Kasutajainfo

Martha Wells

1.09.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

Old Man`s War

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Vanamehe sõda»
Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 35)

Sarjad:
  • Stalker 2014
Hinne
Hindajaid
18
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.739
Arvustused (23)

Ma ei hinda tavaliselt esimest korda loetud raamatut "5"-ga, kuid erandeid esineb ja see on üks neist. Nii esimestest lehtedest, kui tegelikult lõpuni meenutab raamat üht suurt hommage`i R.A. Heinleini "Starship Troopers"-ile (seda on autor loomulikult ka märkinud tänuavaldustes) ja saab vaid imestada, kui sarnaseid ja samas põhjalikult erinevaid teoseid on võimalik kirjutada põhimõtteliselt samal teemal! Niisiis saab peategelane 75 aastat vanaks ja astub sõjaväkke, asub teenima CDF-is, ehk `Colonial Defence Force`-is (Kolooniate kaitsejõududes). Ega ta sellest suurt midagi ei tea. Ainult, et nad kuidagi noorendavad ta (sest mis kasu on 75-stest ättidest?). Maal ei teata üldse palju elust kolooniates ja ülesminek on üheotsapilet, CU (Colonial Union) ei luba kedagi tagasi Maale. Minnakse sellepärast, et kaotada pole ju eriti palju. Maal on ikka veel erinevaid riike ja kui keegi otsustab, et ta ei luba oma kodanikke teenistusse, siis paneb CDF oma koli seal kokku ja ainus tulemus on see, et selle riigi 75-sed hakkavad tegema välisreise, millelt nad kunagi tagasi ei pöördu... Kestnud on see nii juba paarsada aastat ja kolooniatel peab olema tohutu tehniline ülekaal, sest nende üks ja vist pea ainus nähtav asi, Nairobist alguse saav kosmoselift kasutab tehnoloogiaid, mille olemusestki Maal aru ei saada.
Juba esimestest lehekülgedest hakkab silma, et tegemist on 21. sajandi raamatuga, täpsemalt ühe suunaga nendest, mis mulle isiklikult meeldib ja mis tegelikult sümpaatselt eristab seda RAH-i surmtõsisest raamatust -- toon on mõnus ja mitte eriti pingutatud, eriti midagi pühaks pidamata killutsetakse kõikvõimalikel teemadel, samas kui naljategemine ei ole eesmärk omaette, seda ei ole autor püüdnud teha kogu aeg ja igal pool. Kasvõi stseen üsna algusest värbamisteenistuses, kus kontoritibi peale mehe tegelikult päris head sarkasmi lõpuks tüdinult teatab, et tal on huumorisoon lapsepõlves kirurgiliselt eemaldatud... Või siis stseen õpperühma algusest, kus kõike ja kõiki vihkav suhteliselt arhetüüpne koolitaja jõugu ette võtab [edasine on minu vaba tõlge]:
"Kes on homoseksuaalsed?" küsis Ruiz.
Neli värvatut astus ette. "Mõned ajaloo väljapaistvamad sõdalased on olnud homoseksuaalsed," lausus Ruiz "Alexander Suur. Richard Lõvisüda. Spartalastel olid eripataljonid pedearmukestest, sest nad uskusid, et tüübid võitlevad paremini, et kaitsta oma armastatut, kui et lihtsalt kaasvõitlejat. Mõned parimatest võitlejatest, keda kunagi tundnud olen, on olnud veidramad kui kolmedollariline, aga muidu neetult head sõdurid. Mis aga mind tõsiselt kusetab [pisses me off] teie kõigi juures: te valite läheduseks vale momendi. Kolmel eri korral olen võidelnud kõrvuti pedega ja kui asjad on läinud hapuks, on iga fucking kord valinud nad just selle hetke teatada, et nad on alati mind armastanud. Jumalaita, see ei lähe. Mingi tulnukas tahab mu fucking ajusid välja imeda ja mu rühmakaaslane tahab rääkida suhtest! Tehke oma rühmakaaslastele fucking teene -- kui te erutute, tegelege sellega vabal ajal, mitte siis, kui mingi elukas üritab teie neetud südant välja rebida. Ja nüüd jookske!"

Samas on see õpperühma lugu kuidagi üsna sümboolne õige mitmes suhtes. Nimelt alguses tüübid rivis seistes irvitavad mõttes selle kärkiva ja solvanguid pilduva juhendaja ees, et nähtud selliseid sadu aastaid kõigis filmides. Siis läheb juhendaja nagu näiliselt stsenaariumist kõrvale, teatades, et ta teab, mida nad mõtlevad ja et ta vihkab neid päriselt ja mängib neile ette mõned lõigud oma kaaslaste surmast -- et nad ei tea, kui tõsine on asi. Ühest küljest on autor suutnud pisut midagi uut sellesse nii tuntud narratiivi tuua, teisalt aga on need vaid detailid, midagi sisuliselt erinevat ei ole. Kirja on see siiski üsna hästi pandud ja eriti aega sellele raisatud ei ole. Igav seda lugedes ei hakka ja lugu ei saa ju rääkida ilma taoliste oluliste arengustaadiumiteta... Rohkem sisul peatuda ei tahaks, kogu raamat on selline mõnes mõttes traagiline, natuke naljakas ja natuke pöörane. Mingil hetkel on nood vanurid ju saanud uued kehad, samas aga teavad nad, et enne järgmise, tavalise inimliku keha saamist ja kusagil koloonias uue elu alustamist 10 aasta pärast on 3/4 neist surnud -- CDF-i sõdureid kulub palju tolles kohutavalt vaenulikus galaktikas... Ühest küljest on intelligentne tolm, mis koloniste lämmatab, ju midagi uut, samas tundusid isegi RAH-i orbiidilt allavisatavad jalaväelased läbimõeldumad, kui JS-i omad. Ühest küljest on arvutiajastu kohale jõudnud (kõigil on kolbas tehisintellekt, mille poole peategelane loomulikult pöördub "Hei, Asshole"; ta sõprade variandid on Dipshit, Bitch, Dickward, Fuckhead ja Satan), teisalt juba täna olemasolevaid intelligentseid relvi nagu ei olekski. Kõige suurema miinusena tooksingi välja kohatise usutamatuse, pisut üle nurkade laskmise, mis aga muidugi tuleb välja kardetavasti ainult sellele, kes liiga palju lugenud on ja detailides urgitseda viitsib... Igatahes keerab lugu mitu vinti peale ja mina tahaks kyll teada, mis sellest seltskonnast edasi sai.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult tahtsin ma sellest romaanist kirjutada nädalajagu päevi tagasi, kuid siis oli BAAS taas seal, kuhu ahv pähkleid pistab ning mul jäi kirjutamata. Vahepeal sai aga Ats käe selle romaaniga valgeks... noh, pole hullu... pääsen seega sisuseletamise kohustusest...

I did two things on my seventy-fifth birthday. I visited my wife`s grave. Then I joined the army.

Nii see romaan algab ja neil John Perry öeldud kolmel lausel on kalduvus kultuslikuks saada. Ning ega edasi halvem pole... ikka selline pisut eemalviibiv, nukker-küüniline ja samas hästi elujaatav suhtumine. Kuigi tegelasteks on enamjaolt 75-aastased vanurid on romaanis särtsu ja kärtsu rohkem kui paljudes poole nooremate tegelastega lugudes.

Üldiselt rõhutavad kõik arvustused, et raamat asuks otsekui romaanide «Starship Tropers» ja «Forever War» ristumiskohas... et pisut neist mõlemast. Heinleini on siiski rohkem, aga Scalzi huumor päästab siin palju. Haldemaniga ma sedavõrd seoseid ei leidnud... kõikse rohkem oli neid vast tõsiasjas, et sõttaminek lõpetas kõik sõjaväele eelnenud suhted.

Tegelikult on «Old Man`s War» kokku üks suur stamp, selle eitus ja ka mõnitus. Loed romaani ja mõtled, et kuidas saab autor lasta asjal nii banaalseks minna... oled oma mõttega just sinnamaani jõudnud ning järgmises lõigus keerab autor oma looga kenasti kuhugi vasakule minema.

Romaani suureks plussiks on suisa kombatavaks kirjutatud maailm ja tegelased. Miinuseks vast mõningane mittehaakuvus... st. detailid on kõik paigas, aga suurem pilt on kuidagi ligadi-logadi. Mitte häirivalt, aga kui pisut mõtlema hakata, siis üht-teist leiab. Samas võib see mittehaakuvus olla ka tingitud sellest, et romaani kangelastest vanurid ei tea ka ise eriti palju ning ka nemad koguvad omi teadmisi uuest elust kildhaaval kokku.

Romaanis «The Ghost Brigades» John Perry ei tegutse... küll aga jutus «Questions for a Soldier». Jane Saganiga kohtub lugeja taas jutustuses «The Sagan Diary» ja romaanis «The Ghost Brigades». Romaanis «The Last Colony» on aga taas platsis nii John Perry kui ka Jane Sagan.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaks tänudega laenajale, Ulmeguru Jüri Kallasele. Tegemist on tõesti suurepärase raamatuga, mida vähemalt mina lugesin praktiliselt ühe hingetõmbega. Viimasel ajal pole just sageli juhtunud, et ööuned raamatu pärast kannatada saavad.

Nagu eelnevalt korüfeed on maininud, toob see raamat momentaalselt silma ette 2 eellast: Haldemani "Forever War" ja Heinleini "Starship Troopers". Heinleini kusjuures ma polegi lugenud, küll aga näinud raamatu põhjal valminud ülisuurepärast filmi. Scalzi on minu meelest neist mõlemast üle. Heinleinist tema aegumise tõttu ja Haldemanist seepärast, et Haldeman vingub eelkõige sõja mõttetuse üle. Sõja mõttetust näitab ka Scalzi, aga kuidagi moodsamalt, ilma halina ja õõnsa paatoseta. Scalzi raamatu teravik on hoopis mujal.

Jah, tegu on stambiga, aga väga mõnusa sellisega. Pealegi on labase jäljendamise ja sügava kummarduse saatel tehtud homage vahel õhkõrn vahe. Järelsõnas leiab kinnitust niigi selge asi: Heinleini Tähesõdalased on olnud eeskujuks, mitte jäljendamise objektiks.

Raamat on kohati tapvalt põnev, kohati naljakas, kusjuures huumor on see nn. kasarmu oma. Ega elukutselised sõdurid (ja veel eriti Ghost Brigades`i omad, aga neist lugege juba ise) ei targutagi tapmise ja mahalöömise tänamatu ja väsitava töö vahepeal pseudoeksistentsialistlikku mulinat jumala olemasolust või elamise talumatust vaevast.

Universum kihab elust ja eluks kõlbulikud planeedid on turul kuum kaup; igale pretendeerib mitu tahtjat ja konkurents on armutu ja tihe. Raamatu üks parimaid lõike kirjeldab peategelase John Perry masendust tapmise ja massimõrvade üle, mida ta on sunnitud korda saatma intelligentse, humanoidse rassi kallal, kes on...umbes tollipikkused! Massimõrv seisneb pealeastumises ja 5-6 meetriste pilvelõhkujate laialipeksmises. Aga on ka tõsisemaid vastaseid.

Moodne, vägivaldne, jõhkra huumoriga maitsestatud military sf oma parimal kujul. Soe lugemissoovitus kõigile!

Teksti loeti inglise keeles

“Old Man’s War” (kuidas seda tõlkida? “Vana mehe sõda”? “Vanameeste sõda”? “Rauga võitlustee”? “Geront lahingus”? "Püssiga pensionär"?) on üks selliseid raamatuid, mis loevad ennast ise; lugeja ülesandeks jääb kõvasti kinni hoida ning kiiret, elamuste- ja pööranguteküllast, neerupealsetele tegevust pakkuvat sõitu nautida.

Tõenäoliselt hakkab mõni järgmise väite peale nüüd nuga ihuma, aga antud teos on parem kui need Heinleinid, mida seni lugenud olen. Mitte, et Heinlein oleks halb, aga Scalzi (kes ei püüagi Heinleini matkimist kuidagi varjata) on temast parem — laenanud Heinleinilt tempo, põnevuse, kaevikuhuumori ja draama (ehk kõik, mis Heinleini tõesti heaks teeb), hülgab ta pingutatud moraliseerimise (mis Heinleini juures kõige rohkem häirib) ning keskendub Suure Pildi lahtimuukimise asemel hagu andmisele. Kui madina käigus mõne kivi ümberpööramisel eksistentsiaalseid ootamatuseid ilmneb, kohanevad tegelased nendega käigu pealt.

Scalzi lahingustseenid on värskendavad — täpselt õige tempo ja pikkusega, nii et põnevus säilib ka lugejal, kes ainuüksi lahingutehnika, -strateegia ja -taktika kiretustest kirjeldustest vaimustuda ei oska. Inimsuhetele annab täiesti uudse värvingu asjaolu, et enamik tegelasi on noorendatud raugad. Lihtsakoeline sü˛ee peitub osavalt kuldse kirjutamisstiili taha — selles osas paistab autor olevat õppust võtnud Suurelt Jutupaunikult Stephen Kingilt. Kõik kokku võimaldab verivärsket pilguheitu klassikalisele kosmosemadina-teemale ning tõtt-öelda tekitab see lausa heldimust. Väärt kraam!
Teksti loeti inglise keeles

Tugevasti Heinleinist inspireeritud teos, milles mõned elemendid on nii tänapäevased, et jääd mõtlema, kas need nimme pole kardinaalselt vastupidiselt Heinleini tunnetusele kirjutatud, et läbi kõverpeegli näidata, millisena oleks vanameistri tekst võinud/pidanud poliitiliselt korrektsel 21. sajandil välja nägema. Näiteks on üks episoodiline tegelane, kes rasside vahel vahet teeb, muudetud äärmiselt ebameeldivaks ja satub oma tähelepanekute pärast kiiresti peategalse põlu alla; samuti on siin rõhutatult esitatud soosiv suhtumine pederastiasse. Selle taustal on lausa kummaline, et ükski tegelane pole emane neeger. Ehk on seegi autori iroonia, et enamus tegelasi on geneetiliste manipulatsioonidega muudetud rohenahalisteks. Nii või teisiti – see on Heinleini stiilis militaarne sf, üsna andekate naljadega, hoogne seikluslugu ja üsna tabavalt ja soravalt kirjutatud. Mõned madinastseenid küll kipuvad venima aga mitte väga hullusti ja tegelikult võib need ka vahele jätta, sest on üsna selge, kuidas need enam-vähem lahenevad. Üldse võib selles romaanis enamusi sü˛eelahendusi üsna lõdvalt ette arvata... Ja see ongi loo suurim pluss, et kuigi sü˛ee on täiesti tradistiooniline (või standartne), suudab autor pidevalt tekitada põnevad pöörakuid ja ootamatuid nüansse tavapärasesse militaarloosse. Peategelane liitub armeega, saab karmi seersandi käe all tigeda väljaõppe, mille käigus ta ilmutab vaprust, nutikust ja juhiandeid. Muidugi on tema performance esimestes lahingutes muljetavaldav, ta saab kõrgendust, järgneb haavatasaamine, kamraadide surm ja siis kättemaks ning veelgi kangemad kangelasteod. Sellise tavapärase sü˛ee muudab põnevaks esiteks autori üsna nutikalt nuputatud kosmose koloniseerimise taust ja pensionäride muutmine supersõduriteks. Loo viimases kolmandikus loovad põnevust ja ootamatusi John Perry kohtumine oma surnud naisest kloonitud eriüksuslase Jane’iga. Selline lahendus annab Scalzile võimaluse oma loo inimlik plaan kenasti välja mängida, ilma et ta kavatsekski muutuda ülemäära seebiseks või sentimentaalseks, ta suudab romaani stiilipuhtana väljapidada, nii et on parajalt military sf ja kirjanduslik suhtelugu üheaegselt. Üldiselt mulle siiski olid kaks esimest kolmandikku huvitavamad, sest lõpus tulid kosmoselahingud. Kuid nagu öeldud, suutis autor pikemad kirjeldused üldiselt vaos hoida. Mõned asjad jäid mulle küll natuke arusaamatuks. Mitte et ma autoriga vaielda tahaksin, aga ma ei saanud päris aru, et miks peaks skip drive’iga reisides tingimata teise universumisse sattuma, ning teiseks, et miks pidi sõdurite kloonimiseks kasutama erinevate surnud inimeste DNA-d. Kuid mitte nende asjade pärst pole hinne „neli”... hinne on tegelikult neli mitme plussiga ja peaaegu „viis”. Tundub, et ma kavatsen isegi järje hankida. Kõige parem nali oli see, et väga paljud sõdurid olid oma BrainPali Asshole’i nimeks andnud. Ja vist oli ka siin pisuke iroonia, et seda ajus istuvat arvutit tutvustati samuti, nagu tänapäeval iga uut software’i – supervõimsad uued lahendused ja uued TM-id. Et nagu oleks autor kirjutamise ajal uue Nero versiooni hankinud ja selle reklaamilt šnitti võtnud. Kokkuvõttes siis igati mõnus lugu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat (ja järjed) on väga hea(d). Selles suhtes olen ma eelkõnelejatega 100% nõus. Kyll aga ei paendu minu keel ytlema et tegemist oleks 21. saj. versiooniga Heinleini “Trooperitest”. Heinleini “Trooperid” olid eelkõige mõtteline eksperiment yhiskonnaga. See komponent on Scalzil minuarust suuresti puudu. Scalzi lihtsalt kirjutab kuradi hästi, aga sorry – Heinleini kaliibris visionäär ei ole tema mitte. Ma pean tõenäoliseks et ma loen seda romaani rohkem kordi yle kui Heinleini “Troopereid”, samas annavad Trooperid rohkem alust romaani yle aastaid hiljem mõtteid mõlgutada. Raamatu hinnet see loomulikult viielt maha ei võta. Väga mõnusalt loetav – nii et yhinen soovitajatega.
Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema "Tähesõdalastega" üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus -- raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui "Starship Troopers" oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul "Ei midagi erilist":

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis "Old Man`s War" räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast -- inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma "sarved" maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada -- saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu "tähesõdalaste" ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad (tm) ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama -- ning võrdlemisi vääralt -- nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa ... ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eelkirjutajad juba piisavalt jutustanud. Seoseid teiste tuntud autoritega ka maininud. Individuaalse ääremärkusena leidsin olevat huvitava selle valdavalt kompromissitult vaenujalal oleva universumi kirjelduse. Millest ei puudu ka sellised tegelased, kelle jaoks teistega sõdimine on segu spordist ja religioossest rituaalist.Tõsisemad filosoofilised probleemid (kui neid siit teosest lihtsalt lugemismõnu kõrvalt otsida) on kusagil teise, võibolla isegi kolmanda kihi taga.Algusest peale tempokas lugu. Lõpp tuleb parasjagu hästi kätte, jättes sellise mõnusa tunde, et küll oleks hea meelega veel 100 lk lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani ametlikuks ilmumisaastaks antakse 2005, on tegelikult just täna juubel. 10 aastat tagasi, 30. detsembril 2002, müüs John Scalzi oma romaani "Old Man`s War" kirjastusele Tor.

Nagu eelmised arvustajad on korduvalt rõhutanud, ei ole romaan oma põhisüžee poolest teab mis originaalne. Aga lisaks sellele et tegu on "actionile orienteeritud, ent ometi mitte rumala ulmega" (tsitaat Tori kirjastuse toimetajalt Patrick Nielsen Haydenilt), oli romaan innovaatiline ka oma avaldamise viisi poolest. Lähemalt võiks iga huviline selle kohta lugeda autori blogist.

Ülalpool on romaanile juba nii palju kiidusõnu osaks langenud, et ega eriti midagi enam lisada pole võimalik. Tooks välja ainult selle, kui palju erinevaid huvitavaid vaenulike tulnukate rasse on Scalzi osanud välja mõelda.

Küll on tore, et praegusel e-raamatu ajastul saab romaanisarja järgmise osa viivitamatult pärast eelmise osa otsalõppemist kätte. Kasvõi aasta eelviimase päeva õhtul.

Teksti loeti inglise keeles

John Perry oleks tahtnud valida mugava elu koos oma naisega, kuid pidi valima sõja, sest naine suri enne õiget aega. Vanuril on vähe valikuid.Autori ameerika taust tuleb hästi esile loo poliitkorrektsuses, millele juhtis tähelepanu juba Hargla, suguelu kõrvalekallete kujutamine heakskiitvana ja neutraalne nahavärv, näiteks, mis häirivad.Tõlkija näib imestavat, miks Ps 90:10 on eestikeelses versioonis "seitsekümmend aastat" ja mitte näiteks "kolm kahtkümmet ja kümme" ("Vanamehe Sõda", lk9). Aga ka kõik ingliskeelsed versioonid ei tõlgi "threescore and ten". NRSV:"seventy years".Raamatu huvitavaim osa on võõrtsivilisatsioonide kujutamine. Nii rraeysid, whaidisis kui konsusid näidatakse käituvat tseremoonia või usupõhiselt ja iga kord annab autor sealjuures mõista et nimetatud asjaolu suurendab võõrtsivilisatsiooni ohtlikkust inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ülal on nii põhjalikult kirjutatud, siis vaid mõned hajamõtted.

Muidugi on see hea raamat. Oleks täiesti asjatu hakata norima pisiasjade kallal nagu valuvaigistite puudumine, granaadi lõhkejõu võrdustamine viie püssipadruniga vms. Kahjuks sipleb aga kogu asjandus hoopis suuremas loogikaaugus: kõike, mida üle kantakse, saab ka salvestada ning oleks loogiline, kui iga sõduri teadvusest enne lahingut varukoopia tehtaks. Hukkumine lahingus - ja sellega koos väärtusliku väljaõppe ning veel väärtuslikumate kogemuste kaotsiminek - on kirjeldatud tehnoloogia juures täiesti ebavajalik.

Kuna samal kümnendil kirjutati ka eesti militaarulme suurteos, ei pääse võrdlusest kuidagi mööda. Ja on selge, et "Gort Ashryn" on palju-palju parem. Muuhulgas kindlasti ka seetõttu, et kolonelleitnant Kunnas teab - ja peabki teadma - palju paremini, millest ta kirjutab.

Lugupeetud kaasarvustajad Hargla ning Toht võiks tähele panna, et näiteks RAH "Friday" peaaegu et muust ei räägigi, kui nõme ja mõttetu on rassism. Ja mis soost on rohked seksuaalpartnerid, ei tehta ka erilist numbrit...

Teksti loeti eesti keeles
3.2014

Alustan sellest, et ma pole kiire lugeja. Nagu ma pole ka kiire sööja. Oh ei. Ma loen aeglaselt: naudin teksti, loen lõike üle, teen pause, et just loetu üle järgi mõelda või siis selleks, et netist lisainfot otsida. Kuid nagu ülihead toitu maitstes võib kontroll kaduda ja juba järgmisel hetkel leiad sa end seda lihtsalt sisse ahmimas, siis nii juhtub minuga ka mõne raamatu puhul. Kahjuks mitte nii tihti, kui ma tahaksin - vaadake kasvõi minu baasiarvustuste sagedust.

Vaadake, John Scalzi "Vanamehe sõda" on nimelt selline parajalt keskmise paksusega raamat - 200 ja natuke peale lehekülge. Ma ei loe tavaliselt 100 lehekülge päevas. Kuid seekord lugesin. Sest see ulmeromaan kõitis mind esimesest hetkest peale. Ja mitte sellepärast, et oleksin kas kirjanikust või raamatust endast varem midagi kuulnud ja seetõttu teadnud, mida oodata. Muidugi on eestikeelse raamatu tagakaanel kirjas, et mainekad välismaised ulmekirjastused ja -ajakirjad on oma lugejaküsitluste põhjal selle juba sajandi parimaks ulmeromaaniks tituleerinud. Kuid selliste väljaütlemiste peale jään ma alati pigem skeptiliseks, eriti kui selliseid avaldusi tehakse sellal, kui sajand pole omadega veel veerandigi peal.

Niisiis, nagu öeldud, isegi täiesti täiesti tühja koha pealt haaras see lugu mind esimesest lõigust alates kaasa. Just küsimus, "mis edasi saab?", ei lasknud mul raamatut käest käest panna. Kuid mitte ainult see, vaid pigem viis, kuidas autor lugu jutustab. See imeline lobedus dialoogide, imepisikeste tagasivaadete ja muude taoliste võtetega mind oma loodud maailma sisse imeda lummas. Sest žanrilt on see lugu ju ikkagi teaduslik fantastika ning päris palju on igasuguste seadmete ja nähtuste kirjeldusi - alustagem või päris-päris alguses kirjeldatud "oavarrest", imelisest taevaliftist. Kuid autor suudab väga osavalt selle ja teistegi seadmete tööpõhimõtted lahti rääkida, võttega, mis mõne teise esituses tunduks banaalsena. Nimelt astub tavaliselt peategelase kõrvale mõni sobiva elukutse esindaja, füüsik või arst, kes siis kõik kenasti lihtinimesele arusaadavas keeles ära seletab. Või noh, kas nüüd kõik, aga vajalikul määral kindlasti. Kuid John Scalzi teeb seda tööd mingil imelisel moel niivõrd hästi, et midagi ei häiri.

Kuid nagu raamatu pealkirjastki võib aru saada, on "Vanamehe sõda" teisest küljest ka militaarulmeks liigituv. Ja seda militaarset värki on seal ikka pagana palju, sest kogu romaan räägibki ju ühe mehe ajateenistusest Kolooniate Kaitseväes. Nagu tavaliselt oma arvustustes, ei peatu ma ka seekord pikemalt romaani sisul ning veel vähem plaanin ümberjutustust teha. Panen parem nii hästi-halvasti kui oskan, kirja oma emotsioonid.

Kirjanik on ise oma romaani jaganud kolme ossa, mille tinglikud pealkirjad võiksid minu arust olla: "ümbersünd", "väljaõpe ja karastumine" ning "kaotatu taasleidmine". Minu tunded vastavaid osasid lugedes olid umbes sellised: ülevoolav vaimustus, kerge tüdimus ja täielik katarsis. Või siis mitte... sõnadest jääb ikkagi puudu. Sest "tüdimus" tundub natuke vale ja võib-olla ei tea ma ikkagi täpselt mida tähendab katarsis... Katsun siis ikkagi natuke pikemalt lahti seletada.

Selle täieliku vaimustusega on kõige lihtsam - piisab vast sellest, kui veelkord end juba ka korrates öelda, et esimese osa lugesin ühe jutiga läbi ning ei pannud raamatut enne käest, kui kell näitas sügavat öötundi. Osa, mis algas Jüri Kallase poolt ülalpool tsiteeritud lausega, ning lõppes sellega, kuidas tavaline inimene Maalt sõna otseses mõttes ümber sünnib, oli suurepärane sissejuhatus. Isegi mina, patsifist, oleksin tahtnud romaani peategelase nahas olla, et seda kõike kogeda. Rääkimata sellest, et usun ju minagi nagu tema, et selleks ajaks kui ma seitsmekümneviieseks saan, on leiutatud tehnoloogia, kuidas vananemist pidurdada ja surmaga peitust mängida. Nii täielikku samastumist minategelasega tundsin viimati vist "Accelerandot" lugedes.

Teine osa keskendub suures piires noorsõdurite (irooniline nimetus, arvestades, et raamatu pealkiri on "Vanamehe sõda" ja enamus tegelasi pensioniealised) väljaõppele ja esimestele lahingutele. Nagu ma juba kirjutasin, ei tea ma, kas "tüdimus" on just õige sõna neid emotsioone kirjeldama, mis mind siis valdasid, kuid imepisike annus oli siiski sedagi. Kuigi noorte väljaõppe eest vastutav keskne kuju, karjuv veebel Ruiz üritas esimestest lausetest peale kutsealustele (ja autor tema suu läbi lugejatele) väita, et ta pole selline veeblietalon nagu filmides sageli kujutatakse, oli ta seda ometi. Lõpuni välja. Ma ei tea, kas see oli teadlik võte või mitte, kuid igatahes oli see natuke tüütu. Samuti hakkas mind ühel hetkel vaevama see, et ükski värvatutest ei avaldanud vähimatki kahtlust ühegi otsuse suhtes ning kõik käitusid nagu ideaalsed universaalsed sõdurid, kelleks neid loodi. Ausalt öeldes olin isegi veidi pettunud, kui sissejuhatavale selgitusele - tsiteerin mälu järgi: "oma mitmeotstarbelisest automaatrelvast saate tulistada vaid teie ise ja ei keegi teine" - ei järgnenudki stseeni, kus mõni kutsealune oleks end maha lasnud. See püss jäi seinale ja pauk tegemata. Kuid vastuhakke siiski ette tuli, neist meeldejäävaim "rahusaadikust" endise senaatori tegelaskuju esituses. Nii et võib-olla tõesti imepisike tüdimus, kuid lahingukirjeldused ja sellega kaasaskäiv ülegalaktikalise konflikti tausta lahtijutustamine olid siiski suurepärased.

Kolmandas osas tegelikult lahingutegevus jätkus ning romaani peategelasest sai sõna otseses mõttes peakangelane, kuid mitte see ei olnud minu jaoks oluline. Minu jaoks oli rõhk hoopis romaani algusest peale susisema pandud armastusloo plahvatuslikul arengul. Jah, ärge nüüd üllatusest perseli kukkuge, kui ma end nii romaani mahlakat sõduriargood matkides väljendada tohin. Sest see, et eksisteerib selline igikestev armastus, oligi võib-olla üldse minu jaoks selle romaani peamine sõnum. Väga palju lihtsustades ja kogu militaarset ja ulmelist pudipadi kõrvale visates võib kindlasti öelda, et "Vanamehe sõda" on tegelikult lugu sellest, kuidas Mees armastab oma Naist. Ja see on tõesti suur ja imeline tunne, mida mõistavad vaid need, kes on seda ise kogenud. Igatahes läks mul just viimast osa lugedes korduvalt silm märjaks ja süda härdaks, sest see mida ma lugedes tundsin oli lihtsalt nii suur ja ilus. Ju siis see on see üldinimlik väärtus, mille mina sellest romaanist enda jaoks leidsin. John Scalzi tõesti oskab.

Nii, nüüd on ilkumise koht.

Tulen siis kaasa ja vaatan ülalpool kirja pandud kiidulaulule kriitilise pilguga otsa ning küsin endalt, nagu ma küsisin tegelikult ka lugemise ajal, et kas tõesti on tegemist täiesti veatu romaaniga, sajandi suurteosega? Muidugi mitte! Autor on ju konstrueerinud tegelikult sellise universumi, mille olemasolusse ma tavaliselt ei usu. Ma ei usu, et kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid võiksid olla religioossed või inimsööjad (ja te teate, et ma ei mõtle siinkohal kannibalismi). Kuid kasutades autori enda mõttekujundit ideaalsest universumist olen nõus, et just nimelt tema enda loodud maailmas kõlas kõik väga kenasti kokku ning detailid sobitusid üksteisega ideaalselt. Ulmelugejana püüan mitte olla uskumatu Toomas, sest maailm on ju autori, mitte minu oma ning lõppude lõpuks on ainus küsimus, mis ulmes loeb "mis siis kui...?"

No nii. Tahtsin kritiseerida, aga läks jälle takkakiitmiseks kätte. No mis sa teed, kuid nii ta on. Olgu, üks märkus veel. Tegelaskujud olid natuke lahjad. Pean silmas just eekõige näiteks nii võõrrasside kui ka tegelikult inimeste välimuse kirjeldamist. Sellega polnud autor eriti vaeva näinud ning joonistas välja vaid piirjooned, jättes enamuse lugeja fantaasia hooleks. Samas minu fantaasia töötas lugedes küll nagu koorelahutaja nii et tegelikult see aspekt mind ei häirinud.

Eesti tiimile, kirjastajale ja tõlkijale, ütlen kõigepealt ühe suure aitäh, et selline töö ette võeti. Ma olen väga tänulik, et ma seda fantastilist lugu oma emakeeles lugeda sain. Usun, et tehtud töö ei jää ka teiste Eesti ulmefännide tunnustuseta ja ma arvan, et te teate, mida ma silmas pean. Aga et te loorberitele puhkama ei jääks, siis näpuotsaga paar märkust ka. Ei midagi hullu, pigem soovitused, kuidas veel paremini saaks.

Kuigi ma pole lugu originaalis lugenud, siis tõlge oli minu meelest suurepärane, sest kust muidu see lobe loetavus tulema peaks? Ainult ühes kohas kraapis ropendamine pisut kõrva - no ma väga ei usu, et isegi veebel kasutaks väljendit "nikutud aastad" vms. Ma arvan, et fucking oleks siinkohal vabalt võinud "kuradimaks" tõlkida.

Kujundusest ka. Mina seda kaanepilti kasutanud poleks, sest see X-Wingidega hägune pilt ei ütle tegelikult romaani sisu kohta midagi, kuna jutt käib ju peamiselt jalaväest. Vaatasin netist, millist kunsti selle otsingusõna peale leiab ning ise oleksin valinud mõne suurte tissidega rohelise tšiki. :) Puhtalt müüginumbrite suurendamiseks. Ja tagakaanele kah mingi lõigu sealt kohast, kus nad küülikutena keppisid. :P

Kuid see on vaid minu arvamus. Igatahes veelkord suur tänu ja kummardus ning loodetavasti saan õige pea ka järgesid eesti keeles lugeda. See raamat saab minu raamaturiiulil aukoha "Hyperioni", "Accelerando" ja paljude teiste tippteoste kõrval, seega hindeks muidugi viis ilma igasuguse kahtluseta.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis väga, kõik olulisem on eespool mõistagi juba ära toodud. Seega jääb lisada veel ainult isiklik mulje ja paar kõrvalmärkust.

Meeldis eriti see, et teos oli mitmetasandiline ja neil kõigil nauditav: ulmeklišeede (puhutine) paroodia; traditsiooniliste komponentidega hoogne kosmoseseiklus; sõja, religiooni, tundmatuga kohtumise jmt seonduvate probleemide huvitav käsitlus. Ja mõistagi ka igimuhe huumor (enim pani muigama see BrainPali tutvustus, mis tõesti kaasaegses reklaamimaailmas väga tuttavlik ette tuleb). Igal juhul hästi kirjutatud (ja ka tõlgitud, suur tänu selle eest!), nii et raamatut käest panna ei soovinud, enne kui see läbi loetud sai.

Iga tulevikust pajatav teos on aga paratamatult mõistetud kirjutamise ajast ja ka kirjutaja isikust tulenevatesse anakronismidesse ja ebausutavustesse ning sel puhul tuleb kindlasti nõustuda, et Kunnase tulevikuvisioon "Gort Ashrynis" tundus "usutavam, tõenäolisem" kui Scalzil, kelle teos oli ka oluliselt kerglasem (ent seetõttu ka kergem lugeda). Aga üldkokkuvõttes pole põhjust panna madalamat hinnet kui "5".

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda, kui olin parasjagu ühe kaitseväelase peale peast ja rinnust vigane. Seetõttu tahtsin lugemise ajal korduvalt aknast välja oksendada, suitsu teha, end purju juua ning omaenda kõri läbi närida.
See koht, kus tegelased vastastikkustes vaimustuse- ja sõbralikkusepuhangutes kehaavastamiskeppi tegid, tundus nagu luumurd.

Sest noh. Me kõik tahame, et raamat meiega räägiks, aga kui ta räägib vale inimese häälega ja selle asemel, et mõtteid mu sandiksjäämiselt kõrvale juhtida, kilab näkku, kuidas ma ei suutnud, ei osanud, ei mänginud välja ligikaudugi sama hästi kui need tegelased - siis on see ikka väga ebameeldiv.

Jumala eest, ma jätan pooleli, mõtlesin süngelt, ja seisiski ta mul mitu päeva aknalaual selle naeruväärse väljaõppeperioodi keskel, mis oligi täpselt nagu filmides.

Aga kuidagimoodi, kuna ta juba oli seal aknalaual ja ma magan aknalaua kõrval, võtsin teose jälle kätte, no et loen kasvõi mõned leheküljed ja kui enam ei suuda, pole ka katki midagi.

Ja sestsaati, kui tuli see "teeni hästi, tõuse redelil, muuda süsteemi"-koht, haaras Scalzi mind vaikselt ja vääramatult kaasa ja hakkas rääkima mitte mu kaitseväelase kohutava, armsa ja liiga mõistliku häälega, vaid nagu keegi, kes võib-olla saab asjadest aru, võtab mul ümbert kinni, naerab ja ütleb, et ma tegin hästi, olen hästi, lõpuks lähevad asjad hästi ja maailm on olemuslikult hea koht.
Mida kõike ma ise ka tean, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine, näiteks hea raamat, kõlavad nad nagu lohutus.

Kui ma neid ise ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine!"

... ja kuna see raamat suutis minuni läbi tulla hoolimata tõeliselt halvast eelhäälestusest ta temaatika suhtes ja kuninglikult sitast ajastusest, suutes mind hoida hetkel, kui ma lõrisesin kõige peale enda ümber nagu haige metsik koer, peab ta ju väga hea olema?

Mis siis, et "vanade peerude" naisliikmed pärast uute kehade omandamist olid siiski üsna skemaatilised tüübid, omavahel väga vähe eristuvate isiksustega, ja lisaks Perryle ainus vana peer, kel mu jaoks üldse mingi nägu peas rippus, oli Alan (ta kandis Alan Rickmani nägu).
Ikka oli hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Vanamehe sõja" universum on põhimõtteliselt see, mille visandas nappide joontega Isaac Asimov "Igaviku lõpus" ühe võimaliku tulevikustsenaariumina. S.o. selline, kus kõikjal ilmaruumis on sildid "Reserveeritud", "Стой, стрелять буду!" ja "Eratee". Kui "Igaviku lõpus" tõmbus inimrass seepeale resigneerunult koduplaneedile, et hääbuda, siis käesolevas teoses on ta võtnud kätte relva ja sõdib innukalt eluruumi eest. Sõdivad ka kõik teised rassid. Mõned nö. asja eest, mõned meelelahutuseks. Sõdureid langeb kui loogu ning minul läks lõpupoole üldse sassi, mille eest või kelle nimel sõditi. Iseäranis kummastav on muidugi seda verepulma kroonikat lugeda parajasti Ida-Ukrainas toimuva taustal.

Kui romaani ühe sõnaga iseloomustama peaks, siis oleks see "simpel". Siin pole ühtegi tõelist raskust, dilemmat, moraalset probleemi. Faabula lippab õlitatult nagu kommertsfilmi stsenaarium ja peategelasele muudkui potsatavad puu otsast banaanid kätte. Võitluskaaslaste langemisest pole ka suuremat lugu, sest Scalzi ei kirjutagi ühtegi tegelast nii lahti, et tolle saatus kuidagi korda läheks. Põhimõtteliselt on tegu ebaküpse fan fictioni mitte kirjandusega.

Teoses domineerivat ebaküpsust on autor veel kunstlikult võimendanud, sest kui peategelane peab idee järgi olema elatanud inimene noores kehas, siis pigem meenutab ta oma käitumiselt ja maailmavaatelt teismelist, kes on üleöö täiskasvanuks saanud. Ja ma ei pea silmas märjast unenäost inspireeritud seksimaratoni, millega romaani algusosas lugejaid rõõmustatakse, vaid pigem tema Suure Armastuse lugu. Okei, mehel oli õnn leida endale naine, kes oli ta hingesugulane, teine pool ja mis kõik veel. Naine suri, traagika, kaotus. Kõik see on mõistetav, sellest võib kirjutada, sellest on palju kirjutatud. Aga mida teeb n.-ö. elukogenud inimene siis, kui ta koperdab oma surnud naise DNAst kloonitud eksemplarile (banaan!oh kui sobivalt.)? Ta hakkab omale sellest homonkuulusest uusvana naist vormima. Ja homonkuulus on õhinaga nõus, sest tal vaba tahet, mingit muud alternatiivi justnagu polekski. Lõpp. Kõik. Käed vajuvad rüppe. Laske mind bussist maha.

Lõpetuseks saaks veel kobiseda härjasita ja mõnede teiste vägisõnade või -fraaside tõlkeleidude üle, aga ma ei viitsi, ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Roolaid
21.07.1958
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

700 aasta eest kui elu Maal kliimamuutuse, ressursside lõppemise ja pidevate sõdade tõttu üsna võimatuks muutus, otsustasid suuremad riikide ühendused inimkonna päästmiseks hulga koloonialaevu teele saata. Suurejooneline plaan kukkus läbi, teele jõuti saata vaid kolm laeva.

Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.

Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.

Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi Reveur põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu peategelane kapten Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt uusmaalaste (New Terra) esindaja méridienlaste juures... siis méridienlaste eestkõneleja... siis méridienlaste kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste vahel - uusmaalased parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...

Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid vähemalt nende psühholoogiale pole mõte vajadusel vägivalla kasutamisest, sõdimisest sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.

Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed, tugevad tegelaskujud näiteks, aga kui vaid ühte asja eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib ju öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe), kuid mis siis. Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda - kaitseks tuleb valmis olla.
Ma ei arva, et raamat kirjanduslik tipptase oleks, aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll.

Teksti loeti inglise keeles

Kui nägin, et raamatu motoks on Fermi paradoks (lühidalt: kus nad siis ometigi on?) ei saanud ma mitte teisiti, kui tuli Larsoni surematute palgasõdurite sari korraks pooleli jätta ja see raamat läbi lugeda.
Huvitas, kas autor tuleb mingi omapoolse vastusevariandiga välja või illustreerib mõnda tänapäeval levinud hüpoteesi. Ei tulnud Kern millegi originaalsega välja. Aga enda valitud vastusevarianti illustreerib ta oma looga päris kenasti.

Raamatut ennast on veidi keeruline ühegi konkreetse ulme alamkategooria alla paigutada, eks ta selline hard sf ja kosmoseooperi segu ole. Kusjuures nende tehnikaimedega on autor silmnähtavalt püüdnud piiri pidada. Suur enamus tema kirjeldatust on selline, mis meie praeguse teaduse ja tehnika taseme juures on vähemalt teoreetiliselt võimalikuks tunnistatud. Ning loo üks aluspõhimõtteid on, et inimesed valgusest kiiremini liikuda ei saa (oska). Sellest tulenevalt võtavad ka kõik raamatu uurimislennud Maa ajaskaala järgi aastakümneid aega. Uurijate enda jaoks on asi küll teine, aga seda sel lihtsal põhjusel, et punktist A punkti B kulgemise ajal uurijaid nende endi seisukohalt ei eksisteeri.
Kosmoselennud toimuvad Stargate`i kauge sugulase abil, ainult et raamatus liiguvad läbi väravate kosmoselaevad koos inimestega. Automaatsondid lennutavad von Neumani masinate põhimõttel end ise ehitavaid väravaid meie lähinaabrusest alates edasi galaktikasügavustesse. Päikesesüsteemis siseneb kosmoselaev pirakasse "väravasse", seal skaneeritaks ja salvestatakse kosmoselaeva (ja meeskonna) iga aatomi info ja aatomid ise hävitatakse. Seejärel saadetakse see salvestatud info võimsate laseritega footonitesse "kirjutatuna" vastuvõtvasse väravasse kusagil teises tähesüsteemis ja seal väravas pannakse saabunud info põhjal jälle inimesed ja laev kokku. Info ülekanne toimub muidugi valguse kiirusel, aga mitte enam. Nii et ka meie naabrite juures ärakäimiseks kulub Maa mõistes aastaid-aastakümneid, kosmoselaevas olijate jaoks tähesüsteemide vahel liikumine aga aega ei võta.

Raamatu peategelased käivad ära Tau Cetil, Gliese 581-l, 55 Cancril, CA3812 süsteemis ja lõpuks Mizar-Alcor süsteemis. Erinevaid eluvorme leitakse, aga keegi pole ligilähedalgi inimeste arengutasemele. Ja muidugi leitakse kunagiste kõrgtsivilisatsioonide varemeid, asukaist endist aga mitte jälgegi. Kern oli meie täiesti reaalseid naabermaailmu kirjeldades oma fantaasial lennata lasknud... Ja et uurijate igal naasmisel oli Maal jälle aastakümneid möödunud, siis oli Kernil hea võimalus anda ka enda kujutus inimkonna arengust.
Uurijate viimasena külastatavas tähesüsteemis kohtatakse viimaks ka meist palju arenenumaid tegelasi - von Neumani masinate-Bracewelli sondide baasil arenenud nanotehnilist eluvormi. Autor ütleb välja oma vastuse Fermi paradoksile, ja nagu juba kirjutasin, ei midagi uut, aga vaevalt ongi meie tänapäevase maailmamõistmise seisukohalt võimalik täiesti uue ja originaalse hüpoteesiga välja tulla (kõikvõimalikku on ju juba pakutud).

Kerni tähelepanu on raamatus üsna võrdselt jagunenud uurijate ja uuritavate maailmade vahel pluss vürtsiks veidi inimkonna arengut enam kui saja aasta jooksul. Et autor on raamatusse surunud kopsaka aja- ja ruumiskaala, siis jäävad nii raamatu peategelased kui külastatavad maailmad kahjuks veidi pealiskaudselt kujutatuteks aga noh, kaks kolmandikku raamatut aitas mu huvi üleval hoida ka see, et millise vastusega raamatu liikumapanevale küsimusele autor lõpuks välja tuleb... siis hakkas vastus juba kumama ja minu jaoks põnevus vähenes... ja raamatu lõppu pandud "galaktiline loomaaed" polnud ka just kõige säravam-uudsem idee.
Aga lugeda võis, neli minult hindeks. Ja nagu olen aru saanud, peaks siinsele raamatule ka kunagi järg tulema. Kindlasti võtan juba paljalt uudishimust ka seda lugeda sest praegu mina küll aru ei saa, mida autoril antud teemale veel lisada saab olla.

Teksti loeti inglise keeles

Saaga sündmustik liigub vääramatult ja kõrvalekaldumatult otsustava vastasseisu suunas mässuliste juhi Struthersiga, Kuninganna ja tema rüütlid muudkui valmistuvad ja valmistuvad selleks jõukatsumiseks ning koondavad ja organiseerivad oma jõude. Maa tuuakse ka täielikult suurde mängu kui kuninganna sinna visiidi teeb ja tulnukate väljailmumisest-olemasolust üllatunud ja jahmunud rahvamassidele Impeeriumi tutvustab ning Maa abi palub.
Aga kõigi nende suurte ja kauakestvate ettevalmistuste järel on raamatu lõpus toimuv võitlus Tritonil Impeeriumi Senati juures kuidagi kangesti alakaaluline. No madinat ju veidike on aga kõik kulgeb taas kangesti plaanipäraselt, ja igasugustest arvestatavatest üllatustest või ootamatutest sündmusepööretest on raamat ikka kohe täiesti vaba. Nii et veidi igavavõitu lugu kokkuvõttes - hirmus suur kõigi peategelaste aastatepikkune ettevalmistumine ja siis lõpuks üks lühike äge "sutsakas" ja kogu lugu, ongi Impeerium jälle õigesse suunda tagasi pööratud.

Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli.

Teksti loeti inglise keeles

Kui sarja esimeses osas seati mänguplats tegevuseks valmis, anti erinevat taustainfot ja tutvustati meid heade poole peategelastega, siis selles osas läheb juba mässuliste ja Kuninganna pooldajate vahelisteks kokkupõrgeteks. Inimesed on selles võitluses muidugi väga tähtsas rollis kui ainsad, kes on täielikult immuunsed chessorite nn psüühilise relva vastu. Selline anomaalia ja selle kasutamine Kuninganna kasuks seab aga lõppkokkuvõttes ka Maa mässuliste löögi alla.

Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.

Minule raamat meeldis ja kindla nelja saab ta hindeks.

Teksti loeti inglise keeles

Tohutus galaktikaimpeeriumis toimub mäss. Valitsevast dünastiast jääb ellu vaid selle üks liige, kukutatud kuninganna tütar Ellandra. Mässuliste eest põgenedes satub Ellandra kosmoselaev juhuslikult Maale kus insener Mike Carver sama juhuslikult madinale jalgu jääb ja aitab Ellandral mõneks hetkeks jälitajatest vabaneda. Tehakse Mike`ile selgeks, kui tähtis on temal aidata kaasa Impeeriumi taastamisele (Maal pole keegi varem veel tulnukaidki näinud, mingi galaktilise impeeriumi eksisteerimise teadmisest pole üldse mõtet rääkidagi...) ja võetakse kurss kauge Impeeriumi suunas tagasi, et legitiimne võim taastada. No ja lühidalt öeldes ongi sarja esimene osa sellest, kuidas troonipärija Ellandra koos oma sõprade ja liitlastega hakkab mässuga toimetulemiseks seaduslikule võimule ustavaksjäänuid jõude otsima, koondama ning organiseerima.

Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...

Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike`i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates on tegu ulmerüüsse topitud westerniga. Kauboid kosmoses... Tihedat tegevust ja paugutamist jätkub peaaegu igale leheküljele. Ei midagi erilist ega silmapaistvat aga ajaviiteks lugeda võib. Hindeks 3.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tegevus toimub tänapäeval. NASA on aga juba 60 aastat olnud teadlik asteroidide vööndis triivivast ning mitte mingeid elumärke andvast tulnukate kosmoselaevast. Kuid senini pole inimeste tehnilised võimalused lubanud laeva uurima minna. Parim mida siiani teha on suudetud, on Marsi uurimise sildi varjus tulnukate alust Marsi juurest pildistamas käia. Nüüd on aga üks asteroid paari aasta pärast laevaga kokku põrkumas, seega viimane võimalus laeva üldse uurida on peagi kätte jõudmas ja ka tehnika on aastakümnetega sedavõrd arenenud, et kohalelendamine on juba napilt võimalik, seega saadabki NASA kapsli 6-liikmelise meeskonnaga asteroidide vööndi poole teele.

Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.

Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled sütivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...

Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...

Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei`Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.

Seega minult hindeks viis ja jään huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.

Teksti loeti inglise keeles

Ühinenud Kolooniad on mingile planeedile korra loomiseks oma vägesid saatmas - suure transpordialuse 2000 sõduri ja merejalaväelasega. Ülesanne peaks lihtne olema kuna planeedil puudub kosmoselaevastik ja mingeid välisjõude ei teata ka seal viibivat. Nagu tihti, osutuvad luureandmed aga puudulikeks ja transpordilaev sõduritega tulistatakse kohalejõudes otsekohe alla. Ja raamat algabki sellega, kuidas üksikud katastroofi üleelanud sõdurid William Grace`i juhtimisel seejärel elus üritavad püsida ning siis ka oma algset ülesannet täita asuvad.

Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.

Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.

Teksti loeti inglise keeles

Meie galaktikas on kaks inimeste suurvõimu: Mitikase Impeerium ja Heliose Konföderatsioon, pluss hulk inimestega asustatud sõltumatuid tähesüsteeme.
Mitikases tekib konflikt imperaatori ja Senati vahel (kusjuures imperaator - hea, Senat - halb), puhkeb kodusõda, Senat hakkab alla jääma ja viimases hädas loob (hangib?) Senat endale superrelva - üliinimlike võimetega sõdurite armee. Edasi läheb kõik ludinal, imperaator saab lüüa ja Senati armee vallutab kogu Mitikase. Ainult et kas lihtsalt vallutab või seejuures tapab ka kõik Impeeriumi miljardid tavakodanikud? Ja kas Senatil on enam mingitki kontrolli enda loodud armee üle?
Igatahes hakkab see superjõud (nimetatakse pandoralasteks) üle Impeeriumi piiri läbi puhvertsooni moodustavate sõltumatute tähesüsteemide Konföderatsiooni poole liikuma ja näib, et miski ei suuda neid peatada. Kusjuures pandoralasi ei tundu huvitavad tähesüsteemide endale allutamine vaid lihtsalt hävitamine ja asukate mahanottimine. Sinna kust nad läbi on läinud, ei jää kedagi elusat järele.

Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel konfliktipoolel siis salapärasel eriomadustega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...

Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.

Arvestades seda, et tegu oli inglise autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney`l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.

Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).

Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud ehk olla), seega neli hindeks.

Teksti loeti inglise keeles