"Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna.
Oma parematel päevadel poleks London end eales sihukese prügikala pärast vaevanud. Tohutu veojõuga suurlinn oli kunagi aega veetnud endast palju kopsakamaid jahtides ning tema jahimaad olid ulatunud põhjapoolsest tundrast Vahemere rannikuni. Kuid hiljem jäi saaki vähemaks ja mõnedki suurasumid olid hakanud Londoni poole näljaseid pilke heitma. Nüüdseks oli see end juba kümme aastat peitnud rõskes ja mägises läänepiirkonnas, mida Ajaloolaste Gildis kutsuti endiseks Britanniaks. Kümme aastat polnud ta muud hamba alla saanud kui väikesi põllumajandusega tegelevaid alevikke ja paikseid asundusi neis vettinud mägedes. Ja nüüd viimaks oli linnapea otsustanud, et on aeg viia oma linn üle maakitsuse tagasi Suurele Jahimaale.
Nad polnud veel poolel teelgi, kui kõrgete vahitornide vaatlejad avastasid kaevanduslinna, mis maiustas kahekümne miili kaugusel soolaväljal. Londoni kodanikele näis see jumalate soosinguna ning isegi Linnapea (kes ei uskunud ei jumalaid ega nende soosingut) mõtles, et teekonnale itta on see suurepärane algus. Niisiis andis ta käsu rünnata.
Kaevanduslinn märkas ohtu ja tegi sääred – kuid roomikud Londoni all hakkasid üha kiirust lisama. Peagi haaras pulmatordi moodi seitsmekihilist metallimäge jahikirg. Tema alumised korrused olid mähkunud mootoritossu ja kõrgematel korrustel valendasid rikaste villad. Kõige selle kohal, rüüstatud maapinnast kaks tuhat jalga ülalpool kõrgus aga kullasäras St. Pauli katedraal."
Nii "Surelikud masinad" algab. Ja järgnev pole mitte halvem. Reeve`i maailm lendavate, ujuvate ja roomavate linnadega, mis yksteist munitsipaaldarvinismiga õigustatult õgivad, meenutab natuke Moorcocki Hawkmooni-seeriat, natuke steampunki ja natuke veel midagi, mida ma lugenud ei ole. Aga Reeve`i kõige parem osa on ta imeline huumorimeel, mis ilmneb detailides - vahel nähtavalt, vahel märkamatult.
"Ta tormas lähimast trepist alla ning valis siis otsema tee läbi 21. sajandi saali, möödudes kunagise Ameerika loomapäiste jumalate Miki ja Pluuto plastikkujudest."
"Nad ajasid end istuli. Lõbusalt plärtsudes sadasid õhulaeva tükid üksteise järel alla. Kohas, kus stalker oli seisnud, valgus sügav rattaroobas kiiresti musta läikivat muda täis. Miski, mis võis olla teraskäsi, tolknes sealt välja ning kahvatu aurupilveke tõusis roopa kohale ja hajus seal aegamisi.
“On see… surnud?” küsis Tom ning ta hääl värises hirmust.
“Temast sõitis just praegu linn üle,” vastas Hester. “Ma ei usu, et ta end väga hästi tunneb…”"
Ja kaks kõige enam mainitud õhulaeva, `Jenny Haniver` ja `Mokele Mbembe` ei ole nimetatud mitte inimeste, vaid myytiliste veepeletiste järgi.
Sama maailm algab tegelikult juba jutus "Urbivoor" ("Urbivore"), mille avaldas aastate eest hingusele (ja nyydseks netti) läinud ajakiri "Heliograph".
Miks inglased Reeve`ile lastekirjanduse auhindu jagavad, ei võta minu vaene pea kinni. No hästi, ei ole seksi, ei ole palju verd ja soolikaid. Mis siis? Sel juhul on Moorcockil kah puha lasteraamatud. Andersonist või isegi suuremast osast Heinleinist rääkimata. Reeve`i maailm on siiski kyllaltki karm ja inimesed sama salalikud kui päriselus. Aga eks inglastel olegi lastekirjandusest mingi kummaline arusaam.
Minu arust on siin tegemist lihtsalt väga hea kirjandusega.
Ja eesti tõlge meeldib mulle ka. :)