Kasutajainfo

Philip Reeve

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Reeve ·

Mortal Engines

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Surelikud masinad»
Tallinn «Tiritamm» 2006

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
8
3
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (16)
5.2004

Nagu enamik Reeve`ist kirjutajaid, ei suuda minagi panna vastu kiusatusele:

"Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna.
Oma parematel päevadel poleks London end eales sihukese prügikala pärast vaevanud. Tohutu veojõuga suurlinn oli kunagi aega veetnud endast palju kopsakamaid jahtides ning tema jahimaad olid ulatunud põhjapoolsest tundrast Vahemere rannikuni. Kuid hiljem jäi saaki vähemaks ja mõnedki suurasumid olid hakanud Londoni poole näljaseid pilke heitma. Nüüdseks oli see end juba kümme aastat peitnud rõskes ja mägises läänepiirkonnas, mida Ajaloolaste Gildis kutsuti endiseks Britanniaks. Kümme aastat polnud ta muud hamba alla saanud kui väikesi põllumajandusega tegelevaid alevikke ja paikseid asundusi neis vettinud mägedes. Ja nüüd viimaks oli linnapea otsustanud, et on aeg viia oma linn üle maakitsuse tagasi Suurele Jahimaale.
Nad polnud veel poolel teelgi, kui kõrgete vahitornide vaatlejad avastasid kaevanduslinna, mis maiustas kahekümne miili kaugusel soolaväljal. Londoni kodanikele näis see jumalate soosinguna ning isegi Linnapea (kes ei uskunud ei jumalaid ega nende soosingut) mõtles, et teekonnale itta on see suurepärane algus. Niisiis andis ta käsu rünnata.
Kaevanduslinn märkas ohtu ja tegi sääred – kuid roomikud Londoni all hakkasid üha kiirust lisama. Peagi haaras pulmatordi moodi seitsmekihilist metallimäge jahikirg. Tema alumised korrused olid mähkunud mootoritossu ja kõrgematel korrustel valendasid rikaste villad. Kõige selle kohal, rüüstatud maapinnast kaks tuhat jalga ülalpool kõrgus aga kullasäras St. Pauli katedraal."

Nii "Surelikud masinad" algab. Ja järgnev pole mitte halvem. Reeve`i maailm lendavate, ujuvate ja roomavate linnadega, mis yksteist munitsipaaldarvinismiga õigustatult õgivad, meenutab natuke Moorcocki Hawkmooni-seeriat, natuke steampunki ja natuke veel midagi, mida ma lugenud ei ole. Aga Reeve`i kõige parem osa on ta imeline huumorimeel, mis ilmneb detailides - vahel nähtavalt, vahel märkamatult.

"Ta tormas lähimast trepist alla ning valis siis otsema tee läbi 21. sajandi saali, möödudes kunagise Ameerika loomapäiste jumalate Miki ja Pluuto plastikkujudest."

"Nad ajasid end istuli. Lõbusalt plärtsudes sadasid õhulaeva tükid üksteise järel alla. Kohas, kus stalker oli seisnud, valgus sügav rattaroobas kiiresti musta läikivat muda täis. Miski, mis võis olla teraskäsi, tolknes sealt välja ning kahvatu aurupilveke tõusis roopa kohale ja hajus seal aegamisi.
“On see… surnud?” küsis Tom ning ta hääl värises hirmust.
“Temast sõitis just praegu linn üle,” vastas Hester. “Ma ei usu, et ta end väga hästi tunneb…”"

Ja kaks kõige enam mainitud õhulaeva, `Jenny Haniver` ja `Mokele Mbembe` ei ole nimetatud mitte inimeste, vaid myytiliste veepeletiste järgi.

Sama maailm algab tegelikult juba jutus "Urbivoor" ("Urbivore"), mille avaldas aastate eest hingusele (ja nyydseks netti) läinud ajakiri "Heliograph".

Miks inglased Reeve`ile lastekirjanduse auhindu jagavad, ei võta minu vaene pea kinni. No hästi, ei ole seksi, ei ole palju verd ja soolikaid. Mis siis? Sel juhul on Moorcockil kah puha lasteraamatud. Andersonist või isegi suuremast osast Heinleinist rääkimata. Reeve`i maailm on siiski kyllaltki karm ja inimesed sama salalikud kui päriselus. Aga eks inglastel olegi lastekirjandusest mingi kummaline arusaam.
Minu arust on siin tegemist lihtsalt väga hea kirjandusega.

Ja eesti tõlge meeldib mulle ka. :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Päris hea tükk. Esimesena kargas silme ette Philip Pullmani “Tema tumedad ained” – triloogia. Midagi tabamatut aga sarnast on neis mõlemais. Mõlemad on millegipärast suunatud lastekirjanduse letti, mõlemad on tõlkinud ja turule toonud Tiritamm, mõlemais on peategelasteks küllalt noored inimesed ja suguelu kujutamist pole üldse, küll aga on vägivalda. Ingliskeelses terminoloogias kasutatakse selliste autorite/teoste sihtgrupi kohta nimetust young adult.

Reeve’i lugedes oli kogu aeg tunne, et kuskil on seda juba nähtud või loetud. Kauges tulevikus toimuv tegevus, kus aga tehnoloogia on meie omast tunduvalt maha jäänud, tuumasõja jäänustest välja kasvanud uued tsivilisatsioonid kes kunagise elu varemetest artefakte otsivad, ja loomulikult uuesti ellu äratatud kohutava hävitusjõuga relvad ja pooleldi inimestest - pooleldi masinatest koosnevad kohutavad muistsed sõjamehed esinesid näiteks Hayao Miyazaki öko - animes “Nausicaa of the Valley of the Wind”s. Küllap oli Reeve’l mõjutusi mujaltki. Näiteks hakkas veel silma, et stalker Shrike’i nimi kattus Dan Simmonsi “Hyperioni” – saaga ühe saladuslikuma olevuse omaga, kes eestikeelses tõlkes oli nimeks saanud Veristaja. Pigem on siin tegu austusavalduse kui plagiaadiga.

Nii Pullmanil kui Reevel oli õnnestunud tekitada oma raamatutes teatav aurupungi feeling. Seda tuleb ainult kiita. See, et lõpus suurt kedagi tegelastest enam alles ei jäänud pole kah midagi uut ja paistab uus tõusev trend olevat. Jääb ainult loota, et Tiritamm kähku ka ülejäänud osad müüki paiskab. Hea raamat, kindel “viis”.

Teksti loeti eesti keeles
4.2006

Kui hääletaksin praegu 2007. aasta " Stalkereid" , paneksin selle romaani Simmonsi " Endymioni tõusu" järel teisele kohale. Muidugi on enamus kuuendast aastast veel ees ja mingeid lõplikke järeldusi veel vara teha, ent võin julgelt öelda, et terve eelmise aasta jooksul ei ilmunud eesti keeles ühtki nii head tõlkeulmeromaani kui käesolev.

Mulle meenutas Reeve`i romaani tegevusmaailm enim M. John Harrisoni Viriconiumi, stalkerid aga tõid meelde mainitud maailmas esinenud geteit chemositid või kuidas neid kutsutigi. Ka Pullmaniga on kerge paralleele tõmmata, seda eriti tegelaste ja tegevuse osas. Ent kui Pullmani " Tema tumedad ained" käsitles alternatiivmaailmu ja kujutas endast teadusliku fantastika, fantaasia ning altervatiivajaloo kokteili, siis Reeve kirjutab meie oma maailma kaugest tulevikust ja on vähemalt minu meelest puhas teaduslik fantastika. Millele need, kes näiteks M. John Harrisoni " Pastellvärvide Linna" teaduslikuks fantastikaks nimetamast tõrguvad, muidugi vastu võivad vaielda. Siiski on ebaõige käesolevat romaani fantaasiakirjanduseks tituleerida, nagu kuskil vist tehti.

Niisiis, hoolimata autori ajutisest kombest deus ex machina laadis lahendusi rakendada on vähemalt minu meelest käesoleva romaani näol tegu perfektse kirjandusega. Miks inglased Reeve`ile lastekirjanduse auhindu annavad, ei saa ka mina aru. Lõppkokkuvõtteks-loodetavasti annab " Tiritamm" kogu sarja maakeeles välja, aga kui ta otsustab varrakut mängida, tuleb sari originaalis läbi lugeda, sest mäng väärib küünlaid. Viimast ma küll eriti ei usu, sest " Tiritamm" on end näidanud suht kohusetundliku kirjastusena.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa ok romaan on. Hästi sündmuste rohke ja seikluslik nagu seiklusjutt maalt ja merelt :) Samas häiris see kuidas mõned nii öelda peategelased surma said (Piuhh ja oligi jälle kellegile õhusõiduki mootor pähe kukkunud jne.). Pean mainima, et ka minule meenutas raamatu sündmustik Hayao Miyazaki anime filme, eriti Laputa - Castle in the Sky`d. Huvitav on see, et mõned arvustajad on imestanud, et miks antud teos on paigutatud raamatupoes lastekirjanduse alla. Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis on ju antud teose puhul puhtalt tegemist lastele suunatud romaaniga, millest ei maksa otsima minna mingit sügavat filosoofilist alatooni või teemat. Kokkuvõttes ei ole tegemist halva teosega, samas ei ole tegemist ka mingi erilise pärliga. Täitsa tavaline, käib kah!
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakkasin ausalt öelda tänu tõigale, et see teos on pälvinud kaks kuu parimat arvustust... Ja muidu ka intelligentsetelt inimestelt kõrgeid hindeid.

Ringiroitvate ja üksteist õgivate linnade idee on kahjuks küll visuaalselt efektne, kuid muidu täielik jama. Asi pole isegi mitte kütuseökonoomias, vaid psühholoogias... Autor kirjeldab peale Londoni küllaltki värvikalt ka väikeseid viletsaid asulaid ning sellest kirjeldusest võiks järeldada, et sealsed asukad peaksid päeval ja ööl unistama Londonisse elama kolimisest (nagu läbi ajaloo kolkarahvas suurlinnadesse pürginud on). Need logisevad peldikud ei peaks mitte Londoni eest katkevatel roomikutel põgnema, vaid ilutulestiku korraldama ning londonlastele palvekirja saatma, et neid inkorporeeritaks. Sest etnilisi või religioosseid eripärasid, mis tavaliselt inimkogukondi koos hoiavad ning eraldavad, autori kirjelduste järgi neil ei paista olevat.

Teine etteheide seondub kõikvõimalike imeliste pääsemistega. Seiklusjutu tapavad stseenid, milles peategelased on jäänud abitult killeri võimusesse ja hetk enne tapatööd viimasest terve linn täpselt vasaku esirattaga üle sõidab. Sama käib stseeni kohta, kus plika peaga vastu klaviatuuri kukub ja selle tagajärjel imerelv ennast hetk enne surma ja hävingu külvamist ise õhku laseb. Kollivuud.

Puhtemotsionaalselt tahtsin alguses "kahe" panna, kuid pean siiski möömna, et autor jutustab hoolsalt ja ei hoia kokku loogiliste fataalsete lahendustega ka sümpaatsete tegelaste puhul - juhul, kui need peategelasi ei puuduta. See annab ühe punkti juurde, kuid üle keskmise "kolme" ei ulatu antud madina hinne mitte üks gramm. Peaks leidma kümneaastase, kellele asi ära kinkida...

Teksti loeti eesti keeles

Kristjanil on muidugi õigus, kui ta kogu selle loo absurdsuse letti laob. Tehniliselt võimatu ja usutamatuid kokkusattumusi täis. Samas aga saab palju andeks anda just sellesama mõnusa idee ja keelekasutuse pärast. Midagi ei ole teha, diagnoos young adult tähendab praktikas ka seda, et need, kes peavad ellu jääma, veetakse igast võimatust supist välja ja need, kes peavad surma saama, killitakse lõdva randmega. No ja isegi sellises mängupaigas nagu Eesti, mille sõjavägi päris armeedega võrreldes vanas mõisas tegutsevat loovuslaagrit meenutab, ei õnnestu tüübil pühameest mängides laevade õnnistamise ettekäändel pommidega angaari kõndida... Ent ikkagi, tahaks kah ära tuua ühe lõigu, mis iseloomustab raamatu irvmusta huumorit, mille eest ma talle palju andeks annan:

Tere tulemas
TUNBRIDGE WHEELSI
Rahvaarv 500 467 212
ja tõuseb kogu aeg!

Teksti loeti eesti keeles

Selle autori romaani eestinduse olemasolu jätab küll pisut juhusliku mulje (üldise ulmepõua taustal veel eriti), aga samas on meilgi nähtavasti raske eemale jääda kogu maailma tabanud meeletust young adult ulmesarjade virnadest. Kui seda konteksti mitte arvestada ja silmas pidada, et young adult ikkagi, siis pole romaanil ju päris vigagi. Maailm on huvitav ja originaalne, rändavad kiskjalinnad ja munitsipaaldarvinism on ikka superhea leiutuis. Üle „nelja” ma romaanile aga siiski ei pane, sest mitmed elemendid mulle selles ei meeldinud. See on selline pisut ebaobjektiivne kriteerium, millest ei nähtu ju, kas kirjanik võetud ülesannetega hästi või halvasti hakkama saanud, aga siiski. Nimelt läks romaani viimane kolmandik minu jaoks liialt madinarohkeks. Kõik hakkas korraga plahvatama ja mingi action käis, ja oli juba üsna raske orienteeruda, kes, kus ja milleks. Selline madin sobib rohkem mõnda jaapani totakasse multifilmi kui seiklusromaani. Ja mõistagi polnud kuigi raske välja nuputada, kes selles madinas ellu jäävad ja kes mitte. Teine moment, mis mulle ei meeldinud oli miski kummaline reeturlusele õhutamine. Kathrine reedab oma isa Valentine’i ning Tom reedab kodulinna ja lööb mesti mingisuguste mudakoonude ja terroristidega. Aga muidu on tegemist ladusa ja põneva romaaniga, mida muudavad värvikamaks nii sarkastiline huumor, osavad seostused meie aegadega (arheoloogilised leiud) ja igasugused muud nutikad vihjed (Tannhäsueri mäed, Bayreuth). Ja õnneks on järg palju parem.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap oleks pidanud ettevaatlikuks tegema Kriku raamatumüük estconil. Rääkimata kaanepildist. Aga inimene on naiivne, tahab uskuda head, eriti kui tõlkija teost taevani kiidab ja eriti kui tõlkija on vana tuttav. Niisiis, korraliku raamatu asemel leidsin end hoopis keskpärast lasteraamatut lugemas.

Maailm, kus linnad õgivad linnu ja peavad end piraatidest paremaks, noh, see tuletas primil tasandil meelde mistahes ühiskondliku korda ja mistahes poliitilist suundumust. Vahe ainult selles, et Reeve ei püüa eriti maskeeridagi, ju polnud eesmärk. Noh, idee kui sellisega võib veel leppida. Alguses originaalseks peetud mõte aga räägiti ümber. Nojah, kes siis ikka, Jyrka eksole. Oleks tahtnud uudsuse juurde jääda, siis oleks raamatus midagigi põnevat ja omapärast. Kuigi see omapärane oli koletul kombel jabur. No ma ei suuda ette kujutada linnu, kes trambivad mööda Maad ringi. Piiratud eksole. Samas ei tekitanud ei Pullmani daemonid ega ka Veskimehe pilvelinnused mingeid erilisi negatiivseid reaktsioone. Tundusid kuidagi.. loogiliselt põhjendatud, no hea küll. vähemalt emotsionaalselt. Samas kui väikestel jalgadel üüratu, no vähemalt 30 kilomeetrise läbimööduga linn kihutab teist linna taga ajades mööda pori ja laksutab lõugu, on jabur...

Kui autor paneb täiskasvanud laste kombel mõtlema ja rääkima, siis ei saa rääkida ühelgi tingimusel «vanainimeste» kirjandusest. Ja ometi tundus raamatu kontekstis see ju võimalik, mõttemänguna või nii. Et tüdrukute isa ei oleks lapsemeelne ohverdav kretiin ja valitseja ei midagi muud kui võimuahne, arhetüüpne kuri türann. Ja patrioot ajudeta tibin, kellel juhuslikult palju tehnilist taipu. Miks ajudeta, noh, lugege ise. Või ärge lugege.

PS. ja siis tekkis küsimus, et kas Reeve`il olidki stalkerid? Või olid kuidagi teistmoodi nimetatud need Veristaja moodi elukad. Sest stalker on suht spetsiifiline nimetus ikkagi. Ja samas, sõna «stalker» otse transportida stalkeriks, häbi-häbi. Ma ei tea küll palju, aga seda küll, et päris niiviisi asjad ei käi... ja no ma Veristaja möödalasust ei räägi. Sest tegelt polnud tõlkel ju midagi viga. Raamatul oli.

Teksti loeti eesti keeles

Sattusin millalgi Ants Milleri arvustust lugema ja see äratas huvi. Lugesin läbi ka ülejäänud arvustused ning otsustasin selle romaani endale osta. Ma ei pidanud pettuma. Kuigi tegemist ei olnud väga hea romaaniga, sest julesvernelik seiklusjutt maalt ja merelt käis kohati vägagi üle pea, oli siiski tegemist hea romaaniga, sest ehe sci-fi tasakaalustas tervikpilti kenasti.
 
11 AASTAT HILJEM (31.05.2018): Sel aastal linasuva filmi ootuses, otsustasin uuesti "Surelike masinate" saaga üle lugeda. Ka peale esmalugemist olen vist vähemalt korra lugenud, nii et siis kolmas kord. Pean ütlema, et seekord mind see meeletu seikluslikkus üldse ei häirinud, pigem vastupidi. Jah, imelised pääsemised tõesti, aga noh, mis siis sellest? Tegevus on hullupööra hoogne ja ma saan täiesti aru, miks sellest raamatust film saab ning ootan põnevusega. Samas õnnestus ka näha teisi tahke, mida eelmistel lugemistel tähele ei pannud. Näiteks seda, et tegelased on üllatavalt mitmeplaanilised. "Pahad" ei ole läbinisti pahad ning "head" läbinisti head. Esineb ka pooltoone. Ja kõigil on oma motivatsioon või agenda, MIKS nad just nii käituvad. Ebaloogilisustest jäi seekord silma see, et päris mitmes kohas mainitakse, kuidas mitmesaja miili tagant mingit objekti vaadeldes on see või teine detail näha. No ei ole teps mitte! Isegi mitmekümne miili tagant oleks päris raske midagi näha, olgu need linnad kui suured tahes. Aga see selleks. Viimaseks, kergitan hinnet neljalt viiele - see on raamat, mis jääb mu riiulile koos järgedega. Ja jah, isegi poolikuna, sest paistab, et neljas osa ei ilmu eesti keeles mitte kunagi, ka mitte filmisaaga tuules. :(
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevase filmi ootuses ja kirjastuse ülisoodsa pakkumise (1€!) tõttu sai sarja avalugu ette võetud. Mõnus ja kiire seikluslugu elik tubli noortekas. Vast rohkem kui 20 aastat nooremana annaksin kõhklusteta viie. Praegu lugedes tundub, et kuidagi liiga äkiliselt hüpati ühest madinast teise, eriti romaani teises pooles. Esimene pool mulle just meeldis, et jõudis süveneda. Maailm ise äärmiselt lahe ja leidlik, mis sest et ideid siit ja sealt laenatud. Minu meelest autoripoolse kummardusega.
 
Lisamärkusena tajun teoseid lugedes või filme/sarju vaadates tihtipeale end kurvastusega nentimast, et antagonisti(de) vägevad plaanid reeglina ebaõnnestuvad. Mul on alati kahju seda lugeda/näha, sest tundub, et just pärast pahalas(t)e edu võiks kogu lugu võtta intrigeervia suuna. Noh, antud juhul on järjed olemas, seega midagi seal kindlasti juhtub.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: