Mõrtsukroboti heietused vol.4 võtab järje üles samast kohast, kuhu 3. osa lugeja maha jättis: Milu-nimelises maailmas toimunud madina järel läheb mõrtsukrobot otsima/päästma esimesest osast tuttavaid Reservaadi (mnjah - vbl Preservation pole just päris täpselt sama tähendusega nagu meie loodusreservaadid, aga olgu sellega...) tegelasi, kes on nüüd selle kõige kurjema korporatsiooni GrayCris pantvangid.
On madinat, on selle planeerimist, on selle järelmõjusid. Kokkuvõttes pole siin enam mingeid erilisi üllatusi. Kõik on tuttav, jutt kulgeb parasjagu ilma ülearuse molutamiseta sirgjooneliselt algusest lõpuni, korrakski ei tekki tunnet, et õnnelik lõpp võiks olla kahtluse all. Nii et kui see lõpuks kätte jõuab, siis tekitab ausalt öeldes isegi natuke pettumust.
Hinne on selline kõigi nelja osa koondiseloomustus. Eraldivõetuna on kõik piisavalt lühikesed, et mitte ära tüütada. Kahju on sellest, et teises osas esinenud ART ei leidnud tegelasena rohkem rakendust. Probleemistik jäi minu meelest siiski küllalt pisikeseks, ei mingeid eepilisi pahalasi ja nende kolossaalseid kuriplaane, mille teostumine ähvardaks no ma ei tea - kasvõi tervet üht planeeti millegi ebameeldivaga.
Peategelane on selline mõnusalt küüniline ja õnneks mitte liiga neurootiline. Lahe, kerge madin.
