Kasutajainfo

Philip Reeve

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Reeve ·

Predator`s Gold

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: «Kuldseeklid»
Tallinn «Tiritamm» 2006

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.364
Arvustused (11)

"Märkide ja piltkirja abil sain peagi oma päästjatega suhelda. Need olid poissja tüdruk, kelle nimed olid Masinaga Pestav ja Tuuakse Kohale KaheteistkümnePäeva Jooksul. Mulle jäi mulje, et mind leides olid nad ise tegelikultuurimisretkel, kaevasid kunagise Duluthi linna varemetest kiirgusklaasi välja.
Ma ei hakka teid tüütama lugudega sellest, kuidas ma kolm aastat nende headeinimeste juures elasin. Ega ka sellest, kuidas ma pealiku ilusa tütrePostiindeksi märatseva karu käest päästsin ja kuidas ta minusse armus ja kuidasma pidin tema vihase isa eest plehku panema. Ei räägi ka sellest, kuidas edasipõhja poole liikusin, kuni jääpiirini välja, ja pärast paljusid muid seiklusiviimaks Suurele Jahimaale tagasi jõudsin. Sellest kõigest võite ise lugeda mulaialt levinud bestsellerist "Imeilus Ameerika", kui me Brightonisse jõuame."

Järg romaanile "Mortal Engines" ("Surelikud masinad"). Ja yldse mitte halvem. Kuuldavasti pidada sellelegi järg tulema, ma vähemalt väga loodan. Maailm on lahe, tegelased realistlikud arenemisvõimelised isiksused, kirjeldused on leidlikud ja Reeve`i huumor haruldaselt mõnus.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tsiteeriks siis kah veidi:
" Core oli vastik koht. Suur ja kajav koobas, täis linna mootorite kõminat, suitsu ja auru. Käigurajad, rööpad ja liftišahtid kulgesid sadade kaupa risti-rästi. Hooned olid kobaras igasugustel eenditel ja platvormidel või rippusid kolooniatena nende all. Orjad, kel raudrõngad kaelas, pühkisid kõnniteid. Nahkadesse riietatud kupjad piitsutasid orjasalku, ajades neid külma äärelinna tööle. Hester püüdis mitte vaadata. Ta püüdis mööda vaadata ka rikastest daamidest, kes väikesi poisse rihma otsas vedasid, ja mehest, kes peksis ja peksis ja peksis orja, kes kogemata teda oli riivanud. Arkangel oli linn, kus rikkad võisid teha kõike, mis neile pähe juhtus tulema. /.../ Orjatüdruk tõi paberi Hesteri kätte. Sellele oli gooti kirjatähtedega tekst trükitud ning pitsatijäljendil olid kirjas Arkangeli jumalate nimed-Eisengrim ja Thatcher" .

" Kuldseeklite" tegevus algab rohkem kui kaks aastat pärast
" Surelike masinate" lõppu. Tom ja Hester on juba mitu aastat " Jenny Hanniveriga" ringi seigelnud, kui neid ründavad Arktika jääväljade kohal ootamatult Rohelise Tormi õhulaevad. Mainitud rühmitus koosneb liikumisvastastest äärmuslastest, kes on pärast rünnakut Batmunkh Gompale Liigast tolle liigleebe positsiooni tõttu lahku löönud ja võtnud nõuks kõigi liikuvate linnade hävitamise." Jenny Hanniver" saab rünnakus kannatada ja Tom, Hester ning " alternatiivajaloolane" Pennyroyal, kellele nad küüti pakkusid ( ja kelle suust pärineb ka Oopi toodud tsitaat) , maabuvad uisutavas linnas Anchorage`is. Hiljuti iidsest bakterrelvast pärit katkuepideemiast laastatud Anchorage`i on jäänud vaid umbes viiskümmend inimest teismelise markkrahvinna Freya juhtimisel. Pennyroyali teostest vaimustatud Freya otsustab tükkis oma linnadega kiskjalinnade eest poolmüütilisse Ameerikasse põgeneda. Nagu sellest veel vähe oleks, armub ta Tomi ja seab nii tolle kui moonutatud näoga Hesteri äärmiselt keerulisse olukorda.

Ega ta tõesti halvem pole, kui esimene osa. Ja järgi on talle vahepeal kah vähemalt kaks tükki tulnud. Kellele " Surelikud masinad" Pullmani " Tema tumedaid aineid" meenutas, meenutab " Kuldseeklid" ilmselt veelgi rohkem ja eelkõige hüperborealise asetuse tõttu.

Tegevusmaailma kirjutatakse käesolevas romaanis täpsemalt lahti ja see tundub järjest huvitavam. Siin pole häid ega halbu, on vaid ellujääjad. Muidugi leidub ka südametunnistusega inimesi ja fanaatikuid. Autor võinuks minna lihtsamat teed, kirjeldades näiteks hea Liiga sõda halbade liikuvlinnade vastu, ent seda ta ei tee. Mis puutub pealkirja, siis on originaali
" Kiskja kullast" saanud " Kuldseeklid" . See pole iseenesest halb, mõlemad fraasid esinevad ka tekstis. Seeklid ei vihja siiski mitte Iisraeli rahale, vaid tänu Uuele Testamendile reeturluse sümboliks saanud hõbeseeklitele. Konkreetselt on mõeldud kuldraha, mida kiskjalinnad koputajatele saagiinfo eest annavad.

Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast hakkas teine osa kergelt nagu ära tüütama. Võibolla on asi selles, et tegu on kui just mitte lastekirjandusega, siis noortekirjandusega igal juhul. Maailm oli muidu huvitav ja meeldivalt kõle ja karm, aga seiklused olid kuidagi läbinähtavad, kergelt punnitatud ja lõpus oli vältimatu happy end, mis mulle tavaliselt eriti ei meeldi.

Korra lugeda kõlbab küll.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on sarja teine osa tükk maad esimesest parem. Kahtlemata tundis autor end oma maailmas juba isegi kodusemalt ja oskas seda ka mõjusamalt edasi anda. Teiseks on tegelased saanud paar aastat vanemaks ja nende (seksuaal)käitumise ja suhete kujutamine on palju huvitavam ja õnnestunum (Tõsi, sellest ei saanud ma aru, kuidas Hester suudelda sai). Üldse on kogu sündmustik ja intriigid keerulisemad ja pisut põnevamad kui esimeses osas, pisut vähem primitiivsemad, kuigi ka siin ei sa autor lahti esimeses osas liialt rõhutatud reetmise kultusest. Ok, hea tahtega võib neid reetmisi ka ümberkasvamistena vaadelda (Freya reedab perekonnatraditsioonid ja aadliväärikuse, see lost boy-murdvaras reedab Onu ja oma kaaslased). Reeve säilitab siin jätkuvalt terava huumorimeele, kuid stiili osas on ehk liialt kaasa jäänud esimese osa üleseletamine. Tegelased on juba vanemaks saanud ja selline nämmutamine, et kõigi tegelaste motiivid seletatakse ilusasti lahti on täiesti üleliigne (no näiteks, mida keegi tundis, nägi või arvas). Prof. Pennyroyal on lahe kuju, kuid millegipärast on autor ta juba esimesest ilmumisest saadik kahtlaseks teinud, nii et lugeja ei usu ühtegi ta sõna. Aga nagu juba öeldud, meeldis mulle sarja teine osa esimesest tunduvalt rohkem ja julgustaks kõiki, kellele esimene osa liiga lahja tundus ka ikka teist lugema.
Teksti loeti inglise keeles

Asusin "Kuldseekleid" lugema suure optimismiga, sest siinsed arvustused kiitsid seda esimesest osast paremaks. Paraku läks nii, et mida kaugemale lugemine edenes, seda väiksemaks jäi mu ind.   Seiklus, quest on igati lahe ning sujub kenasti, kuigi ühinen ka Lauri Lukase kriitikaga ülalpool. Siiski annan imelised pääsemised ja läbinähtavuse andeks.   Aga mis puudutab kirjeldatava maailma üldpilti, siis võrreldes esimese osaga midagi uut välja ei kooru: ikka needsamad liikuvad linnad (mis sest, et uiskudel), õhupallid, stalkerid. Tõsi, pildile tulevad Roheline Torm ja Kadunud Poisid, aga nad ei eristu kuigivõrd muudest Reeve kirjeldatud tulevikumaailma fraktsioonidest - ei kasutatava tehnika ega tegutsemismotiivide poolest.   Romaani lõpus jõuavad tegelased oma aja tõotatud maale, Ameerikasse, mis annab lootust, et ehk tuleb sarja järgmises osas midagi tõeliselt uudset ja üllatavat kaardile. Jään ootama.
 
11. aastat hiljem (06.06.2018):   Loen saagat teist - kui mitte kolmandat - korda üle. Tundub, et olin esmalugemisel tunduvalt kriitilisemalt meelestatud, kui praegu. Või siis ehk olid ootused kõrgemad.   Igatahes, praegu häiris peamiselt vaid see teismeliste armukolmnurk - kuidagi liiga suur rõhk oli vahepeal sellel. Ja Reevel on jätkuvalt kauguste-kõrguste ja massi hindamisega probleeme.   Aga see selleks. Positiivse poole pealt toon välja, et tegelaste omavahelised seosed ning sellest tulenevad motiivid on väga hästi kirja pandud (Onu-Fang) jne. Ning mulle väga meeldis ka see, et oli piisavalt viiteid eelmisele raamatule - ei eeldata, et lugeja on esimest lugenud ning kõike mäletab. Samas ei ole neid meenutusi ega tagasivaateid liiga palju.   Hinnet tõstan ühe palli võrra, "kolmest" saab "neli". Siiski jääb esimesele osale alla, just seepärast, et uudsust enam pole.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, tegelased ja maailm on huvitavamaks läinud, aga ma ei ole kindel, kas sellele kreisilt ebaloogilisele maailmale tuleb kasuks, et seda tõsiselt võetakse. Natuke rohkem ilgust ja karmust, aga seesama Sada-Ebaloogilist-Pääsemist-Puntras ja mingi fluidum on nagu kadunud...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest osa lugemata ja väga meeldis. Millegi poolest meenutab Howli liikuvat kindlust - mitte see, et eluasemed on mobiilsed, vaid midagi jutustamisstiilis. Ehk on see midagi, mis on heale noortekirjandusele omane? Palju tegevust, usutavalt kirjeldatud tegelaste vastastikused tunded ja areng ning roosamanna puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2021
november 2021
oktoober 2021
september 2021
august 2021
juuli 2021

Autorite sildid: