Kasutajainfo

Juhan Habicht

24.01.1954–

  • Eesti

Teosed

· Juhan Habicht ·

Kui tuugenid vaikisid

(romaan aastast 2023)

  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (6)

Maikuus kirjutasin ma siinsamas: «/.../ võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.» Ja siin ta nüüd on – romaan «Kui tuugenid vaikisid», mille avapeatükk on seesama vanaisa-jutt.
 
Raamatu tutvustus ja Liis Rodeni kena kaanepilt ei jäta mingit kahtlust – tegevus toimub katastroofijärgses maailmas. Postapo, kui kasutada mitte kõige kirjakeelsemat, aga vägagi tabavat terminit. Ja eks lugeja saab ka esimestel lehekülgedel aimu, et meie maailma kui sellist enam pole. Juba esimeses peatükis annab autor omajagu infot, millest saab selgeks, et katastroof toimus meie ajast hiljem, veetase tõusis ja siis langes, kliimaga midagi toimus, ka sõditi. Romaanis toimuv elu on üsna agraarne, aga samas siiski tehnoloogilisem kui tänapäevane maaelu. Kuigi elu näikse olevat stabiliseerunud, on inimesed relvastatud ja võõraste suhtes umbusklikud. Lühidalt: võitlus elu eest ja elu nimel.
 
Tegu pole just mahuka köitega, aga seda pigem lehekülgede arvult. Kui autor oleks kõik kirja pannud, siis poleks ilmselt olnud probleemi täita ära neli-viissada lehekülge. Kuid jah, Juhan Habicht on alati silma paistnud napima teksti ja vähema lobaga ning nii on ka ta esimeses ulmeromaanis, kus tekstis esineb omajagu n-ö katkestusi ja ütlematajätmisi. Näiteks algab tulevahetus ja juba järgmises-ülejärgmises lõigus on rünnatavad elu ja tervisega kodus ning alles hiljem tuleb tegelaste omavahelisest jutust välja, mis toimus, isegi siis mitte kuigi detailselt. Ja mõne tegelase või situatsiooni kohta ei saagi lugeja selgitusi või vastuseid. Mõnd lugejat võib taoline kirjutamislaad ärritada, aga mulle selline just meeldib, sest tänapäeva ulmekirjanduses on ikka kohutavas koguses liigset lobisemist ja teksti venitamist.
 
Samas, ei saaks öelda, et toimuv lugejale kuidagi segaseks jääks. Ei, kõik saab selgeks. Tegelastel on mõtted, maailma avatakse, toimuvat kirjeldatakse. On pingeid, arusaamatusi, suisa vaenu. Surm on samuti sagedane külaline. Kui mõelda, siis romaani maailm ja seal toimuv on päris karm. Aga peategelane on kujunemisjärgus noor ja alles avastab maailma ning sageli ta enne tegutseb ja isegi tapab ja alles siis mõtleb. Kuid eks elu ja vanemad inimesed ole õpetanud.
 
Mornile ja rängale elule annab pehmemat varjundit romaani huumor. Ei, autor ei viska nalja ja ei lõõbi, aga huumor on enamjaolt kohal. Kas siis kirjeldustes, nimedes või situatsioonides. Et kui Jeebuse kodukülla saabuvad võimsatel mootorratastel moslem, kolakas neeger ja hiinlasest taat, siis mina hakkasin küll naeru pugistama, et kolm Hommikumaa tarka jõudsid kohale. Ja eks nimed Jeebus või Ääliss toovad ka muige suunurka. Või peatükipealkiri „Kes nühvel see Ääliss veel on?“ või kasvõi pea sidesõnana kasutusel olev sõna „nühvel“. Omaette huumor on ka selles, kuhu Eestis autor selle või teise tegevuse on paigutanud. Või siis tegelaste sarkastilised maailmavaatelised kommentaarid.
 
Ilmselt pole põhjust salata: mulle see romaan meeldib. Selline realistlik, kergelt maalähedane elujaatav ulme. Tegelased on enamjaolt sümpaatsed ja usutavalt värvikad. Tegelastel esineb kõhklusi ja kahtlusi. Maailm mõjus samuti usutavana ja tundus autoril ka läbimõeldud olevat ning polnudki nii lihtne kui esialgu tundus. Kindlasti peab kiitma ka autori tasakaalutaju, mis laseb romaanil kõõluda täpselt selle piiri peal, kus on kergelt või isegi suisa rämedalt naljakas, aga mitte kunagi piinlik.
 
Lõpetuseks tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.  
 
Ulmeseosed: Juhan Habicht «Kui tuugenid vaikisid»
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole -- kui matemaatik juba midagi teha võtab, teeb ta seda korralikult ja kaasahaaravalt. Ja kõige enam meeldis mulle romaani lõpp, millest võib aimu saada, et lugu veel sugugi otsas ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Eskapistlikku ulmet seostatakse tavaliselt noorema lugejaga, aga nagu selgub, kirjutatakse seda ka vanadele meestele. Miks vanu inimesi sellise raamatuga nagu „Tuugenid” tarvis karistada on, ma ei tea. Minul jäi see pärast esimest mõndkümmend lehekülge lauale nädalateks tolmu koguma, aga kuna sellest äsja veebis palju juttu oli, siis viisin alustatu kiirkorras lõpule (ja kahetsesin seda). Sulbi kirjutas „Loomingus” selle raamatu arvukatest puudustest ja ma ei hakka neid siin üle kordama, vaid ütlen lihtsalt, mis tundeid see raamat minus tekitas.

See raamat on kurb, ja mitte selle sõna ilusas, poeetilises tähenduses, vaid depressiivne. Tasemelt on see tüüpiline alla keskmise Eesti ulme, aga vaimult on see jõuetu ägin tänapäeva maailma vastu, mis teeb õnnetuks ega paku mingeid lahendusi. See on puhas eskapistlik tekst, mis väljendab autori iha lihtsa, kristalliseerunud ühiskonna järele, kus noored teavad oma kohta ja kus tema saab olla endiselt relevantne – just nagu raamatu Vanaisa, kohalik patriarh, kelle juures kõik nõu, luba, tõde ja õigust küsimas käivad. Mingi piirini ma seda ihalust mõistan - maailm on tõesti keeruline - aga see ei tähenda, et ma autori/Vanaisa maailmas elada ning end mingi hambuni relvastatud gerontokraadi tarkuse paistel soojendada tahan. Mul tekkis „Tuugeneid” lugedes võrdlusmoment Hargla „Suvitusromaani” toimumiskohaga, ainult et Habicht on oma mikrodüstoopia süngemad küljed imala maavillase kestaga mugavalt kinni katnud.

Otsin, mis ma otsin, aga ma ei leia selle raamatu kohta öelda ainsatki head sõna. Kõik, mis ma siit sain, oli rikutud tuju ja raisatud aeg. Vähemalt saan ma selle rämpsu nüüd oma lauanurgalt ära panna.

Teksti loeti eesti keeles

Et siis üksjagu elevust tekitanud lugu Eestist pärast maailmalõppu. Selle sajandi lõpust? Või sadakond aastat tulevikus?
Olen palju lugenud etteheiteid, et loo sisu on mitteusutav või vale või võimatu või et üldse on see vanaldase konservatiivse kirjaniku väljaelamine progressiivse rohemaailma mõtteviiside pihta või rohepöörde naeruvääristamine. Et keegi külaoss tema loos viskas lillanalja ja nüüd peaks kirjaniku homofoobi pähe ära tühistama? Ei peaks, kuna lolle nalju viskavaid osse elab külades niikuinii, nii lihtsalt on. Kuna paljud üritavad ridade vahelt sigu kägudeks veerides autorile komplekse külge pookida, mõtlesin, et ma siis kah mõtlen nende ridade üle järele.
Ja jõudsin sinnamaani, et kõik näib täiesti õige ja põhjendatud olevat. Naeruvääristatakse rohepööret? Ei naeruvääristata, pigem vastupidi, sellega näib olevat enne maailmalõppu üsna kaugele jõutud. Muud varianti ilmselt polnud, tuli rumala rohepesu asemel tõsiselt hakata kliimaeesmärkidega tegelema.

Näiteks on jäänud moodi diiselmootorid, mida praegu üritatakse ära keelustada. 80-ndate Passati diiselmootor lihtsalt on ökoloogilisem kui tänapäeva supertehnoloogiline 500-kuubikuline seitsme turboga 10 000rpm 300hp bensiinimootor. See võib võtta liitrikese või paar vähem kui vana Passat, aga Passati diislit ei pea miljoni kilomeetri läbimiseks seitse korda sulatusahjus algmaterjalideks töötlema ja uuesti mootoriks valama-treima-freesima. Rääkimata diisli suuremast kasutegurist.

Samuti ka plastprügiga – selles raamatus see „Taara avitab” ei ole lihtsalt 60-ndate üliõpilaste släng, taadid sellest talust ongi näinud aega, mil Taara päriselt avitas, nagu 60-ndatel. Küllap jõuti korralik pakenditagastussüsteem enne ilmalõppu sisse seada. Paneme näiteks kõigile pakenditele selle naeruväärse 10 sendi asemel tagastusrahaks hoopis euro – küll siis Taara avitab ja pakendeid maha ei visata ja kui mõni jõmm ka viskab, see kauaks loodust reostama ei jää.

Vahepeal on leiutatud ka akud, mis kestavad põlvkondi ja on akuautod kasutuskõlbulikeks muutnud, palju on edasi mindud nende kasuteguriga – selline asi, et pankranniku teest laskudes elektrijalgratta akut laetakse nii palju, et see teiselt poolt üles sõites tuntavalt jalavaeva vähendab, ei ole ju praegu reaalne. Ja kuna tehnika kestab põlvkondi, on ära lõpetatud ka see tarbimisjama, et tehnika kestab mõned aastad garantiiaja lõpuni ja ei ole remonditav.

Ja et vanad pässid korraldavad taluelu ja naiste koht on köögis? Millegi pärast kipub lihtsalt nii minema. Mulle tulid vägisi meelde vanatehnikafännidest tuttavad, kes sõjaeelsele mersule Pobeda kolbe sisse hoonivad ja nukkvõllidele peale keevitavad, nende muhe jutt ja süütud naljad. Aga millegi pärast ei tea ega tunne ma ühtki naisterahvast sellest seltskonnast. Tüdrukud lihtsalt ei taha vana auto keret keevitada või roostes rattaraami puhastada. Isegi mudelrongid ei huvita neid. Ja hundiseaduste aegu on paratamatult ellujäämiseelis neil, kel huvi tehnika vastu ja oskus seda parandada. Oli ju kirjas, et kui traktor on katki, jäävad üle vikatid ja sirbid. Korra isegi mõtlesin, et sellised pässid on ju selleks ajaks välja surnud, aga siis tuli meelde, et on olemas autoteenindused ja muud töökojad, driftikunnid ikka tuunivad ja uurivad oma masinaid ja ehk ka vanatehnikahuvi ei kao kuhugi. Ehk et teadmised ja oskused masinaid parandada siiski ei kao niisama.

Oli selle rohepöördega kuidas oli, võib-olla see õnnestus, võib-olla mitte. Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline või ei, selle üle teadlased vaidlevad, nagu ka selle üle, kas sellest aktiivsest roheentusiasmist tegelikult on abi või mitte. Eks iga arukas inimene mõista niisamagi, et prügi põõsassepoetamine või liigse tossu tekitamine ei ole ilus, samuti tahaks selliseid külmkappe, autosid ja pesumasinaid, mida ei ole vaja iga paari aasta tagant uusi osta.

Igatahes kataklüsmist see ei päästnud. Loodusega ei paistnud midagi hullu juhtunud olevat, eks maakeral ole ennegi soojemaid ja külmemaid aegu olnud. Ainult inimtsivilisatsioon oli maoli käinud, küllap see jätkuva ülerahvastumise ja näljaste kliimapagulaste tulva tagajärg oli. Aga sellest ei räägi see raamat. Räägib rahulikult eluolust, mis tundus üsna usutav, ei olnud nii, nagu Hollywoodi tuumasõjajärgsetes märulites, kus padruneid kulub kahe tunni filmiga rohkem kui maailmalõpust alles on jäänud, rääkimata hukkuvatele inimestele asenduse sündimisest. Edu tagab rahulik, mõtlik ja ettevaatlik toimetamine, suhtlemine teiste kampadega, äriajamine. Lollus ja hoolimatus maksab peagi fataalselt kätte. Ja oluline asi on ka õnn. Peategelasel oli õnne mitu korda, ta ei lõpetanud paljaksröövitud laibana kuskil maanteekraavis. Igaühel ses loos sellist õnne ei olnud.
Oli ka hollivoodilikumaid äkilisema päästikusõrmega tölle, kes lootsid elatuda teistelt niisama võttes. Nemad ei kestnud kaua, hakkasid närvidele käima neile, kes rahulikult elada tahtsid.
Aga kuna nad eksisteerisid, tähendas, et lihtsalt leidus selliseid tölle, kes röövimisest elatumise peale tulid ja piisavalt oli ka neid, keda paljaksröövituna maanteekraavi jätta.
Päris täismõõdus viie jaoks oli lugu pisut igav, samas käest panna seda ei saanud. Viis miinusega siis?

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: mai 2024
aprill 2024
märts 2024
veebruar 2024
jaanuar 2024
detsember 2023

Autorite sildid: