Kasutajainfo

Martha Wells

1.09.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Liu Cixin ·

Santi

(romaan aastast 2007)

ajakirjapublikatsioon: «Kehuan shijie» 2006; nr 5 – nr 12
Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (8)

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles

Cixin Liu tundub olevat Hiina Stephen Baxter. Mõlemate teostest tunnevad kindlasti suurt rõõmu füüsikahuvilised. Ideed, mida Cixin selles teoses tutvustab, on ehk keskmistest Baxteri omadest veidi vähem pöörased, s.t. lugejal ei sõida nende peale katus täiesti ära. Samas on märksa enam pühendatud tähelepanu tegelaskujude arendamisele. Tegu ei ole mingisuguse kuiva teadusliku traktaadiga, lugu sisaldab endas nii vaateid Hiina lähiajalukku kui ka korraliku müstikasugemetega krimipõneviku.

Loo erinevad osad leiavad aset kas mõnekümneaastaste vaheaegadega või siis on edasi antud erinevate tegelaste vaatepunktist, üleminekud on suhteliselt järsud ja seetõttu kippus minul lugemise ajal varem toimunu vahepeal meelest minema, nagu oleks lugenud mitut erinevat romaani. Aga see võis ka sellest tulla et lugemine venis elulistel põhjustel keskmisest pikema aja peale. Hindeks on igatahes kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Kui ma oleksin enne raamatu lugemist näinud eelmise arvustaja hinnangut "Hiina Stephen Baxter", ei oleks ma seda raamatut kättegi võtnud. Õnneks aga ma seda arvustust ei näinud ja lugesin raamatu läbi. Kõigile teistele baxterifoobikutele: tegu on väga hea raamatuga ja võrdlus Baxteriga on kohatu.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt lühike ingress:
"The Three-Body Problem" on tunnustatud Hiina autori Liu Cixin vahest kõige tuntum raamat ning juhatab sisse triloogia nimega "Remembrance of Earth's Past". Lugu lahkab tehnoloogiliselt palju arenenuma tsivilisatsiooni invasiooni algust Maale ning pärjati 2015 aastal Hugo auhinnaga.
Põhjusega.
Kõigepealt paar väikest miinust.
Raamat kipub kohati heietama ning kuna läbivaks teemaks on Hiina kultuurirevolutsioon ning Hiina inimese hing, siis jääb see kohati piiritagusele lugejale, kelle hulka kuulume ka meie, kaugeks. Vaatamata sellele, et see on ohtrate joonealuste selgitustega varustatud.
Teise problemaatilise kohana võib välja tuua mõningaste lahenduste ebaloogilisuse, mis võiba olla ei olekski väga suur möödapanek kui sealsamas kõrval on paljud asjad detailideni läbi mõeldud. Selline kontrasti vahetumine kohati pisut häiris.
Enne kui ma paralleele tõmbama asun, oleks vast paslik visata pilk peale autori taustale: ta on piisavalt vana, et mäletada kuidas asjalood teisel pool Suurt Müüri varem olid, samas olles hariduselt infotehnoloogia spetsialist keskmisest suurema silmaringi küsimustes mis puudutavad nii Hiinat kui selle suhteid ülejäänud maailmaga.
Esimese autorina kellega paralleelide tõmbamisest ei pääse on Tad Williams, kelle "Otherworld" sarjaga, eelkõige selle osaga mis puudutab tehistõelisust, on sarnasus tuntav.
Lisaks tunneks selles maailmas ennast ilmselt kodus ka vennad Strugatskid ja Clifford D. Simak ehk autorid, kellel on lauale panna mõni ebatüüpiline tulnukate sõja- / külaskäigu lugu ("Nagu õieke väljal" ja "Väljasõit rohelisse" tulevad kohe meelde).
Lugu hakkab peale punktist, kus üks teadlane avastab viisi kuidas Päikest kasutades võimendada oma kosmosesse lähetatavaid sõnumeid nõnda, et saadetud sõnum jõuab ka Galaktika suurte poiste kõrvu. Paraku selgub, et suurtel poistel on endalgi hulk probleeme (raamatu nimi annab selle koha pealt vihje) ning kui nad kuulevad imearmsast pisikesest planeedist just sobival kaugusele, siis ei kestnud just kaua kui nad oma sõjalaevadel purjed masti tõmbasid.
Lugu on tõeliselt hästi kirjutatud ning maailm avaneb just sobivas tempos. Kuigi hinde taga on imepisike miinus, oleks patt sellele jutule anda vähem kui maksimumpunktid.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. 
"Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"...
Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles

Vene muinasjuttudel ja müütidel põhineva koomilise fantasy-romaanide tsükli esimene osa. Peategelaseks on nooruke militsionäär Nikita Ivašov, kes kolkakülas asuva tare keldrit uurima sattudes paralleelmaailma lõksu jääb. Too paralleelmaailm meenutab õhustikult muistset Venemaad (sarnasusi on nii varakeskaegse Kiievi-Vene, hilisema Moskva suurvürstiriigi kui ka muude ajalooperioodidega), samuti tegutsevad seal kõikvõimalikud muinasjuttudest ja müütidest tuntud kollid. Ivašov saab hea klapi Lukoškino-nimelises pealinnas resideeruva tsaar Gorohhiga, kes otsustab oma riigis miilitsaameti sisse seada ja Ivašovi seda juhtima määrata. Miilitsa uueks elukohaks saab kuulsa nõiamoori Baba Jagaa tare ja tema abiliseks juurdluste lahendamisel kahe meetri pikkune ning karu jõuga, ent lollakavõitu külapoiss Mitka. Esimene tõsine juurdlus end igavesti oodata ei lase - tsaari varakambrist vehitakse sisse kolmsada kuldtšervoonetsit, selle kuriteo tagant koorub aga hoopis ulatuslikum vandenõu...
Romaan on kirja pandud vene muinasjuttudele omases lõbusalt rahvalik-pajatuslikus stiilis (mis on jäljendamist leidnud ka mõnede Eesti ulmeautorite poolt). Eestikeelses tõlkes on see stiil päris hästi edasi antud - niipalju kui originaali lugemata arvata julgen. 
Lõbus ja meelelahutuslik romaan, millest midagi väga sügavamõtteliselt oodata ei tasu, ent mis on sellest hoolimata päris muhe lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaksin täienduseks eelarvustajale natuke ka romaani sisust rääkima. Lähitulevikus umbes paarisaja aasta pärast on Päikesesüsteem inimkonna poolt koloniseeritud. Romaani peategelaseks on asteroidikaevandamisega tegeleva perefirma omanik ja kaevanduslaeva Nexo noor Eesti päritolu kapten Kalle Moskar, kelle elu möödub suuresti oma laevas mööda kosmoseavarusi ühe asteroidi juurest teise juurde rännates. Moskari vanemad on õnnetuses vigastada saanud ja elupäästmiseks krüounne suigutatud, nende terveksravimiseks aga puudub tal raha. Nii peab närvilise, konfliktse ja paranoilise iseloomuga noormees pereäriga jätkama ning kehtestama oma autoriteeti Nexo mitmerahvuselise meeskonna üle. Pahandused end mõistagi oodata ei lase...
Minu meelest hästi väljakukkunud romaan, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks. Oli hoogu ja põnevaid ulmelisi ideid, võõrikuid eluvorme ning tulevikutehnoloogiat. Natuke häiris (SPOILERIHOIATUS!!!) suure sõja kujutamine romaani lõpuosas - selliseid katartilisi viimsepäevalahinguid pinge kruttimisega viimase piirini, õnnelike pääsemiste ja südantsoojendavate taaskohtumistega on erinevate ulmeromaanisarjade viimastes osades ning Hollywoodi filmides lõpmatuseni kohatud ja kõik need tunduvad täpselt ühesugused. "Kosmose pikk vari" on küll piisavalt õhuke romaan, et selle viimsepäevalahingu kirjeldus ei jõua otseselt tüütuks muutuda ja puudub ka järgnev ning veel tüütum kohustuslik osa sellest, kui õnnelikult peategelased pärast viimsepäevalahingut elama hakkasid. Üldiselt koosnebki romaan kahest mõttelisest poolest, millest esimene, valdavalt Nexo pardal toimuv ja aeglast sündmustearengut sisaldav, jättis mulle parema mulje kui lõpuosa kosmiline tulevärk.  Korrektuuri- ja küljendusvigade eest ma romaani hinnet alandama ei hakka, sest need pole otseselt autorite süü. Edaspidi tasuks Lummuril neid küll iga hinna eest vältida - korrektne vormistus vähendab lugejatele amatöörliku mulje jätmise tõenäosust, eriti kui tegu on suhteliselt algaja Eesti autori raamatu esmatrükiga.
Võrreldes suuresti sama autoritepaari poolt kirjutatud "Saladusliku tsaari" ühismaailma lugudega võib "Kosmose pikas varjus" tähendada järgmisi edasiminekuid:
1) "Kosmose pika varju" peategelane on eestlane, ent Eesti-kesksus ei mõju selles romaanis enam nii jaburalt üle võlli keeratuna kui "Tsaari" maailmas. Tuleviku Päikesesüsteemis hulgub ringi erineva päritoluga isikuid, kelle seas on ka eestlasi ning teisi Läänemere-äärsete rahvaste esindajaid - ja see tundubki loomulik.
2) Suurem stiililine ühtsus. "Tsaari" raamatuid lugedes tekib pidevalt küsimus, et kas autorid on kirjeldatut tõesti tõsiselt mõelnud või hoopis mingi pilana. "Kosmose pikas varjus" see kõikumine surmsünguse ja paroodia vahel puudub, romaan on kirja pandud ühetaolises kerges ning hoogsas stiilis. Ilmselt pole see võrdlus küll päris täpne, sest "Kosmose pika varju" näol on ikkagi tegu tervikromaani, mitte samas maailmas toimuvate erinevate tekstidega.
3) Tegelaskujud on paremini loodud, eristuvad selgelt üksteisest ega lähe lugedes pidevalt omavahel segi. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...
"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.
Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...
Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...
Teksti loeti eesti keeles

Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...
Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...
Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest. 
Teksti loeti eesti keeles

Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...
"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta. 
Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.
Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles