Kasutajainfo

Martha Wells

1.09.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

Old Man`s War

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Vanamehe sõda»
Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 35)

Sarjad:
  • Stalker 2014
Hinne
Hindajaid
18
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.739
Arvustused (23)

Ma ei hinda tavaliselt esimest korda loetud raamatut "5"-ga, kuid erandeid esineb ja see on üks neist. Nii esimestest lehtedest, kui tegelikult lõpuni meenutab raamat üht suurt hommage`i R.A. Heinleini "Starship Troopers"-ile (seda on autor loomulikult ka märkinud tänuavaldustes) ja saab vaid imestada, kui sarnaseid ja samas põhjalikult erinevaid teoseid on võimalik kirjutada põhimõtteliselt samal teemal! Niisiis saab peategelane 75 aastat vanaks ja astub sõjaväkke, asub teenima CDF-is, ehk `Colonial Defence Force`-is (Kolooniate kaitsejõududes). Ega ta sellest suurt midagi ei tea. Ainult, et nad kuidagi noorendavad ta (sest mis kasu on 75-stest ättidest?). Maal ei teata üldse palju elust kolooniates ja ülesminek on üheotsapilet, CU (Colonial Union) ei luba kedagi tagasi Maale. Minnakse sellepärast, et kaotada pole ju eriti palju. Maal on ikka veel erinevaid riike ja kui keegi otsustab, et ta ei luba oma kodanikke teenistusse, siis paneb CDF oma koli seal kokku ja ainus tulemus on see, et selle riigi 75-sed hakkavad tegema välisreise, millelt nad kunagi tagasi ei pöördu... Kestnud on see nii juba paarsada aastat ja kolooniatel peab olema tohutu tehniline ülekaal, sest nende üks ja vist pea ainus nähtav asi, Nairobist alguse saav kosmoselift kasutab tehnoloogiaid, mille olemusestki Maal aru ei saada.
Juba esimestest lehekülgedest hakkab silma, et tegemist on 21. sajandi raamatuga, täpsemalt ühe suunaga nendest, mis mulle isiklikult meeldib ja mis tegelikult sümpaatselt eristab seda RAH-i surmtõsisest raamatust -- toon on mõnus ja mitte eriti pingutatud, eriti midagi pühaks pidamata killutsetakse kõikvõimalikel teemadel, samas kui naljategemine ei ole eesmärk omaette, seda ei ole autor püüdnud teha kogu aeg ja igal pool. Kasvõi stseen üsna algusest värbamisteenistuses, kus kontoritibi peale mehe tegelikult päris head sarkasmi lõpuks tüdinult teatab, et tal on huumorisoon lapsepõlves kirurgiliselt eemaldatud... Või siis stseen õpperühma algusest, kus kõike ja kõiki vihkav suhteliselt arhetüüpne koolitaja jõugu ette võtab [edasine on minu vaba tõlge]:
"Kes on homoseksuaalsed?" küsis Ruiz.
Neli värvatut astus ette. "Mõned ajaloo väljapaistvamad sõdalased on olnud homoseksuaalsed," lausus Ruiz "Alexander Suur. Richard Lõvisüda. Spartalastel olid eripataljonid pedearmukestest, sest nad uskusid, et tüübid võitlevad paremini, et kaitsta oma armastatut, kui et lihtsalt kaasvõitlejat. Mõned parimatest võitlejatest, keda kunagi tundnud olen, on olnud veidramad kui kolmedollariline, aga muidu neetult head sõdurid. Mis aga mind tõsiselt kusetab [pisses me off] teie kõigi juures: te valite läheduseks vale momendi. Kolmel eri korral olen võidelnud kõrvuti pedega ja kui asjad on läinud hapuks, on iga fucking kord valinud nad just selle hetke teatada, et nad on alati mind armastanud. Jumalaita, see ei lähe. Mingi tulnukas tahab mu fucking ajusid välja imeda ja mu rühmakaaslane tahab rääkida suhtest! Tehke oma rühmakaaslastele fucking teene -- kui te erutute, tegelege sellega vabal ajal, mitte siis, kui mingi elukas üritab teie neetud südant välja rebida. Ja nüüd jookske!"

Samas on see õpperühma lugu kuidagi üsna sümboolne õige mitmes suhtes. Nimelt alguses tüübid rivis seistes irvitavad mõttes selle kärkiva ja solvanguid pilduva juhendaja ees, et nähtud selliseid sadu aastaid kõigis filmides. Siis läheb juhendaja nagu näiliselt stsenaariumist kõrvale, teatades, et ta teab, mida nad mõtlevad ja et ta vihkab neid päriselt ja mängib neile ette mõned lõigud oma kaaslaste surmast -- et nad ei tea, kui tõsine on asi. Ühest küljest on autor suutnud pisut midagi uut sellesse nii tuntud narratiivi tuua, teisalt aga on need vaid detailid, midagi sisuliselt erinevat ei ole. Kirja on see siiski üsna hästi pandud ja eriti aega sellele raisatud ei ole. Igav seda lugedes ei hakka ja lugu ei saa ju rääkida ilma taoliste oluliste arengustaadiumiteta... Rohkem sisul peatuda ei tahaks, kogu raamat on selline mõnes mõttes traagiline, natuke naljakas ja natuke pöörane. Mingil hetkel on nood vanurid ju saanud uued kehad, samas aga teavad nad, et enne järgmise, tavalise inimliku keha saamist ja kusagil koloonias uue elu alustamist 10 aasta pärast on 3/4 neist surnud -- CDF-i sõdureid kulub palju tolles kohutavalt vaenulikus galaktikas... Ühest küljest on intelligentne tolm, mis koloniste lämmatab, ju midagi uut, samas tundusid isegi RAH-i orbiidilt allavisatavad jalaväelased läbimõeldumad, kui JS-i omad. Ühest küljest on arvutiajastu kohale jõudnud (kõigil on kolbas tehisintellekt, mille poole peategelane loomulikult pöördub "Hei, Asshole"; ta sõprade variandid on Dipshit, Bitch, Dickward, Fuckhead ja Satan), teisalt juba täna olemasolevaid intelligentseid relvi nagu ei olekski. Kõige suurema miinusena tooksingi välja kohatise usutamatuse, pisut üle nurkade laskmise, mis aga muidugi tuleb välja kardetavasti ainult sellele, kes liiga palju lugenud on ja detailides urgitseda viitsib... Igatahes keerab lugu mitu vinti peale ja mina tahaks kyll teada, mis sellest seltskonnast edasi sai.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult tahtsin ma sellest romaanist kirjutada nädalajagu päevi tagasi, kuid siis oli BAAS taas seal, kuhu ahv pähkleid pistab ning mul jäi kirjutamata. Vahepeal sai aga Ats käe selle romaaniga valgeks... noh, pole hullu... pääsen seega sisuseletamise kohustusest...

I did two things on my seventy-fifth birthday. I visited my wife`s grave. Then I joined the army.

Nii see romaan algab ja neil John Perry öeldud kolmel lausel on kalduvus kultuslikuks saada. Ning ega edasi halvem pole... ikka selline pisut eemalviibiv, nukker-küüniline ja samas hästi elujaatav suhtumine. Kuigi tegelasteks on enamjaolt 75-aastased vanurid on romaanis särtsu ja kärtsu rohkem kui paljudes poole nooremate tegelastega lugudes.

Üldiselt rõhutavad kõik arvustused, et raamat asuks otsekui romaanide «Starship Tropers» ja «Forever War» ristumiskohas... et pisut neist mõlemast. Heinleini on siiski rohkem, aga Scalzi huumor päästab siin palju. Haldemaniga ma sedavõrd seoseid ei leidnud... kõikse rohkem oli neid vast tõsiasjas, et sõttaminek lõpetas kõik sõjaväele eelnenud suhted.

Tegelikult on «Old Man`s War» kokku üks suur stamp, selle eitus ja ka mõnitus. Loed romaani ja mõtled, et kuidas saab autor lasta asjal nii banaalseks minna... oled oma mõttega just sinnamaani jõudnud ning järgmises lõigus keerab autor oma looga kenasti kuhugi vasakule minema.

Romaani suureks plussiks on suisa kombatavaks kirjutatud maailm ja tegelased. Miinuseks vast mõningane mittehaakuvus... st. detailid on kõik paigas, aga suurem pilt on kuidagi ligadi-logadi. Mitte häirivalt, aga kui pisut mõtlema hakata, siis üht-teist leiab. Samas võib see mittehaakuvus olla ka tingitud sellest, et romaani kangelastest vanurid ei tea ka ise eriti palju ning ka nemad koguvad omi teadmisi uuest elust kildhaaval kokku.

Romaanis «The Ghost Brigades» John Perry ei tegutse... küll aga jutus «Questions for a Soldier». Jane Saganiga kohtub lugeja taas jutustuses «The Sagan Diary» ja romaanis «The Ghost Brigades». Romaanis «The Last Colony» on aga taas platsis nii John Perry kui ka Jane Sagan.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaks tänudega laenajale, Ulmeguru Jüri Kallasele. Tegemist on tõesti suurepärase raamatuga, mida vähemalt mina lugesin praktiliselt ühe hingetõmbega. Viimasel ajal pole just sageli juhtunud, et ööuned raamatu pärast kannatada saavad.

Nagu eelnevalt korüfeed on maininud, toob see raamat momentaalselt silma ette 2 eellast: Haldemani "Forever War" ja Heinleini "Starship Troopers". Heinleini kusjuures ma polegi lugenud, küll aga näinud raamatu põhjal valminud ülisuurepärast filmi. Scalzi on minu meelest neist mõlemast üle. Heinleinist tema aegumise tõttu ja Haldemanist seepärast, et Haldeman vingub eelkõige sõja mõttetuse üle. Sõja mõttetust näitab ka Scalzi, aga kuidagi moodsamalt, ilma halina ja õõnsa paatoseta. Scalzi raamatu teravik on hoopis mujal.

Jah, tegu on stambiga, aga väga mõnusa sellisega. Pealegi on labase jäljendamise ja sügava kummarduse saatel tehtud homage vahel õhkõrn vahe. Järelsõnas leiab kinnitust niigi selge asi: Heinleini Tähesõdalased on olnud eeskujuks, mitte jäljendamise objektiks.

Raamat on kohati tapvalt põnev, kohati naljakas, kusjuures huumor on see nn. kasarmu oma. Ega elukutselised sõdurid (ja veel eriti Ghost Brigades`i omad, aga neist lugege juba ise) ei targutagi tapmise ja mahalöömise tänamatu ja väsitava töö vahepeal pseudoeksistentsialistlikku mulinat jumala olemasolust või elamise talumatust vaevast.

Universum kihab elust ja eluks kõlbulikud planeedid on turul kuum kaup; igale pretendeerib mitu tahtjat ja konkurents on armutu ja tihe. Raamatu üks parimaid lõike kirjeldab peategelase John Perry masendust tapmise ja massimõrvade üle, mida ta on sunnitud korda saatma intelligentse, humanoidse rassi kallal, kes on...umbes tollipikkused! Massimõrv seisneb pealeastumises ja 5-6 meetriste pilvelõhkujate laialipeksmises. Aga on ka tõsisemaid vastaseid.

Moodne, vägivaldne, jõhkra huumoriga maitsestatud military sf oma parimal kujul. Soe lugemissoovitus kõigile!

Teksti loeti inglise keeles

“Old Man’s War” (kuidas seda tõlkida? “Vana mehe sõda”? “Vanameeste sõda”? “Rauga võitlustee”? “Geront lahingus”? "Püssiga pensionär"?) on üks selliseid raamatuid, mis loevad ennast ise; lugeja ülesandeks jääb kõvasti kinni hoida ning kiiret, elamuste- ja pööranguteküllast, neerupealsetele tegevust pakkuvat sõitu nautida.

Tõenäoliselt hakkab mõni järgmise väite peale nüüd nuga ihuma, aga antud teos on parem kui need Heinleinid, mida seni lugenud olen. Mitte, et Heinlein oleks halb, aga Scalzi (kes ei püüagi Heinleini matkimist kuidagi varjata) on temast parem — laenanud Heinleinilt tempo, põnevuse, kaevikuhuumori ja draama (ehk kõik, mis Heinleini tõesti heaks teeb), hülgab ta pingutatud moraliseerimise (mis Heinleini juures kõige rohkem häirib) ning keskendub Suure Pildi lahtimuukimise asemel hagu andmisele. Kui madina käigus mõne kivi ümberpööramisel eksistentsiaalseid ootamatuseid ilmneb, kohanevad tegelased nendega käigu pealt.

Scalzi lahingustseenid on värskendavad — täpselt õige tempo ja pikkusega, nii et põnevus säilib ka lugejal, kes ainuüksi lahingutehnika, -strateegia ja -taktika kiretustest kirjeldustest vaimustuda ei oska. Inimsuhetele annab täiesti uudse värvingu asjaolu, et enamik tegelasi on noorendatud raugad. Lihtsakoeline sü˛ee peitub osavalt kuldse kirjutamisstiili taha — selles osas paistab autor olevat õppust võtnud Suurelt Jutupaunikult Stephen Kingilt. Kõik kokku võimaldab verivärsket pilguheitu klassikalisele kosmosemadina-teemale ning tõtt-öelda tekitab see lausa heldimust. Väärt kraam!
Teksti loeti inglise keeles

Tugevasti Heinleinist inspireeritud teos, milles mõned elemendid on nii tänapäevased, et jääd mõtlema, kas need nimme pole kardinaalselt vastupidiselt Heinleini tunnetusele kirjutatud, et läbi kõverpeegli näidata, millisena oleks vanameistri tekst võinud/pidanud poliitiliselt korrektsel 21. sajandil välja nägema. Näiteks on üks episoodiline tegelane, kes rasside vahel vahet teeb, muudetud äärmiselt ebameeldivaks ja satub oma tähelepanekute pärast kiiresti peategalse põlu alla; samuti on siin rõhutatult esitatud soosiv suhtumine pederastiasse. Selle taustal on lausa kummaline, et ükski tegelane pole emane neeger. Ehk on seegi autori iroonia, et enamus tegelasi on geneetiliste manipulatsioonidega muudetud rohenahalisteks. Nii või teisiti – see on Heinleini stiilis militaarne sf, üsna andekate naljadega, hoogne seikluslugu ja üsna tabavalt ja soravalt kirjutatud. Mõned madinastseenid küll kipuvad venima aga mitte väga hullusti ja tegelikult võib need ka vahele jätta, sest on üsna selge, kuidas need enam-vähem lahenevad. Üldse võib selles romaanis enamusi sü˛eelahendusi üsna lõdvalt ette arvata... Ja see ongi loo suurim pluss, et kuigi sü˛ee on täiesti tradistiooniline (või standartne), suudab autor pidevalt tekitada põnevad pöörakuid ja ootamatuid nüansse tavapärasesse militaarloosse. Peategelane liitub armeega, saab karmi seersandi käe all tigeda väljaõppe, mille käigus ta ilmutab vaprust, nutikust ja juhiandeid. Muidugi on tema performance esimestes lahingutes muljetavaldav, ta saab kõrgendust, järgneb haavatasaamine, kamraadide surm ja siis kättemaks ning veelgi kangemad kangelasteod. Sellise tavapärase sü˛ee muudab põnevaks esiteks autori üsna nutikalt nuputatud kosmose koloniseerimise taust ja pensionäride muutmine supersõduriteks. Loo viimases kolmandikus loovad põnevust ja ootamatusi John Perry kohtumine oma surnud naisest kloonitud eriüksuslase Jane’iga. Selline lahendus annab Scalzile võimaluse oma loo inimlik plaan kenasti välja mängida, ilma et ta kavatsekski muutuda ülemäära seebiseks või sentimentaalseks, ta suudab romaani stiilipuhtana väljapidada, nii et on parajalt military sf ja kirjanduslik suhtelugu üheaegselt. Üldiselt mulle siiski olid kaks esimest kolmandikku huvitavamad, sest lõpus tulid kosmoselahingud. Kuid nagu öeldud, suutis autor pikemad kirjeldused üldiselt vaos hoida. Mõned asjad jäid mulle küll natuke arusaamatuks. Mitte et ma autoriga vaielda tahaksin, aga ma ei saanud päris aru, et miks peaks skip drive’iga reisides tingimata teise universumisse sattuma, ning teiseks, et miks pidi sõdurite kloonimiseks kasutama erinevate surnud inimeste DNA-d. Kuid mitte nende asjade pärst pole hinne „neli”... hinne on tegelikult neli mitme plussiga ja peaaegu „viis”. Tundub, et ma kavatsen isegi järje hankida. Kõige parem nali oli see, et väga paljud sõdurid olid oma BrainPali Asshole’i nimeks andnud. Ja vist oli ka siin pisuke iroonia, et seda ajus istuvat arvutit tutvustati samuti, nagu tänapäeval iga uut software’i – supervõimsad uued lahendused ja uued TM-id. Et nagu oleks autor kirjutamise ajal uue Nero versiooni hankinud ja selle reklaamilt šnitti võtnud. Kokkuvõttes siis igati mõnus lugu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat (ja järjed) on väga hea(d). Selles suhtes olen ma eelkõnelejatega 100% nõus. Kyll aga ei paendu minu keel ytlema et tegemist oleks 21. saj. versiooniga Heinleini “Trooperitest”. Heinleini “Trooperid” olid eelkõige mõtteline eksperiment yhiskonnaga. See komponent on Scalzil minuarust suuresti puudu. Scalzi lihtsalt kirjutab kuradi hästi, aga sorry – Heinleini kaliibris visionäär ei ole tema mitte. Ma pean tõenäoliseks et ma loen seda romaani rohkem kordi yle kui Heinleini “Troopereid”, samas annavad Trooperid rohkem alust romaani yle aastaid hiljem mõtteid mõlgutada. Raamatu hinnet see loomulikult viielt maha ei võta. Väga mõnusalt loetav – nii et yhinen soovitajatega.
Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema "Tähesõdalastega" üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus -- raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui "Starship Troopers" oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul "Ei midagi erilist":

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis "Old Man`s War" räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast -- inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma "sarved" maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada -- saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu "tähesõdalaste" ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad (tm) ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama -- ning võrdlemisi vääralt -- nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa ... ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eelkirjutajad juba piisavalt jutustanud. Seoseid teiste tuntud autoritega ka maininud. Individuaalse ääremärkusena leidsin olevat huvitava selle valdavalt kompromissitult vaenujalal oleva universumi kirjelduse. Millest ei puudu ka sellised tegelased, kelle jaoks teistega sõdimine on segu spordist ja religioossest rituaalist.Tõsisemad filosoofilised probleemid (kui neid siit teosest lihtsalt lugemismõnu kõrvalt otsida) on kusagil teise, võibolla isegi kolmanda kihi taga.Algusest peale tempokas lugu. Lõpp tuleb parasjagu hästi kätte, jättes sellise mõnusa tunde, et küll oleks hea meelega veel 100 lk lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani ametlikuks ilmumisaastaks antakse 2005, on tegelikult just täna juubel. 10 aastat tagasi, 30. detsembril 2002, müüs John Scalzi oma romaani "Old Man`s War" kirjastusele Tor.

Nagu eelmised arvustajad on korduvalt rõhutanud, ei ole romaan oma põhisüžee poolest teab mis originaalne. Aga lisaks sellele et tegu on "actionile orienteeritud, ent ometi mitte rumala ulmega" (tsitaat Tori kirjastuse toimetajalt Patrick Nielsen Haydenilt), oli romaan innovaatiline ka oma avaldamise viisi poolest. Lähemalt võiks iga huviline selle kohta lugeda autori blogist.

Ülalpool on romaanile juba nii palju kiidusõnu osaks langenud, et ega eriti midagi enam lisada pole võimalik. Tooks välja ainult selle, kui palju erinevaid huvitavaid vaenulike tulnukate rasse on Scalzi osanud välja mõelda.

Küll on tore, et praegusel e-raamatu ajastul saab romaanisarja järgmise osa viivitamatult pärast eelmise osa otsalõppemist kätte. Kasvõi aasta eelviimase päeva õhtul.

Teksti loeti inglise keeles

John Perry oleks tahtnud valida mugava elu koos oma naisega, kuid pidi valima sõja, sest naine suri enne õiget aega. Vanuril on vähe valikuid.Autori ameerika taust tuleb hästi esile loo poliitkorrektsuses, millele juhtis tähelepanu juba Hargla, suguelu kõrvalekallete kujutamine heakskiitvana ja neutraalne nahavärv, näiteks, mis häirivad.Tõlkija näib imestavat, miks Ps 90:10 on eestikeelses versioonis "seitsekümmend aastat" ja mitte näiteks "kolm kahtkümmet ja kümme" ("Vanamehe Sõda", lk9). Aga ka kõik ingliskeelsed versioonid ei tõlgi "threescore and ten". NRSV:"seventy years".Raamatu huvitavaim osa on võõrtsivilisatsioonide kujutamine. Nii rraeysid, whaidisis kui konsusid näidatakse käituvat tseremoonia või usupõhiselt ja iga kord annab autor sealjuures mõista et nimetatud asjaolu suurendab võõrtsivilisatsiooni ohtlikkust inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ülal on nii põhjalikult kirjutatud, siis vaid mõned hajamõtted.

Muidugi on see hea raamat. Oleks täiesti asjatu hakata norima pisiasjade kallal nagu valuvaigistite puudumine, granaadi lõhkejõu võrdustamine viie püssipadruniga vms. Kahjuks sipleb aga kogu asjandus hoopis suuremas loogikaaugus: kõike, mida üle kantakse, saab ka salvestada ning oleks loogiline, kui iga sõduri teadvusest enne lahingut varukoopia tehtaks. Hukkumine lahingus - ja sellega koos väärtusliku väljaõppe ning veel väärtuslikumate kogemuste kaotsiminek - on kirjeldatud tehnoloogia juures täiesti ebavajalik.

Kuna samal kümnendil kirjutati ka eesti militaarulme suurteos, ei pääse võrdlusest kuidagi mööda. Ja on selge, et "Gort Ashryn" on palju-palju parem. Muuhulgas kindlasti ka seetõttu, et kolonelleitnant Kunnas teab - ja peabki teadma - palju paremini, millest ta kirjutab.

Lugupeetud kaasarvustajad Hargla ning Toht võiks tähele panna, et näiteks RAH "Friday" peaaegu et muust ei räägigi, kui nõme ja mõttetu on rassism. Ja mis soost on rohked seksuaalpartnerid, ei tehta ka erilist numbrit...

Teksti loeti eesti keeles
3.2014

Alustan sellest, et ma pole kiire lugeja. Nagu ma pole ka kiire sööja. Oh ei. Ma loen aeglaselt: naudin teksti, loen lõike üle, teen pause, et just loetu üle järgi mõelda või siis selleks, et netist lisainfot otsida. Kuid nagu ülihead toitu maitstes võib kontroll kaduda ja juba järgmisel hetkel leiad sa end seda lihtsalt sisse ahmimas, siis nii juhtub minuga ka mõne raamatu puhul. Kahjuks mitte nii tihti, kui ma tahaksin - vaadake kasvõi minu baasiarvustuste sagedust.

Vaadake, John Scalzi "Vanamehe sõda" on nimelt selline parajalt keskmise paksusega raamat - 200 ja natuke peale lehekülge. Ma ei loe tavaliselt 100 lehekülge päevas. Kuid seekord lugesin. Sest see ulmeromaan kõitis mind esimesest hetkest peale. Ja mitte sellepärast, et oleksin kas kirjanikust või raamatust endast varem midagi kuulnud ja seetõttu teadnud, mida oodata. Muidugi on eestikeelse raamatu tagakaanel kirjas, et mainekad välismaised ulmekirjastused ja -ajakirjad on oma lugejaküsitluste põhjal selle juba sajandi parimaks ulmeromaaniks tituleerinud. Kuid selliste väljaütlemiste peale jään ma alati pigem skeptiliseks, eriti kui selliseid avaldusi tehakse sellal, kui sajand pole omadega veel veerandigi peal.

Niisiis, nagu öeldud, isegi täiesti täiesti tühja koha pealt haaras see lugu mind esimesest lõigust alates kaasa. Just küsimus, "mis edasi saab?", ei lasknud mul raamatut käest käest panna. Kuid mitte ainult see, vaid pigem viis, kuidas autor lugu jutustab. See imeline lobedus dialoogide, imepisikeste tagasivaadete ja muude taoliste võtetega mind oma loodud maailma sisse imeda lummas. Sest žanrilt on see lugu ju ikkagi teaduslik fantastika ning päris palju on igasuguste seadmete ja nähtuste kirjeldusi - alustagem või päris-päris alguses kirjeldatud "oavarrest", imelisest taevaliftist. Kuid autor suudab väga osavalt selle ja teistegi seadmete tööpõhimõtted lahti rääkida, võttega, mis mõne teise esituses tunduks banaalsena. Nimelt astub tavaliselt peategelase kõrvale mõni sobiva elukutse esindaja, füüsik või arst, kes siis kõik kenasti lihtinimesele arusaadavas keeles ära seletab. Või noh, kas nüüd kõik, aga vajalikul määral kindlasti. Kuid John Scalzi teeb seda tööd mingil imelisel moel niivõrd hästi, et midagi ei häiri.

Kuid nagu raamatu pealkirjastki võib aru saada, on "Vanamehe sõda" teisest küljest ka militaarulmeks liigituv. Ja seda militaarset värki on seal ikka pagana palju, sest kogu romaan räägibki ju ühe mehe ajateenistusest Kolooniate Kaitseväes. Nagu tavaliselt oma arvustustes, ei peatu ma ka seekord pikemalt romaani sisul ning veel vähem plaanin ümberjutustust teha. Panen parem nii hästi-halvasti kui oskan, kirja oma emotsioonid.

Kirjanik on ise oma romaani jaganud kolme ossa, mille tinglikud pealkirjad võiksid minu arust olla: "ümbersünd", "väljaõpe ja karastumine" ning "kaotatu taasleidmine". Minu tunded vastavaid osasid lugedes olid umbes sellised: ülevoolav vaimustus, kerge tüdimus ja täielik katarsis. Või siis mitte... sõnadest jääb ikkagi puudu. Sest "tüdimus" tundub natuke vale ja võib-olla ei tea ma ikkagi täpselt mida tähendab katarsis... Katsun siis ikkagi natuke pikemalt lahti seletada.

Selle täieliku vaimustusega on kõige lihtsam - piisab vast sellest, kui veelkord end juba ka korrates öelda, et esimese osa lugesin ühe jutiga läbi ning ei pannud raamatut enne käest, kui kell näitas sügavat öötundi. Osa, mis algas Jüri Kallase poolt ülalpool tsiteeritud lausega, ning lõppes sellega, kuidas tavaline inimene Maalt sõna otseses mõttes ümber sünnib, oli suurepärane sissejuhatus. Isegi mina, patsifist, oleksin tahtnud romaani peategelase nahas olla, et seda kõike kogeda. Rääkimata sellest, et usun ju minagi nagu tema, et selleks ajaks kui ma seitsmekümneviieseks saan, on leiutatud tehnoloogia, kuidas vananemist pidurdada ja surmaga peitust mängida. Nii täielikku samastumist minategelasega tundsin viimati vist "Accelerandot" lugedes.

Teine osa keskendub suures piires noorsõdurite (irooniline nimetus, arvestades, et raamatu pealkiri on "Vanamehe sõda" ja enamus tegelasi pensioniealised) väljaõppele ja esimestele lahingutele. Nagu ma juba kirjutasin, ei tea ma, kas "tüdimus" on just õige sõna neid emotsioone kirjeldama, mis mind siis valdasid, kuid imepisike annus oli siiski sedagi. Kuigi noorte väljaõppe eest vastutav keskne kuju, karjuv veebel Ruiz üritas esimestest lausetest peale kutsealustele (ja autor tema suu läbi lugejatele) väita, et ta pole selline veeblietalon nagu filmides sageli kujutatakse, oli ta seda ometi. Lõpuni välja. Ma ei tea, kas see oli teadlik võte või mitte, kuid igatahes oli see natuke tüütu. Samuti hakkas mind ühel hetkel vaevama see, et ükski värvatutest ei avaldanud vähimatki kahtlust ühegi otsuse suhtes ning kõik käitusid nagu ideaalsed universaalsed sõdurid, kelleks neid loodi. Ausalt öeldes olin isegi veidi pettunud, kui sissejuhatavale selgitusele - tsiteerin mälu järgi: "oma mitmeotstarbelisest automaatrelvast saate tulistada vaid teie ise ja ei keegi teine" - ei järgnenudki stseeni, kus mõni kutsealune oleks end maha lasnud. See püss jäi seinale ja pauk tegemata. Kuid vastuhakke siiski ette tuli, neist meeldejäävaim "rahusaadikust" endise senaatori tegelaskuju esituses. Nii et võib-olla tõesti imepisike tüdimus, kuid lahingukirjeldused ja sellega kaasaskäiv ülegalaktikalise konflikti tausta lahtijutustamine olid siiski suurepärased.

Kolmandas osas tegelikult lahingutegevus jätkus ning romaani peategelasest sai sõna otseses mõttes peakangelane, kuid mitte see ei olnud minu jaoks oluline. Minu jaoks oli rõhk hoopis romaani algusest peale susisema pandud armastusloo plahvatuslikul arengul. Jah, ärge nüüd üllatusest perseli kukkuge, kui ma end nii romaani mahlakat sõduriargood matkides väljendada tohin. Sest see, et eksisteerib selline igikestev armastus, oligi võib-olla üldse minu jaoks selle romaani peamine sõnum. Väga palju lihtsustades ja kogu militaarset ja ulmelist pudipadi kõrvale visates võib kindlasti öelda, et "Vanamehe sõda" on tegelikult lugu sellest, kuidas Mees armastab oma Naist. Ja see on tõesti suur ja imeline tunne, mida mõistavad vaid need, kes on seda ise kogenud. Igatahes läks mul just viimast osa lugedes korduvalt silm märjaks ja süda härdaks, sest see mida ma lugedes tundsin oli lihtsalt nii suur ja ilus. Ju siis see on see üldinimlik väärtus, mille mina sellest romaanist enda jaoks leidsin. John Scalzi tõesti oskab.

Nii, nüüd on ilkumise koht.

Tulen siis kaasa ja vaatan ülalpool kirja pandud kiidulaulule kriitilise pilguga otsa ning küsin endalt, nagu ma küsisin tegelikult ka lugemise ajal, et kas tõesti on tegemist täiesti veatu romaaniga, sajandi suurteosega? Muidugi mitte! Autor on ju konstrueerinud tegelikult sellise universumi, mille olemasolusse ma tavaliselt ei usu. Ma ei usu, et kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid võiksid olla religioossed või inimsööjad (ja te teate, et ma ei mõtle siinkohal kannibalismi). Kuid kasutades autori enda mõttekujundit ideaalsest universumist olen nõus, et just nimelt tema enda loodud maailmas kõlas kõik väga kenasti kokku ning detailid sobitusid üksteisega ideaalselt. Ulmelugejana püüan mitte olla uskumatu Toomas, sest maailm on ju autori, mitte minu oma ning lõppude lõpuks on ainus küsimus, mis ulmes loeb "mis siis kui...?"

No nii. Tahtsin kritiseerida, aga läks jälle takkakiitmiseks kätte. No mis sa teed, kuid nii ta on. Olgu, üks märkus veel. Tegelaskujud olid natuke lahjad. Pean silmas just eekõige näiteks nii võõrrasside kui ka tegelikult inimeste välimuse kirjeldamist. Sellega polnud autor eriti vaeva näinud ning joonistas välja vaid piirjooned, jättes enamuse lugeja fantaasia hooleks. Samas minu fantaasia töötas lugedes küll nagu koorelahutaja nii et tegelikult see aspekt mind ei häirinud.

Eesti tiimile, kirjastajale ja tõlkijale, ütlen kõigepealt ühe suure aitäh, et selline töö ette võeti. Ma olen väga tänulik, et ma seda fantastilist lugu oma emakeeles lugeda sain. Usun, et tehtud töö ei jää ka teiste Eesti ulmefännide tunnustuseta ja ma arvan, et te teate, mida ma silmas pean. Aga et te loorberitele puhkama ei jääks, siis näpuotsaga paar märkust ka. Ei midagi hullu, pigem soovitused, kuidas veel paremini saaks.

Kuigi ma pole lugu originaalis lugenud, siis tõlge oli minu meelest suurepärane, sest kust muidu see lobe loetavus tulema peaks? Ainult ühes kohas kraapis ropendamine pisut kõrva - no ma väga ei usu, et isegi veebel kasutaks väljendit "nikutud aastad" vms. Ma arvan, et fucking oleks siinkohal vabalt võinud "kuradimaks" tõlkida.

Kujundusest ka. Mina seda kaanepilti kasutanud poleks, sest see X-Wingidega hägune pilt ei ütle tegelikult romaani sisu kohta midagi, kuna jutt käib ju peamiselt jalaväest. Vaatasin netist, millist kunsti selle otsingusõna peale leiab ning ise oleksin valinud mõne suurte tissidega rohelise tšiki. :) Puhtalt müüginumbrite suurendamiseks. Ja tagakaanele kah mingi lõigu sealt kohast, kus nad küülikutena keppisid. :P

Kuid see on vaid minu arvamus. Igatahes veelkord suur tänu ja kummardus ning loodetavasti saan õige pea ka järgesid eesti keeles lugeda. See raamat saab minu raamaturiiulil aukoha "Hyperioni", "Accelerando" ja paljude teiste tippteoste kõrval, seega hindeks muidugi viis ilma igasuguse kahtluseta.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis väga, kõik olulisem on eespool mõistagi juba ära toodud. Seega jääb lisada veel ainult isiklik mulje ja paar kõrvalmärkust.

Meeldis eriti see, et teos oli mitmetasandiline ja neil kõigil nauditav: ulmeklišeede (puhutine) paroodia; traditsiooniliste komponentidega hoogne kosmoseseiklus; sõja, religiooni, tundmatuga kohtumise jmt seonduvate probleemide huvitav käsitlus. Ja mõistagi ka igimuhe huumor (enim pani muigama see BrainPali tutvustus, mis tõesti kaasaegses reklaamimaailmas väga tuttavlik ette tuleb). Igal juhul hästi kirjutatud (ja ka tõlgitud, suur tänu selle eest!), nii et raamatut käest panna ei soovinud, enne kui see läbi loetud sai.

Iga tulevikust pajatav teos on aga paratamatult mõistetud kirjutamise ajast ja ka kirjutaja isikust tulenevatesse anakronismidesse ja ebausutavustesse ning sel puhul tuleb kindlasti nõustuda, et Kunnase tulevikuvisioon "Gort Ashrynis" tundus "usutavam, tõenäolisem" kui Scalzil, kelle teos oli ka oluliselt kerglasem (ent seetõttu ka kergem lugeda). Aga üldkokkuvõttes pole põhjust panna madalamat hinnet kui "5".

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda, kui olin parasjagu ühe kaitseväelase peale peast ja rinnust vigane. Seetõttu tahtsin lugemise ajal korduvalt aknast välja oksendada, suitsu teha, end purju juua ning omaenda kõri läbi närida.
See koht, kus tegelased vastastikkustes vaimustuse- ja sõbralikkusepuhangutes kehaavastamiskeppi tegid, tundus nagu luumurd.

