Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Juhan Habicht

24.01.1954–

  • Eesti

Teosed

· Juhan Habicht ·

Õhtud vanaisa juures

(jutt aastast 2022)
https://dea.digar.ee/?a=d&d=AKlooming202212.2.5

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2022; nr 12
  • Looming
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
2
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (4)
Jüri Kallas

Jutu «Õhtud vanaisa juures» tegevus algab pastoraalse õhtusöögiga, kusagil agraarses majapidamises, aga eks juba esimene lause diislist ja gatlingitest annab selge vihje, et asjalood on hapuvõitu. Lugejal saab üsna kiirelt ka selgeks, et tegevuskohaks on kliimakatastroofijärgne maailm, täpsemalt kusagil kunagise Eesti rannikualadel. Jutt ongi selline pastoraal-olustikuline kirjeldus elust uutest tingimustes. Lugu keritakse Jeebuse-nimelise poisikluti silme läbi ning poisikese teadmishimu annab autorile kena võimaluse tutvustada toimuvat ja näidata, kuidas asjalood niimoodi läksid.
 
Pole vist suur saladus, et see jutt on kirjutatud ühe antoloogia tarbeks. Kuna aga antoloogia ilmumine venis, siis ilmus tekst ajakirja «Looming» 2022. aasta 12. numbris. Kuigi tegu on tervikliku tekstiga, võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.
 
Maailm on kenasti skitseeritud, tegelasi on omajagu, nad erinevad ja eristuvad. Isiklikult minule on sümpaatne ka see vaikne kriitika nende tobeduste asjus, mis maailma taolise katastroofini viisid.
 
Muarust on tegu Juhan Habichti parima seniilmunud ulmetekstiga. Ma vaid loodan, et mu kiidukõne ei tekita teistes selliseid ootusi, mis panevad teksti lugedes iga hinna eest puudusi otsima ja keskmise hinde teemal kiusu kiskuma.  
 
Ulmeseosed: Juhan Habicht «Õhtud vanaisa juures»    
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Väga päevakajaline lugu. Ja muhedalt kirjutatud, unustamata sealjuures kõiksugu rohelisi ja muid fanaatikuid pilgata.
 
Lausa utoopia, võiks mõelda. Et kuigi rohepööre on võiduka lõpuni viidud, elab maarahvas ikka edasi, ja mitte väga halvasti.
 
Tahaksin hirmsasti siia õige mitut tsitaati kirjutada, aga saan vist pidama. Lugege ja mõnulege ise -- esimesest lausest peale.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Olev Toom

Kui inimene kirjutab pulajutu, siis ei maksa seda hakata arvustama selliste kohtade peale, et kas ikka on küllalt tõepärane ja kas kaduvikust on piisavalt palju mõeldud jne. Tuleb hinnata seda, kui palju nalja saab.
 
Ja kuigi ma ollivuudi tegelastega pole iialgi kokku puutunud, siis üsna usutavalt koomilised nad selles loos on. Ülejäänud seltskond takkapihta.
 
Aga väga naljakas ei ole (ma ilmselt ei loe seda romaani enne kümne aasta möödumist uuesti üle), nii et saab "nelja".
 
P.S. "mitmes erinevas keeles" ei sisalda eesti keelt. Eelarvustajad on mind küllaga hoiatanud.  
 
P.P.S. "Surmailmast" iga kell parem, nagu mõned kaasarvustajad on märkiud (üks neist on pidanud ka "Purpurpunaste pilvede maad" "Surmailmast" paremaks ja ma ei oska sellele kuidagi vastu vaielda).
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Ürgpaha kapitalismi kriitika, sealjuures osaliselt maha kirjutatud Aleksei Tolstoi ja osaliselt Robert Anson Heinleini pealt. 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Kogumik loetud ja hinnatud, aeg tervikule hinne anda.
Üksikud lood said minult järgmised hinded:
 
1. Metšta (1964) - 1
2. Dom s zolotõmi okoškami (1966) - 2
3. Soprikosnovenije (1964) - 2
4. Elektritšeskoje vdohnovenije (1969) - 5
5. Vosemnadtsatoje tsarstvo (1964) - 2
6. No jesli... (1969) - 4
7. Osleplenije Frideja (1963) - 3
8. Poligon (1966) - 4
9. Dostupnoje iskusstvo (1965) - 2
10. Tri šaga k opasnosti (1969) - 4
11. Spasti dekabra! (1967) - 2
 
Kokku tuleb 31 palli, mis 11 loo keskmiseks teeb 2,82. Ennäe, enne arvutamist mõtlesingi "rahuldava" panna.
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Ma leian, et 1967. aastal avaldatud jutus pole enam sünnis Veenust elamiskõlbliku planeedina kirjeldada (ega laiaulatuslikku päikesepaistet selle pinnal mistahes ajal avaldatud jutus). Jah, "it's fiction, stupid", aga autor võinuks ju võtta mõne planeedi kuskilt teisest tähesüsteemist.
 
Aga üldiselt on jutt roheline, mille üle ma väga ei imesta, sest "Hääletu kevad" ilmus vene keeles 1965. aastal. Ja roheline jutt üldiselt loogikat ei sisalda. Kuidas muidu oleksid need maalased, kes oma planeedi ilusasti puhtaks pesnud ja ära triikinud on, saanud Veenuse paari aastakümnega (peaaegu) pöördumatult ära lagastada?
 
Noh, ja krooni paneb jutule pähe õnnelik lõpp...
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

 Variatsioon teemal "kui inimestel enam midagi teha ei ole". Üpris loetavalt kirjutatud, kohati ehk pikavõitu. Neli miinus.  
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Selle jutu on kirjutanud see teine (või pigem siiski esimene) Sever Gansovski, kes juhtumisi on hea kirjanik. 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Jutu tegevus toimub pahas kapitalistlikus ühiskonnas, ja jutustaja on üsna ebameeldiv tüüp -- teda huvitab ainult raha, mistõttu ta trügib ühele leiutajale külje alla, samas toda piiratud mõistusega tüübina kirjeldades.
Jne.
Nende viimane "ühine leiutis" puudutab öise nägemise võimet, kuid siis selgub, et seda saab muukski kasutada. Leidur sellega nõus ei ole...
 
Kuivõrd siin kordagi fašistidest juttu polnud, võib rahuldava hinde anda, olgugi et originaalsusega lugu ei hiilga.
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Peategelane astub linnalähedasse elektrirongi, et oma suvilasse sõita. Peategelane on sihuke sile, klanitud, hästi riides. Ja rongiga sõidab ta sellepärast, et viis oma "Volga" garantiiremonti. (See, et suvila, "Volga" ja sisukas hoiuraamat on tulnud teadust populariseerivate raamatute ja artiklite kirjutamisest, on ilmselt jutu kõige fantastilisem osa). Igatahes kõlab jutu algus väga intelligentsija vastu agiteerimisena, nagu see lihtsale vene inimesele ikka meeldinud on.
 
Aga siis käib klõps ja peategelane leiab end ligikaudu aastast 3000 A.D. No ja edasi lugege ise. Päris mõistllik, kokku saab miinusega "nelja".
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Eks ta ole. Tegelikult on päris huvitav, miks tol ajal armastati tegevuspaigaks mõni lõunapoolne liiduvabariik valida. A' see ei päästa juttu. 
 
Mulle hakkab seda kogumikku (Tri šaga k opasnosti) lugedes tunduma, et oli olemas kaks Sever Gansovskit (nagu ka kaks Anatoli Dneprovit)...
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Hea jutt tõesti. Midagi jäi justkui puudu, aga see võib tulla sellest, et minusugune nekulturnõi ei tunne mängitud näidendi sisu. Nii et objektiivsuse huvides olgu "viis".
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Nohiku mälestused suvevaheajast. Kui selline värk meeldib, siis poleks jutul vigagi, kuid jälle on autoril tarvis fašiste meelde tuletada. Pealegi esinevad paha spekulant ja hea militsionäär.
Ah et mida siin siis fantastikaga pistmist on? Seda ma ei saa öelda, sest selleks kuluks üksainus lause, autor aga annab poole jutu jooksul (läbipaistvaid) vihjeid.
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Sihuke väljamaine lugu. Üks tüdruk esineb miskis Pariisi kabarees, olles eriti osav järjepidevas saltoviskamises. Tühi elu... peika pumpab raha ja üldse. Pealegi on peika kuidagi seotud OAS-iga. Ah et te ei tea, mis või kes on OAS? Tegelikult mina ka ei tea, kuid mäletan, et selle jutu kirjutamise aegu esines see lühend verelaste propagandas enam-vähem fašismi sünonüümina.
Ja muidugi ilmub See Õige... ainult õnnelikku lõppu ei tule, selle asemel saab tüdruk Õigelt innustust ja asub sotsiaalselt õigele poolele. Tegudega.
Rõve.
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Vt. ka eelarvustajat.
Aga olgu verelaste propaganda esitatud kuitahes isuäratavalt lõhnavas kastmes, jääb see verelaste propagandaks. Poola 1939 ja SS... ja ei sõnagi Katõnist...
Ja kui see propaganda välja jätta, on tegu 60. aastate alguspoole füüsikute-lüürikute targutamisega (aitäh, eelarvustaja!), mis reaalses maailmas erilist põnevust ei paku.
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Muinasjutt ta on ja kui sellisena võtta, pole paha. Lapsed jäävad igal juhul jupp maad enne lõppu tuttu. Neli miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Veel üks Heinleini noortekas. Algab sellega, et politseinik peab kinni kodust jalga lasknud poisi koos tema koeraga. Kui noortekohtunik hakkab uurima, miks poiss põgenes, saab ta vastuseks "ma ei taha Veenusele minna". Et see on noore meesterahva kohta väga imelik soov, uuritakse asja edasi ja saadakse teada, et "ma tahan küll, aga minu koera ei võeta sinna kaasa". 
 
Kuidas lugu laheneb, võite ise lugeda. Kuigi ei juhtu midagi, kui ei loe. Kaks huvitavat külge olid sel jutul: 1) kassiinimene Heinlein lahkas põhjalikult koera mõttemaailma ja 2) üsna põhjalikult oli mõtiskletud teemal "missugune koordinaatide süsteem/kaardiprojektsioon oleks kõige praktilisem, kui elad põhjapoolusel".
 
Lisagem siia lühiduse väärtus ja tuleb kokku paraja miinusega "neli".
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Ma arvustusi enne raamatut ennast polnud lugenud ja seetõttu tekkis seal kuskil poole peal hirm, et kas nüüd läkski "Saladuslikuks saareks" ära (tõsi, omajagu realistlikumalt). Aga siis tuli kolmas osa. Mis küll suurem asi polnud, kuid sisaldas mõnd huvitavat mõtet siiski. Ja kirjeldusi, näiteks neegerülikute söögikommetest.
 
Ei ole selline raamat, mida ei saa enne lõppu käest ära panna, kuid lugeda andis küll. 
 
Neli imepisikese miinusega.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Taas arvustus sarjast "paren hilja kui...".
 
Lapsepõlves mind häirisid kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest nemad olid pikad. Nüüdsel ülevaatamisel häirivad mind kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest ma ei viitsi hakata iga jumala kala peale võrgust järele vaatama, kas Verne'i andmed ka tegelikkusele vastavad.
 
Aga, noh, ei saa märkimata jätta, et Verne esialgses romaanis oli Nemo poolakas, kes võitles venelaste vastu. Sellest lähtudes saab ka triloogia daatumid nii paika panna, et mingeid vastuolusid  ei tekiks. Aga kirjastaja keelas selle majanduslikel põhjustel ära ja nii tuli Verne'il mingi ersats leida.
 
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Baas on ikka pull asi. Nüüd hakkasin avastama asju, mis enam kui poole sajandi eest loetud, kuid siin ikka arvustamata.
 
Eelmistele arvustustele midagi lisada pole, ainult hinne.
Teksti loeti eesti keeles