Mõrtsukroboti heietused (murderbot diaries) vol.2 võtab jutujärje üle põhimõtteliselt järgmiselt realt (hea küll võibolla järgmiselt leheküljelt), võrrelduna sellega, kus esimene osa lõpetas. "Metsistunud" julgesturobot, kes mingil hetkel nimetab end Edeniks, sebib end ühele transpordialusele, mis kuulub mingile ülikoolile, mis sellal kui neil pole vaja ühtegi teaduslikku ekspeditsiooni kuhugi vedada, rendivad laeva välja lihtsalt transpordi otsade tegemiseks.
Transpordialus, mille minategelane hiljem ristib ART'iks (jäägu igaühe avastada, mis selle lühendi taga peitub), vaevleb igavuse käes - jah, tal on pardal juhtmoodul, mille AI on nõnda võimas, et suudab igavust tunda ja on niivõrd-kuivõrd vaba oma valikutes, et saab "Edeni" pardale võtta ja viia sinna kuhu see soovib.
Julgestusrobot Eden siis suundub uurima, mis jama seal RaviHyrali nimelises maailmas aset leidis, mis põhjustas selle intsidendi, mille käigus ta tappis palju oma toonastest klientidest ja lõppeks oma kontrollmooduli lahti häkkis, nii et sel enam tema üle kontrolli polnud.
Selle lühi(kese)romaani esimene pool kulub mõtisklustele ja eneseanalüüsile. Eksistentsiaalne heietus. Sellisena mõjub alustuseks erinevalt esimsest osast, mis oli võrdlemisi ühtlselt tegevusekeskne. Ausaltöeldes ei saa maailma ja eluolu kohta jätkuvalt suur rohkemat teada kui üksikuid vihjekillukesi - pigem ikka jätkuvalt läbi minategelase tajude ja kogemuste väikese lukuaugu peab seda piiluma. Ilmselt püüab Wells siin oma peategelasele kolmemõõtmelisust luua ja noh, minu meelest see tal ka päris lõpuks võrdlemisi hästi õnnestub.
Teine pool on juba rohkem aktsiooni kah. Julgestusrobot sebib end turvakonsultandina ühe nohikupundi heaks tööle, pääseb sedasi transiidijaamast kaevandusplaneedile, kus kohalik kurjamite-korporatsioon soovib kangesti nii teda kui tema uusi kliente teise ilma saata ja hiljem talle endale käppa peale saada.
Kui üldse mingeid reservatsioone jääb, siis kahju on sellest, et see va uurimis-transpordilaev ART ei leia minu meelest maksimaalset kasutust. Sellest laevast võinuks ühe väga laheda tegelase välja arendada. Raisku läinud võimalus...? Noh, päris enesekindlalt seda ei väida, sest mine tea, mis järgmises osas juhtuma hakkab.
Väikese kõhklusega panen sellele osale hindeks "5", sest kaks seeria esimest novelli kokku annavad minu hinnangul natuke enamat kui lihtsalt "4" - selline tugev väga hea.
Transpordialus, mille minategelane hiljem ristib ART'iks (jäägu igaühe avastada, mis selle lühendi taga peitub), vaevleb igavuse käes - jah, tal on pardal juhtmoodul, mille AI on nõnda võimas, et suudab igavust tunda ja on niivõrd-kuivõrd vaba oma valikutes, et saab "Edeni" pardale võtta ja viia sinna kuhu see soovib.
Julgestusrobot Eden siis suundub uurima, mis jama seal RaviHyrali nimelises maailmas aset leidis, mis põhjustas selle intsidendi, mille käigus ta tappis palju oma toonastest klientidest ja lõppeks oma kontrollmooduli lahti häkkis, nii et sel enam tema üle kontrolli polnud.
Selle lühi(kese)romaani esimene pool kulub mõtisklustele ja eneseanalüüsile. Eksistentsiaalne heietus. Sellisena mõjub alustuseks erinevalt esimsest osast, mis oli võrdlemisi ühtlselt tegevusekeskne. Ausaltöeldes ei saa maailma ja eluolu kohta jätkuvalt suur rohkemat teada kui üksikuid vihjekillukesi - pigem ikka jätkuvalt läbi minategelase tajude ja kogemuste väikese lukuaugu peab seda piiluma. Ilmselt püüab Wells siin oma peategelasele kolmemõõtmelisust luua ja noh, minu meelest see tal ka päris lõpuks võrdlemisi hästi õnnestub.
Teine pool on juba rohkem aktsiooni kah. Julgestusrobot sebib end turvakonsultandina ühe nohikupundi heaks tööle, pääseb sedasi transiidijaamast kaevandusplaneedile, kus kohalik kurjamite-korporatsioon soovib kangesti nii teda kui tema uusi kliente teise ilma saata ja hiljem talle endale käppa peale saada.
Kui üldse mingeid reservatsioone jääb, siis kahju on sellest, et see va uurimis-transpordilaev ART ei leia minu meelest maksimaalset kasutust. Sellest laevast võinuks ühe väga laheda tegelase välja arendada. Raisku läinud võimalus...? Noh, päris enesekindlalt seda ei väida, sest mine tea, mis järgmises osas juhtuma hakkab.
Väikese kõhklusega panen sellele osale hindeks "5", sest kaks seeria esimest novelli kokku annavad minu hinnangul natuke enamat kui lihtsalt "4" - selline tugev väga hea.