MurderBot on kahtlemata originaalne tegelane ja oma isikupärase väljenduslaadiga ning pakub meeldivat lugemist. Ja kui peaks tekkima küsimus, milline võiks olla roboti huumorimeel - Asimov vist kusagil arutles selle üle - siis mumeelest sobiks MBot päris hästi selle näiteks.
Kui eelmistes osades toodi esile MBoti üha uusi võimeid, siis antud juhul nõustub ta piirangutega, ei häki enam igale poole sisse ja seetõttu on tal ka raskem oma ülesannet lahendada. Aga polekski ju loogiline olnud teda kõikvõimsaks arendada.
Mul on miski isiklik - või ühe kirjastuse poolt kultiveeritud - kiiks tädi Agaate loomingu suhtes. Ning kui lugu algab sellest, et orbitaaljaama (õigem oleks vist orbitaallinnaks nimetada) kaubanduskeskuse nurgast leitakse laip, sellele järgneb tüütu nokitsemine motiivide, alibite, tegeliku mõrvapaiga ja muu sellisega, siis meenutab see pisut nagu liiga palju agathachristie ammuaegunud meetodit. Ausalt, krimikirjanduse ajaloole mõeldes meeldib mulle näiteks Chandleri hardboiled stiil oluliselt rohkem, labidaga lapiti pasunasse (tõsi, ka see ei jää tulemata) on tädi Agaatega võrreldes helgelt elutruu. Liiatigi on antud juhul kuriteo paljastamise ajendiks lame abstraktne humanism, mitte midagi algupärasemat.
Ma arvan, et loen ka järgmist MBoti lugu, kui see kunagi ilmub. Aga kui autor sama teed edasi läheb, siis nii palju punkte enam ei anna.
Kui eelmistes osades toodi esile MBoti üha uusi võimeid, siis antud juhul nõustub ta piirangutega, ei häki enam igale poole sisse ja seetõttu on tal ka raskem oma ülesannet lahendada. Aga polekski ju loogiline olnud teda kõikvõimsaks arendada.
Mul on miski isiklik - või ühe kirjastuse poolt kultiveeritud - kiiks tädi Agaate loomingu suhtes. Ning kui lugu algab sellest, et orbitaaljaama (õigem oleks vist orbitaallinnaks nimetada) kaubanduskeskuse nurgast leitakse laip, sellele järgneb tüütu nokitsemine motiivide, alibite, tegeliku mõrvapaiga ja muu sellisega, siis meenutab see pisut nagu liiga palju agathachristie ammuaegunud meetodit. Ausalt, krimikirjanduse ajaloole mõeldes meeldib mulle näiteks Chandleri hardboiled stiil oluliselt rohkem, labidaga lapiti pasunasse (tõsi, ka see ei jää tulemata) on tädi Agaatega võrreldes helgelt elutruu. Liiatigi on antud juhul kuriteo paljastamise ajendiks lame abstraktne humanism, mitte midagi algupärasemat.
Ma arvan, et loen ka järgmist MBoti lugu, kui see kunagi ilmub. Aga kui autor sama teed edasi läheb, siis nii palju punkte enam ei anna.