka see poleks see! Eks näis.

Kui suurem osa arvustajaid on eelmisi osi omavahel võrrelnud ja ühte vastalt teisele eelistanud, siis mu meelest olid tasemelt esimesed kaks üsna eristamatud - mõlemal oli suhteliselt ebarahuldav algus, mille aga täiel määral kompenseeris väga tasemel teine pool, Reeve’i käimaminek on alati kuidagi rabe ja logisev, aga kord käimasaanuna pole kellestki ega millestki tema peatajat. Kolmas osa ongi esimesest kahest tugevam, kuna käima saab see kõige kiiremini, kirjanikule omast rabedat algust, mil tegelased justkui kanged kriipsujukud käituks, õieti nagu polegi.

Hesteri eemaletõukav olemus tuuakse kohe alguses lugejate silme ette, kui ta sisuliselt ilma küsimusi esitamata laste pihta tule avab, mille käigus juba sümpaatseks saanud tegelasi kui loogu langeb... Noh, igaühele oma. Kindlasti on olemas feminismist nakatunud naislugejaid, kelle meelest on Hester see suurim kannataja ja ohver ning kes tema “kangelastegudele” pöidlad pihus kaasa elavad.

Lõpp viib Hesteri taas kokku Shrike’iga ning teise köite aegse Gargle’i kolmanda raamatu farss-koopia Kalapäts leiab lõpuks kõigist inimestest reedetu ja mahajäetuna kõrbest “oma” küborgterminaatori - temaga rääkiva stalker Anna Fangi pea - stseen on sümboolne, kui poisike kõrbes vedelevad küborgi jupid selle pea juhendamisel kokku korjab ning neid ida poole kokku panema suundub. Kas meil on neljandas köites ees järjekordne Hesteri loodud koletis?Aga kogu Reeve`i sarja veidi põhjalikum analüüs peatselt bloogis NEED READ.

Teksti loeti eesti keeles

Sarja kahe esimese osa tõlkeid lugesin 2006. aasta päikeselisel kevadel ja suvel, mis praegu tundub hästi kauge minevikuna, nii et paljugi on jõudnud meelest minna. Sai loetud ja nauditud, isegi Estconil jaburaks läbuks keeranud temaatilises rollimängus osaletud. Sarja tõlgete avaldamisse tuli millegipärast pikem paus ja inglise keeles lugemist ka ei jätkanud. Kuni nüüd see (huvitaval kombel K. W. Jeteri klassikalise aurupunkromaaniga sama pealkirja kandev) raamat eesti keeles ilmus ja palju vanu häid mälestusi äratas.

Muidugi on tegu young adult-kirjandusega... aga see-eest tipptasemel. Loo vahepealset kergelt lapsikuks kiskumist kompenseerib hoogne lõpposa. Reeve`ile omaseid naljakaid kilde kohtab ka, nagu laul nimega "Ida on roheline" (vihje kultuurirevolutsiooni-aegse Hiina tuntud propagandalaulule "Ida on punane").

Hesteri osas ei saa paraku Raulile vastu vaielda. Kibestunud ja egoistlik tüüp, julmus segatud enesehaletsusega. Wren erineb Hesterist nagu öö päevast ja see kontrast on kuidagi hästi mõjuv.

Loodetavasti need, kelle meelest kogu sari on saast, sest liikuvate linnade kirjeldus on vastuolus mingite füüsikaseaduste või loogikareeglitega, taipavad kolmandast köitest eemale hoida.

Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kindlasti teist, kui mitte kolmandatki korda. Aga paistab, et varem pole ma oma arvamust BAASi mingil põhjusel kirja pannud - võib-olla sellepärast, et kui sain peale selle romaani lõpetamist teada, et "Tiritamm" on sarja pooleli jätnud, oli pettumus liiga suur. Kuid nüüd on mul plaan sari lõpuni lugeda, seega tuleb ka kolmas osa ära arvustada.
 
Erinevalt eelmisest kahest osast on seekord tegemist selgelt suure romaani nö vaheosaga. Seletan mõtte lahti. Sarja avaosa oli selgelt iseseisev lugu ja iseenesest järge ei vajanud - oli algus ja oli lõpp, lahtisi otsi ei jäetud. Selle järg oli lihtsalt hiljem juurde kirjutatud, ilmselt esimese osa edu tuules ning tänu tagasivaadetele iseseisvalt võetav ja loetav. Kolmanda osa tegevus küll algab aastaid peale teise osa lõppu ning ka peategelane (Wren) on uus, kuid peagi tuuakse sisse nii palju tegelasi ning sündmusi eelmistest osadest, et pelkadest tagasivaadetest ei piisa ning eelduseks romaani nautimisele on kahe eelmise osa lugemine. Samuti jäetakse "Põrgulike leiutiste" puhul ka lõpp nii lahti kui vähegi saab ehk siis järje lugemine on enam kui kohustuslik - lugu jääb muidu ju pooleli, mis pooleli.
 
Kurtsin teise osa arvustuses, et puudus avaosa uudsus ja seega jäi järg nõrgemaks. See puudus siingi, kuid kuna puudus ka teises osas pisut häirivaks muutunud teismeliste armulugu, siis polnud sellest suurt lugu. Päris kindlasti meeldis mulle nii tegelaste areng kui ka mitmeplaanilisus - selles romaanis pole häid ega halbu tegelasi lihtsalt sellepärast, et kirjanik nii tahab, vaid kõikidel on omad põhjused, miks nad sellised on ja nii käituvad. Ka Hesteril ja orjakaupmees Shkinil. Samamoodi pole ka põhifraktsioonid, liikumisvastased ja liikumispooldajad, selgelt pahadeks ega headeks jaotatavad ning esile kerkivad tegelased, kes üritavad mõttetut sõda lõpetada.
 
Üldise usutavusega on nagu on - kohati kisub päris absurdseks. Aga kuna see ei ole peamine, siis ka väga ei häiri. Kui romaaniseeriast saab filmisaaga, siis usun, et seal saavad kõik need lendavad ja ujuvad kaadervärgid veel eriti vahvad ning visuaalselt nauditavad olema.
 
Kokkuvõttes täitsa hea lugemine. Päris viite küll välja ei anna, aga tugev neli päris kindlasti ning igav ei hakanud kordagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja "Surelikud masinad" kolmas raamat, neli neid kokku on. Esimesed kaks ("Surelikud masinad" ja "Kuldseeklid") käisid kokku, üks algas sealt kust eelmine lõppes. Kolmas, "Põrgulikud leiutised" toimub kuusteist aastat hiljem ning on koos viimase osaga ("Pimenev tasandik") omakorda paaris. Seega saab keel põses ütelda, et kui tegu oleks vähe vanemale lugejale mõeldud raamatutega siis oleks fantasy-suurmeistrid saanud hakkama kahe raamatuga, ca 600 lehekülge esimene ja 750 lehekülge teine.

"Põrgulikud leiutised" on endiselt YA, noortekas aga mõnevõrra täiskasvanulikum. On ju peategelased Tom ja Hester saanud vanemaks, vanust ca 33 aasta ümber. Neil on laps, tüdruk nimega Wren ning elavad nad vaikset elu kusagil Põhja-Ameerika idarannikul Anchorage's. Elu on igavavõitu, Hester saab küll mõnevõrra pealesurutud lapsevanemarolliga hädavaevu hakkama kuid ega sisimas on ta ikka see mässumeelne noor tüdruk, kes mõõga ja tulega õiglust vasakule ja paremale jagas. Ka Freya ja Caul on alles, kui teise raamatu lõpus juba lubas, et ka neist saab paar... siis läks vähe teisiti - Caul on endiselt sisimas Kadunud Poiss ning üsna eraklik, maarottide pärismaailm on teistsugune kui läbi mehaanilise krabi kantud kaamerasilma paistis.

Raamat algab peale sellega, kuidas ilmub välja Kadunud Poiss (nüüdseks ka mees) Gargle, kes palub Caulilt abi. Caul keeldub, siis aga satub sinna värskest perekonnatülist põgenev ja sügavalt solvunud Wren, kes sülitab ema pihta tuld ja tõrva ning hea meelega aitab heasüdamlikku võõrast. Noh ja siit lähebki raamat lahti, edasine on üsna "tavaline" Reevelik möll ja madin, kus YA kohta on laipu ja verd üllatavalt palju.

Nagu ütlesin siis raamat on sutsu täiskasvanulikum kuna temaatikaks on vanade ja noorte suhted ning nii mõnigi kord pannakse tõsiselt proovile, kas veri on ikka paksem kui vesi. Lisaks keerutab Reeve enda tegelasi parajast supist läbi ning nii mõnigi tõbras on nüüdseks sümpaatsem, teisalt hõõgub mõne tuha all ikka korralik ja kuum süsi. Kui liikuda lugemisemotsiooni juurde siis esimene raamat tundus väga äge, teine käis sellega paaris - aga natuke hakkas midagi kriipima. Eks ma räägin viimase raamatu juures rohkem aga praegu, peale kolmandat raamatut lugenuna, tundub, et see kõik on natuke liiga lihtne. Tähendab - maailm on äge, tegelikult ka. Seal juhtub huvitavaid asju. Aga tegelased on sellised õnnetuvõitu ja kahvatud. Või vastupidi - teinekord on värvi ikka väga paksult peale määritud kuid see mõjub kokku kuidagi... hollywoodlikult kui filmimaailma peale mõtelda. Hästi palju tegevust aga natuke liiga vähe mõtisklust, arutelu, plaanimist, sisemaailma, kuttidele-muttidele liha luudele ladumist.

Kui sarja alustades mõtlesin, et vägev värk ja ajasin ka järgmised kaks raamatut endale riiulisse, lisaks plaanisin, et osta neljas ka (Tiritamm andis välja esimesed kolm, neljandat mingil põhjusel mitte, nüüd on Rahva Raamat andnud terve tetraloogia välja) siis praegu enam emotsioon nii laes pole. Hoopis vastupidi, panin kolm esimest Ulmeturgu müüki ja neljanda võtsin raamatukogust. Sest kokkuvõttes läheb mu poolt kategooriasse "pole paha aga kahtlane, kas viitsin veel kunagi lugeda".

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: