Kasutajainfo

Martha Wells

1.09.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

Old Man`s War

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Vanamehe sõda»
Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 35)

Sarjad:
  • Stalker 2014
Hinne
Hindajaid
18
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.739
Arvustused (23)

Ma ei hinda tavaliselt esimest korda loetud raamatut "5"-ga, kuid erandeid esineb ja see on üks neist. Nii esimestest lehtedest, kui tegelikult lõpuni meenutab raamat üht suurt hommage`i R.A. Heinleini "Starship Troopers"-ile (seda on autor loomulikult ka märkinud tänuavaldustes) ja saab vaid imestada, kui sarnaseid ja samas põhjalikult erinevaid teoseid on võimalik kirjutada põhimõtteliselt samal teemal! Niisiis saab peategelane 75 aastat vanaks ja astub sõjaväkke, asub teenima CDF-is, ehk `Colonial Defence Force`-is (Kolooniate kaitsejõududes). Ega ta sellest suurt midagi ei tea. Ainult, et nad kuidagi noorendavad ta (sest mis kasu on 75-stest ättidest?). Maal ei teata üldse palju elust kolooniates ja ülesminek on üheotsapilet, CU (Colonial Union) ei luba kedagi tagasi Maale. Minnakse sellepärast, et kaotada pole ju eriti palju. Maal on ikka veel erinevaid riike ja kui keegi otsustab, et ta ei luba oma kodanikke teenistusse, siis paneb CDF oma koli seal kokku ja ainus tulemus on see, et selle riigi 75-sed hakkavad tegema välisreise, millelt nad kunagi tagasi ei pöördu... Kestnud on see nii juba paarsada aastat ja kolooniatel peab olema tohutu tehniline ülekaal, sest nende üks ja vist pea ainus nähtav asi, Nairobist alguse saav kosmoselift kasutab tehnoloogiaid, mille olemusestki Maal aru ei saada.
Juba esimestest lehekülgedest hakkab silma, et tegemist on 21. sajandi raamatuga, täpsemalt ühe suunaga nendest, mis mulle isiklikult meeldib ja mis tegelikult sümpaatselt eristab seda RAH-i surmtõsisest raamatust -- toon on mõnus ja mitte eriti pingutatud, eriti midagi pühaks pidamata killutsetakse kõikvõimalikel teemadel, samas kui naljategemine ei ole eesmärk omaette, seda ei ole autor püüdnud teha kogu aeg ja igal pool. Kasvõi stseen üsna algusest värbamisteenistuses, kus kontoritibi peale mehe tegelikult päris head sarkasmi lõpuks tüdinult teatab, et tal on huumorisoon lapsepõlves kirurgiliselt eemaldatud... Või siis stseen õpperühma algusest, kus kõike ja kõiki vihkav suhteliselt arhetüüpne koolitaja jõugu ette võtab [edasine on minu vaba tõlge]:
"Kes on homoseksuaalsed?" küsis Ruiz.
Neli värvatut astus ette. "Mõned ajaloo väljapaistvamad sõdalased on olnud homoseksuaalsed," lausus Ruiz "Alexander Suur. Richard Lõvisüda. Spartalastel olid eripataljonid pedearmukestest, sest nad uskusid, et tüübid võitlevad paremini, et kaitsta oma armastatut, kui et lihtsalt kaasvõitlejat. Mõned parimatest võitlejatest, keda kunagi tundnud olen, on olnud veidramad kui kolmedollariline, aga muidu neetult head sõdurid. Mis aga mind tõsiselt kusetab [pisses me off] teie kõigi juures: te valite läheduseks vale momendi. Kolmel eri korral olen võidelnud kõrvuti pedega ja kui asjad on läinud hapuks, on iga fucking kord valinud nad just selle hetke teatada, et nad on alati mind armastanud. Jumalaita, see ei lähe. Mingi tulnukas tahab mu fucking ajusid välja imeda ja mu rühmakaaslane tahab rääkida suhtest! Tehke oma rühmakaaslastele fucking teene -- kui te erutute, tegelege sellega vabal ajal, mitte siis, kui mingi elukas üritab teie neetud südant välja rebida. Ja nüüd jookske!"

Samas on see õpperühma lugu kuidagi üsna sümboolne õige mitmes suhtes. Nimelt alguses tüübid rivis seistes irvitavad mõttes selle kärkiva ja solvanguid pilduva juhendaja ees, et nähtud selliseid sadu aastaid kõigis filmides. Siis läheb juhendaja nagu näiliselt stsenaariumist kõrvale, teatades, et ta teab, mida nad mõtlevad ja et ta vihkab neid päriselt ja mängib neile ette mõned lõigud oma kaaslaste surmast -- et nad ei tea, kui tõsine on asi. Ühest küljest on autor suutnud pisut midagi uut sellesse nii tuntud narratiivi tuua, teisalt aga on need vaid detailid, midagi sisuliselt erinevat ei ole. Kirja on see siiski üsna hästi pandud ja eriti aega sellele raisatud ei ole. Igav seda lugedes ei hakka ja lugu ei saa ju rääkida ilma taoliste oluliste arengustaadiumiteta... Rohkem sisul peatuda ei tahaks, kogu raamat on selline mõnes mõttes traagiline, natuke naljakas ja natuke pöörane. Mingil hetkel on nood vanurid ju saanud uued kehad, samas aga teavad nad, et enne järgmise, tavalise inimliku keha saamist ja kusagil koloonias uue elu alustamist 10 aasta pärast on 3/4 neist surnud -- CDF-i sõdureid kulub palju tolles kohutavalt vaenulikus galaktikas... Ühest küljest on intelligentne tolm, mis koloniste lämmatab, ju midagi uut, samas tundusid isegi RAH-i orbiidilt allavisatavad jalaväelased läbimõeldumad, kui JS-i omad. Ühest küljest on arvutiajastu kohale jõudnud (kõigil on kolbas tehisintellekt, mille poole peategelane loomulikult pöördub "Hei, Asshole"; ta sõprade variandid on Dipshit, Bitch, Dickward, Fuckhead ja Satan), teisalt juba täna olemasolevaid intelligentseid relvi nagu ei olekski. Kõige suurema miinusena tooksingi välja kohatise usutamatuse, pisut üle nurkade laskmise, mis aga muidugi tuleb välja kardetavasti ainult sellele, kes liiga palju lugenud on ja detailides urgitseda viitsib... Igatahes keerab lugu mitu vinti peale ja mina tahaks kyll teada, mis sellest seltskonnast edasi sai.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult tahtsin ma sellest romaanist kirjutada nädalajagu päevi tagasi, kuid siis oli BAAS taas seal, kuhu ahv pähkleid pistab ning mul jäi kirjutamata. Vahepeal sai aga Ats käe selle romaaniga valgeks... noh, pole hullu... pääsen seega sisuseletamise kohustusest...

I did two things on my seventy-fifth birthday. I visited my wife`s grave. Then I joined the army.

Nii see romaan algab ja neil John Perry öeldud kolmel lausel on kalduvus kultuslikuks saada. Ning ega edasi halvem pole... ikka selline pisut eemalviibiv, nukker-küüniline ja samas hästi elujaatav suhtumine. Kuigi tegelasteks on enamjaolt 75-aastased vanurid on romaanis särtsu ja kärtsu rohkem kui paljudes poole nooremate tegelastega lugudes.

Üldiselt rõhutavad kõik arvustused, et raamat asuks otsekui romaanide «Starship Tropers» ja «Forever War» ristumiskohas... et pisut neist mõlemast. Heinleini on siiski rohkem, aga Scalzi huumor päästab siin palju. Haldemaniga ma sedavõrd seoseid ei leidnud... kõikse rohkem oli neid vast tõsiasjas, et sõttaminek lõpetas kõik sõjaväele eelnenud suhted.

Tegelikult on «Old Man`s War» kokku üks suur stamp, selle eitus ja ka mõnitus. Loed romaani ja mõtled, et kuidas saab autor lasta asjal nii banaalseks minna... oled oma mõttega just sinnamaani jõudnud ning järgmises lõigus keerab autor oma looga kenasti kuhugi vasakule minema.

Romaani suureks plussiks on suisa kombatavaks kirjutatud maailm ja tegelased. Miinuseks vast mõningane mittehaakuvus... st. detailid on kõik paigas, aga suurem pilt on kuidagi ligadi-logadi. Mitte häirivalt, aga kui pisut mõtlema hakata, siis üht-teist leiab. Samas võib see mittehaakuvus olla ka tingitud sellest, et romaani kangelastest vanurid ei tea ka ise eriti palju ning ka nemad koguvad omi teadmisi uuest elust kildhaaval kokku.

Romaanis «The Ghost Brigades» John Perry ei tegutse... küll aga jutus «Questions for a Soldier». Jane Saganiga kohtub lugeja taas jutustuses «The Sagan Diary» ja romaanis «The Ghost Brigades». Romaanis «The Last Colony» on aga taas platsis nii John Perry kui ka Jane Sagan.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaks tänudega laenajale, Ulmeguru Jüri Kallasele. Tegemist on tõesti suurepärase raamatuga, mida vähemalt mina lugesin praktiliselt ühe hingetõmbega. Viimasel ajal pole just sageli juhtunud, et ööuned raamatu pärast kannatada saavad.

Nagu eelnevalt korüfeed on maininud, toob see raamat momentaalselt silma ette 2 eellast: Haldemani "Forever War" ja Heinleini "Starship Troopers". Heinleini kusjuures ma polegi lugenud, küll aga näinud raamatu põhjal valminud ülisuurepärast filmi. Scalzi on minu meelest neist mõlemast üle. Heinleinist tema aegumise tõttu ja Haldemanist seepärast, et Haldeman vingub eelkõige sõja mõttetuse üle. Sõja mõttetust näitab ka Scalzi, aga kuidagi moodsamalt, ilma halina ja õõnsa paatoseta. Scalzi raamatu teravik on hoopis mujal.

Jah, tegu on stambiga, aga väga mõnusa sellisega. Pealegi on labase jäljendamise ja sügava kummarduse saatel tehtud homage vahel õhkõrn vahe. Järelsõnas leiab kinnitust niigi selge asi: Heinleini Tähesõdalased on olnud eeskujuks, mitte jäljendamise objektiks.

Raamat on kohati tapvalt põnev, kohati naljakas, kusjuures huumor on see nn. kasarmu oma. Ega elukutselised sõdurid (ja veel eriti Ghost Brigades`i omad, aga neist lugege juba ise) ei targutagi tapmise ja mahalöömise tänamatu ja väsitava töö vahepeal pseudoeksistentsialistlikku mulinat jumala olemasolust või elamise talumatust vaevast.

Universum kihab elust ja eluks kõlbulikud planeedid on turul kuum kaup; igale pretendeerib mitu tahtjat ja konkurents on armutu ja tihe. Raamatu üks parimaid lõike kirjeldab peategelase John Perry masendust tapmise ja massimõrvade üle, mida ta on sunnitud korda saatma intelligentse, humanoidse rassi kallal, kes on...umbes tollipikkused! Massimõrv seisneb pealeastumises ja 5-6 meetriste pilvelõhkujate laialipeksmises. Aga on ka tõsisemaid vastaseid.

Moodne, vägivaldne, jõhkra huumoriga maitsestatud military sf oma parimal kujul. Soe lugemissoovitus kõigile!

Teksti loeti inglise keeles

“Old Man’s War” (kuidas seda tõlkida? “Vana mehe sõda”? “Vanameeste sõda”? “Rauga võitlustee”? “Geront lahingus”? "Püssiga pensionär"?) on üks selliseid raamatuid, mis loevad ennast ise; lugeja ülesandeks jääb kõvasti kinni hoida ning kiiret, elamuste- ja pööranguteküllast, neerupealsetele tegevust pakkuvat sõitu nautida.

Tõenäoliselt hakkab mõni järgmise väite peale nüüd nuga ihuma, aga antud teos on parem kui need Heinleinid, mida seni lugenud olen. Mitte, et Heinlein oleks halb, aga Scalzi (kes ei püüagi Heinleini matkimist kuidagi varjata) on temast parem — laenanud Heinleinilt tempo, põnevuse, kaevikuhuumori ja draama (ehk kõik, mis Heinleini tõesti heaks teeb), hülgab ta pingutatud moraliseerimise (mis Heinleini juures kõige rohkem häirib) ning keskendub Suure Pildi lahtimuukimise asemel hagu andmisele. Kui madina käigus mõne kivi ümberpööramisel eksistentsiaalseid ootamatuseid ilmneb, kohanevad tegelased nendega käigu pealt.

Scalzi lahingustseenid on värskendavad — täpselt õige tempo ja pikkusega, nii et põnevus säilib ka lugejal, kes ainuüksi lahingutehnika, -strateegia ja -taktika kiretustest kirjeldustest vaimustuda ei oska. Inimsuhetele annab täiesti uudse värvingu asjaolu, et enamik tegelasi on noorendatud raugad. Lihtsakoeline sü˛ee peitub osavalt kuldse kirjutamisstiili taha — selles osas paistab autor olevat õppust võtnud Suurelt Jutupaunikult Stephen Kingilt. Kõik kokku võimaldab verivärsket pilguheitu klassikalisele kosmosemadina-teemale ning tõtt-öelda tekitab see lausa heldimust. Väärt kraam!
Teksti loeti inglise keeles

Tugevasti Heinleinist inspireeritud teos, milles mõned elemendid on nii tänapäevased, et jääd mõtlema, kas need nimme pole kardinaalselt vastupidiselt Heinleini tunnetusele kirjutatud, et läbi kõverpeegli näidata, millisena oleks vanameistri tekst võinud/pidanud poliitiliselt korrektsel 21. sajandil välja nägema. Näiteks on üks episoodiline tegelane, kes rasside vahel vahet teeb, muudetud äärmiselt ebameeldivaks ja satub oma tähelepanekute pärast kiiresti peategalse põlu alla; samuti on siin rõhutatult esitatud soosiv suhtumine pederastiasse. Selle taustal on lausa kummaline, et ükski tegelane pole emane neeger. Ehk on seegi autori iroonia, et enamus tegelasi on geneetiliste manipulatsioonidega muudetud rohenahalisteks. Nii või teisiti – see on Heinleini stiilis militaarne sf, üsna andekate naljadega, hoogne seikluslugu ja üsna tabavalt ja soravalt kirjutatud. Mõned madinastseenid küll kipuvad venima aga mitte väga hullusti ja tegelikult võib need ka vahele jätta, sest on üsna selge, kuidas need enam-vähem lahenevad. Üldse võib selles romaanis enamusi sü˛eelahendusi üsna lõdvalt ette arvata... Ja see ongi loo suurim pluss, et kuigi sü˛ee on täiesti tradistiooniline (või standartne), suudab autor pidevalt tekitada põnevad pöörakuid ja ootamatuid nüansse tavapärasesse militaarloosse. Peategelane liitub armeega, saab karmi seersandi käe all tigeda väljaõppe, mille käigus ta ilmutab vaprust, nutikust ja juhiandeid. Muidugi on tema performance esimestes lahingutes muljetavaldav, ta saab kõrgendust, järgneb haavatasaamine, kamraadide surm ja siis kättemaks ning veelgi kangemad kangelasteod. Sellise tavapärase sü˛ee muudab põnevaks esiteks autori üsna nutikalt nuputatud kosmose koloniseerimise taust ja pensionäride muutmine supersõduriteks. Loo viimases kolmandikus loovad põnevust ja ootamatusi John Perry kohtumine oma surnud naisest kloonitud eriüksuslase Jane’iga. Selline lahendus annab Scalzile võimaluse oma loo inimlik plaan kenasti välja mängida, ilma et ta kavatsekski muutuda ülemäära seebiseks või sentimentaalseks, ta suudab romaani stiilipuhtana väljapidada, nii et on parajalt military sf ja kirjanduslik suhtelugu üheaegselt. Üldiselt mulle siiski olid kaks esimest kolmandikku huvitavamad, sest lõpus tulid kosmoselahingud. Kuid nagu öeldud, suutis autor pikemad kirjeldused üldiselt vaos hoida. Mõned asjad jäid mulle küll natuke arusaamatuks. Mitte et ma autoriga vaielda tahaksin, aga ma ei saanud päris aru, et miks peaks skip drive’iga reisides tingimata teise universumisse sattuma, ning teiseks, et miks pidi sõdurite kloonimiseks kasutama erinevate surnud inimeste DNA-d. Kuid mitte nende asjade pärst pole hinne „neli”... hinne on tegelikult neli mitme plussiga ja peaaegu „viis”. Tundub, et ma kavatsen isegi järje hankida. Kõige parem nali oli see, et väga paljud sõdurid olid oma BrainPali Asshole’i nimeks andnud. Ja vist oli ka siin pisuke iroonia, et seda ajus istuvat arvutit tutvustati samuti, nagu tänapäeval iga uut software’i – supervõimsad uued lahendused ja uued TM-id. Et nagu oleks autor kirjutamise ajal uue Nero versiooni hankinud ja selle reklaamilt šnitti võtnud. Kokkuvõttes siis igati mõnus lugu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat (ja järjed) on väga hea(d). Selles suhtes olen ma eelkõnelejatega 100% nõus. Kyll aga ei paendu minu keel ytlema et tegemist oleks 21. saj. versiooniga Heinleini “Trooperitest”. Heinleini “Trooperid” olid eelkõige mõtteline eksperiment yhiskonnaga. See komponent on Scalzil minuarust suuresti puudu. Scalzi lihtsalt kirjutab kuradi hästi, aga sorry – Heinleini kaliibris visionäär ei ole tema mitte. Ma pean tõenäoliseks et ma loen seda romaani rohkem kordi yle kui Heinleini “Troopereid”, samas annavad Trooperid rohkem alust romaani yle aastaid hiljem mõtteid mõlgutada. Raamatu hinnet see loomulikult viielt maha ei võta. Väga mõnusalt loetav – nii et yhinen soovitajatega.
Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema "Tähesõdalastega" üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus -- raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui "Starship Troopers" oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul "Ei midagi erilist":

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis "Old Man`s War" räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast -- inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma "sarved" maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada -- saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu "tähesõdalaste" ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad (tm) ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama -- ning võrdlemisi vääralt -- nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa ... ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eelkirjutajad juba piisavalt jutustanud. Seoseid teiste tuntud autoritega ka maininud. Individuaalse ääremärkusena leidsin olevat huvitava selle valdavalt kompromissitult vaenujalal oleva universumi kirjelduse. Millest ei puudu ka sellised tegelased, kelle jaoks teistega sõdimine on segu spordist ja religioossest rituaalist.Tõsisemad filosoofilised probleemid (kui neid siit teosest lihtsalt lugemismõnu kõrvalt otsida) on kusagil teise, võibolla isegi kolmanda kihi taga.Algusest peale tempokas lugu. Lõpp tuleb parasjagu hästi kätte, jättes sellise mõnusa tunde, et küll oleks hea meelega veel 100 lk lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani ametlikuks ilmumisaastaks antakse 2005, on tegelikult just täna juubel. 10 aastat tagasi, 30. detsembril 2002, müüs John Scalzi oma romaani "Old Man`s War" kirjastusele Tor.

Nagu eelmised arvustajad on korduvalt rõhutanud, ei ole romaan oma põhisüžee poolest teab mis originaalne. Aga lisaks sellele et tegu on "actionile orienteeritud, ent ometi mitte rumala ulmega" (tsitaat Tori kirjastuse toimetajalt Patrick Nielsen Haydenilt), oli romaan innovaatiline ka oma avaldamise viisi poolest. Lähemalt võiks iga huviline selle kohta lugeda autori blogist.

Ülalpool on romaanile juba nii palju kiidusõnu osaks langenud, et ega eriti midagi enam lisada pole võimalik. Tooks välja ainult selle, kui palju erinevaid huvitavaid vaenulike tulnukate rasse on Scalzi osanud välja mõelda.

Küll on tore, et praegusel e-raamatu ajastul saab romaanisarja järgmise osa viivitamatult pärast eelmise osa otsalõppemist kätte. Kasvõi aasta eelviimase päeva õhtul.

Teksti loeti inglise keeles

John Perry oleks tahtnud valida mugava elu koos oma naisega, kuid pidi valima sõja, sest naine suri enne õiget aega. Vanuril on vähe valikuid.Autori ameerika taust tuleb hästi esile loo poliitkorrektsuses, millele juhtis tähelepanu juba Hargla, suguelu kõrvalekallete kujutamine heakskiitvana ja neutraalne nahavärv, näiteks, mis häirivad.Tõlkija näib imestavat, miks Ps 90:10 on eestikeelses versioonis "seitsekümmend aastat" ja mitte näiteks "kolm kahtkümmet ja kümme" ("Vanamehe Sõda", lk9). Aga ka kõik ingliskeelsed versioonid ei tõlgi "threescore and ten". NRSV:"seventy years".Raamatu huvitavaim osa on võõrtsivilisatsioonide kujutamine. Nii rraeysid, whaidisis kui konsusid näidatakse käituvat tseremoonia või usupõhiselt ja iga kord annab autor sealjuures mõista et nimetatud asjaolu suurendab võõrtsivilisatsiooni ohtlikkust inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ülal on nii põhjalikult kirjutatud, siis vaid mõned hajamõtted.

Muidugi on see hea raamat. Oleks täiesti asjatu hakata norima pisiasjade kallal nagu valuvaigistite puudumine, granaadi lõhkejõu võrdustamine viie püssipadruniga vms. Kahjuks sipleb aga kogu asjandus hoopis suuremas loogikaaugus: kõike, mida üle kantakse, saab ka salvestada ning oleks loogiline, kui iga sõduri teadvusest enne lahingut varukoopia tehtaks. Hukkumine lahingus - ja sellega koos väärtusliku väljaõppe ning veel väärtuslikumate kogemuste kaotsiminek - on kirjeldatud tehnoloogia juures täiesti ebavajalik.

Kuna samal kümnendil kirjutati ka eesti militaarulme suurteos, ei pääse võrdlusest kuidagi mööda. Ja on selge, et "Gort Ashryn" on palju-palju parem. Muuhulgas kindlasti ka seetõttu, et kolonelleitnant Kunnas teab - ja peabki teadma - palju paremini, millest ta kirjutab.

Lugupeetud kaasarvustajad Hargla ning Toht võiks tähele panna, et näiteks RAH "Friday" peaaegu et muust ei räägigi, kui nõme ja mõttetu on rassism. Ja mis soost on rohked seksuaalpartnerid, ei tehta ka erilist numbrit...

Teksti loeti eesti keeles
3.2014

Alustan sellest, et ma pole kiire lugeja. Nagu ma pole ka kiire sööja. Oh ei. Ma loen aeglaselt: naudin teksti, loen lõike üle, teen pause, et just loetu üle järgi mõelda või siis selleks, et netist lisainfot otsida. Kuid nagu ülihead toitu maitstes võib kontroll kaduda ja juba järgmisel hetkel leiad sa end seda lihtsalt sisse ahmimas, siis nii juhtub minuga ka mõne raamatu puhul. Kahjuks mitte nii tihti, kui ma tahaksin - vaadake kasvõi minu baasiarvustuste sagedust.

Vaadake, John Scalzi "Vanamehe sõda" on nimelt selline parajalt keskmise paksusega raamat - 200 ja natuke peale lehekülge. Ma ei loe tavaliselt 100 lehekülge päevas. Kuid seekord lugesin. Sest see ulmeromaan kõitis mind esimesest hetkest peale. Ja mitte sellepärast, et oleksin kas kirjanikust või raamatust endast varem midagi kuulnud ja seetõttu teadnud, mida oodata. Muidugi on eestikeelse raamatu tagakaanel kirjas, et mainekad välismaised ulmekirjastused ja -ajakirjad on oma lugejaküsitluste põhjal selle juba sajandi parimaks ulmeromaaniks tituleerinud. Kuid selliste väljaütlemiste peale jään ma alati pigem skeptiliseks, eriti kui selliseid avaldusi tehakse sellal, kui sajand pole omadega veel veerandigi peal.

Niisiis, nagu öeldud, isegi täiesti täiesti tühja koha pealt haaras see lugu mind esimesest lõigust alates kaasa. Just küsimus, "mis edasi saab?", ei lasknud mul raamatut käest käest panna. Kuid mitte ainult see, vaid pigem viis, kuidas autor lugu jutustab. See imeline lobedus dialoogide, imepisikeste tagasivaadete ja muude taoliste võtetega mind oma loodud maailma sisse imeda lummas. Sest žanrilt on see lugu ju ikkagi teaduslik fantastika ning päris palju on igasuguste seadmete ja nähtuste kirjeldusi - alustagem või päris-päris alguses kirjeldatud "oavarrest", imelisest taevaliftist. Kuid autor suudab väga osavalt selle ja teistegi seadmete tööpõhimõtted lahti rääkida, võttega, mis mõne teise esituses tunduks banaalsena. Nimelt astub tavaliselt peategelase kõrvale mõni sobiva elukutse esindaja, füüsik või arst, kes siis kõik kenasti lihtinimesele arusaadavas keeles ära seletab. Või noh, kas nüüd kõik, aga vajalikul määral kindlasti. Kuid John Scalzi teeb seda tööd mingil imelisel moel niivõrd hästi, et midagi ei häiri.

Kuid nagu raamatu pealkirjastki võib aru saada, on "Vanamehe sõda" teisest küljest ka militaarulmeks liigituv. Ja seda militaarset värki on seal ikka pagana palju, sest kogu romaan räägibki ju ühe mehe ajateenistusest Kolooniate Kaitseväes. Nagu tavaliselt oma arvustustes, ei peatu ma ka seekord pikemalt romaani sisul ning veel vähem plaanin ümberjutustust teha. Panen parem nii hästi-halvasti kui oskan, kirja oma emotsioonid.

Kirjanik on ise oma romaani jaganud kolme ossa, mille tinglikud pealkirjad võiksid minu arust olla: "ümbersünd", "väljaõpe ja karastumine" ning "kaotatu taasleidmine". Minu tunded vastavaid osasid lugedes olid umbes sellised: ülevoolav vaimustus, kerge tüdimus ja täielik katarsis. Või siis mitte... sõnadest jääb ikkagi puudu. Sest "tüdimus" tundub natuke vale ja võib-olla ei tea ma ikkagi täpselt mida tähendab katarsis... Katsun siis ikkagi natuke pikemalt lahti seletada.

Selle täieliku vaimustusega on kõige lihtsam - piisab vast sellest, kui veelkord end juba ka korrates öelda, et esimese osa lugesin ühe jutiga läbi ning ei pannud raamatut enne käest, kui kell näitas sügavat öötundi. Osa, mis algas Jüri Kallase poolt ülalpool tsiteeritud lausega, ning lõppes sellega, kuidas tavaline inimene Maalt sõna otseses mõttes ümber sünnib, oli suurepärane sissejuhatus. Isegi mina, patsifist, oleksin tahtnud romaani peategelase nahas olla, et seda kõike kogeda. Rääkimata sellest, et usun ju minagi nagu tema, et selleks ajaks kui ma seitsmekümneviieseks saan, on leiutatud tehnoloogia, kuidas vananemist pidurdada ja surmaga peitust mängida. Nii täielikku samastumist minategelasega tundsin viimati vist "Accelerandot" lugedes.

Teine osa keskendub suures piires noorsõdurite (irooniline nimetus, arvestades, et raamatu pealkiri on "Vanamehe sõda" ja enamus tegelasi pensioniealised) väljaõppele ja esimestele lahingutele. Nagu ma juba kirjutasin, ei tea ma, kas "tüdimus" on just õige sõna neid emotsioone kirjeldama, mis mind siis valdasid, kuid imepisike annus oli siiski sedagi. Kuigi noorte väljaõppe eest vastutav keskne kuju, karjuv veebel Ruiz üritas esimestest lausetest peale kutsealustele (ja autor tema suu läbi lugejatele) väita, et ta pole selline veeblietalon nagu filmides sageli kujutatakse, oli ta seda ometi. Lõpuni välja. Ma ei tea, kas see oli teadlik võte või mitte, kuid igatahes oli see natuke tüütu. Samuti hakkas mind ühel hetkel vaevama see, et ükski värvatutest ei avaldanud vähimatki kahtlust ühegi otsuse suhtes ning kõik käitusid nagu ideaalsed universaalsed sõdurid, kelleks neid loodi. Ausalt öeldes olin isegi veidi pettunud, kui sissejuhatavale selgitusele - tsiteerin mälu järgi: "oma mitmeotstarbelisest automaatrelvast saate tulistada vaid teie ise ja ei keegi teine" - ei järgnenudki stseeni, kus mõni kutsealune oleks end maha lasnud. See püss jäi seinale ja pauk tegemata. Kuid vastuhakke siiski ette tuli, neist meeldejäävaim "rahusaadikust" endise senaatori tegelaskuju esituses. Nii et võib-olla tõesti imepisike tüdimus, kuid lahingukirjeldused ja sellega kaasaskäiv ülegalaktikalise konflikti tausta lahtijutustamine olid siiski suurepärased.

Kolmandas osas tegelikult lahingutegevus jätkus ning romaani peategelasest sai sõna otseses mõttes peakangelane, kuid mitte see ei olnud minu jaoks oluline. Minu jaoks oli rõhk hoopis romaani algusest peale susisema pandud armastusloo plahvatuslikul arengul. Jah, ärge nüüd üllatusest perseli kukkuge, kui ma end nii romaani mahlakat sõduriargood matkides väljendada tohin. Sest see, et eksisteerib selline igikestev armastus, oligi võib-olla üldse minu jaoks selle romaani peamine sõnum. Väga palju lihtsustades ja kogu militaarset ja ulmelist pudipadi kõrvale visates võib kindlasti öelda, et "Vanamehe sõda" on tegelikult lugu sellest, kuidas Mees armastab oma Naist. Ja see on tõesti suur ja imeline tunne, mida mõistavad vaid need, kes on seda ise kogenud. Igatahes läks mul just viimast osa lugedes korduvalt silm märjaks ja süda härdaks, sest see mida ma lugedes tundsin oli lihtsalt nii suur ja ilus. Ju siis see on see üldinimlik väärtus, mille mina sellest romaanist enda jaoks leidsin. John Scalzi tõesti oskab.

Nii, nüüd on ilkumise koht.

Tulen siis kaasa ja vaatan ülalpool kirja pandud kiidulaulule kriitilise pilguga otsa ning küsin endalt, nagu ma küsisin tegelikult ka lugemise ajal, et kas tõesti on tegemist täiesti veatu romaaniga, sajandi suurteosega? Muidugi mitte! Autor on ju konstrueerinud tegelikult sellise universumi, mille olemasolusse ma tavaliselt ei usu. Ma ei usu, et kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid võiksid olla religioossed või inimsööjad (ja te teate, et ma ei mõtle siinkohal kannibalismi). Kuid kasutades autori enda mõttekujundit ideaalsest universumist olen nõus, et just nimelt tema enda loodud maailmas kõlas kõik väga kenasti kokku ning detailid sobitusid üksteisega ideaalselt. Ulmelugejana püüan mitte olla uskumatu Toomas, sest maailm on ju autori, mitte minu oma ning lõppude lõpuks on ainus küsimus, mis ulmes loeb "mis siis kui...?"

No nii. Tahtsin kritiseerida, aga läks jälle takkakiitmiseks kätte. No mis sa teed, kuid nii ta on. Olgu, üks märkus veel. Tegelaskujud olid natuke lahjad. Pean silmas just eekõige näiteks nii võõrrasside kui ka tegelikult inimeste välimuse kirjeldamist. Sellega polnud autor eriti vaeva näinud ning joonistas välja vaid piirjooned, jättes enamuse lugeja fantaasia hooleks. Samas minu fantaasia töötas lugedes küll nagu koorelahutaja nii et tegelikult see aspekt mind ei häirinud.

Eesti tiimile, kirjastajale ja tõlkijale, ütlen kõigepealt ühe suure aitäh, et selline töö ette võeti. Ma olen väga tänulik, et ma seda fantastilist lugu oma emakeeles lugeda sain. Usun, et tehtud töö ei jää ka teiste Eesti ulmefännide tunnustuseta ja ma arvan, et te teate, mida ma silmas pean. Aga et te loorberitele puhkama ei jääks, siis näpuotsaga paar märkust ka. Ei midagi hullu, pigem soovitused, kuidas veel paremini saaks.

Kuigi ma pole lugu originaalis lugenud, siis tõlge oli minu meelest suurepärane, sest kust muidu see lobe loetavus tulema peaks? Ainult ühes kohas kraapis ropendamine pisut kõrva - no ma väga ei usu, et isegi veebel kasutaks väljendit "nikutud aastad" vms. Ma arvan, et fucking oleks siinkohal vabalt võinud "kuradimaks" tõlkida.

Kujundusest ka. Mina seda kaanepilti kasutanud poleks, sest see X-Wingidega hägune pilt ei ütle tegelikult romaani sisu kohta midagi, kuna jutt käib ju peamiselt jalaväest. Vaatasin netist, millist kunsti selle otsingusõna peale leiab ning ise oleksin valinud mõne suurte tissidega rohelise tšiki. :) Puhtalt müüginumbrite suurendamiseks. Ja tagakaanele kah mingi lõigu sealt kohast, kus nad küülikutena keppisid. :P

Kuid see on vaid minu arvamus. Igatahes veelkord suur tänu ja kummardus ning loodetavasti saan õige pea ka järgesid eesti keeles lugeda. See raamat saab minu raamaturiiulil aukoha "Hyperioni", "Accelerando" ja paljude teiste tippteoste kõrval, seega hindeks muidugi viis ilma igasuguse kahtluseta.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis väga, kõik olulisem on eespool mõistagi juba ära toodud. Seega jääb lisada veel ainult isiklik mulje ja paar kõrvalmärkust.

Meeldis eriti see, et teos oli mitmetasandiline ja neil kõigil nauditav: ulmeklišeede (puhutine) paroodia; traditsiooniliste komponentidega hoogne kosmoseseiklus; sõja, religiooni, tundmatuga kohtumise jmt seonduvate probleemide huvitav käsitlus. Ja mõistagi ka igimuhe huumor (enim pani muigama see BrainPali tutvustus, mis tõesti kaasaegses reklaamimaailmas väga tuttavlik ette tuleb). Igal juhul hästi kirjutatud (ja ka tõlgitud, suur tänu selle eest!), nii et raamatut käest panna ei soovinud, enne kui see läbi loetud sai.

Iga tulevikust pajatav teos on aga paratamatult mõistetud kirjutamise ajast ja ka kirjutaja isikust tulenevatesse anakronismidesse ja ebausutavustesse ning sel puhul tuleb kindlasti nõustuda, et Kunnase tulevikuvisioon "Gort Ashrynis" tundus "usutavam, tõenäolisem" kui Scalzil, kelle teos oli ka oluliselt kerglasem (ent seetõttu ka kergem lugeda). Aga üldkokkuvõttes pole põhjust panna madalamat hinnet kui "5".

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda, kui olin parasjagu ühe kaitseväelase peale peast ja rinnust vigane. Seetõttu tahtsin lugemise ajal korduvalt aknast välja oksendada, suitsu teha, end purju juua ning omaenda kõri läbi närida.
See koht, kus tegelased vastastikkustes vaimustuse- ja sõbralikkusepuhangutes kehaavastamiskeppi tegid, tundus nagu luumurd.

Sest noh. Me kõik tahame, et raamat meiega räägiks, aga kui ta räägib vale inimese häälega ja selle asemel, et mõtteid mu sandiksjäämiselt kõrvale juhtida, kilab näkku, kuidas ma ei suutnud, ei osanud, ei mänginud välja ligikaudugi sama hästi kui need tegelased - siis on see ikka väga ebameeldiv.

Jumala eest, ma jätan pooleli, mõtlesin süngelt, ja seisiski ta mul mitu päeva aknalaual selle naeruväärse väljaõppeperioodi keskel, mis oligi täpselt nagu filmides.

Aga kuidagimoodi, kuna ta juba oli seal aknalaual ja ma magan aknalaua kõrval, võtsin teose jälle kätte, no et loen kasvõi mõned leheküljed ja kui enam ei suuda, pole ka katki midagi.

Ja sestsaati, kui tuli see "teeni hästi, tõuse redelil, muuda süsteemi"-koht, haaras Scalzi mind vaikselt ja vääramatult kaasa ja hakkas rääkima mitte mu kaitseväelase kohutava, armsa ja liiga mõistliku häälega, vaid nagu keegi, kes võib-olla saab asjadest aru, võtab mul ümbert kinni, naerab ja ütleb, et ma tegin hästi, olen hästi, lõpuks lähevad asjad hästi ja maailm on olemuslikult hea koht.
Mida kõike ma ise ka tean, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine, näiteks hea raamat, kõlavad nad nagu lohutus.

Kui ma neid ise ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine!"

... ja kuna see raamat suutis minuni läbi tulla hoolimata tõeliselt halvast eelhäälestusest ta temaatika suhtes ja kuninglikult sitast ajastusest, suutes mind hoida hetkel, kui ma lõrisesin kõige peale enda ümber nagu haige metsik koer, peab ta ju väga hea olema?

Mis siis, et "vanade peerude" naisliikmed pärast uute kehade omandamist olid siiski üsna skemaatilised tüübid, omavahel väga vähe eristuvate isiksustega, ja lisaks Perryle ainus vana peer, kel mu jaoks üldse mingi nägu peas rippus, oli Alan (ta kandis Alan Rickmani nägu).
Ikka oli hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Vanamehe sõja" universum on põhimõtteliselt see, mille visandas nappide joontega Isaac Asimov "Igaviku lõpus" ühe võimaliku tulevikustsenaariumina. S.o. selline, kus kõikjal ilmaruumis on sildid "Reserveeritud", "Стой, стрелять буду!" ja "Eratee". Kui "Igaviku lõpus" tõmbus inimrass seepeale resigneerunult koduplaneedile, et hääbuda, siis käesolevas teoses on ta võtnud kätte relva ja sõdib innukalt eluruumi eest. Sõdivad ka kõik teised rassid. Mõned nö. asja eest, mõned meelelahutuseks. Sõdureid langeb kui loogu ning minul läks lõpupoole üldse sassi, mille eest või kelle nimel sõditi. Iseäranis kummastav on muidugi seda verepulma kroonikat lugeda parajasti Ida-Ukrainas toimuva taustal.

Kui romaani ühe sõnaga iseloomustama peaks, siis oleks see "simpel". Siin pole ühtegi tõelist raskust, dilemmat, moraalset probleemi. Faabula lippab õlitatult nagu kommertsfilmi stsenaarium ja peategelasele muudkui potsatavad puu otsast banaanid kätte. Võitluskaaslaste langemisest pole ka suuremat lugu, sest Scalzi ei kirjutagi ühtegi tegelast nii lahti, et tolle saatus kuidagi korda läheks. Põhimõtteliselt on tegu ebaküpse fan fictioni mitte kirjandusega.

Teoses domineerivat ebaküpsust on autor veel kunstlikult võimendanud, sest kui peategelane peab idee järgi olema elatanud inimene noores kehas, siis pigem meenutab ta oma käitumiselt ja maailmavaatelt teismelist, kes on üleöö täiskasvanuks saanud. Ja ma ei pea silmas märjast unenäost inspireeritud seksimaratoni, millega romaani algusosas lugejaid rõõmustatakse, vaid pigem tema Suure Armastuse lugu. Okei, mehel oli õnn leida endale naine, kes oli ta hingesugulane, teine pool ja mis kõik veel. Naine suri, traagika, kaotus. Kõik see on mõistetav, sellest võib kirjutada, sellest on palju kirjutatud. Aga mida teeb n.-ö. elukogenud inimene siis, kui ta koperdab oma surnud naise DNAst kloonitud eksemplarile (banaan!oh kui sobivalt.)? Ta hakkab omale sellest homonkuulusest uusvana naist vormima. Ja homonkuulus on õhinaga nõus, sest tal vaba tahet, mingit muud alternatiivi justnagu polekski. Lõpp. Kõik. Käed vajuvad rüppe. Laske mind bussist maha.

Lõpetuseks saaks veel kobiseda härjasita ja mõnede teiste vägisõnade või -fraaside tõlkeleidude üle, aga ma ei viitsi, ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Mart K.
06.11.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üks vahvamaid tasuta asju, mida tänavu peldikus loetud. Okei, alustasin mullu, nii et "viimastel kuudel" on täpsem. Igatahes, autorid tõenäoliselt solvuksid, kui teaksid, et printisin jutu täiesti ebadigitaalse tindiga jämematerjaalsele riistvarale — paberile, mitte ei lugenud e-seadmest. Aga, noh, tualetti ei tassi ju raali kaasa, ja teinekord tüütavad ajalehed ära, ning päris raamatuid ei taha niisama lihtsalt peldikulektüüriks lahterdada, ikkagi halvustav nagu, ja ebasanitaarne ka...

Igatahes, jutu sisu on M. Kass juba eelmises arvustuses kokku võtnud. Kahasse kirjutamine paistab olevat autoritele hästi mõjunud: Stross ei ürita iga hinna eest lugejale arusaadavat kildu rebida, vaid pigem tirriteerib Doctorowi, kes äsab mõnuga vastu — vähemalt jääb selline kemplemise ja teineteise ületrumpamise mulje. Täitsa huvitav oleks teada, kes täpselt mida kirjutas!

Suuremas osas matrjoška-ajuks nanohekseldatud küber-Päikesesüsteem anakronistliku, stagneerunud Maaga on tuttav kõigile, kel "Accelerando" juba kenasti läbi loetud. Sattusin viimase tõlget "Jury Dutyga" samaaegselt sirvima, sestap olid ka paralleelid kerged tulema — "Jury Duty" sobitub nimelt "Accelerando" kiirendatud post-singulaarsusse nagu boson standardmudelisse.

Doctorowi loominguga pole ma kahjuks väga tuttav, loetud on ehk jutt-paar, mille põhjal mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei saa. Millegipärast arvan, et terroristist hipi, kaksikud islamininjatarid ja poolekilosed hašišikamakad pärinevad just tema sulest. Ei tea, miks.

Muide, olen sunnitud vastu tahtmist tunnistama, et minu jaoks jäi mõnevõrra segaseks, mis selles loos tegelikult üldse juhtus. Parvmõistus lähetas füüsilisele Maale mingi teleskoopilise Kleinmonster-kaadervärgi, samal ajal kui sama päritolu nano-kõrioreliviirus, mis oli sihitud konkreetselt kõmri päritolu T-lümfotsüüte tuvastama ja nende omanikku nakatama, ronis peategelase sisse ennast välja kudema. Koorus õigel hetkel ja vahetas Kleinmonsteriga infot. Mis selle asja mõte oli? Peab vist uuesti lugema...

Aga võib-olla loen enne läbi järje "Apellatsioonikohus", mille just praegu täitsa juhuslikult veebist leidsin.
Teksti loeti inglise keeles

Arvestades asjaoluga, et "Stabiilsus" on kirjutatud aastal 1947, neli aastat enne seda, kui Dickilt esimene jutt ajakirjas ilmus, ent sisaldab seejuures mitut autori hilisema loomeperioodi leitmotiivi — reaalsuse hõre olemus, sürrealistlikud ajaparadoksid, peidetud sümbolid, jumalikud (?) sekkumised, ülim kurjus kui ideaalne masin —, tuleb teha väike avanss. Tunnistagem: ühe düstoopia vormimine teiseks, hullemaks düstoopiaks on isegi 21. sajandi esimese kümnendi lõpul lennukas idee, mis vähemalt minu jaoks tõstab muidu suhteliselt klišeeliku ja keskpärase lookese väärtust vähemalt pügala võrra.

Lühidalt sisust. Tehno- ja bürokraatlikus tulevikumaailmas on jõutud progressi võimalikule ülempiirile ohtlikult lähedale. Spetsialistid on välja arvutanud, et status quo väikseimgi muutmine suvalises suunas muudaks ühiskonna ainult halvemaks. Stabiilsust tuleb säilitada iga hinnaga!

Valguselinna Kontrollkontorisse kutsutud Robert Benton lendab sinna oma tiivapaari toel kohale ja saab teada, et tema leiutis ohustab stabiilsust ja seega lükatakse tagasi. Mis on seda kummalisem, et mees pole kunagi midagi leiutanud ega mingit patenditaotlust esitanud. Benton, kes on asjade sellisest käigust nii segaduses, et unustab isegi oma tiivad Kontorisse, viib "leiutise" prototüübi koos skeemidega koju ja üritab aru saada, millega on tegu. Masina sisselülitamine viib Bentoni teise tegelikkusse, tõenäoliselt ajas tagasi (seal on alles päris viljapõllud ja metsad), kust Benton toob hoolimata kehatu hääle keeldudest ja hoiatustest kaasa klaaskerasse suletud artefakti. Enne kojujõudmist viib ajamasin ta veel Kontorisse, veidi varasemasse aega, kus Benton peab ajamasina patendi sisse andma.

Stabiilsust säilitavate jõudude esindajad mõikavad, et midagi on mäda, ja siirduvad Bentoni korterisse selgitust nõutama. "Leiutaja" mõistetakse süüdi stabiilsuse tahtlikus häirimises; talle jäetakse armulikult valikuvõimalus: kas ennast tappa või jääda ootama Käru (ingl the Cart) saabumist. Siis aga märkab üks ametnikest klaaskera, mida seni on eiratud kui tavalist kirjapressi. Kera sisse ehitatud ülitüsilikku linnamaketti silmitsedes meenutab ametnik legendi üdini kurjast linnast, mille Jumal muiste klaaskerasse sulges.

Läheb rüseluseks, linn pääseb vangistusest ja, nagu Dickile igiomane, muudab reaalsuse endanäoliseks.
Teksti loeti inglise keeles

Muistse Egiptuse panteon, mustlaskultuur, Victoria-ajastu atmosfäär, Briti romantilise peroodi poeetide kirjanduslugu, allegooriline maagia ja okultistlik tehnoloogia ning varjamatult kaootiline mängulisus on vaid mõned märksõnad, mis seoses käesoleva vahva eestindusega meelde tulevad. Rõõm on tõdeda, et T. Randuse näol leiti ülesande kõrgusele küündiv tõlkija (ehkki värsid tõlkinud hr Mõisnik oleks vast võinud Ashblessi õhulise stiili tabamise nimel veidi rohkem pingutada, ent eks luuletõlgete treimine ole igal juhul üks tänamatu töö…).

Kuigi Powers ei keskendu kusagil otsesele „killurebimisele”, on „Anubise väravates” üllatustele avatud lugeja jaoks rohkem huumorit kui mõnes Pratchettis, ning erinevalt paljudest Pratchettidest ei kipu muhe atmosfäär siin ka tõlkesõela takerduma. Perioodikohased, kunsti- ja kultuuriloolised algteadmised tulevad muidugi kasuks, kuid nende puudumine ei pidurda teose tempot ega üleüldist „nätakat” kuigivõrd. Igav selle raamatu seltsis juba ei hakka!

Teose sisu on eelpool piisavalt ammendavalt kokku võetud, nii et seda ma ümber jutustama ei hakkaks. Isiklikult mulle avaldas keeruka intriigidepuntra laitmatust haldamisest enam muljet mõnede pöördeliste või lihtsalt äkiliste stseenide kirjelduste intensiivsus: varaste gildi maa-aluse peakorteri julm ja klaustrofoobne õhustik, „kloonide” loomise tehnoloogia naturalistlik õõv, hõredaks kulunud ürgmaagia rakendamisega kaasnevad poolnaljakad-poolkõhedad probleemid nagu Kuu halastamatu külgetõmme, Coleridge’i uimastilumma hõrk oopiumihõng ning päikesejumal Ra laeva sürrealistlik reis toidavad kindlasti iga uudishimuliku ja kujutlusvõimelise lugeja mõistust ning pakuvad kütkestavaid, muinasjutulisi vaatepilte.

Tunnistan, et ma pole seni läbinud kõike, mida „Sündmuste horisondi” nimetuste hirmuäratavalt kiiresti pikenev loetelu pakub, kuid enda napi kogemuse ja teiste lugejate vastukaja põhjal tundub, et Powersi tähtteost võib praeguse seisuga pidada üheks olulisemaks julgest sarjast. Rohkem sama intrigeerivaid, tugevaid, intelligentseid ja väärtuslikke eestindusi, paluks!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kogumiku formaat ei luba seda täies mahus jutthaaval arvustada — nimelt algab “Hardboiled Cthulhu” koostaja luuletusega. “Sleeping With the Fishes” tahab tõenäoliselt matkida Lovecrafti ülevat luulestiili, ent paneb pakust hooga mööda: James Ambuehli värsijalg ja riimid on parimal juhul amatöörlikud.

Sama võib üldiselt öelda terve jutukogu kohta, ent tuleb meeles pidada, et amatöörlikkus pole ju alati patt. Nende jaoks, kes on kunagi näiteks põrandaaluseid ajakirju kogunud, vahetanud, paljundanud ja/või suisa ise teinud, on kirjastuslikul amatöörlusel kindlasti omaette nostalgiline väärtus. Tänapäeval on kraam, mida omal ajal kirjutati põlve otsas ja jäeti toimetamata, kolinud aga paljundusmasinast välja ja justnagu viisakamate klantskaante vahele, mistõttu pole vast imestada, et “Hardboiled Cthulhu” meenutab välimuselt pigem suvalist POD-teost kui põrandaaluste nišiliteraatide gängsteriteemalist almanahhi.

Kogumiku esimene jutt on koostaja sulest ning üsna sama kiire — ja sama amatöörlik — kui eelpoolmainitud luuletus. Vana kooli noir-krimkade õhustikku pilada üritav “The Pisces Club” määrab kogumiku olustiku ja atmosfääri, seda nii suhtelise tempokuse ja ohtra ihunuhtluse kui paraku ka ebakindluse ja lapsikuse osas. Kehv aga talutav — 2/5.

William Jonesi “A Change of Life” oli sellise sissejuhatuse järel lausa meeldiv üllatus. Jones on lõiminud “A Shadow Out of Time’i” klassikalise, Capone’i-perioodi maffiaromantikaga ja teinud seda vahvalt. Hea minekuga hea jutt, ehkki muidugi sama etteaimatav kui enamik Providence’i Bardi enda heietusi. 4/5

David Witteveeni “Ache” on otse kui tellimuse peale sellesse kogumikku kirjutatud: maffia katusepakkujate käsilane suundub Arkhamisse uurima, miks osamakseid ei laeku, ja satub õõvastava saladuse jälile. Selleks tuleb asju ajada Miscatonici narkomaanidest tudengitega ja jõuda — loomulikult liiga hilja! — salapärase Kollase Raamatu jälile. Žanriomane keskpärasus, ehkki nišifänni võib rõõmustada. Muidu annaks “kahe”, aga lühidus on siin loos omaette vooruseks. 3/5

Erusõjaväelane hakkab spontaanselt eradetektiiviks ning tema esimese juhtumi tellija tapetakse teisel leheküljel. Ülla ja sõnapidaja mehena tõttab E. P. Berglundi krimiõudusnovelli “A Dangerous High” sangar jälitama tapetud naise kadumaläinud tütart. Osa lahendusest peitub salapärases uues uimastis Tind’losi Liao, mida valmistatakse mustast lootosest ja veel millestki... Ei ole halb, aga lõpp on laisk ja ootuspärane. 4/5

John Sunseri “A Little Job in Arkham” on truu sulinovell "Necronomiconi" varastamisest. Ehkki tundus alguses pretensioonikas, on see samas üks väheseid jutte, mille sisu kuu pärast lugemist täpse ja visuaalselt eredana meeles püsib. 4/5

Steven L. Shrewsbury jutt “Day of Iniquity” haakub Mythosega vaid riivamisi — siin-seal pillatakse mõni Tähendusrikas Nimi, ja ongi kõik. Ülejäänu on sõge ja naudinguga kirjeldatud barbarism ja mõrtsukatöö, ehk siis vereurmahõnguline mõõgaga-makku-fantastika. Teisisõnu: ränk pask ruudus. Lõpplahendus on seesama, aga kuubis. 1/5

Tim Currani “Eldritch-Fellas” võiks olla kogumiku alustala. Üsna tõenäoliselt on see parim jutt nende kaante vahel: naljad on isegi naljakad, õudusele pole üritatudki rõhuda ja kogu lugu tundub pigem vaimuka allegooria kui tõsise keel-põses-mytholoogiakirjandusega, millist on pärast Lovecrafti toodetud lausa kriminaalsetes kogustes. Eriti muhe on alapeatükk, kus kodanikud Iidsed lähevad katust pakkuma pahaaimamatule Mythose-pastiššikirjanikule ja avastavad enda meelehärmiks, et kirjatsura teenib sellega vaid sandikopikaid, kui üldse midagi. 5/5

David Conyersi “Outside, Looking In” on üks kogumiku (heas mõttes) jubedamaid jutte, milles röögatutel mastaapidel ja maailma olemuse kohutavusel on oluline roll. “The Whisperer in Darknessi” ja “Fungi from Yuggothi” sisu filmi “The Dark City” klaustrofoobilis-skisofreenilise atmosfääriga segav jutt jätab külma tunde kõhtu. Cool. 4/5

Jeffrey Thomase jutt “Pazuzu’s Children” üritab kanda Mythose vaimu Iraagi sõtta (või oli see hoopis Kuveit või Afganistan?). Igatahes on pahalased turbanites, elavad kõrbepinna alla kaevatud katakombides ja varjavad seal Ürgset Saladust. Ameerika sangar, kes neil õnnestub tabada, on vapramast vapram. Lääge kangelaslikkusekultus rikub jutu, mis muidu oleks võinud isegi meeldida. 3/5

Eric J. Millari jutt räägib salasektist, mis püüab eradetektiive, et sundida neid pealt vaatama Yug-Siturathi ellukutsumise rüvedat riitust. Kiire aga ogaravõitu lugu. Jääb selgusetuks, miks neid va detektiive on vaja piinata ja hulluks ajada. Võib-olla jäi midagi kahe silma vahele. 2/5

Tüüpiline elukogenud politseikomissar, keda abistab peaaegu sama tüüpiline nais-ekstrasenss, satub jälile millelegi ebamaisele, mis tapab. Näiteks noori neidusid. Rituaalsel kombel. Muu hulgas on see ebamaine olend tätoveering peletisest, mille suust paistab terve posu madusid. Õõ-õõ-ei-ole-õudne, lame on. William Meikle “The Mouth” saab 2/5 pika “miinusega”.

C. J. Hendersoni ülekuulamisnovell “The Questioning of the Azathothian Priest” on hoopis teisest puust — hästi kirjutatud ladus lugu, mille puhul etteaimatavamat sorti lõpplahendus tegelikult ei häiri, kuna kogu ülejäänud stoori voolab nii hästi, atmosfäär on täpselt õige ja situatsiooni mõnus vaimusilmas ette kujutada. Selgitavad väljavõtted kannavad järjekorranumbreid 1, 14 ja... 23! Tähendab, mul ei jää üle muud kui panna hindeks 5/5 jutule, mis lõppeb kutsega hakata jooma.

Simon Bucher-Jones on “tuntud” nelja Dr. Who telesarjast välja kasvanud romaanisarja teose kirjanikuna, aga samas on ta kõige viljakam kirjanik Temple of Dagoni lehel, kust leiab ka käesoleva loo. Ütleksin, et “Some Thoughts on the Problem of Orderi” peategelaseks on Nodens ja et minu meelest pole üldse halb muhejutustus, kuigi tunnistan, et ma ei pruukinud parodeeritud elementidest (Little Sisters of the Republic of Shub-Niggurath???) alati aru saada. 4/5

Jonathan Sharpi “The White Mountains” on jälle tõsisem ja pretensioonikam pala, mis totaalsest pastišiseisusest hoolimata suudab isegi veidi loksutada. Musta äri ajajale segastel aegadel ja asjaoludel autojuhiks tulnud suli peab läbi vägagi kõheda metsa sõitma puskarilaadungi järele õudsesse ja normaalsetest inimestest ammu hüljatud kolkasse. Seal näitab ta korraks üles džentelmenlikkust, pälvib tänutäheks ohutise, millesuguseid degenerantide talu ümbrus on paksult täis, ja viimaks pääseb tänu sellele ka eluga. Seda lugu oleks võinud kiita Lovecraft, ma arvan. 3/5

Patrick Thomase “Then Terror Came” kannab täpsustavat allpealkirja “A Tale from the DMA Case Files”, kus DMA tähendab “Department of Mystic Affairs”, mis annab kohe aimu, et tegu on variatsioonidega teemal “salapäraste nähtuste uurimise salapärane agentuur”, millele toetuvaid telesarju on USA-s toodetud varsti rohkem kui ajalooliselt ebakorrektseid ajaloofilme. Thomas seob paravõimetega agentide loo Lovecrafti “The Houndiga” ja üllataval kombel teeb seda täitsa loetavalt — jutt on tempokas ja käre, nagu korralik pulp-kirjandus olema peabki. 4/5

Robert M. Price’i “The Prying Investigations of Edwin M. Lillibridge” on natukene tänapäevastatum versioon Lovecrafti “The Haunter of the Darkist”. Ei saa öelda, et tulemus oleks algupärandist parem või näitaks algset narratiivi eriti uue külje alt. Ehkki mulle meeldis jutu panteistlik aspekt, ei ole ka see Mythoses midagi tõeliselt uut (vihje asjatundjatele: “Through the Gates of the Silver Key”). 3/5

James Chambersi “The Roaches in the Walls” on tüüpiline žanritruu õudusjutt ja võib-olla just seetõttu punnitatud, igav, vanamoodne ja etteaimatav. Autor küsib viimase lausega: kas ma pean teile pildi joonistama või? Oleks palunud küll; jutt putukatest inimnahas üksi ei veena enam ammu. 2/5

Cody Goodfellowi omamütoloogiline autoritutvustus on köitvam kui põgusate Lovecrafti- ja gängsterielementidega laibahaisune tõurastamisralli “To Skin a Dead Man”. Tsiteerin: “Cody Goodfellow jätab eeskujuliku kinnipeetava musternäidise mulje, kuid usaldusväärsed pealekaebajad annavad mõista, et ta on vaikselt konstrueerinud kuritegeliku impeeriumi, mis küündib kaugele vanglabloki C müüride taha ja isegi karistusasutuse administratsioonini välja. Trellide taga on mees kirjutanud kaks romaani, “Radiant Dawn” ja “Ravenous Dusk”, ning hulga lühijutte, mille eest makstavad sandikopikad pakuvad kehva lohutust tema arvukatele ohvritele.” Jutt keerleb laipade elustamise ja elusate tegelaste järjekindla laibastamise ümber ning ajab haigutama. 2/5

Ron Shiflet üritab loos “Unfinished Business” loogiliselt jätkata Lovecrafti “Pickman’s Modelit”. Välja ilmuvad mõned maalikunstnik Pickmani kadunud (ja loomulikult kohutavalt grotesksed) tööd, nende lühiajalist ekspositsiooni värvatakse valvama palgadetektiiv. Keskpärane jutt, midagi halba pole öelda, aga midagi head ka mitte. 3/5

J. F. Gonzaleze jutustus “The Watcher from the Grave” koosneb mitmest põimuvast loost, millest vähemalt kaks on lausa “viit” väärt, ülejäänud aga mitte nii väga. Kohati nörritab autori hooletus: Aleister Crowley eesnimi on kahes kohas ühtmoodi valesti kirjutatud, mis annab mõista, et Gonzaleze teadmised valdkondadest, milles ta meistrit mängib, on tõenäoliselt üsna pealiskaudsed. “Necronomiconi” salaajaloo uued peatükid olid sellest hoolimata paeluvad ja panid huvitavates suundades mõtlema. 3/5

Richard A. Lupoff on tõenäoliselt üks vähestest nimedest, kes BAASi lugejale juba tuttav võiks olla: toda härrat on pärjatud mitmes valdkonnas, fantastikale ja õõvale lisaks ka krimilugude eest. “Dreemz.biz” on kolmas sedasorti jutt nende kaante vahel, mida ei taha hetkekski käest panna ja mille lõpp on etteaimatavusest hoolimata rahuldustpakkuv. Võib-olla on süüdi allakirjutanu teismeea-põlve jäänud huvi unenägemistehnikate vastu, aga “Dreemz.biz” maitses hea, nagu sügav ja kosutav uni! 5/5
Teksti loeti valdavalt enne uinumist, inglise keeles

Selle tundmatu ja väheviljaka autori käesolev jutt olevat ilmunud ajakirja Belgravia Magazine veergudel 1887. aastal ning kui uskuda Mutatewebi (end. Renegade Futurist, end. TechnOccult), peaks see tõenäoliselt olema esimene ulmejutt, kus kasutatakse mutandimotiivi.

Üks on kindel: jutt ei ole hea. Õnneks ka mitte eriti pikk, nii et veidra ajaloolise kurioosumina soovitan retrogurmaanidel siiski mekkida. Mõnes mõttes on lugu ju lausa päevakajaline — Darwini mingist asjast möödus tänavu ümmargune arv aastaid ning evolutsiooniteemaline “debatt” vahutab iga temaatilise teadusuudise kommentaarisabas. Jutt räägib nimelt, kuidas keegi professor oskab elektriga kiirendada evolutsiooniprotsessi. Selleks kõlbavad hästi Läänemere põhjast leitud ürgpisikud.

Loo algus oli isegi päris haarav; hoolimata aurupungi kui nähtuse teadvustamisest ei ole ei algupärasest auru-ulmest (nagu Verne või Wells) ega moodsast retrofutust (nagu Jeter või Blylock) seni ette sattunud lõiku, mis toonast zeitgeisti tabavamalt edasi annaks kui professor Bommsenni reisikohvri sisu: särk, saapad, püksid, mikroskoop, märkmik ja püss. Olid ajad...

Tai, vabandust, Siiami džunglisse tunginud kahemehe-ekspeditsioon jääb laagrisse. Professori assistent söandab uurida, et miks neil provianti pole. Professor hakkab aku abil ühest ürgpisikust hapukapsast ja teisest loomalihavorsti “kasvatama”. Tagajärjed on ootamatud, kuna veise kunstlikku evolutsiooni ei õnnestu õigel hetkel peatada.

Selline ogaravõitu ja segane lugu väga halvasti motiveeritud tegelastega, mille lõpplahendus peaks vist olema õudne. Jääb mulje, nagu oleks autor usklik, kes on soovinud loodusteadlasi pilada, aga pole hästi välja tulnud.
Teksti loeti kõvera muigega

Jutustus, mille pr Bishopi tellimusel "varikirjutas" H. P. Lovecraft.

Ehkki "Küngas" on üks kolmest Lovecrafti jutust, kus kirjeldatakse ülima põhjalikkusega pentsikut võõrkultuuri (teised kaks on "Hullumeelsuse mägedes" (At the Mountains of Madness) ja "Vari aja sügavustest" (The Shadow out of Time)), on see neist kõige vähem tuntud — ja ilmselt põhjusega. Bishopi sünopsis ("Indiaani päritolu künkal kummitab ilma peata tont. Mõnikord on see naine.") on Lovecrafti ebamaisuse-püüdlustest hoolimata jutu külge kleepunud ja nakatanud selle nüri tondiromantikaga.

Jutu parim osa on algus, kus kirjeldatakse kummituskünka veidrat ajalugu. Pikim ja igavaim jagu, Panfilio De Zamacona Y Nuñeze memuaar maa-aluste riigist K`n-yanist, hõlmab isegi primitiivset ühiskonnakriitikat (hinnang tsathide "kommunistlikule, pool-anarhistlikule" süsteemile on üsna ühene), kuid ei suuda end kuidagi maast lahti rebida, ja nii jääbki kogu lugu viimaks lihtsalt üheks kesiseks ja suhteliselt fantaasiavaeseks Lovecrafti jutuks. Pikaleveninuks veel pealegi.
Teksti loeti pleierist txt-failina, inglise keeles

Oivaline, ent kahjuks (seni veel) aegumatu satiir uimastite keelustamise aadressil, ehkki samas on kahtlemata tegu ka ajarännu-anekdoodiga. Jutt on autori kodulehel tasuta tirida, soovitan soojalt. Lausa ihusoojalt, kui lubate nilbet kalambuuri.

Jutukese sisu on võimatu ära rääkida puänti välja lobisemata või vähemalt sajaga vihjamata, seega hoiatan siinkohal, et järgneb väike spoiler.

Minategelane, ettevõtlik narkodiiler meie ajaraja lähitulevikust, otsustab, et on tehnoloogia arengule jalgu jäämas ning maksab äritegevuse elavdamise eesmärgil altkäemaksu nälgivatele teadlastele, kelle käsutuses on postsingulaarse ühiskonna esimene ja viimane ajamasin PERV (tõenäosusliku eigen-oleku ümberkorraldamise vaatur, ingl Probabilistic Eigenstate Reorganisation Viewer). Plaan on kaval: kolida tagasi Reagani-Thatcheri-Brežnevi ajastusse, aga teha endale eelnevalt väikesed geneetilised muudatused. Näiteks selline, et kused teatud näärmete timmimise tulemusena heroiinisuppi — 1980-ndate kontekstis ju täielik portatiivne kullasoon! Diiler otsustab mitte muretseda teadlaste ausa ülestunnistuse üle, et sajaprotsendiliselt kindel ei saa tema temporaalne sihtmärk olla, kuna kummipaelana tasakaalu tagasinaksatavas tõenäosusmaatriksis võivad entroopia ja informatsiooni suhted pisiasjades erineda. Eks arvake ise, mis see pisiasi oli, millega diiler arvestada ei osanud...

Mitmete peidetud vihjete ja parafraasidega ilmestatud lõbus põnevusjutt jõudis minuni üsna juhuslikult praegu toimuva suurema ühiskondliku uimastidebati laineharjal. Nukker on tõdeda, et USA-s on jutu ilmumise ajast möödunud 19 aasta jooksul väga vähe muutunud. Debatt ise on aga elavnenud nii seal kui meil kui ülejäänud maailmas, nii et loodetavasti toimub hädavajalik tasakaalunihe enne sootsiumi täielikku mandumist ära ka meie tegelikkuse-vektoris. Loota ju ikka võib.
Teksti loeti inglise keeles

Kes on peamiselt koomiksikirjanikuna tuntud Grant Morrisoni loominguga vähegi tuttav, peaks teadma, et see pöörase käekirjaga šoti kontrakulturist juba herilasepessa või tundlikesse teemadesse okultistlik-šamanistliku ideekuvaldaga äsades hoogu tagasi ei hoia, mistõttu tema “Lovecraft paradiisis” on täpselt nii hõrk ja tugev kui tunnustatud geeniuselt, kelle pildisarjast vennad Wachowskid silmagi pilgutamata suure osa häid ideid “Matrixi” tarbeks “laenasid”, oodata võib. Selle jaoks aga, kel Morrisoniga seni veel suhe puudub, võib arvustuse all olev kummardus piinatud vanameistrile olla täitsa sobivaks esmatutvuseks, sest tegelikult jooksutab Morrison sellest peaaegu poeemiks lahterduvast proosahümnist läbi enam-vähem kõik oma senises loomingus käsitletud tähtsamad teemad — kaosemaagilise maailmanägemise, informatsioonist (täpsemalt sõnadest) koosneva universumi idee, metaversaalse panteismi, mäsleva ja perverssustega flirtiva libiidokesksuse ja siira südamlikkuse. Lovecrafti kõle elukäik ja vääritu surm on alati andnud põhjust talle kaasa tunda. Morrison tunneb kogu hingest, ning on seetõttu endale eesmärgiks seadnud Mythose looja vähemalt enda ja loodetavasti ka mõnede lugejate jaoks lunastada. Minu meelest õnnestub see tal — pärast jutu läbilugemist valdas mind puhas ja helge ja julge tunne, mida üks õige õudusjutt küll esile kutsuda ei tohiks. Mina aga ei pahanda; vähemalt midagi uut ja ootamatut Lovecrafti-pastiššide ja -tribuutide kahjuks valdavalt saamatus kompotis.

Sisust ka. Lühidalt on tegu Lovecrafti surma- ja surmajärgse kogemuse kirjeldusega. Täpsustamine oleks juba liiast, sest tõtt-öelda juhtub selles loos umbes kaks asja, üks ootuspärane ja teine üllatav, ja kumbagi ei tahaks ette ära rääkida, sest need on ideedena ja ka lahenduse poolest lihtsalt liiga head.

Lugedes meenus mulle, et olen varem kohanud üht teost, mis Lovecrafti surma kirjeldab, seda isegi BAASis arvustanud ja seejuures kiidusõnadega heldelt ümber käinud. Ma ei tagane neist — Lupoffi tribuut on endiselt oivaline. Ning Morrisoni jutus on olemas peaaegu kõik voorused, mis “Discovery of the Ghooric Zone’i” heaks teevad, ent Lovecraftilikku õudust asendab siin suures osas autorile üldiselt omane muhedus ja teravmeelsus (ja, okei, mõningane šokki provotseeriv vulgarism), mistõttu pean ütlema, et hindan Morrisoni lugu rohkem. Kui Lupoff sai “viie”, siis Morrisoni hinnet palun lugeda “viis plussiks”.
Teksti loeti inglise keeles

Need Enn Kasaku loengud Raadio Ööülikoolis, mida olen kuulama sattunud, on olnud väga põnevad ja lustlikud (ehkki sealt kuulis vähe midagi päris uut), mistõttu ei tekkinud küsimust, kas “Vaba pattulangemise seadust” peatselt pärast ilmumist omandama tõtata. Samasuguse innuga, nagu olin neelanud teadusfilosoof Kasaku mõtteid loenguhelindilt, puurisin end ka kauni kujundusega ja pretensioonika kaanetekstiga ilukirjandusteosesse ja pean nüüd, tagantjärele, nentima, et see on ladusamaid omamaiseid ulmekaid, mis viimastel aastatel kätte sattunud. Eelmine eesti autori ulmeraamat, mis samamoodi köitis, oli vist kadunud Juhan Paju “Hiromandi kokteil”.

Kahju on vaid sellest, et eestikeelne ulme on aastal 2009 umbes samasuguses seisus nagu eesti rock 1990-ndatel: soov olla suur ja lööv on olemas, samamoodi on olemas ideed, aga lõpptulemus jääb maailmatasemest ikka väga kõvasti allapoole, mistõttu loomingut peab paraku hindama ainult “eesti kontekstis”, automaatselt külge poogitud “aga”-dega. Kasak on “Eesti Simak” — käsitleb üsna muhedal ja väga inimlikul toonil ulmeraamistikku surutud klassikalisi filosoofilisi küsimusi ning süstib kolkaõhustiku sisse hobuseannuseid sense of wonderit. Ja hoiatab, nagu ulmekirjanikule kohane. Kasaku hoiatus on, et need, kes pole vaimselt valmis paradigma-nihkeks — ehk suureks šokiks, näiteks selliseks, et elekter läheb ära. Mitte niisama, vaid üldse igalt poolt —, ei pruugi ellu jääda. Šokisituatsioon on kantud Eesti külakeskkonda, mis apokalüptilist hoopi kenasti pehmendab, sest on ju veel olemas kooguga kaev ja paar hobust ja muu, millest abi ellujäämisel. Seda pilti rikuvad küll üsna papist välja lõigatud karakterid, kes tammuvad ringi nagu tegelaste varjud surmigavas taluseebiseriaalis, ent õnneks pole klišeelik suhtedraama teose telg. Teljeks on hoopis kalajalaluu! Et sellest aru saada, peab aga raamatu läbi lugema.

Autori kohta, kes rõhutab šoki tähtsust inimese arengus, kardab Kasak kriitikat suisa hüsteeriliselt. Asi algab juba pühendusest: “Vaba pattulangemine” on pühendatud neile, kelle meelest see teos võinuks ilmumata jääda (küllap loodab autor niimoodi potentsiaalseil kriitikuil juba eos relvad käest kiskuda). Ka raamatu-teemalises raadiovestluses (ERR “Luuleruum” 17. juuni 2009) pilkab Kasak kriitikuid, kes end kirjanikust targemaks peavad. Ehkki autor paistab rõõmustavat asjaolu üle, et mõned tema lugejad ei saa öösiti magada, vaid näevad košmaare elektri äraminekust, teeb ta sealsamas murust madamalamaks maha teisi loomeinimesi, kes samamoodi šokki ühiskonnapeeglina kasutavad ja publikut teatud suunas mõtlema pannes paradigma-nihkeks ette valmistavad: kui Kasak ise seda teeb, on see arendav, kui teeb kaasaegne biennaalikunstnik, on see aga õel ja mõtlematu “ärapanemine”. Mis on lubatud Jupiterile...

Selline kahepalgelisus või lühinägelikkus ei tee lugemiselamust siiski halvemaks. Kasak käsitleb tegelikult olulisi, maailmatajumuslikke teemasid, millega filosoofiline ulmekirjandus kui žanr on tegelenud juba aastakümneid, aga õnneks pole Kasakul sellest traditsioonist aimugi. Tundub, et autor on kunagi põgusalt kohtunud paari patoloogiliselt konservatiivse ulmesõbraga, kes alla klassikalise hard SF-i endale midagi silma ei torka, ning otsustanud nood käesoleva romaaniga lõplikult paika panna, rikastades ulmelist konteksti muude, tema enda meelest ootamatute täiendavate elementidega. Õnneks, nagu öeldud, ei tea Kasak, et terve armaada tunnustatud autoreid on sedasama juba ammuilma teinud ja teeb edasi, ning et ulmekirjanduse areng ei peatunud 1960-ndate alguses, muidu poleks ta ehk sulge haaranudki. Tänu tunnustatud füüsiku ja filosoofi võhiklikkusele on meil aga nüüd olemas päris oma Eesti filosoofiline ulme, mida saadab kuuldavasti ka müügiedu, ja kuigi see kannatab muu hulgas näiteks stiili- ja korrektuurivigade ning muude pisikeste konaruste käes, on üldmulje siiski lootustandev. Kui autor ei luiska ja “Vaba pattulangemise seadus” on ka tegelikult teine jagu kümnejaolisest romaanisarjast (“mille esimest osa pole veel kirjutatud ja järgesid pole veel avaldatud”), siis jään huviga ootama, mis edasi saab. Romaani lõpp jätab selleks otsad lahti küll.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasime semu pool liiklusvahendi laekumist ja igavlesime. Tüübil oli pooleli Bukowski jutukogu Sauteri tõlkes, mille ma talle endalegi üllatuseks olin leidnud härra tolmunud raamaturiiulist. Tänulik sõber kiitis, et jube šefilt kirjutatud, ainult et jooma ajab. No see selleks.

Võtsin siis teose selle koha pealt ette, kus see parasjagu pooleli oli, ning hakkasin jutu algusest valju häälega lugema. Pean tunnistama, et olen Bukowski enda hullumeelse elulooga paremini tuttav kui ta loominguga, ehkki “Lihakuivikud supis” polnud ka päris esmakohtumine. Igatahes tundsin ta hingevaakuva alkohooliku süüdimatu stiili kohe ära ja see polnud sugugi ebameeldiv äratundmine.

Natuke piinlikuks läks värk sellest kohast, kus minategelane, Bukowskile tüüpiline vananev, salapärase loomapidajatari juurde kostile võetud alkašš öösel daami piilumas käib ning avastab, et too armastab oma eramu piiresse rajatud Vabaloomaaia elanikke ägedamalt kui ontlik ühiskond siivsaks peab — olgem ausad, valju häälega zoofiilset erootikat sõbrale ette lugeda võib olla kogemusena mõnevõrra nilbe.

Parm, kah nagu loomastunud, või, noh, normaalsest ühiskonnast tõrjutud ja seetõttu täielikult vaba tegelinski, jääb naise juurde elama, jagades toda tiigrite, boade, põtrade, vombatite ja kõikvõimalike muude lojustega. Naine rasestub, minategelasega käiakse linnas titeasju ostmas, ning naastes selgub, et ontlikud naabrid on nende äraolekul kõik loomsed hoolealused tõurastanud.

Jutt püsib suurema osa ajast objektiivse reaalsuse piirides, kuid veidi enne lõppu pöörab üsna kreisiks apokalüptiliseks mõistulooks, mille üksikasjad jätan järgmistele lugejatele avastada. Hoolimata hea maitse piiride hooletust ja hoogsast ületamisest ning üldiselt ladusast, kuid kohati piinlikult puisest tõlkest (tõstke käsi, kelle meelest on erootilises kontekstis kena kasutada sõna "noku"!) oli jutt igatahes heas mõttes ootamatu ja üllatav, võib-olla kõige rohkem seetõttu, et ma ei oodanud Bukowskilt keset päist päeva täiesti pädevat ulmet. Muidu oleks ehk “neli pluss”, aga positiivse šoki eest tuleb “viis” ära.
Teksti loeti valjul häälel, aeg-ajalt punastades

Daryl Gregoryle meeldivad mash-upid ning ta kasutab iga võimalust seda lembust oma debüütromaanis rõhutada. Esiteks on muidugi kogu romaan ise üks paras kirjanduslik DJ-miks Dickist, Van Vogtist, Jungi psühholoogiast ja koomiksitest, teiseks tuletatakse seda lugejale meelde pidevate vihjetega — läbi libisevad küll muusikalised mash-upid, aga ka kaudsemad vihjed ja motiivid nagu mitmest lauamängust kombineeritud meta-lauamäng või kohe alguses kaadrist läbi vilksav deemon Maalikunstnik (Painter), kes improviseerib kunstiteose kummulikeeratud paismaisivankrist ja klaasikildudest. Eks ole teose peamine teema — seestavad arhetüübid ehk nn deemonid — samuti omamoodi miksitud tsitaadid (ning Philip K. Dicki seestanud deemon ja, nagu hiljem välja tuleb, veel mõni, lausa kestvad kombinatsioonid deemonist ja seestatud isikust). Gregory tahaks nagu öelda, et “hiiglaste õlgadele” ehk eelkäijatele ja nende loomingule toetumata ei tee kultuuris midagi ära, kuid selleks, et seal gigantide turjal ka asjalik olla, peab liidetavate loominguline summa kujunema väärtuslikumaks kui tehte tegurid — mash-up on hea alles siis, kui kombinatsioon on uudne ja lööv.

Kui luubi ja pintsettidega tuulama hakata, võib siit vahvaid tsitaate, põnevaid parafraase ja aupaklikke kaabukergitusi mõjuritele popkultuurist piiblini ja tagasi leida vist väga ohtralt, ent ka need vähesed, mis esimesel lugemisel silma ja ajju jäävad, pakuvad suurt äratundmisrõõmu. Kogu lakkamatu tsiteerimise ja ümbermiksimise juures ei saa aga kuidagi öelda, et Daryl Gregory esmaromaanil eraldist sisemist väärtust ei oleks. “Pandemonium” on nimelt iselaadselt muhe ja inimlik ning erilise, natuke nostalgilise atmosfääriga. Isikust isikusse kalpsavate, vahel surmavalt ohtlike deemonitega maailm on meie omaga võrreldes ometi sallivam ja sõbralikum — võib-olla just nendesamade deemonite-arhetüüpide tegevuse tõttu. Selline meeldiv ja natuke tuttav taustmaailm koos ülima ladususega kirjatöös (unenäolist-psühhedeelset sonimist või keeleakrobaatikat akrobaatika pärast siit ei leia; kõrgeimat lingvistilise vimka taset jääb tähistama mäng palindroomidega — ühe väljakutsuvama ja rangema vormieksperimendiga üldse, mis seetõttu pole eriti sürrealistlik) oleks juba piisav põhjus anda maksimumhinne, eriti kuna raamat mulle väga meeldis ja palju inspiratsiooni andis. Miks siis ikkagi “neli”?

Ainult sellepärast, et ma usun pärast “Pandemoniumi” läbimist, et tegelikult on Gregory võimeline enamaks. Lõpu poole hämarduv, liiga kiireks kippuv ja otsi natuke lohakalt lahti jättev “Pandemonium” ei paku kogu briljantsusest ja lugemisnaudingust hoolimata veel konkurentsi ei Lehthemile ega isegi Swannsonile. Sellest hoolimata on see kõige parem asi 2008. aastast, mida seni olen lugema sattunud. Seepärast tänud Marek Tihhonovile, kes seda oma blogis soovitas, ja eelmisele arvustajale, kes soovitust kuulda võttis ning teost mullegi soovitas ja laenas.
Teksti loeti tänumeelest ohkides

Norwichi noormehe Mark Wernhami debüüt on eriti tugev just sellena — esikromaanina. Ohtralt ja salgamatult eelkäijatelt laenav ning julgelt Briti düstoopiakirjanduse traditsioonisahvris koorekirnu kallal käiv “Martin Martin’s on the Other Side” on esiteks eelkõige ärritav, aga mitte tingimata halvas mõttes. Kerge pingutuse, mida nõuab peategelase Jenseni nõmeda tuleviku-kõnepruugi dešifreerimine ja sellega harjumine (ning mis toob meelde näriva pinge, mida võib tekitada esmakohtumine näiteks Jeff Nooni, Jack Womacki või isegi Will Gibsoniga nende “lugejavaenulikkuse” tipphetkil), hüvitavad kiiresti avaneva pildi eksistentsiaalne teravus ja šokeeriv võikus, aga ka dekadentlik ahvatlus. Sest olgugi intellektuaalselt sisutu, on Jensen Interceptori loomalik pisiametniku-eksistents täidetud ohtrate mõnude ja nüri rahuloluga, mida võib pakkuda ainult teadmine, et ollakse vankumatult süsteemitruu ja ei igatseta midagi paremat. Jah, Wernham on nimelt pööranud pea peale Orwelli “1984” ning sundinud sündsusetusse ühendusse Burgessi “A Clockwork Orange’iga”, töödeldes seda kõike psühhedeelse esoteerika ja räige pila ootamatutes, hingematvates aurudes.

Ei tahaks sisusse väga süüvida, piirdugem nendinguga, et siin leidub nii astraalset ajarändamist, identiteetide lahustumist, revolutsioonilist satiiri ja satiiri revolutsiooni teemadel kui kõverpeeglit Ühendkuningriigi meediast ja vaimsusest 21. sajandi esimesel kümnendil, aga alati, alati, alati saatuse ja ettemääratuse imperatiivi rõhutamist. Kahjuks lisavad üldiselt põnevale ja kahtlemata vaimukale romaanile näpuotsaga klišee-ersatsi “kohustuslikud” motiivid nagu esmalt-riigitruu-ent-sündmuste-edenedes-ideoloogilisi-ilmutusi-kogeva-kodaniku ja naisrevolutsionääri vältimatult õnnetu armastuslugu või kohmakad kirjanduslikud stampmeetodid “maailma loomiseks” nagu memuaaride tsiteerimine ja arhiividokumentides tuhlamine.

Särtsu-särinat ning muhedat irooniat “Martin Martinisse” jagub ning vahvad pisiasjad nagu telesaated Porn Disco ja Monster Trucks, uimasti nimega Boris, Jenseni süüdimatu ropendamine väikelaste seltskonnas või tippametniku põhjendus, miks majandussüsteemi püsimise huvides peabki kallim ja prestiižikam vesiklosett tihemini tuksi minema — nali, mis neile lugejaile, kes Nõukogude stagnatsiooni ja kommunaalosakondade hirmuäratavat ainuvalitsust ei mäleta, ei pruugigi kohale jõuda — lisavad elamusele plussmärgi, aga päris täispunkte siiski välja ei teeni. Arenemisruumi peab ka jääma!

Küll aga tahaksin kasutada võimalust iriseda Rahva Raamatu otsuste üle; nimelt komistasin teose otsa täiesti juhuslikult, kuna mul enamasti pole mahti süveneda ingliskeelsest ulmest ja fantastikast väljapoole jäävatesse riiulitesse. Ma ei teagi, mis jõud see oli, mis tähelepanu uudiskirjanduse väljapanekus just sellele, mitte eriti atraktiivse või sisukohase kujundusega teosele tõmbas ning ostuotsuseni viis. Isegi kui kirjastaja teose ulmelisust kohmakate vahenditega varjata püüab (Jonathan Cape’i / Randon House’i kiituseks peab ütlema, et vähemalt ei kasutata kaanel totrat eufemismi “spekulatiivne ilukirjandus”, aga ma ei teagi nüüd, kas see on ehk tegelikult halvem kui žanrimääratluse täielik puudumine), võiks müüja kaupa piisavalt tunda, et paigutada hea teos korraga mitmesse riiulisse.

Ehkki ebamugavas formaadis köide maksis 250 krooni, ei tunne ma ometi, et oleksin raha maha visanud, nii et tegelikult julgen “Martin Martin’s on the Other Side’i” soovitada kõigile, kes värskemast Briti kirjandusest ja düstoopiast kui ägedast allžanrist lugu peavad, olgu nad siis ulmesõbrad või muidu kirjandushuvilised.
Teksti loeti inglise keeles

Heinleini geniaalsuses on raske kahelda, ehkki senise kogemuse põhjal tundub, et kvaliteet pole tal just kõige ühtlasem. Vaieldamatult skaala plusspoolele paigutuv “Stranger in a Strange Land” on küll seni parim RAH, mis mulle ette sattunud, ehkki kui ma lugemise ajal parasjagu autoriga valjul häälel ei vaielnud, itsitasin ikka ja jälle pinnale vulpsava vanamoelise ujeduse üle või üritasin mõistatada, millised on need 60000 sõna, mis 1961. aastal ilmunud algupärasest täisversioonist välja jäid ning alles 1991. aastal lisati — ja miks.

Heinlein pakub peategelasteks terve galerii veenvaid ja vähem veenvaid tegelasi, kellest kõige ehedamana eristub “bon vivant, gurmaan, sübariit, erakordne menukirjanik, neopessimistlik filosoof, pühendunud agnostik, elukutseline kloun, amatöör-õõnestaja ning priitahtlik parasiit” Jubal Harshaw — tõenäoliselt autori elutruu koopia kombinatsioonis röökivalt lüüme soovmõtlemise, vaimuka enesekriitika, allasurutud biseksuaalsusest tuleneva sugulise frustratsiooni ja vastanduvate maailmavaadete sõnastamise vajadusega. Harshaw’ kõrval jääb isetu ja ebainimlik, emotsionaalselt kohitsetud superman Valentine Michael Smith enam kui pealiskaudseks, kuid raamat oleks tema lapsikute, ent samas raudselt loogiliste mõttekäikudeta kindlasti vaesem (ning Harshaw’ monoloogid tüütumad). Kui nentida täiendavat ning mõnevõrra nukrat tõika, et kõik Heinleini naistegelased on tegelikult naisekehas meestegelased, saab selgeks, et RAH/Harshaw kasutab kõiki teisi tegelasi-hampelmanne lihtsalt endaga vaidlemiseks. Kuna ta teeb seda bravuurikalt, siiralt ja kaasakiskuvalt, ei jäägi üle muud kui neelata “Strangerit” kulinal nagu külma vett soojal suvepäeval.

Muidugi on romaanil ohtralt omadusi, mida mõni lugeja võiks pidada puudusteks — taluvuse piire kompiv nartsissism, mõõdukas naiste- ja homovaen koos pimeda vihaga moodsa kunsti vastu, ideoloogilised ekstreemsused, tahtliku huumori tahtmatu puisus, tahtmatu huumori sage ilmnemine, übermenschi-vaimustus, jne, jne —, ent Heinlein ei oleks Heinlein, kui ta oma lugejat esmalt marru ja seejärel mõtlema ei ajaks. Rumal on see, kes sellise tühise asja pärast nagu isiklike vaadete radikaalne lahknemine autori omadest raamatu nurka viskab.

Vähemalt BAASi kontekstis kõige totram asi, mida nüüd veel teha võiks, oleks kirjeldada teose süžeed — esiteks on eelmised arvustajad juba kõik ära öelnud, teiseks seda va süžeed lihtsalt ei olegi eriti palju. Kümnekonnast messia-loost, mida lugenud olen, on Heinleini suurteos (miks seda küll seni veel maakeelde pole pandud???) kindlasti põhjalikem. Ma ei saa öelda, et oleksin nautinud iga viimast kui tilka või täielikult grokkinud näiteks kas või mänge nimemaagiaga, aga need osad, mida nautisin ja grokkisin, kaaluvad miinused üles. “Stranger in a Strange Land” on külluslik ja nüansirikas söömaaeg! Ehkki kohati ajale jalgu jäänud, kõlbab see süüa ka külmalt, ning kõhu saab täis ka siis, kui keedukaalikas, inimliha või muu konkreetse tarbija jaoks seedimatu või allergiattekitav aines taldrikuservale jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkõige on “Needle in the Groove” minu jaoks olnud raskesti kättesaadav raamat — küttisin läbimüüdud teost eri kanaleid pidi päris pikka aega, sain korra kättegi, ent unustasin siis marsruuttaksosse... Ehkki saatus Nooni rave-romaani minust kõigi vahenditega eemal hoida püüdis, jäid need napiks kõikjaldase elektroonilise basaari võimaluste kõrval, mis ebamugavas formaadis, pentsikus keeles ja ressursse priiskava taandega harulduse mulle viimaks kulleriga koju tõid. Loetletud omadused (ning vahendusteenuste maksumus) on ka ainsad (ja vaieldavad) põhjused nurinaks — sisu teeb ebamugavused küllaga tasa.

Lühidalt süžeest. Kogemuste ja kireva minevikuga pubiroki-basskitarrist, kelles säilinud veel terake katsetamisjulgust, liitub eliitklubi keldristuudios tegutseva avangard-tantsumuusika-kollektiiviga. Kanepimaias, sensuaalne neegritar kähedal vokaalil, siilisoengu, maika ja traksidega misantroopne süstlaorjatar DJ-dekil ning introvertne, ülitäpse käe ja eriliselt hämara taustaga trummar miksivad oma loomingut uudsel nano-digi-tehnoloogial, mille liides kujutab kirju geeliga täidetud kummipalli. Loksutad seda, ja juba on valmis järgmine miks...

Romaani ulmelisim element ongi see geeliline helikandja. Noon poleks Noon, kui audiogeel ei osutuks peagi ka loomingulisust edendavaks uimastiks. Ning loomulikult muutuvad selle omadused seda ootamatumaks, mida karmimal moel seda sisse laksida: neelamine toob elevuse ja süvendatud muusikataju, suitsetamine raske transi ja kehavälise kogemuse, süstimine...

Noon suudab tekstiga žongleerimise, cut-up-sõnavermingu (kaleidofunk, dubgeist, deepcore jne), läbivalt väikese tähekasutuse ja omaloomingulise grammatika juurutamise ning geniaalse pealtnäha-juhuluuletamise kõrvalt jutustada enamasti põneva, tihti naljaka, sügavalt traagilise ja meeletult kaasakiskuva loo Manchesterist, mässavast noorsoost, subkultuuride ajaloost ja uimastite reetlikkusest. Kui korraga pakuvad huvi nii psühhedeelsed popajaloorännud, basskitarrimängu esteetika kui tõsikirjanduslike taotlustega ulme, on “Needle in the Groove” nagu literatuurne rusikas bibliofiili silmaauku.
Teksti loeti inglise keeles

Olen umbes pool aastat üritanud sõnu sättida, kuidas nii võimsat ja suursugust teost arvustada — ja nüüd märkan, et lausa eesti keeleski olemas! See on väga hea uudis, isegi kui iga lugeja iva esimese raksuga läbi ei hammusta.

Ei ole just palju raamatuid, mis samaväärse osavusega suudaksid lugeja mõttele ja võib-olla ka elule värske suuna anda. "Meelepetted" on kahtlemata üks sellistest, mäekõrguselt üle autori menuteosest "Jonathan Livingston Merikajakas" (mis pole küll kuidagi halb; teine on lihtsalt nii palju parem). Ja mul on hea meel, et ma ei pea üritama seda siin kuidagi ümber jutustada või selgitada, sest nüüd on BAASi lugejail võimalus väliselt vihiku mõõtu ent sisimas 99% religioossest kirjandusest kaalukamat pärlit omal käel uurida ja teha järeldused. (Loodan, et tõlge seda ka võimaldab — teinekord võib väärikas tekst ülejala ja kohmakalt maakeelde ümber panduna kaotada suure osa võlust...)

Kavatsen enne tänavust Stalkeri-raundi veel üht-teist lugeda, aga tundub, et vähemalt tõlkeromaani kategoorias on esikoht väärilise pretendendi leidnud. Täiuslikumat teost on raske kirjutada. "Viis" kõikvõimalike plussidega.
Teksti loeti inglise keeles

Harva juhtub, et pean mõne raamatu lugemise katkestama, sest enam lihtsalt ei jaksa. Kui enamasti vannun endale pärast mõnd sellist “pattu”, et kunagi hiljem, kui aega ja jõudu rohkem, viin alustatud töö lõpule, siis Ian McDonaldi “River of Godsiga” seda muret ei ole.

McDonald on varem jäänud silma hea mastaap-lühiromaani-autorina (“The Days of Salomon Gursky”) ja mitte just ülikehva novellistina (“The Little Goddess”, “Sanjeev and the Robotwallah”), mistõttu lähenesin “River of Godsile” eelmõnuvärinatega — nüüd ma alles saan! Vähemalt kuu aega šefis keskkonnas uuenduslikku küberpunki segamini vaheda sotsiaalulmega; milline nauding!

Kui teose teise osa keskel, umbes 160. leheküljel polnud tegevusküllane seiklus endiselt käima läinud ning minu pea oli terve armaada võõrapäraste nimedega igavate inimeste tüütute ent kuratlikult detailiküllaste sahmerdamiste jälgimise tõttu kuumenenud funktsioneerimise piirile, hakkasin aimama, et siit pole loota midagi peale püüdlikult kunstipärase seebi, mis kastetud möödaminnes Gibsoni-Stephensoni-Strossi tagant pätsatud ideedetaignasse ning praetud India olustikuõlis krõmpsuvaks suupisteks. Ent millal on seep olnud mõnusaks söögipooliseks kellelegi peale nälginud hiirte?

Enne omanikule tagastamist pidin siiski teada saama üht: kuidas need sindrima näopildid sinna ürgse artefakti sisse said? Lugesin läbi ka teose viimased 30 lehekülge (mis ei tundunud kuidagi tempokamad, sidusamad või vähem tüütud kui algus) ja pidin veel kord pettuma — üüratult salapäraseks kiidetud lõpplahendus on etteaimatav sulam ühest Simaki ideest (nii lihtsast, et küllap on seda rakendatud ohtralt ka enne Simakit, lihtsalt mina pole kohanud) ja paarist küberulme stambist. Olen kindel, et isegi 600 leheküljele venitatuna pole selline antikliimaks piisav põhjus taluda McDonaldi ääretut arrogantsust, kes nagu Sojuzmultfilmi papagoi kraaksub järelejätmatult: “Saabusin parasjagu Indiast! Teie pole Indias käinud!”. “River of Godsiga” võrreldava, aga küllap omapärasema elamuse saab igaüks, kes viitsib võtta üheaegselt ette mõne pealiskaudse, üleolevas toonis vormistatud India-teemalise reisikirja ning kaks-kolm lausderivatiivset, ent suuremate vigadeta ja ilusas keeles kirjutatud ulmekat.
Teksti loeti inglise keeles, raskustega

Päevapoliitiline paskvill kohtub düstoopilise retrorealismiga. Tulemus võiks olla sama tendentslik ja suure hooga üle võlli kui Kivastiku «Ordnung macht frei!», aga ei ole. Kas õnneks või kahjuks — mine võta kinni. Minu arust kaldus Friedenthal siin teise äärmusesse ja lugejale jääb veidi segaseks, mis talle õigupoolest ei meeldi.

Kirjapandu vorm ütleb, et autor põlgab seni kehtinud komareegleid sama palavalt kui värskemaid uuendustendentse (nagu "eer"-liite väljajuurimine), ent jutu igal sammul ilkuv toon laseb aimata, et pigem mitte, et kirjavead ja kohmakused pole tegelikult taotluslikud ja soov on ära panna millelegi laiemale, näiteks keele seostamisele rahvuskultuuriga.

"Kuldsest ajast" ja "Ühest teistsugusest algusest" tuttav ja ehk oodatudki unenäoline ja samas eksistentsiaalsest ängist ägisev Friedenthal on asendunud keel-sügaval-põses-vestekirjanikuga ning ma ei ole kindel, kas päevapoliitiline pila on just see žanr, millele autor edaspidi keskenduma peaks. Sest ehkki ma hakkasin pärast "Eesti keele" läbilugemist mõtlema, kas see, et ma ostan Loomingut ja Vikerkaart ainult siis, kui mõni tuttav kirjutab, on hea või halb, ei saanud ma jutu lugemisest targemaks. Ma ei saanud ühtegi selget vastust. Ega lugemise ajal kordagi naerda. Ja, pekki, ma ei saanud isegi selles mittestandardses hiina-eesti-arvutikeeles kirjutatud sõgedaid luuletusi lugeda! Miks küll riputatakse püss etenduse alguses seinale, vinnastatakse — ja jäetaksegi sinna, tulistamata ühtegi pauku?!

Jutukese sisuks on pildike kultuuriajakirjatoimetuse elust saja aasta pärast tulevikus, kus mitte midagi pole muutunud. Või, noh, peaaegu mitte midagi. Rahvuskultuuri ja eesti keele jaoks olulisim rahvusvaheline uudis on, et keegi hiinlane on pidanud matslikku eesti keelt heaks loodusluule-platvormiks ning leidnud avaldamist "1.1-kategooria" kirjandusžurnaalis. Probleem on aga selles, et normeerimata ja isetekkelisi edasiarendusi rakendava vabavara-paketi-keelt pruukiva hiinlase luule pole läbi sajandi kangekaelselt säilitatud esindus-eesti-keele kontekstis arusaadav ega keeleametnikele vastuvõetav...
Teksti loeti ülejala toimetatud eesti keeles

Mamatase esikromaani lühikirjeldus mahub nelja sõnasse: "lavkraftiaana ja biitkirjanduse ristand", ning on sellisena küllap peletanud eemale hulga lugejaid. Sest, olgem ausad: kirjandustarbijat, kes tunneks end ühevõrd koduselt Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi, Bill Burroughsi ja Neal Cassady ning Cthulhu, Azathothi, šogotite ja kosmilise õõva seltskonnas, pole just lihtne tuhandepealisest karjast leida. "Move Under Groundi" läbimisest arvestatava naudingu pälvimine eeldab mõlema lähtevaldkonna vähemalt keskpärast tundmist, täislaksu saamiseks peab vistap olema põhjalikult tuttav mitte ainult tuumbiitnike ja HPL-i teoste, vaid ka nende biograafiatega; lisaks tuleks kasuks budismi algtõdede ja nende zen-edasiarenduste üksikasjade hea valdamine.

Nii et mitte just kõige kergekoelisem ajaviitekirjandus, vaid pigem pretensioonikas eksperiment panna mitmes žanris teedrajav pulp-horror-klassik paari Ameerika algupärase põrandaaluse kontrakultuuriga. Mamatas läheneb ülesandele julgelt ning minu arvates edukalt: teos oli huvitav väljakutse ning täpselt parasjagu pikk, s.t napilt üle lühiromaani tagumise piiri. Kosmilised kombitsad, pastišš ja must huumor, nagu on tõestanud nii Gaiman kui Stross, on hea kombinatsioon. Mamatas joondub samu elemente säilitades nende ridadesse, ent lisab mõnevõrra erudeerituma paralleelrealismi. Inglise keeles veebis tasuta leiduv tulemus on hoolimata ootamatult õnnelikust lõpust lausa tõlkimist väärt ning debüüdina veel eriti võimas. Soovitan!

Pikem kokkuvõte oleks umbes järgmine. Pärast "On the Roadi" ilmumist Big Suris närve puhkav Kerouac hakkab saama kummalisi, hallutsinatoorseid kirju Neal Cassadylt San Franciscos — too näeb ette tähtede õigeksminekut, R`lyeh` kerkimist koos Cthulhuga jne. Kerouac, keda põgusalt aitab mesilaseks moonduv punapäine plika, kes tegelikult on bodhisattva Kilaya, asub aga jälle teele. Kalifornia rannikul tunnistab ta R`lyeh kerkimist merest, millele järgneb ülejäänud Ameerika suhteliselt kiire mandumine kosmilise ja iidse õuduse valitsemise alla. Ainult biitnikud ja vagabondid suudavad Iidsete hüpnoosikombitsaile vastu panna ning säilitavad suurema osa tervest mõistusest. Kerouac leiab Cassady üles, aga päris korras too siiski pole. Kui mehed Cthulhu jüngrite, inimestest põrnikalaadseteks libadeks ehk mugwumpideks moondunud kollide kätte lõksu jäävad, tuleb William Burroughs kahe revolvriga nagu deus ex machina ning härrad jätkavad rändamist triona...

Sellises hüplikus stiilis rullub süžee veel mõnda aega lahti: ülim realism vaheldub ürgkosmilisusega, linnafantastika uimaulmadega, vahele visatakse viisaka peoga paroodiapipart ja rakendusbudismi. Kellel huvi, leiab teose täismahus aadressilt www.MoveUnderGround.org
Teksti loeti ingliskeelsest väljaprindist

"Etüüd smaragdrohelises" on tõeliselt oivaline topeltpastišš, võrreldav Strossi "A Colder Wari" ja Mamatase "Move Under Groundi", aga eelkõige Gaimani enda "I Cthulhuga" — ainult et seekord ei kombineerita Lovecrafti mythost mitte Wodehouse`i, vaid Doyle`i pärandiga. Eriti üllatav on, et kogu selle muheduse juures suudab autor veel paar ootamatut vimkat sisse sokutada (mõnd neist ei pruugi Eesti lugeja olvata — Sebastian Morani tegelast Nõuka-aegses Holmesi-juttude kogumikus ei sisaldu). Pälvitud preemiaid — Hugot ja Locust — igati väärt lugu!
Teksti loeti inglise keeles ja mõnust mügisedes

Nendest Strossi juttudest, mida lugenud olen, kahtlemata kõige meeldivam — külma sõja aegne painav atmosfäär koos Lovecrafti-peletistega, kelle haldamine sõjarditel ilmselgelt üle jõu käib, peaks andma kokku üsna jubeda jutu, ent Stross suudab selle juures säilitada iroonilist huumorimeelt ja pipardada mõnusalt üle alternatiivajalooga. Reagani kuulus halb nali ("Pommitamine algab viie minuti pärast!"); 1950-ndatel sõjaväelaboreis valmis mõeldud ja ehitatud, ent meie reaalsuses masstootmisesse õnneks mitte jõudnud tuumareaktiiv-raketid ("XK-PLUTO"); afgaanide heroiini smugeldamine Vostoki jääaluse järve põhja peidetud Iidsete värava kaudu, jne, jne — just sellised vimkad ja elemendid teevad sisuliselt tõesti kohutavalt sünge loo vahvaks ja ajavad itsitama.

Vähestel on õnnestunud Lovecrafti pärandit niimoodi ümber töötada, et säiliks algne vaim, ent ilmselgelt oleks tegu täiesti uue väärtusega, mis ka omil jalul, vanameistri varjule nõjatumata püsida suudaks. Stross on selles mõttes oivaline literaat. Ehkki hilisemates spionaaži-Mythose-popurriides ("The Atrocity Archive", "The Concrete Jungle" jt) pole Strossi haare enam nii vahe ja külm kui "A Colder Waris", ei pane ma talle seda kuidagi pahaks. "A Colder Ware" saab olla ainult üks ja see üks on ka täpselt õige pikkusega — romaaniksvenitamine oleks hea jutustuse tõenäoliselt tapnud.
Teksti loeti nostalgilises meeleolus

Hindes ei ole kahtlustki; Noon on üks mu lemmikkirjanikke ja “Nymphomation” tema paremikku kuuluv teos. Kui “Automated Alice’it” sarja osaks mitte lugeda, nagu BAAS paistab eelistavat, on käesolev anne võrdlemisi lõdvalt seotud triloogia viimane, ent ajaskaalal kõige varajasem jagu. Romaan paigutub ilmumisdaatumi suhtes väga lähitulevikku (oletuslikud arvutused lubavad pakkuda, et aastasse 1999). Veel pole puhkenud inimesi ja asju ja laipu ja loomi valimatult ristavat epideemiat ning Manchesteri elanikkond koosneb üldiselt inimestest. Arvuteis kasutatakse lausa flopikettaid, aga mingisugune poolbioloogiline (oletatavasti) nanotehnoloogia on ka olemas — linna on koos katsefaasis uudse doomino-loosimänguga ilmunud reklaam-putuk-robotid (blurbflies; üsna kiiresti “häkitakse” mõni lahti ja/või programmitakse ümber, ametlikele doominokärbestele lisanduvad põrandaalused kärbsed oma sõnumiga, muidugi hakkavad kärbsed omavahel paarituma ning sõnumid lähevad sassi, et Noon saaks luuletada ja muidu sõnadega žongleerida ning enda teoste tõlkimise eesti keelde igaveseks välistada...). Kõikjalt saab lotopileti hinnaga osta salapäraseid doominokive, mis kuni loosimishetkeni suvalisi numbrikombinatsioone vilgutavad. Naelade ja pennide asemel on käibel lovelyd ja punyd. Politseinikest on saanud burgerivõmmid (burgercops), s.t, neid ei rahasta mitte riik, vaid rämpstoidukett Whoompie’s. Kerjused elavad ja töötavad mingites “kerja-aukudes”, mille volitamiseks ja haldamiseks on linnavalitsuses terve omaette osakond. Nii et ikka suuresti düstoopia. Samas on selles maailmas väga palju argituttavlikku ja positiivsetki.

Tegelastegalerii on lai ja inimlik, keskseteks kujudeks salk üliõpilasi, kes näevad lotofirma kurja salaplaani läbi ning hakkavad tumeda jõu vastu oma vahenditega töötama. Tudengeid juhib professor Max Hackle, kelle minevik väga iselaadses matemaatika eriklassis ja hiljem radikaalse “musta matemaatika” ajakirja Number Gumbo juures aeglaselt avanedes kõik niidid ja liinid lõpuks kokku seob. Samal ajal suudab Noon siin raamatus šleifiga kokku siduda ka kogu ülejäänud sarja, seletades lahti nii mõnedki Vurt-maailma mütoloogilised elemendid (mille salapärasus, tõsi, oli eelmiste romaanide lugemise juures pigem huvitavaks plussiks). Me kohtume Hobartiga, saame teada, kust pärineb Vaz ning esimest korda ilmub mängu ka sulg... Kerjuseplika Celial paistab olevat tugev, ent mitte sisuline, vaid pigem metafoorne ja emotsionaalne seos ka “Automated Alice’iga”.

Kirju, pretensioonika ja kahtlemata avangard-kirjanduse taotlustega teose kütkestavaimaks detailiks oli minu jaoks ritualistlik numbrimaagia — kaoseteooriat, mänguteooriat, liikuvaid labürinte, geneetikat ja seksuaalmaagiat ühendav müstiline süsteem, mille toimimise üksikasjadest muidugi päris täpselt ei räägita. Just selline osavalt punutud salapära ja veidi hirmutav hämarus lisavad oma "gunstiambitsioonide" juures üllatavalt loetavale romaanile mõnusa annuse müstikapipart.

Play to win!
Teksti loeti inglise keeles

Hea idee on püüdlikult literatuurse ent kuiva ja keskpärase teostusega trivialiseeritud. Naisautor sobib tähelaevade personali teenindava prostituudi lohutut argipäeva ja pragmaatilis-poeetilist sisemaailma kajastama muidugi veenvamalt kui enamik meesulmikuid oskakski, aga punkti kisub selle seni vaid veebis avaldatud loo hindest alla juba ainuüksi korrektuuri kesisus.

Targemaks see lühike novell mind ei teinud, aga tükki küljest ka ei võtnud. Loodan siiski, et Gilmani tõenäoliselt feministlik, kindlasti "sotsiaalse alatooniga" lugu ei esinda bookviewcafe.com-i üleüldist kvaliteeti.
Teksti loeti inglise keeles

Kohtumine Briniga on seni olnud suhteliselt põgus ja õlgu kehitama panev — “Startide Risingust” mäletan vaid, et oli üks alguse ja lõputa seiklusromaan nutikate delfiinidega... “Those Eyes” on hoopis teine tase — lühike allegooria lendavate taldrikutega küll, nagu allpealkiri lubab, aga mitte lühidus ja allegoorilisus ei ole selle loo peamised plussid, vaid hea idee ja vaimukus. Tõsi, hea idee ei pruugi tingimata olla uus, ning vaimukus töötab täiega vaid tolle jaoks, kes lisaks tehnoulmele ka fantastika- ja mütoloogiamaailmade reeglistikuga tuttav. Igatahes on jutt heas mõttes meelelahutuslik ning ühe raksuga läbitav, nii et soovitan.
Teksti loeti inglise keeles

Viimastel aastatel on väga vähesed kirjanikud minus sellist suurt ja sooja tänulikkust esile kutsunud nagu Derek Swannson ja tema (väga tõenäoliselt fiktiivne) vanem vend “Crash” Gordon Swannson. Mõlemad Swannsonid kirjutavad Kurt Vonnegutile omase teesklematu inimlikkusega, Crashi puhul aga lisandub sellele Brautiganlik sürreaalne hipimaagia. Ainult kui nii Brautigan kui Vonnegut olid lustilis-pilklikust pealispinnast hoolimata röökivalt traagilised autorid, on Vendade Swannsonite loomingus piisavalt optimismi, küllalt usku inimeste kaasasündinud headusse, et lugejat ka üksikutest räigetest mõrvadest, plahvatavatest pudulojustest ja julmadest karnivoor-kanadest hoolimata mitte masendada.

Ma ei oska näpuga näidata, mis see täpselt on, mis Crashi kirjutatu nii muhedaks ja maagiliseks teeb; soovija leiab raamatu veebikodust mõned näidispeatükid ja võib ise proovida, kas Pine Bluffi taoistlikud võlud ka teda samal määral lummavad kui allakirjutanut. Mind igatahes tegi see raamat väga õnnelikuks ja on hetkel mu isiklikus biblioteraapiliste tippteoste loendis esikohal.

Žanriliselt on “Nitt-Witt Ridge” üsna lahterdamatu, sisaldades nii modernset mütofantastikat, maagilist realismi kui hooletult neosürrealistlikku õhustikku, mida pealispinnal ühendab kirju galerii pööraseid, põrunud tegelasi pentsikute seikluste hoogsas virvarris, samal ajal kui sügavamates hoovustes võib hoomata eksegeetilist religioonifilosoofiat ning sügavalt läbitunnetatud maagilist maailmapilti (viimast hoolimata raamatu tagakaanel toodud hoiatusest, et teos ei pruugi kellegi elu eriti tähendusrikkal moel muuta).

Mõni sõna sisust. Big Suri maalilises väikelinnas elurõõmsa kodu rajanud ebakonventsionaalsete vanemate Harley ja Calliope poeglaps, hamstri-liitiumi ja sebra-torasiini leiutaja Philo on juba seitsmendast eluaastast peale ümbruskonna loomapidajate seas tuntud kui Kõigi Suurte ja Väikeste Elukate Psühhofarmakoloog. Tema isa ja õpetaja, puukirurg ja samuti amatöör-psühhofarmakoloog, on leiutanud Piiritu Jumaliku Olendi Õndsa Elava Armastusekiirguse (mida võiks eesti keeles ehk Kosmose Piirituseks nimetada) keemilise valemi ning pruugib seda igal teisipäeval; aine kõrvalmõjuna hakkab ta aga iga kord pärast seda uskuma, et on muutunud kukeks. Obskuurse Euroopa kirjanduse ja eriti Italo Calvino “Paruni puu otsas” austajana kolib ta viimaks pere juurest ära metsa puu otsa ennast otsima ja luuletama. Sellises vabatahtlikus arboreaalses pagenduses viibib Harley ka Philo mehistumissuvel, perioodil, mis teoses kõige põhjalikumat käsitlemist leiab.

Pooleldi isatu Philo võtab endale suviseks õpipoisiks salapärane veidrik vanamees, praktiseeriv maag Kapten Nitt-Witt, kes on õllepurkidest ja rannakarpidest endale sürrealistliku lossi ehitanud (loss, nn Nitt-Witt Ridge, on, muide, päriselt olemas ja toimib edukalt rahvakunstilise vaatamisväärsusena; samuti oli 1992. aastani päriselt olemas algupärane Kapten Nitt-Witt Art Beal). Järjest tulevad mängu salapärased mõrvad (mida sooritab hiiglaslikuks raudkukeks maskeerunud, (pseudo)kristlikku demagoogiat pritsiv neurootiline pahalane), punapäine lapsepõlve-armastus ja müstilis-enteogeneetiline mõõde, mille raamistikus Philo psühhedeelsed nägemused kakk-poisina lendamisest põimuvad enam-vähem objektiivse tegelikkusega. Sündmused arenevad peadpööritava hooga ning vihastamapanevalt vara saabuv lõpp on siiski üsna õigeaegne ja õnnelik.

Spoilerihoiatus! Teose avab Derek Swannsoni eessõna, mille esimeses lõigus võetakse koos puändiga kokku tema “Crash Gordon and the Mysteries of Kingsburgi” sisu. Kes soovib mainitud meistriteose lõppu mitte ette teada, ärgu seda lugegu. Või lugegu “Mysteriest” enne “Nitt-Witt Ridge’i” — teosed ju kahtlemata täiendavad teineteist, ehkki pole sisuliselt seotud... Või, noh, on, aga ainult omamütoloogilisel (ja) metatasandil (millele viitab ka vaimukas impressumihoiatus).
Teksti loeti inglise keeles

Üks Delany tähtteoseid, kirjutatud nõnda nõudliku teema kohta ikka üsna noorelt, pälvis “täispikaks” venitatud “Lilledega Algernonile” kahasse 1966. aasta parima romaani Nebula ja kandideeris Hugole igati põhjendatult — võib-olla natuke võimsamale, ent mitte sama põhjalikule ja mängulisele ülevaatele Sapir-Whorfi lingvistilise relatiivsuse hüpoteesi potentsiaalsetest järelmitest võib minu loetud teostest pretendeerida ehk vaid Neal Stephensoni “Snow Crash”. Märgisüsteem (või kitsamalt — keel) on nii relv kui personaalse evolutsiooni mootor, ja Delany tõestab seda elegantselt ja kaasa mõtlema kutsuvalt.

Suure idee varju jääb tõik, et Delany visandatud karakterid on mõneti pinnapealsed; isegi Rydra Wong, keda kõige põhjalikumalt rambil eksponeeritakse, paistab isikuomadusi laest võtvat ja pöördelisi minevikusaladusi paljastavat täpselt seal, kus neid vaja läheb, libisedes nende implikatsioonidest üle hämmastava hooletusega. Samas kompenseerivad seda pinnapealsust ka autori uljas ambitsioonikus ning katsetamisjulgus; esitletud katkendid Rydra luulest on piisavalt veenvad, et peaaegu hakata uskuma nende pan-galaktilise populaarsuse võimalikkusse.
Teksti loeti inglise keeles