Sest noh. Me kõik tahame, et raamat meiega räägiks, aga kui ta räägib vale inimese häälega ja selle asemel, et mõtteid mu sandiksjäämiselt kõrvale juhtida, kilab näkku, kuidas ma ei suutnud, ei osanud, ei mänginud välja ligikaudugi sama hästi kui need tegelased - siis on see ikka väga ebameeldiv.

Jumala eest, ma jätan pooleli, mõtlesin süngelt, ja seisiski ta mul mitu päeva aknalaual selle naeruväärse väljaõppeperioodi keskel, mis oligi täpselt nagu filmides.

Aga kuidagimoodi, kuna ta juba oli seal aknalaual ja ma magan aknalaua kõrval, võtsin teose jälle kätte, no et loen kasvõi mõned leheküljed ja kui enam ei suuda, pole ka katki midagi.

Ja sestsaati, kui tuli see "teeni hästi, tõuse redelil, muuda süsteemi"-koht, haaras Scalzi mind vaikselt ja vääramatult kaasa ja hakkas rääkima mitte mu kaitseväelase kohutava, armsa ja liiga mõistliku häälega, vaid nagu keegi, kes võib-olla saab asjadest aru, võtab mul ümbert kinni, naerab ja ütleb, et ma tegin hästi, olen hästi, lõpuks lähevad asjad hästi ja maailm on olemuslikult hea koht.
Mida kõike ma ise ka tean, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine, näiteks hea raamat, kõlavad nad nagu lohutus.

Kui ma neid ise ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine!"

... ja kuna see raamat suutis minuni läbi tulla hoolimata tõeliselt halvast eelhäälestusest ta temaatika suhtes ja kuninglikult sitast ajastusest, suutes mind hoida hetkel, kui ma lõrisesin kõige peale enda ümber nagu haige metsik koer, peab ta ju väga hea olema?

Mis siis, et "vanade peerude" naisliikmed pärast uute kehade omandamist olid siiski üsna skemaatilised tüübid, omavahel väga vähe eristuvate isiksustega, ja lisaks Perryle ainus vana peer, kel mu jaoks üldse mingi nägu peas rippus, oli Alan (ta kandis Alan Rickmani nägu).
Ikka oli hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Vanamehe sõja" universum on põhimõtteliselt see, mille visandas nappide joontega Isaac Asimov "Igaviku lõpus" ühe võimaliku tulevikustsenaariumina. S.o. selline, kus kõikjal ilmaruumis on sildid "Reserveeritud", "Стой, стрелять буду!" ja "Eratee". Kui "Igaviku lõpus" tõmbus inimrass seepeale resigneerunult koduplaneedile, et hääbuda, siis käesolevas teoses on ta võtnud kätte relva ja sõdib innukalt eluruumi eest. Sõdivad ka kõik teised rassid. Mõned nö. asja eest, mõned meelelahutuseks. Sõdureid langeb kui loogu ning minul läks lõpupoole üldse sassi, mille eest või kelle nimel sõditi. Iseäranis kummastav on muidugi seda verepulma kroonikat lugeda parajasti Ida-Ukrainas toimuva taustal.

Kui romaani ühe sõnaga iseloomustama peaks, siis oleks see "simpel". Siin pole ühtegi tõelist raskust, dilemmat, moraalset probleemi. Faabula lippab õlitatult nagu kommertsfilmi stsenaarium ja peategelasele muudkui potsatavad puu otsast banaanid kätte. Võitluskaaslaste langemisest pole ka suuremat lugu, sest Scalzi ei kirjutagi ühtegi tegelast nii lahti, et tolle saatus kuidagi korda läheks. Põhimõtteliselt on tegu ebaküpse fan fictioni mitte kirjandusega.

Teoses domineerivat ebaküpsust on autor veel kunstlikult võimendanud, sest kui peategelane peab idee järgi olema elatanud inimene noores kehas, siis pigem meenutab ta oma käitumiselt ja maailmavaatelt teismelist, kes on üleöö täiskasvanuks saanud. Ja ma ei pea silmas märjast unenäost inspireeritud seksimaratoni, millega romaani algusosas lugejaid rõõmustatakse, vaid pigem tema Suure Armastuse lugu. Okei, mehel oli õnn leida endale naine, kes oli ta hingesugulane, teine pool ja mis kõik veel. Naine suri, traagika, kaotus. Kõik see on mõistetav, sellest võib kirjutada, sellest on palju kirjutatud. Aga mida teeb n.-ö. elukogenud inimene siis, kui ta koperdab oma surnud naise DNAst kloonitud eksemplarile (banaan!oh kui sobivalt.)? Ta hakkab omale sellest homonkuulusest uusvana naist vormima. Ja homonkuulus on õhinaga nõus, sest tal vaba tahet, mingit muud alternatiivi justnagu polekski. Lõpp. Kõik. Käed vajuvad rüppe. Laske mind bussist maha.

Lõpetuseks saaks veel kobiseda härjasita ja mõnede teiste vägisõnade või -fraaside tõlkeleidude üle, aga ma ei viitsi, ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles