Kasutajainfo

Martha Wells

1.09.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

Old Man`s War

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Vanamehe sõda»
Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 35)

Sarjad:
  • Stalker 2014
Hinne
Hindajaid
18
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.739
Arvustused (23)

Ma ei hinda tavaliselt esimest korda loetud raamatut "5"-ga, kuid erandeid esineb ja see on üks neist. Nii esimestest lehtedest, kui tegelikult lõpuni meenutab raamat üht suurt hommage`i R.A. Heinleini "Starship Troopers"-ile (seda on autor loomulikult ka märkinud tänuavaldustes) ja saab vaid imestada, kui sarnaseid ja samas põhjalikult erinevaid teoseid on võimalik kirjutada põhimõtteliselt samal teemal! Niisiis saab peategelane 75 aastat vanaks ja astub sõjaväkke, asub teenima CDF-is, ehk `Colonial Defence Force`-is (Kolooniate kaitsejõududes). Ega ta sellest suurt midagi ei tea. Ainult, et nad kuidagi noorendavad ta (sest mis kasu on 75-stest ättidest?). Maal ei teata üldse palju elust kolooniates ja ülesminek on üheotsapilet, CU (Colonial Union) ei luba kedagi tagasi Maale. Minnakse sellepärast, et kaotada pole ju eriti palju. Maal on ikka veel erinevaid riike ja kui keegi otsustab, et ta ei luba oma kodanikke teenistusse, siis paneb CDF oma koli seal kokku ja ainus tulemus on see, et selle riigi 75-sed hakkavad tegema välisreise, millelt nad kunagi tagasi ei pöördu... Kestnud on see nii juba paarsada aastat ja kolooniatel peab olema tohutu tehniline ülekaal, sest nende üks ja vist pea ainus nähtav asi, Nairobist alguse saav kosmoselift kasutab tehnoloogiaid, mille olemusestki Maal aru ei saada.
Juba esimestest lehekülgedest hakkab silma, et tegemist on 21. sajandi raamatuga, täpsemalt ühe suunaga nendest, mis mulle isiklikult meeldib ja mis tegelikult sümpaatselt eristab seda RAH-i surmtõsisest raamatust -- toon on mõnus ja mitte eriti pingutatud, eriti midagi pühaks pidamata killutsetakse kõikvõimalikel teemadel, samas kui naljategemine ei ole eesmärk omaette, seda ei ole autor püüdnud teha kogu aeg ja igal pool. Kasvõi stseen üsna algusest värbamisteenistuses, kus kontoritibi peale mehe tegelikult päris head sarkasmi lõpuks tüdinult teatab, et tal on huumorisoon lapsepõlves kirurgiliselt eemaldatud... Või siis stseen õpperühma algusest, kus kõike ja kõiki vihkav suhteliselt arhetüüpne koolitaja jõugu ette võtab [edasine on minu vaba tõlge]:
"Kes on homoseksuaalsed?" küsis Ruiz.
Neli värvatut astus ette. "Mõned ajaloo väljapaistvamad sõdalased on olnud homoseksuaalsed," lausus Ruiz "Alexander Suur. Richard Lõvisüda. Spartalastel olid eripataljonid pedearmukestest, sest nad uskusid, et tüübid võitlevad paremini, et kaitsta oma armastatut, kui et lihtsalt kaasvõitlejat. Mõned parimatest võitlejatest, keda kunagi tundnud olen, on olnud veidramad kui kolmedollariline, aga muidu neetult head sõdurid. Mis aga mind tõsiselt kusetab [pisses me off] teie kõigi juures: te valite läheduseks vale momendi. Kolmel eri korral olen võidelnud kõrvuti pedega ja kui asjad on läinud hapuks, on iga fucking kord valinud nad just selle hetke teatada, et nad on alati mind armastanud. Jumalaita, see ei lähe. Mingi tulnukas tahab mu fucking ajusid välja imeda ja mu rühmakaaslane tahab rääkida suhtest! Tehke oma rühmakaaslastele fucking teene -- kui te erutute, tegelege sellega vabal ajal, mitte siis, kui mingi elukas üritab teie neetud südant välja rebida. Ja nüüd jookske!"

Samas on see õpperühma lugu kuidagi üsna sümboolne õige mitmes suhtes. Nimelt alguses tüübid rivis seistes irvitavad mõttes selle kärkiva ja solvanguid pilduva juhendaja ees, et nähtud selliseid sadu aastaid kõigis filmides. Siis läheb juhendaja nagu näiliselt stsenaariumist kõrvale, teatades, et ta teab, mida nad mõtlevad ja et ta vihkab neid päriselt ja mängib neile ette mõned lõigud oma kaaslaste surmast -- et nad ei tea, kui tõsine on asi. Ühest küljest on autor suutnud pisut midagi uut sellesse nii tuntud narratiivi tuua, teisalt aga on need vaid detailid, midagi sisuliselt erinevat ei ole. Kirja on see siiski üsna hästi pandud ja eriti aega sellele raisatud ei ole. Igav seda lugedes ei hakka ja lugu ei saa ju rääkida ilma taoliste oluliste arengustaadiumiteta... Rohkem sisul peatuda ei tahaks, kogu raamat on selline mõnes mõttes traagiline, natuke naljakas ja natuke pöörane. Mingil hetkel on nood vanurid ju saanud uued kehad, samas aga teavad nad, et enne järgmise, tavalise inimliku keha saamist ja kusagil koloonias uue elu alustamist 10 aasta pärast on 3/4 neist surnud -- CDF-i sõdureid kulub palju tolles kohutavalt vaenulikus galaktikas... Ühest küljest on intelligentne tolm, mis koloniste lämmatab, ju midagi uut, samas tundusid isegi RAH-i orbiidilt allavisatavad jalaväelased läbimõeldumad, kui JS-i omad. Ühest küljest on arvutiajastu kohale jõudnud (kõigil on kolbas tehisintellekt, mille poole peategelane loomulikult pöördub "Hei, Asshole"; ta sõprade variandid on Dipshit, Bitch, Dickward, Fuckhead ja Satan), teisalt juba täna olemasolevaid intelligentseid relvi nagu ei olekski. Kõige suurema miinusena tooksingi välja kohatise usutamatuse, pisut üle nurkade laskmise, mis aga muidugi tuleb välja kardetavasti ainult sellele, kes liiga palju lugenud on ja detailides urgitseda viitsib... Igatahes keerab lugu mitu vinti peale ja mina tahaks kyll teada, mis sellest seltskonnast edasi sai.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult tahtsin ma sellest romaanist kirjutada nädalajagu päevi tagasi, kuid siis oli BAAS taas seal, kuhu ahv pähkleid pistab ning mul jäi kirjutamata. Vahepeal sai aga Ats käe selle romaaniga valgeks... noh, pole hullu... pääsen seega sisuseletamise kohustusest...

I did two things on my seventy-fifth birthday. I visited my wife`s grave. Then I joined the army.

Nii see romaan algab ja neil John Perry öeldud kolmel lausel on kalduvus kultuslikuks saada. Ning ega edasi halvem pole... ikka selline pisut eemalviibiv, nukker-küüniline ja samas hästi elujaatav suhtumine. Kuigi tegelasteks on enamjaolt 75-aastased vanurid on romaanis särtsu ja kärtsu rohkem kui paljudes poole nooremate tegelastega lugudes.

Üldiselt rõhutavad kõik arvustused, et raamat asuks otsekui romaanide «Starship Tropers» ja «Forever War» ristumiskohas... et pisut neist mõlemast. Heinleini on siiski rohkem, aga Scalzi huumor päästab siin palju. Haldemaniga ma sedavõrd seoseid ei leidnud... kõikse rohkem oli neid vast tõsiasjas, et sõttaminek lõpetas kõik sõjaväele eelnenud suhted.

Tegelikult on «Old Man`s War» kokku üks suur stamp, selle eitus ja ka mõnitus. Loed romaani ja mõtled, et kuidas saab autor lasta asjal nii banaalseks minna... oled oma mõttega just sinnamaani jõudnud ning järgmises lõigus keerab autor oma looga kenasti kuhugi vasakule minema.

Romaani suureks plussiks on suisa kombatavaks kirjutatud maailm ja tegelased. Miinuseks vast mõningane mittehaakuvus... st. detailid on kõik paigas, aga suurem pilt on kuidagi ligadi-logadi. Mitte häirivalt, aga kui pisut mõtlema hakata, siis üht-teist leiab. Samas võib see mittehaakuvus olla ka tingitud sellest, et romaani kangelastest vanurid ei tea ka ise eriti palju ning ka nemad koguvad omi teadmisi uuest elust kildhaaval kokku.

Romaanis «The Ghost Brigades» John Perry ei tegutse... küll aga jutus «Questions for a Soldier». Jane Saganiga kohtub lugeja taas jutustuses «The Sagan Diary» ja romaanis «The Ghost Brigades». Romaanis «The Last Colony» on aga taas platsis nii John Perry kui ka Jane Sagan.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaks tänudega laenajale, Ulmeguru Jüri Kallasele. Tegemist on tõesti suurepärase raamatuga, mida vähemalt mina lugesin praktiliselt ühe hingetõmbega. Viimasel ajal pole just sageli juhtunud, et ööuned raamatu pärast kannatada saavad.

Nagu eelnevalt korüfeed on maininud, toob see raamat momentaalselt silma ette 2 eellast: Haldemani "Forever War" ja Heinleini "Starship Troopers". Heinleini kusjuures ma polegi lugenud, küll aga näinud raamatu põhjal valminud ülisuurepärast filmi. Scalzi on minu meelest neist mõlemast üle. Heinleinist tema aegumise tõttu ja Haldemanist seepärast, et Haldeman vingub eelkõige sõja mõttetuse üle. Sõja mõttetust näitab ka Scalzi, aga kuidagi moodsamalt, ilma halina ja õõnsa paatoseta. Scalzi raamatu teravik on hoopis mujal.

Jah, tegu on stambiga, aga väga mõnusa sellisega. Pealegi on labase jäljendamise ja sügava kummarduse saatel tehtud homage vahel õhkõrn vahe. Järelsõnas leiab kinnitust niigi selge asi: Heinleini Tähesõdalased on olnud eeskujuks, mitte jäljendamise objektiks.

Raamat on kohati tapvalt põnev, kohati naljakas, kusjuures huumor on see nn. kasarmu oma. Ega elukutselised sõdurid (ja veel eriti Ghost Brigades`i omad, aga neist lugege juba ise) ei targutagi tapmise ja mahalöömise tänamatu ja väsitava töö vahepeal pseudoeksistentsialistlikku mulinat jumala olemasolust või elamise talumatust vaevast.

Universum kihab elust ja eluks kõlbulikud planeedid on turul kuum kaup; igale pretendeerib mitu tahtjat ja konkurents on armutu ja tihe. Raamatu üks parimaid lõike kirjeldab peategelase John Perry masendust tapmise ja massimõrvade üle, mida ta on sunnitud korda saatma intelligentse, humanoidse rassi kallal, kes on...umbes tollipikkused! Massimõrv seisneb pealeastumises ja 5-6 meetriste pilvelõhkujate laialipeksmises. Aga on ka tõsisemaid vastaseid.

Moodne, vägivaldne, jõhkra huumoriga maitsestatud military sf oma parimal kujul. Soe lugemissoovitus kõigile!

Teksti loeti inglise keeles

“Old Man’s War” (kuidas seda tõlkida? “Vana mehe sõda”? “Vanameeste sõda”? “Rauga võitlustee”? “Geront lahingus”? "Püssiga pensionär"?) on üks selliseid raamatuid, mis loevad ennast ise; lugeja ülesandeks jääb kõvasti kinni hoida ning kiiret, elamuste- ja pööranguteküllast, neerupealsetele tegevust pakkuvat sõitu nautida.

Tõenäoliselt hakkab mõni järgmise väite peale nüüd nuga ihuma, aga antud teos on parem kui need Heinleinid, mida seni lugenud olen. Mitte, et Heinlein oleks halb, aga Scalzi (kes ei püüagi Heinleini matkimist kuidagi varjata) on temast parem — laenanud Heinleinilt tempo, põnevuse, kaevikuhuumori ja draama (ehk kõik, mis Heinleini tõesti heaks teeb), hülgab ta pingutatud moraliseerimise (mis Heinleini juures kõige rohkem häirib) ning keskendub Suure Pildi lahtimuukimise asemel hagu andmisele. Kui madina käigus mõne kivi ümberpööramisel eksistentsiaalseid ootamatuseid ilmneb, kohanevad tegelased nendega käigu pealt.

Scalzi lahingustseenid on värskendavad — täpselt õige tempo ja pikkusega, nii et põnevus säilib ka lugejal, kes ainuüksi lahingutehnika, -strateegia ja -taktika kiretustest kirjeldustest vaimustuda ei oska. Inimsuhetele annab täiesti uudse värvingu asjaolu, et enamik tegelasi on noorendatud raugad. Lihtsakoeline sü˛ee peitub osavalt kuldse kirjutamisstiili taha — selles osas paistab autor olevat õppust võtnud Suurelt Jutupaunikult Stephen Kingilt. Kõik kokku võimaldab verivärsket pilguheitu klassikalisele kosmosemadina-teemale ning tõtt-öelda tekitab see lausa heldimust. Väärt kraam!
Teksti loeti inglise keeles

Tugevasti Heinleinist inspireeritud teos, milles mõned elemendid on nii tänapäevased, et jääd mõtlema, kas need nimme pole kardinaalselt vastupidiselt Heinleini tunnetusele kirjutatud, et läbi kõverpeegli näidata, millisena oleks vanameistri tekst võinud/pidanud poliitiliselt korrektsel 21. sajandil välja nägema. Näiteks on üks episoodiline tegelane, kes rasside vahel vahet teeb, muudetud äärmiselt ebameeldivaks ja satub oma tähelepanekute pärast kiiresti peategalse põlu alla; samuti on siin rõhutatult esitatud soosiv suhtumine pederastiasse. Selle taustal on lausa kummaline, et ükski tegelane pole emane neeger. Ehk on seegi autori iroonia, et enamus tegelasi on geneetiliste manipulatsioonidega muudetud rohenahalisteks. Nii või teisiti – see on Heinleini stiilis militaarne sf, üsna andekate naljadega, hoogne seikluslugu ja üsna tabavalt ja soravalt kirjutatud. Mõned madinastseenid küll kipuvad venima aga mitte väga hullusti ja tegelikult võib need ka vahele jätta, sest on üsna selge, kuidas need enam-vähem lahenevad. Üldse võib selles romaanis enamusi sü˛eelahendusi üsna lõdvalt ette arvata... Ja see ongi loo suurim pluss, et kuigi sü˛ee on täiesti tradistiooniline (või standartne), suudab autor pidevalt tekitada põnevad pöörakuid ja ootamatuid nüansse tavapärasesse militaarloosse. Peategelane liitub armeega, saab karmi seersandi käe all tigeda väljaõppe, mille käigus ta ilmutab vaprust, nutikust ja juhiandeid. Muidugi on tema performance esimestes lahingutes muljetavaldav, ta saab kõrgendust, järgneb haavatasaamine, kamraadide surm ja siis kättemaks ning veelgi kangemad kangelasteod. Sellise tavapärase sü˛ee muudab põnevaks esiteks autori üsna nutikalt nuputatud kosmose koloniseerimise taust ja pensionäride muutmine supersõduriteks. Loo viimases kolmandikus loovad põnevust ja ootamatusi John Perry kohtumine oma surnud naisest kloonitud eriüksuslase Jane’iga. Selline lahendus annab Scalzile võimaluse oma loo inimlik plaan kenasti välja mängida, ilma et ta kavatsekski muutuda ülemäära seebiseks või sentimentaalseks, ta suudab romaani stiilipuhtana väljapidada, nii et on parajalt military sf ja kirjanduslik suhtelugu üheaegselt. Üldiselt mulle siiski olid kaks esimest kolmandikku huvitavamad, sest lõpus tulid kosmoselahingud. Kuid nagu öeldud, suutis autor pikemad kirjeldused üldiselt vaos hoida. Mõned asjad jäid mulle küll natuke arusaamatuks. Mitte et ma autoriga vaielda tahaksin, aga ma ei saanud päris aru, et miks peaks skip drive’iga reisides tingimata teise universumisse sattuma, ning teiseks, et miks pidi sõdurite kloonimiseks kasutama erinevate surnud inimeste DNA-d. Kuid mitte nende asjade pärst pole hinne „neli”... hinne on tegelikult neli mitme plussiga ja peaaegu „viis”. Tundub, et ma kavatsen isegi järje hankida. Kõige parem nali oli see, et väga paljud sõdurid olid oma BrainPali Asshole’i nimeks andnud. Ja vist oli ka siin pisuke iroonia, et seda ajus istuvat arvutit tutvustati samuti, nagu tänapäeval iga uut software’i – supervõimsad uued lahendused ja uued TM-id. Et nagu oleks autor kirjutamise ajal uue Nero versiooni hankinud ja selle reklaamilt šnitti võtnud. Kokkuvõttes siis igati mõnus lugu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat (ja järjed) on väga hea(d). Selles suhtes olen ma eelkõnelejatega 100% nõus. Kyll aga ei paendu minu keel ytlema et tegemist oleks 21. saj. versiooniga Heinleini “Trooperitest”. Heinleini “Trooperid” olid eelkõige mõtteline eksperiment yhiskonnaga. See komponent on Scalzil minuarust suuresti puudu. Scalzi lihtsalt kirjutab kuradi hästi, aga sorry – Heinleini kaliibris visionäär ei ole tema mitte. Ma pean tõenäoliseks et ma loen seda romaani rohkem kordi yle kui Heinleini “Troopereid”, samas annavad Trooperid rohkem alust romaani yle aastaid hiljem mõtteid mõlgutada. Raamatu hinnet see loomulikult viielt maha ei võta. Väga mõnusalt loetav – nii et yhinen soovitajatega.
Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema "Tähesõdalastega" üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus -- raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui "Starship Troopers" oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul "Ei midagi erilist":

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis "Old Man`s War" räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast -- inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma "sarved" maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada -- saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu "tähesõdalaste" ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad (tm) ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama -- ning võrdlemisi vääralt -- nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa ... ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eelkirjutajad juba piisavalt jutustanud. Seoseid teiste tuntud autoritega ka maininud. Individuaalse ääremärkusena leidsin olevat huvitava selle valdavalt kompromissitult vaenujalal oleva universumi kirjelduse. Millest ei puudu ka sellised tegelased, kelle jaoks teistega sõdimine on segu spordist ja religioossest rituaalist.Tõsisemad filosoofilised probleemid (kui neid siit teosest lihtsalt lugemismõnu kõrvalt otsida) on kusagil teise, võibolla isegi kolmanda kihi taga.Algusest peale tempokas lugu. Lõpp tuleb parasjagu hästi kätte, jättes sellise mõnusa tunde, et küll oleks hea meelega veel 100 lk lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani ametlikuks ilmumisaastaks antakse 2005, on tegelikult just täna juubel. 10 aastat tagasi, 30. detsembril 2002, müüs John Scalzi oma romaani "Old Man`s War" kirjastusele Tor.

Nagu eelmised arvustajad on korduvalt rõhutanud, ei ole romaan oma põhisüžee poolest teab mis originaalne. Aga lisaks sellele et tegu on "actionile orienteeritud, ent ometi mitte rumala ulmega" (tsitaat Tori kirjastuse toimetajalt Patrick Nielsen Haydenilt), oli romaan innovaatiline ka oma avaldamise viisi poolest. Lähemalt võiks iga huviline selle kohta lugeda autori blogist.

Ülalpool on romaanile juba nii palju kiidusõnu osaks langenud, et ega eriti midagi enam lisada pole võimalik. Tooks välja ainult selle, kui palju erinevaid huvitavaid vaenulike tulnukate rasse on Scalzi osanud välja mõelda.

Küll on tore, et praegusel e-raamatu ajastul saab romaanisarja järgmise osa viivitamatult pärast eelmise osa otsalõppemist kätte. Kasvõi aasta eelviimase päeva õhtul.

Teksti loeti inglise keeles

John Perry oleks tahtnud valida mugava elu koos oma naisega, kuid pidi valima sõja, sest naine suri enne õiget aega. Vanuril on vähe valikuid.Autori ameerika taust tuleb hästi esile loo poliitkorrektsuses, millele juhtis tähelepanu juba Hargla, suguelu kõrvalekallete kujutamine heakskiitvana ja neutraalne nahavärv, näiteks, mis häirivad.Tõlkija näib imestavat, miks Ps 90:10 on eestikeelses versioonis "seitsekümmend aastat" ja mitte näiteks "kolm kahtkümmet ja kümme" ("Vanamehe Sõda", lk9). Aga ka kõik ingliskeelsed versioonid ei tõlgi "threescore and ten". NRSV:"seventy years".Raamatu huvitavaim osa on võõrtsivilisatsioonide kujutamine. Nii rraeysid, whaidisis kui konsusid näidatakse käituvat tseremoonia või usupõhiselt ja iga kord annab autor sealjuures mõista et nimetatud asjaolu suurendab võõrtsivilisatsiooni ohtlikkust inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ülal on nii põhjalikult kirjutatud, siis vaid mõned hajamõtted.

Muidugi on see hea raamat. Oleks täiesti asjatu hakata norima pisiasjade kallal nagu valuvaigistite puudumine, granaadi lõhkejõu võrdustamine viie püssipadruniga vms. Kahjuks sipleb aga kogu asjandus hoopis suuremas loogikaaugus: kõike, mida üle kantakse, saab ka salvestada ning oleks loogiline, kui iga sõduri teadvusest enne lahingut varukoopia tehtaks. Hukkumine lahingus - ja sellega koos väärtusliku väljaõppe ning veel väärtuslikumate kogemuste kaotsiminek - on kirjeldatud tehnoloogia juures täiesti ebavajalik.

Kuna samal kümnendil kirjutati ka eesti militaarulme suurteos, ei pääse võrdlusest kuidagi mööda. Ja on selge, et "Gort Ashryn" on palju-palju parem. Muuhulgas kindlasti ka seetõttu, et kolonelleitnant Kunnas teab - ja peabki teadma - palju paremini, millest ta kirjutab.

Lugupeetud kaasarvustajad Hargla ning Toht võiks tähele panna, et näiteks RAH "Friday" peaaegu et muust ei räägigi, kui nõme ja mõttetu on rassism. Ja mis soost on rohked seksuaalpartnerid, ei tehta ka erilist numbrit...

Teksti loeti eesti keeles
3.2014

Alustan sellest, et ma pole kiire lugeja. Nagu ma pole ka kiire sööja. Oh ei. Ma loen aeglaselt: naudin teksti, loen lõike üle, teen pause, et just loetu üle järgi mõelda või siis selleks, et netist lisainfot otsida. Kuid nagu ülihead toitu maitstes võib kontroll kaduda ja juba järgmisel hetkel leiad sa end seda lihtsalt sisse ahmimas, siis nii juhtub minuga ka mõne raamatu puhul. Kahjuks mitte nii tihti, kui ma tahaksin - vaadake kasvõi minu baasiarvustuste sagedust.

Vaadake, John Scalzi "Vanamehe sõda" on nimelt selline parajalt keskmise paksusega raamat - 200 ja natuke peale lehekülge. Ma ei loe tavaliselt 100 lehekülge päevas. Kuid seekord lugesin. Sest see ulmeromaan kõitis mind esimesest hetkest peale. Ja mitte sellepärast, et oleksin kas kirjanikust või raamatust endast varem midagi kuulnud ja seetõttu teadnud, mida oodata. Muidugi on eestikeelse raamatu tagakaanel kirjas, et mainekad välismaised ulmekirjastused ja -ajakirjad on oma lugejaküsitluste põhjal selle juba sajandi parimaks ulmeromaaniks tituleerinud. Kuid selliste väljaütlemiste peale jään ma alati pigem skeptiliseks, eriti kui selliseid avaldusi tehakse sellal, kui sajand pole omadega veel veerandigi peal.

Niisiis, nagu öeldud, isegi täiesti täiesti tühja koha pealt haaras see lugu mind esimesest lõigust alates kaasa. Just küsimus, "mis edasi saab?", ei lasknud mul raamatut käest käest panna. Kuid mitte ainult see, vaid pigem viis, kuidas autor lugu jutustab. See imeline lobedus dialoogide, imepisikeste tagasivaadete ja muude taoliste võtetega mind oma loodud maailma sisse imeda lummas. Sest žanrilt on see lugu ju ikkagi teaduslik fantastika ning päris palju on igasuguste seadmete ja nähtuste kirjeldusi - alustagem või päris-päris alguses kirjeldatud "oavarrest", imelisest taevaliftist. Kuid autor suudab väga osavalt selle ja teistegi seadmete tööpõhimõtted lahti rääkida, võttega, mis mõne teise esituses tunduks banaalsena. Nimelt astub tavaliselt peategelase kõrvale mõni sobiva elukutse esindaja, füüsik või arst, kes siis kõik kenasti lihtinimesele arusaadavas keeles ära seletab. Või noh, kas nüüd kõik, aga vajalikul määral kindlasti. Kuid John Scalzi teeb seda tööd mingil imelisel moel niivõrd hästi, et midagi ei häiri.

Kuid nagu raamatu pealkirjastki võib aru saada, on "Vanamehe sõda" teisest küljest ka militaarulmeks liigituv. Ja seda militaarset värki on seal ikka pagana palju, sest kogu romaan räägibki ju ühe mehe ajateenistusest Kolooniate Kaitseväes. Nagu tavaliselt oma arvustustes, ei peatu ma ka seekord pikemalt romaani sisul ning veel vähem plaanin ümberjutustust teha. Panen parem nii hästi-halvasti kui oskan, kirja oma emotsioonid.

Kirjanik on ise oma romaani jaganud kolme ossa, mille tinglikud pealkirjad võiksid minu arust olla: "ümbersünd", "väljaõpe ja karastumine" ning "kaotatu taasleidmine". Minu tunded vastavaid osasid lugedes olid umbes sellised: ülevoolav vaimustus, kerge tüdimus ja täielik katarsis. Või siis mitte... sõnadest jääb ikkagi puudu. Sest "tüdimus" tundub natuke vale ja võib-olla ei tea ma ikkagi täpselt mida tähendab katarsis... Katsun siis ikkagi natuke pikemalt lahti seletada.

Selle täieliku vaimustusega on kõige lihtsam - piisab vast sellest, kui veelkord end juba ka korrates öelda, et esimese osa lugesin ühe jutiga läbi ning ei pannud raamatut enne käest, kui kell näitas sügavat öötundi. Osa, mis algas Jüri Kallase poolt ülalpool tsiteeritud lausega, ning lõppes sellega, kuidas tavaline inimene Maalt sõna otseses mõttes ümber sünnib, oli suurepärane sissejuhatus. Isegi mina, patsifist, oleksin tahtnud romaani peategelase nahas olla, et seda kõike kogeda. Rääkimata sellest, et usun ju minagi nagu tema, et selleks ajaks kui ma seitsmekümneviieseks saan, on leiutatud tehnoloogia, kuidas vananemist pidurdada ja surmaga peitust mängida. Nii täielikku samastumist minategelasega tundsin viimati vist "Accelerandot" lugedes.

Teine osa keskendub suures piires noorsõdurite (irooniline nimetus, arvestades, et raamatu pealkiri on "Vanamehe sõda" ja enamus tegelasi pensioniealised) väljaõppele ja esimestele lahingutele. Nagu ma juba kirjutasin, ei tea ma, kas "tüdimus" on just õige sõna neid emotsioone kirjeldama, mis mind siis valdasid, kuid imepisike annus oli siiski sedagi. Kuigi noorte väljaõppe eest vastutav keskne kuju, karjuv veebel Ruiz üritas esimestest lausetest peale kutsealustele (ja autor tema suu läbi lugejatele) väita, et ta pole selline veeblietalon nagu filmides sageli kujutatakse, oli ta seda ometi. Lõpuni välja. Ma ei tea, kas see oli teadlik võte või mitte, kuid igatahes oli see natuke tüütu. Samuti hakkas mind ühel hetkel vaevama see, et ükski värvatutest ei avaldanud vähimatki kahtlust ühegi otsuse suhtes ning kõik käitusid nagu ideaalsed universaalsed sõdurid, kelleks neid loodi. Ausalt öeldes olin isegi veidi pettunud, kui sissejuhatavale selgitusele - tsiteerin mälu järgi: "oma mitmeotstarbelisest automaatrelvast saate tulistada vaid teie ise ja ei keegi teine" - ei järgnenudki stseeni, kus mõni kutsealune oleks end maha lasnud. See püss jäi seinale ja pauk tegemata. Kuid vastuhakke siiski ette tuli, neist meeldejäävaim "rahusaadikust" endise senaatori tegelaskuju esituses. Nii et võib-olla tõesti imepisike tüdimus, kuid lahingukirjeldused ja sellega kaasaskäiv ülegalaktikalise konflikti tausta lahtijutustamine olid siiski suurepärased.

Kolmandas osas tegelikult lahingutegevus jätkus ning romaani peategelasest sai sõna otseses mõttes peakangelane, kuid mitte see ei olnud minu jaoks oluline. Minu jaoks oli rõhk hoopis romaani algusest peale susisema pandud armastusloo plahvatuslikul arengul. Jah, ärge nüüd üllatusest perseli kukkuge, kui ma end nii romaani mahlakat sõduriargood matkides väljendada tohin. Sest see, et eksisteerib selline igikestev armastus, oligi võib-olla üldse minu jaoks selle romaani peamine sõnum. Väga palju lihtsustades ja kogu militaarset ja ulmelist pudipadi kõrvale visates võib kindlasti öelda, et "Vanamehe sõda" on tegelikult lugu sellest, kuidas Mees armastab oma Naist. Ja see on tõesti suur ja imeline tunne, mida mõistavad vaid need, kes on seda ise kogenud. Igatahes läks mul just viimast osa lugedes korduvalt silm märjaks ja süda härdaks, sest see mida ma lugedes tundsin oli lihtsalt nii suur ja ilus. Ju siis see on see üldinimlik väärtus, mille mina sellest romaanist enda jaoks leidsin. John Scalzi tõesti oskab.

Nii, nüüd on ilkumise koht.

Tulen siis kaasa ja vaatan ülalpool kirja pandud kiidulaulule kriitilise pilguga otsa ning küsin endalt, nagu ma küsisin tegelikult ka lugemise ajal, et kas tõesti on tegemist täiesti veatu romaaniga, sajandi suurteosega? Muidugi mitte! Autor on ju konstrueerinud tegelikult sellise universumi, mille olemasolusse ma tavaliselt ei usu. Ma ei usu, et kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid võiksid olla religioossed või inimsööjad (ja te teate, et ma ei mõtle siinkohal kannibalismi). Kuid kasutades autori enda mõttekujundit ideaalsest universumist olen nõus, et just nimelt tema enda loodud maailmas kõlas kõik väga kenasti kokku ning detailid sobitusid üksteisega ideaalselt. Ulmelugejana püüan mitte olla uskumatu Toomas, sest maailm on ju autori, mitte minu oma ning lõppude lõpuks on ainus küsimus, mis ulmes loeb "mis siis kui...?"

No nii. Tahtsin kritiseerida, aga läks jälle takkakiitmiseks kätte. No mis sa teed, kuid nii ta on. Olgu, üks märkus veel. Tegelaskujud olid natuke lahjad. Pean silmas just eekõige näiteks nii võõrrasside kui ka tegelikult inimeste välimuse kirjeldamist. Sellega polnud autor eriti vaeva näinud ning joonistas välja vaid piirjooned, jättes enamuse lugeja fantaasia hooleks. Samas minu fantaasia töötas lugedes küll nagu koorelahutaja nii et tegelikult see aspekt mind ei häirinud.

Eesti tiimile, kirjastajale ja tõlkijale, ütlen kõigepealt ühe suure aitäh, et selline töö ette võeti. Ma olen väga tänulik, et ma seda fantastilist lugu oma emakeeles lugeda sain. Usun, et tehtud töö ei jää ka teiste Eesti ulmefännide tunnustuseta ja ma arvan, et te teate, mida ma silmas pean. Aga et te loorberitele puhkama ei jääks, siis näpuotsaga paar märkust ka. Ei midagi hullu, pigem soovitused, kuidas veel paremini saaks.

Kuigi ma pole lugu originaalis lugenud, siis tõlge oli minu meelest suurepärane, sest kust muidu see lobe loetavus tulema peaks? Ainult ühes kohas kraapis ropendamine pisut kõrva - no ma väga ei usu, et isegi veebel kasutaks väljendit "nikutud aastad" vms. Ma arvan, et fucking oleks siinkohal vabalt võinud "kuradimaks" tõlkida.

Kujundusest ka. Mina seda kaanepilti kasutanud poleks, sest see X-Wingidega hägune pilt ei ütle tegelikult romaani sisu kohta midagi, kuna jutt käib ju peamiselt jalaväest. Vaatasin netist, millist kunsti selle otsingusõna peale leiab ning ise oleksin valinud mõne suurte tissidega rohelise tšiki. :) Puhtalt müüginumbrite suurendamiseks. Ja tagakaanele kah mingi lõigu sealt kohast, kus nad küülikutena keppisid. :P

Kuid see on vaid minu arvamus. Igatahes veelkord suur tänu ja kummardus ning loodetavasti saan õige pea ka järgesid eesti keeles lugeda. See raamat saab minu raamaturiiulil aukoha "Hyperioni", "Accelerando" ja paljude teiste tippteoste kõrval, seega hindeks muidugi viis ilma igasuguse kahtluseta.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis väga, kõik olulisem on eespool mõistagi juba ära toodud. Seega jääb lisada veel ainult isiklik mulje ja paar kõrvalmärkust.

Meeldis eriti see, et teos oli mitmetasandiline ja neil kõigil nauditav: ulmeklišeede (puhutine) paroodia; traditsiooniliste komponentidega hoogne kosmoseseiklus; sõja, religiooni, tundmatuga kohtumise jmt seonduvate probleemide huvitav käsitlus. Ja mõistagi ka igimuhe huumor (enim pani muigama see BrainPali tutvustus, mis tõesti kaasaegses reklaamimaailmas väga tuttavlik ette tuleb). Igal juhul hästi kirjutatud (ja ka tõlgitud, suur tänu selle eest!), nii et raamatut käest panna ei soovinud, enne kui see läbi loetud sai.

Iga tulevikust pajatav teos on aga paratamatult mõistetud kirjutamise ajast ja ka kirjutaja isikust tulenevatesse anakronismidesse ja ebausutavustesse ning sel puhul tuleb kindlasti nõustuda, et Kunnase tulevikuvisioon "Gort Ashrynis" tundus "usutavam, tõenäolisem" kui Scalzil, kelle teos oli ka oluliselt kerglasem (ent seetõttu ka kergem lugeda). Aga üldkokkuvõttes pole põhjust panna madalamat hinnet kui "5".

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda, kui olin parasjagu ühe kaitseväelase peale peast ja rinnust vigane. Seetõttu tahtsin lugemise ajal korduvalt aknast välja oksendada, suitsu teha, end purju juua ning omaenda kõri läbi närida.
See koht, kus tegelased vastastikkustes vaimustuse- ja sõbralikkusepuhangutes kehaavastamiskeppi tegid, tundus nagu luumurd.

Sest noh. Me kõik tahame, et raamat meiega räägiks, aga kui ta räägib vale inimese häälega ja selle asemel, et mõtteid mu sandiksjäämiselt kõrvale juhtida, kilab näkku, kuidas ma ei suutnud, ei osanud, ei mänginud välja ligikaudugi sama hästi kui need tegelased - siis on see ikka väga ebameeldiv.

Jumala eest, ma jätan pooleli, mõtlesin süngelt, ja seisiski ta mul mitu päeva aknalaual selle naeruväärse väljaõppeperioodi keskel, mis oligi täpselt nagu filmides.

Aga kuidagimoodi, kuna ta juba oli seal aknalaual ja ma magan aknalaua kõrval, võtsin teose jälle kätte, no et loen kasvõi mõned leheküljed ja kui enam ei suuda, pole ka katki midagi.

Ja sestsaati, kui tuli see "teeni hästi, tõuse redelil, muuda süsteemi"-koht, haaras Scalzi mind vaikselt ja vääramatult kaasa ja hakkas rääkima mitte mu kaitseväelase kohutava, armsa ja liiga mõistliku häälega, vaid nagu keegi, kes võib-olla saab asjadest aru, võtab mul ümbert kinni, naerab ja ütleb, et ma tegin hästi, olen hästi, lõpuks lähevad asjad hästi ja maailm on olemuslikult hea koht.
Mida kõike ma ise ka tean, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine, näiteks hea raamat, kõlavad nad nagu lohutus.

Kui ma neid ise ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine!"

... ja kuna see raamat suutis minuni läbi tulla hoolimata tõeliselt halvast eelhäälestusest ta temaatika suhtes ja kuninglikult sitast ajastusest, suutes mind hoida hetkel, kui ma lõrisesin kõige peale enda ümber nagu haige metsik koer, peab ta ju väga hea olema?

Mis siis, et "vanade peerude" naisliikmed pärast uute kehade omandamist olid siiski üsna skemaatilised tüübid, omavahel väga vähe eristuvate isiksustega, ja lisaks Perryle ainus vana peer, kel mu jaoks üldse mingi nägu peas rippus, oli Alan (ta kandis Alan Rickmani nägu).
Ikka oli hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Vanamehe sõja" universum on põhimõtteliselt see, mille visandas nappide joontega Isaac Asimov "Igaviku lõpus" ühe võimaliku tulevikustsenaariumina. S.o. selline, kus kõikjal ilmaruumis on sildid "Reserveeritud", "Стой, стрелять буду!" ja "Eratee". Kui "Igaviku lõpus" tõmbus inimrass seepeale resigneerunult koduplaneedile, et hääbuda, siis käesolevas teoses on ta võtnud kätte relva ja sõdib innukalt eluruumi eest. Sõdivad ka kõik teised rassid. Mõned nö. asja eest, mõned meelelahutuseks. Sõdureid langeb kui loogu ning minul läks lõpupoole üldse sassi, mille eest või kelle nimel sõditi. Iseäranis kummastav on muidugi seda verepulma kroonikat lugeda parajasti Ida-Ukrainas toimuva taustal.

Kui romaani ühe sõnaga iseloomustama peaks, siis oleks see "simpel". Siin pole ühtegi tõelist raskust, dilemmat, moraalset probleemi. Faabula lippab õlitatult nagu kommertsfilmi stsenaarium ja peategelasele muudkui potsatavad puu otsast banaanid kätte. Võitluskaaslaste langemisest pole ka suuremat lugu, sest Scalzi ei kirjutagi ühtegi tegelast nii lahti, et tolle saatus kuidagi korda läheks. Põhimõtteliselt on tegu ebaküpse fan fictioni mitte kirjandusega.

Teoses domineerivat ebaküpsust on autor veel kunstlikult võimendanud, sest kui peategelane peab idee järgi olema elatanud inimene noores kehas, siis pigem meenutab ta oma käitumiselt ja maailmavaatelt teismelist, kes on üleöö täiskasvanuks saanud. Ja ma ei pea silmas märjast unenäost inspireeritud seksimaratoni, millega romaani algusosas lugejaid rõõmustatakse, vaid pigem tema Suure Armastuse lugu. Okei, mehel oli õnn leida endale naine, kes oli ta hingesugulane, teine pool ja mis kõik veel. Naine suri, traagika, kaotus. Kõik see on mõistetav, sellest võib kirjutada, sellest on palju kirjutatud. Aga mida teeb n.-ö. elukogenud inimene siis, kui ta koperdab oma surnud naise DNAst kloonitud eksemplarile (banaan!oh kui sobivalt.)? Ta hakkab omale sellest homonkuulusest uusvana naist vormima. Ja homonkuulus on õhinaga nõus, sest tal vaba tahet, mingit muud alternatiivi justnagu polekski. Lõpp. Kõik. Käed vajuvad rüppe. Laske mind bussist maha.

Lõpetuseks saaks veel kobiseda härjasita ja mõnede teiste vägisõnade või -fraaside tõlkeleidude üle, aga ma ei viitsi, ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles