Kasutajainfo

Martha Wells

1.09.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Starship Troopers

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1959; oktoober - november [pealkirjaga «Starship Soldier»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tähesõdalased»
Tartu «Elmatar» 2003 (Tempus fugit)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
12
4
2
0
Keskmine hinne
4.257
Arvustused (35)

Minu arust on tegu propagandistliku üllitisega, milles üsna hästi peegeldub külm sõda ja kommunismihüsteeria. Raamat kujutab ühe üsna tavalise noorsandi kujunemist patrioodist rünnakrühmlaseks ning teatud militaarset liiki väärtushinnangute kinnistumist temas. Aktsiooni (mida pealkirjast eeldada võiks) kui sellist on vähe, enamikku paarisajast leheküljest täidavad sõjaväeteenistuse "kõrgpunktide" kirjeldused (desertööri hukkamine jms.) ning peategelase sisemonoloog. Raamat ei paku erilist pinget, kuna Heinleini poolt propageeritavates populistlikes vaadetes ei ole tegelikult midagi uut, samuti pole mulle kunagi meeldinud utoopiad (sest seda see romaan varjatult on). Kahtlemata ei saa ükski autor mööda oma maailmavaate peegeldamisest oma teostes, kuid kirjanduslikult on tulemuslikum see, kui tema maailmapilt ei ole selgepiiriline ja lõplik.
Teksti loeti inglise keeles

Ulmelistis vaieldi selle romaani teemadel hääled kähedaks mning taoti näpud klaveril villi...

Aga see on ka loomulik, «Starship Troopers» on üldse RAHi kõige enam vaidlusi tekitanud teos. Üks naljakas asi veel: Heinlein ütles, et kirjutas romaane «Starship Troopers» ja «Stranger in a Strange Land» vaheldumisi. Kes neid mõlemaid lugenud on saab aru, mida autor mõtles, teistele niipalju, et raske on RAH-i loomingus leida tekste, mis üksteisele sedavõrd vastu räägiksid.

«Starship Troopers» oli RAH-i 13s noorsooulmekas ning seda keeldus kirjastus «Scribner» avaldamast. Heinleinil oli kirjastuse leping, et kirjutab neile iga aasta ühe noorsooulmeka oma valitud teemal. Ka kirjastusele tundus, et RAH on sedapuhku liiale läinud.

Ma olen ise oma olemuselt piisavalt ebasotsiaalne tegelane, aga mulle Heinleini tulevikunägemus meeldis. Ta oli oma perversuses täiuslik. Teades RAHi (tervislikel põhjustel) nurjunud militaarkarjäärist, ei imesta ma, et ta sihukese raamatu kirjutas.

Tasub lugeda juba kui militaarulme etaloni ning on ka üsna karge vaheldus üldiselt patsifistliku ulme taustal. See sõjaväele kõrges kaares vaatamine kipub ajuti ulmes üsna kohustuslik olema, seekord siis midagi teiselt poolt rindejoont. Ja kellele see militaarutoopia närvidele käib, see võib romaani lugeda ka kui palgaarmee ettenägemist... meenutage romaanis neid kohti, kus arutletakse sellest, et sõjatehnika on läinud sedavõrd kalliks ja professionaalseks, et suvaline võhik selle kallal toob rohkem kahju kui kasu...

Minu meelest on see romaan hästi välja peetud ning pole ta sugugi mingi lame propaganda.

PS: Targo Tennisbergi arvustuses mainitud Vietnami võrdlus pole päris korrektne. Vietnamis ei sõdinud vabatahtlikud ning kindlasti ei kutsu Heinleini romaan ülesse vägivallale ja metsikustele...

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Kui "Starnger in a Strange Land" oli omal ajal hipidele piibliks, siis "Starship Troopers" andis mõnedele kriitikute arvates alust syydistada Heinleini neofashismis. Kõige lõbusam on asja juures see, et Heinlein kirjutas neid raamatuid (vähemasti osaliselt) paralleelselt ;). Neile kellel on orgaaniline vastumeelsus ultraparempoolsuse ja/või militarismi suhtes, ma seda raamatut ehk tõesti ei soovitaks. Samas, poliitilist vasakpoolsust ei ole Heinlein kunagi põdenud. Minule ta igastahes meeldis. Yhtlasi yks Heinleini Hugodest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Inimesed sõdurisinelis, st. skafandrites :-) Militarism. Ülistus sõduriseisusele. Utoopia. Tõepoolest: kuidas vältida otsustusmehanismide sattumist madala sotsiaalse vastutusega isikute ja nende gruppide kätte? RAH käib välja oma nägemuse. Ausalt öeldes pisut jubedavõitu. Vanad hiinlased panid "Sun Tsõ''sse" kirja mõttetera: "Häda rahvale, kelle sõjaväge hakatakse juhtima nagu riiki või riiki nagu sõjaväge".
Teksti loeti vene keeles

Raamat annab edasi üsna radikaalset suhtumist maailmaasjadesse. Heinleini pakub välja variandi, et riiki saavad juhtida ainult need, kes on teeninud rahvast. Teenistus iseenesest ei puukinud (erinevalt paljude arvamusest) olla sõjaväeline, kuid see oli enamustele kõige kättesaadavam. Teenistuse nimi oli nimelt Federal Service, mis koosnes küllalt paljudest osadest, näiteks Infantry, kuhu kuulus raamatu peategelane, Navy, R&D (Research and Development, kuhu suunati muide peategelase sõber Carl), jne. Federal Service tähendas sisuliselt seda, et persoon oli riigi omand ning temast pigistati välja maksimaalne. Kõik teadsid seda ja ainult tugevamad, targemad (ja ka neist ainult need kes VÄGA) tahtsid said valimisõiguse. Teisisõnu, valimisõigust ei antud igaühele, selle eest tuli maksta oma vere ja higiga. Kogu "Starship Troopers" üldiselt aga kirjeldas inimese kujunemist raskendatud tingimustes. Raamat ise oli küllalt sundimatult ning ilma erilise bravuurita kirjutatud (mis on küllalt ebatavaline Heinleini puhul) ning enamus peategalse ettvõtmisi oli küllalt motiveeritud. Muide, ühe asja eest peaks küll Heinleinile vastu kukalt andma (mitte selle raamatu pärast, vaid üldiselt) - nimelt pärast seda, kui ma olin järjest läbi lugenud 4 või 5 Heinleini raamatut hakkasin ma märkama, et ABSOLUUTSELT kõik Heinleini raamatu tegelased kasutavad täpselt sama sõnavara, samu lauseehitusi ning samu lemmikfraase. Kas vana seda tõesti ise ei märka, sest ajapikku hakkas see mulle närvidele käima. Võibolla olen ma lihtsalt pisut rikutud?
Teksti loeti inglise keeles

Süzhee oli raamatul küll olemas ja mingit mõtet üritati kah väljendada, kuid peab tunnistama, et mulle on see sõjaväelaste riigivalitsemise idee veidi vastumeelt. Teoses üks õppejõud väitis, et sõjaväes käinud inimestel on sisemine distsipliin. Vot see distsipliin teebki neist valijatena nukud: kes kõvemini käsib, selle poolt hääletatakse. Samuti käis närvidele see pidev jahumine sõdurite aukraadide teemadel. Mina isiklikult ei orienteeru Eesti sõjaväe aukraadideski, veel vähem suudan ma jälgida arutluskäiku stiilis "see mees ütles lahti kraadist X, et käia natuke koolis, et saada kraad Y,(kusjuures YX)". Ühesõnaga, kellele meeldis "Independence Day", sellele tõenäoliselt meeldib ka see raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Mmnjahh... Hea raamat oli - hankisin endale raamatu pärast filmi vaatamist (filmist olin sillas, kuid ei ole seni veel suutnud aru saada, miks), kuna tahtsin teada, mis siis TEGELIKULT toimus?
Tulemus oli oodatav - filmi ja raamatu sarnasus piirneb vaid mõnede nimede kokkulangemises (sh. ka teose enda nimi), mõningase ühiskondliku struktuuri ülesehituse printsiipide samasuses (filmis on seda isegi pisut edasi arendatud - nn. "poliitilise korrektsuse" suunas) ja pahadepahade putukate tsivilisatsiooni olemasulus. Igatahes mina ei kaeba - nii üks kui teine oli omas teostuses viit väärt. Mis aga puudutab Heineleini keskset ideed, mis läbis kogu seda raamatut, siis minule isiklikult hakkas silma idee sellest, et meie paljukiidetud arenenud demokraatliku maailma "humaansed" ideed on määratud (varem või hiljem) purunema vastu inimese loomust, kuna inimene ei oma iseenesest mingit abstraktset moraalitunnetust, kuna moraal on ühiskondlik alalhoiuinstinkt, mis vastandub üksikisiku omaga ja väike laps ei ole võimeline moraali reegleid mõistma(siinkohal tuli mulle miskipärast meelde "Kärbeste Jumal") ilma, et talle see üheselt ja võrdlemisi valusalt selgeks tehakse (näide koera kasvatamise peal) - demokraatlik ühiskond aga kippus alaealisi kurjategijaid isalikult noomima, et "oi oi - missa nüüd tegid!", kuna testsugune kohtlemine "traumeerivat noort ühiskonnakodanikku". Alaealiste kuritegevus (ja kuritegevus üldse) kasvas lihtsalt üle pea ja süsteem crashis... Teiseks oli nõue, et valimisõiguse saaks vaid isik, kes tunnetab kogu oma olemusega terviku (loe ühiskonna) vajaduste prioriteeti üksikisiku vajaduste üle ja oleks seega võimeline tegema otsuseid, mis lähtuvad eelkõige ühiskonna vajadustest... Selleks oligi vaja, et igaüks, kes tahtis saada valimisõigust, PIDI läbi tegema absoluutselt vabatahtlikku (võisid mistahes hetkel kogu kremplist välja astuda - kasvõi vahetult lahingu eel), kuid tohutult raske föderaalteenistuse ("Federal Service"). ... Olgu! .. Siin võib veel kaua jahuda, kuid üks on kindel - Lugege läbi- mõelge kaasa ja otsustage ise - Mina ei kahetse!
Teksti loeti inglise keeles

Kuuekümnendate aastate lõpus ning seitsmekümnendate alguses tulistasid, pommitasid, mürgitasid ja põletasid Ameerika Ühendriikide sõdurid Vietnamis surnuks üle miljoni inimese. Mulle millegipärast tundub, et nii mõnigi vabatahtlikult sõjaväkke läinud nooruke USA sõdalane sai inspiratsiooni ja patriotistliku tõuke just propagandistlikest tekstidest à la ``Starship Troopers``. Selle asjaolu pärast olen ma Heinleini peale võrdlemisi kuri. Iseenesest on raamat väga hästi kirjutatud, teostuslikult on kõik asjad omal kohal, kuid nagu mitme teise Heinleini teose puhul, lähevad ka siin minu ja tema vaated elule tugevasti lahku, antud juhul siis ühiskonnateaduste koha pealt. Arusaam, et range karistuste süsteem jms. väldib kuritegevust ning mõjub ühiskonnale hästi, on täielik bullshit, sellest loogikast lähtudes oleks mõnisada aastat tagasi, kui seavarguse eest surmanuhtlusega karistati, pidanud maailmas täiesti paradiislik elu olema. Ja - ma kuidagi ei saa panna head hinnet raamatule, milles kirjeldatud ideed pidevalt häirima kipuvad, olgu ta kuitahes hästi kirjutatud. Ok, mul ei ole midagi eksperimenteerimise mõttes igasuguste imelike asjade kirjapanemise vastu, kuid praegu tundub, et Heinlein on ise ihu ja hingega enda kirjeldatud maailmakorrale kaasa elamas, vastik. Ning peale selle veel miljon surnud vietnamlast - kolm miinus.

PS Jyrka kritiseerib eelpool seda minu võrdlust Vietnamiga, selle kohta nii palju, et Vietnamis sõdisid igasugused tegelased, nii vabatahtlikult kui ka mittevabatahtlikult. Aga see pole tegelikult oluline, Vietnam oli mul toodud suhteliselt suvalise näitena, ma üldse ei ütle, et RAH kuidagi otseselt sõja valla päästmise eest vastutas ;-) Oluline on see, et minu meelest on tegemist militaarsust ja autoritaarsust propageeriva tekstiga, ja sellised asjad mulle üldjuhul ei meeldi.

Teksti loeti inglise keeles

Kõik võtavad üsna pikalt sõna, seega igasugused vaated on esindatud. Mina paneksin oma käe alla Pronto kommentaarile ja täpsustuseks niipalju, et mitte lihtsalt riigi/rahva teenimine ei olnud RAH''il kodanikuks saamise eelduseks. Mõte seisnes selles, et kodanikuks võib saada inimene, kes tõestab, et seab ühiskonna huvid kõrgemale oma isiklikest huvidest. Sõjaväeteenistus oli lihtsalt üks käepärane viis sellise tõestuse saamiseks. Muidu oli lahe lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin raamatut palju aastaid tagasi vene keeles (ja imetlen inimesi, kes ajukahjustust saamata vene keelde tõlgitud ulmet loevad). Peale filmi vaatamist ostsin inglisekeelse, millele on muide juba filmitegelastega kaanepilt tekkinud.Selle raamatu arvustuste puhul torkab silma, et ei hinnata mitte teost kui sellist, vaid seal avaldatud ideesid. Mõnes mõttes aga ei ole ju jutustust sisuta, nii et teen samuti.Raamatut kirjanduslikust seisukohast hinnates annaksin talle "4". 1- RAH tegelased on igava jutuga ja surmtõsised; 2- palju ebahuvitavat juttu protseduurilistest sebimistest (auastmed, eeskirjad jne).Avaldatud ideede koha pealt väärib raamat kõrgeimat hinnet. Eriti meie selgrootul ja demokraatiat fetisheerival ajastul on karm sõduriloogika nagu sõõm värsket õhku. Pakutud skeem praktikas kahjuks vist ei tööta, sest kuigi eksiarvamuste vältimiseks arvajate arvu piirata on igati mõistlik mõte, ei ole sõjaväeline karjäär just parim valikukriteerium. Filmis oli seksuaalsust palju sümpaatsemalt ja vabamalt käsitletud, kui raamatus, kus tegemist oli sisuliselt mungakollektiiviga, viimased aga ei ole ka kunagi ega kusagil ühiskonna juhtimisega toime tulnud. Ja veel - kuidas saabki kirjeldatud hakklihamasinast rohkem kui paar protsenti kodanikke välja tulla, kui miski nende eelnevas elus neid selleks katsumuseks ette ei valmista? Arvatavasti ei olnud see RAH taotlus, ent suurim miinus minu jaoks on see, et kohati kipub (mõttetu) vägivald muutuma eesmärgiks omaette või universiaalseks rohuks kõigi hädade vastu.Kokkuvõttes aga üks huvitav vaatenurk ja kindlasti lugemist vääriv raamat.
Teksti loeti inglise ja vene keeles

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles

Kehva hinde yheks põhjuseks on see, et mul on kaasasyndinud vastumeelsus kõige militaarse suhtes. Kuigi tunnistan, et tegemist oli huvitava ning detailideni läbimõeldud utoopiayhiskonnaga, lugesin mitmeid hypermilitaarseid lehekylgi sellise tundega, nagu kriibiks keegi taustal kyyntega vastu klaasi. Et miks ma siis lugesin? Masohismist, ikka masohismist... Ja sellest, et film mulle meeldis. Filmi ja raamatu sõnumid läksid aga risti vastupidistes suundades. Kui filmis oli yheks peamiseks võluks kontrast koolilaste idealistlike ettekujutuste ning neid ees ootava rämedalt karmi tegelikkuse vahel, mis minu kui vaataja jaoks kummutas kõik need alguskaadrite eluvõõrad idealismipuhangud - vyrtsi andsid asjale ka need vahepealsed reklaamiklipid, mis, kui ma neist õieti aru sain, olidki kerge paroodiamaitsega tehtud, siis raamatus ei olnud sellisest kainusele kutsuvast sõnumist kyll midagi alles. Pyhendunud sõdur, kes naudib kogu seda sõjaväekorrasaasta, on midagi eriti perversset ning ylim macholik sõprus kaprali ja käsualuse vahel läheb sinna Tom of Finlandi erialasse, kuigi seda pyytakse serveerida nagu mingit erilist kodanikuteadlikkust. Eriti ere oli sõjardite tundeelustseen isa ja poja kohtumisest... (irw) haiged vennad.Ypris totter on mõte, et sõdur, kes on õppinud ideaalselt alluma, kes teeb poriaugus mingi vana ajupestud sõjardi käsu peale "pysti-pikalit" nagu miilenki, saab seeläbi "puhastatud" ja on võimeline teadlikult ja iseseisvat mõtlemist ilmutades valima. Põhjendusi raamatus ju oli, aga mitte veenvaid. Sellisest drillist läbikäinud vend teeb täpselt nii, nagu kapral käsib ja karjub "yes, sir!" kui öeldakse, et nyyd - esimene rood, vas-ta! Ei ole kuigi tõenäoline, et sõjamees, kes iga päev õpib laitmatut allumist, suudab end eraelus õpitust nii täielikult ymber lylitada. Ebaveenev on ka ette kujutada, et kapral annab talle käsu: "Iseseisvat mõtlemist, al-ga!" Lahe kodanik tuleb sellisest jobust kyll.Pealegi oli see kõik suhteliselt igav. Noore soldati mõtisklused noore soldati mõtisklusteks, aga mingit tõhusamat aktsiooni peaks ju ometi lugejale pakkuma, eksole? Yhesõnaga - yhiskonnasysteem oli kobe oma detailses väljatöötatuses - programmeerijatele ja matikutele hää lahe kodulugemine, sest on natuke vähem igav kui vastavaainelised õpikud. (Ja kuna mina nende distsipliinidega suht vähe tegelen, jätan endale vabaduse selle raamat kohta öelda - "öök!") Neile, kes militarismi suhtes allergilised, ei soovita yllitist aga yldse.
Teksti loeti inglise keeles

Kõik tähelepanuvääriv on juba eelnevate arvustajate poolt öeldud. See on raamat, mis kas meeldib või ei meeldi --- mulle juhtumisi meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Ajalugu on näidanud, et on kaht tüüpi inimesi - need, kes arvavad, et on kaht tüüpi inimesi ja need, kes nii ei arva.Antud raamat on saanud põhiliselt kaht tüüpi hindeid ja kommentaare - väga häid ja väga halbu. Miks ? Aga vaadake, see raamat on ka eriline. Antud teos on tegelikult olenemata tema nimest ja sisust sügavalt patsifistlik, kuna näitab tegelikult sõja mõttetust. Idee on aga ülima põhjalikkusega ära varjatud.Võibolla on minu arvamuse taga ka see, et olen ise patsifist ja loen igast teosest välja seda, mida tahan. Aga mul, teate, on sellest sügavalt ükskõik. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei fänna militaarsust - igav! - aga mulle meeldis. Meeldisid need mitmed ideed, mida mina selles raamatus nägin. Ja millest eespool on juba kirjutatud - eriti Rolandiga olen nõus.

Ja nagu ikka, ei ole mõtet rääkida mingist seosest selle raamatu ja filmi vahel. Mida nad küll selles filmis näevad?

Teksti loeti inglise keeles

Autori ideed mind ei kirgasta, aga vihale kah ei aja. Karmide karistuste osas olen täielikult nõus Targo Tennisbergiga, muu häirib vähem. Tõepoolest, isikud, kes sellisest põrgust läbi peaksid käima, ikka ainult kõrgete palkade pärast Riigikokku ei roniks... Sõjaväeteenistuse kirjeldus on võrdlemisi igav, pärast läheb huvitavaks. Siiski jääb küsimus, et kui sõdurid tsiviliste selliseks rämpsuks peavad, miks nad nende kaitsmiseks üldse sõdivad? Autor peaks maailmavaatelt olema nagu macho, ent samas jääb tast kohati mulje kui kibestunud penskarist, kes ajalehe kirjanurgas surmanuhtluse taastamist nõuab... Tuimavõitu, ent militaarulme vist üldiselt ongi selline. Paistab olevat Cardi "Enderi mängu" eeskuju. Card meeldis mulle küll rohkem...
Teksti loeti eesti keeles

Pika aja peale hakkas närvidele käima see auastmete teema ja sitikate sõda oleks võinud rohkem kirjeldada. Kokkuvõttes aga päris hea teos. Ps. Heinleinil on päris omapärane arusaam moraalist. Sammuti üritab ta näidata, et demokraatia kui selline ammendab ennast ikkagi mingil hetkel (sotsiaalse vastutuse teema).
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et teid tegelikult ei huvita see, mida ma arvan romaanist näkku kargavast poliitilisest agendast. Ega Baas ei olegi poliitikafoorum.

Üritaks siis arvata midagi romaanist endast. Üldmulje on selline, et Heinlein oleks võinud oma ideid natuke krehvtisemas kastmes serveerida. See oleks pehmendanud muljet "Starship Troopersist" kui parteijuhi eluliste näidetega vürtsitatud kõnest partei kongressil. Aga just selline kippus olema valdav mulje mis mulle asjast jäi. Oleks muidugi veel hullem, kui autoril üldse ei oleks mingit seisukohta ega maailmavaadet, aga mis liiast see liiast. Ühesõnaga - oleks oodanud natuke vähem propagandat ja natuke rohkem kirjandust.

Nii palju kui seda kirjandust propaganda vahele pikitud oli, oli see tegelikult päris hea ladus ajaviitelugemine. Ei saa öelda et actionit oleks sõjaromaani kohta liiga vähe olnud. Sõjaväeline auastmestik mind segadusse ei ajanud, ja muide tundusid nii auastmed (vähemalt majorini) kui ka väeosade struktuur klappivat üsna täpselt Eesti Kaitseväes kehtivaga (ehk on see tõlkija teene).

Paar ebakohta torkas ka siiski silma. Kõik reamehest kõrgema aukraadiga tegelased tundusid olevat justkui kloonitud ideaalsed sõjaväelased, mitte päris inimesed. Selle aja, mis neil lahingukangelastegude sooritamisest üle jäi, kulutasid nad alluvate suhtes kõrvalekaldumatu välise karmuse maski all tegelikult hoopis nende eest hoolitsemisele ja suurele muretsemisele nende pärast. Üksteisest sai ohvitsere eristada ainult nime ja aukraadi järgi, aga suurte inimkaotuste tõttu kippus neid nii kiiresti peale tulema et raske oli arvet pidada.

Ja kõik, mis oli seotud peategelase isa astumisega sõjaväkke, oli sulaselge absurd! Selline mees lihtsalt ei käituks niimoodi.

Kokkuvõttes panen kõige selle irisemise peale siiski nelja ära. Nagu juba öeldud - hea ladus ajaviitelugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastaid tagasi vene keeles. Mitte mõhkugi ei jäänud meelde. Lugesin aasta eest eesti keeles. Väga hägused mälestused. Vaatasin täna filmi yle (vast ehk kolmandat korda või nii). Tuli meelde.

Heinleini vaated võivad meeldida või mitte, selles pole yldse asi. Paljugi mis, mulle ei meeldi mõned Ellisoni või Tolkieni vaated ka. Kysimus on hoopis selles, kas tekstimeister teeb oma tööd hästi. Ja tõesõna, oma tööd RAH mõistis.

Hoolimata kõigist (loendamatutest) erinevustest ja absurdsest, teise ilmasõja aegseid filme meenutavast visuaalist, on film tegelikult raamatu loomulik koostisosa. DVD-d võiks olla raamatu sisse kleebitud. Sest filmiga võrreldes tulevad nii sarnasused kui erisused eriti selgelt silme ette.

Mul on kuratlikult kahju, et Nõukogude Liidul ei olnud nii häid ja siiralt andunud propagandiste. Ausalt. Muidugi, propaganda on filmis märksa räigem, kuid see on olemas ka raamatus - ja ei torka seal nii selgelt silma ainult sellepärast, et raamat on kirjutatud palju paremini. Ehkki, muidugi, nõukogude inimesele, kes on harjunud selliste asjade suhtes skeptiline olema, on näiteks isa ja poja yhekssaamine taruorganismi raames pehmelt öeldes koomiline. Aga tänapäeva noortele ei ole, nad on lihtsalt sillas. Ja ameeriklased ammugi.

Ilukirjanduslike väärtuste poolest paneks kolme. Paatose poolest yhe (ilane nagu pyha Augustinus). Aga haruldase näite eest, kuidas tark mees propagandat teeb, nii et aastakymneid noortele hinge läheb, panen nelja. Viis oleks siis, kui mulle ka läheks. Nii hea ta kahjuks siiski pole.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Njah...mida öelda? Selline loetav raamat, paaris kohas isegi nati huvitav, kuid mitte midagi erilist! Ma arvasin algul, et selle järgi on üks film vöndatud, mida kunagi nägin, kuid seda edasi lugedes sain aru, et film pole selle järgi tehtud(kuigi võis sellest inspiratsiooni saada...). Raamat oli kaasakiskuvalt kirjutatud(vastandina hiljuti loetud "Gilgamešile", kuid mida ikka tahta vanast kangalseeposest), nii et sai läbi loetud. Kuid peamiseks pointiks oli vist näidata, kuda yks poisu tõuseb karjääriredelil aina kõrgemale, kuni lõpuks ohvitserini välja. Eks sai talle kaasa elatud küll nati, kuid viite ei saa. Neli. (Muide, praegu loen Remarki "Tagasiteed", mis ka ju sõjaväega seotud-nati imelik on pärast "Tähesõdalasi" seda lugeda :P).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis palju rohkem kui film. 5-t ei pane selle pärast, et osa ideoloogiat ei meeldi (olgu see siis ideoloogia või ideoloogia paroodia). Väga meeldis jutustamislaad ja peategelase maailma sisseelamine.
Teksti loeti eesti keeles

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen ma näinud umbes kolm korda, raamatud lugenud aga ainult ühe. Tegelikult olen ma nõus väitega, et film on raamatu loomulik koostisosa. Film on otsekohesem ja sõnum märksa lihtsamini mõistetav, raamatu puhul jääb lugejal suurem võimalus loetut omamoodi tõlgendada. Oleks ju üsna naiivne arvata, et Heinlein kõik oma maailmavaated nii must ja valgelt esitas. Mina hindan seda teost igatahes viiega.
Teksti loeti eesti keeles

Loetav ta ju oli, aga see ideoloogia hakkas tugevalt vastu. Eriti siis, kui hakati põhjendama, et inimkond peabki vallutama uusi planeete ja hävitama teisi tsivilisatsioone, muidu ta mandub. Või see, et üks väike aatompomm võiks inimkonna geenivaramut parandada. Rääkimata demokraatia materdamisest.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, ei olnud seal mingit keskaegselt karmi karistuspoliitikat, millest eespool räägitakse. Mingi leebe avalik ihunuhtlus ja kõik. Keskaegselt karm karistuspoliitika tähendab seda, et varguse eest lüüakse käsi maha või torgatakse silmad välja.

Autor üritab hulgal lehekülgedel näidata, kui universaalselt teadlik on üks MJ leitnat pärast kõigi koolide läbimist, orienteerudes nii ajaloos kui ksenobioloogias kui suures hulgas teistes distsipliinides. Aga ega ikka üle oma varju ei hüppa - kõik, mida kodanik kirjutab geneetika või 1917. aasta sündmuste kohta Venemaal, on hullu hobuse unenägu. Mis muudab kogu asja natuke naljakaks.

Teiseks muidugi oli see papakesega kohtumine seebiselt imal või imalalt seebine ning mis kõige olulisem, tegelikult polnud seda üldse millekski vaja.

Ma muide ootasin, et sitikad on ilma iseseisva mõtlemise võimeta ning nende Mõtlejad tegelikult sümbioosis vangistatud inimestega, kes on otsustanud maailma vallutamisele kaastööd tegema hakata - aga nii ambivalentne lahendus muidugi selle romaani põhiideega ei sobinud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Avo Nappo
17.04.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Arvan et see raamat pole otse niiplju lastele mõeldud kui noorematele täiskasvanutele. Kapitalistliku majanduse algkursusena oli Totu Kuul lasteraamatuna täpsema sihtgrupiga st ilma “mis on koreal hambus” naljadeta. Samas on siin “kuld on lihtsalt metall” idee ka teismelistele piisavalt ära nämmutatud. Mis mind asja juures kukalt sygama pani oli tolle raamatupidaja metamorfoos seal lõpus, mis minumeelest kippus stiilist välja vajuma. Minu poolt ka neli.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat (ja järjed) on väga hea(d). Selles suhtes olen ma eelkõnelejatega 100% nõus. Kyll aga ei paendu minu keel ytlema et tegemist oleks 21. saj. versiooniga Heinleini “Trooperitest”. Heinleini “Trooperid” olid eelkõige mõtteline eksperiment yhiskonnaga. See komponent on Scalzil minuarust suuresti puudu. Scalzi lihtsalt kirjutab kuradi hästi, aga sorry – Heinleini kaliibris visionäär ei ole tema mitte. Ma pean tõenäoliseks et ma loen seda romaani rohkem kordi yle kui Heinleini “Troopereid”, samas annavad Trooperid rohkem alust romaani yle aastaid hiljem mõtteid mõlgutada. Raamatu hinnet see loomulikult viielt maha ei võta. Väga mõnusalt loetav – nii et yhinen soovitajatega.
Teksti loeti inglise keeles

Kohustuslik kirjandus neile kes väidavad nagu oleks ulmekirjanduses ideede kriis. Oli vist Aleksandr Gromov kes ytles et kriis kui niisugune on ulme kui zanri loomulik seisund.. Raamatu enda kohta on Ants Miller juba hea ylevaate andndud. Tõesti – viimane komandik tundus hakkavat autoril yle pea käima. Mis värk nende mõistuslike finantsinstrumentidega toimus – jäi mulle ausaltöelda kohe päris segaseks. Aga hinnet viielt alla see ei tõmba – just sellist futurismi ostaks mitte ainult (mustad) kassid. On kahtlus et ei lähe kaua kuni see romaan saab sama moodi kultusklassikaks nagu omal ajal Gibsoni Neuromancer.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat algab sellega et keegi Robert Howard, miski Inglise eriti salapärase salateenistuse salaagent, istub varitsuses põõsas ja kylmetab. Enamasti teenib Bob omale leiba kontoris, IT administraatorina. Aga nyyd näed – saadeti välioperatsioonile. Tuleb tuttav ette? Lukjanenko Dozoride sarja esimene raamat algas just samamoodi. Iseasi et vampiiride asemel on tolle salateenistuse vastalisteks Lovecrafti loomingust pärit “muistsed koletised”.

Yldiselt on see romaan arvatavasti välja kasvanud mõned aastad varem ilmunud lyhijutust “A Colder War”. Jutt oli loomulikult kontsentreeritum, samas on Strossil teinekord just liigse teksti kompressimisega probleemid – nii et lohisevaks seda teksti kohe kindlasti pidada ei saa.

Eraldi tuleb ära märkida Bob Howardi kahe syydimatu homost kaasyyrniku tegelaskujud, kes keldris deemoneid välja kutsuvad ja tõeliselt lõbus meetod omleti valmistamiseks – muna kloppimiseks ilma koort lõhkumata on sinna sisse vaja systida rauapuru ja paigutada muna pöörlevasse magnetvälja :)

Teksti loeti inglise keeles

Oluline on eelpool juba öeldud. Lisaks niipalju et kui autori eelmine romaan (State of Fear) läks kohati yhte väravasse ärapanemiseks kätte siis käesolevas tekstis saavad oma osa kõik asjaosalised. On ka loomulik et kui (geneetika) yle vaidlevad lurjus ja loll, siis tõde on eeldatavasti kuskil kolmandas kohas. Antud juhul siis autori arvates sobiliku seadusandluse puudulikkuses või puudumises. Selles mõttes on tegemist ysna enneolematu teosega et ilukirjandust viljelev autor on järelsõnas lagedale tulnud ysna konkreetse tegevusprogrammiga. Et siis mitte hoiatus- vaid lahendusromaan.

Mis puutub ebatyypilisse vormilahendusse, siis eksperimentaalne vorm pidada autori arvates meenutama DNA ahelat – hästi palju lyhikesi programmijuppe mis yksteist veidratel ja halvasti ennustatavatel asjaoludel mõjutavad :)

Teksti loeti inglise keeles

Well – romaan on pealkirjaga vastavuses. Ehk siis puhtamal kujul kirja pandud järg diloogia esimesele osale mis tõesti mõnevõrra kiirelt kokku visatud teksti mulje jättis. Ysnagi lineaarne quest – läbi portaalide yhest maailmast teise, teisest kolmandasse. Ainus muust välja paistev leid oli too huumorimeelega poeet-kyborg. Selliseid asju on Lukjanenko juba kirjutanud – ja paremaid. 2002 ilmunud “Spektr” näiteks oli päris hea.
Teksti loeti vene keeles
12.2007

Algab asi sellega et Edingurgi politseile helistab paanikas mingi lipsuga tyyp ja teatab et neil röövitakse panka. Kohale saabunud konstaabel Sue ei saa esiti aru et mis pank – hoone fassaad meenutab rohkem avalikku käimla kui panga oma.. ainult et sinna ette pargitud autod ei ole just odavate killast. Veelgi enam syveneb konstaabli hämmeldus kui selgub et pangaröövi panid toime jõuk mäekolle, kasutades ukse maha murdmiseks keskmise suurusega lohet. Leegiheitjana.

Pank mida rööviti asub virtuaalses maailmas Avalon Four. Firma kust pangaröövist politseisse teatati tegeleb virtuaalsete majanduste stabiliseerimisega. Pealtnäha justkui syytu tegevus. Ainult et ka suurem osa “päris” rahast on tänapäeval sisuliselt virtuaalne.

Autor on selle romaani kohta kusagil intervjuus öelnud et see asi tuli kiiresti välja anda, paar aastat veel ja tegemist ei oleks enam science fictioni vaid olmeromaaniga. Nii ongi. Virtuaalse eraomandi kaitse (ja maksustamise) teema on iga aastaga yha vähem ulme ja yha rohkem ajakirjandus.

Romaan (Strossi kohta) mõnusalt loetav “pageturner”, kaotamata sellega oma muid voorusi. Pisut kukalt võttis kratsima ehk ainult see et “5 miljonit naela maksva kvantarvuti” olemasolul põhjustas “esimene rähn” tolles lähitulevikus säärase veidra sagimise. Kõhklematu viis.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani peategelaseks on noormees nimega Art, user experience konsultant-sabotöör, kelle tööks on konstrueerida nii jaburaid ja ebaintuitiivseid kasutajaliideseid kui vähegi võimalik. Yhel ilusal hommikul ajab Art autoga alla yhe närvihaige mõrra, kes tolles avariist kahjuks eluga pääseb, misjärel tekib noortel armastus, mille tagajärjel Art mõne aja pärast hullumajas lõpetab. Yldiselt, syzee ei ole käesoleva romaani juures kindlasti mitte kõige tugevam, ega ka olulisem.

Mis romaani omamoodi mõnusaks teeb on natuke kõveraks käänatud lähituleviku, kui mitte olevikunägemused. Kasvõi raamatu pealkirjaga seonduv idee - globaalse kyla kontekstis, kus kõik saavad potentsiaalselt suhelda kõigiga, koonduvad omavahel sobivad inimesed võrgus kogukondadesse. Kuna aga geograafiliselt on nad kõik yle maailma laiali, siis muutub oluliseks kogukonna ajaline synkroniseerimine. Nii hakataksegi sääraseid sootsiume kutsuma nende "default" ajavööndi järgi..

Võibolla tundub selline mõte kellelegi jabur või pastakast välja imetud, samas minul olid vahepeal kaks aastat kodus kellad kesk-euroopa aja peale keeratud.

Minu esimene tutvus autoriga - igati meeldiv. See kuidas ja millest ta kirjutab, kõige lähem analoog tundub (esimese mulje põhjal) olema Bruce Sterling. Sellele romaanile tugev neli.

PS! See romaan ja tundub et enamik Doctorow tekste on autori kodulehel väljas, niiet kel huvi - minge ja lugege.

Teksti loeti inglise keeles

Romaan ulmekirjanike raskest ja vastutusrikkast tööst! Kirjanikega on teadagi lood sedapidi, et kui kõigi avaldatud tekstide summaarne tiraaz yle teatud piiri läheb, siis algab kirjanikul Protsess. See protsess algab esialgu sellega et kirjanik hakkab öösiti unes oma pooleli oleva teose "sees" und nägema. Järgmise etapina jäävad need unenäod talle ka ärkvel olles meelde. Kui tiraaz veelgi kasvab hakkavad neid unenägusid nägema autori naine ja lapsed. Lõppeda võib asi ylelinnaliste massipsyhhooside, kollide ja tulnukate materialiseerumise ja yldiselt kurat teab millega.

Selleks et pahaaimamatut inimkonda ulmikute fantaasia eest kaitsta on igas suuremas kirjastuse spetsiaalne Osakond, kus kohalikud hiromandid-raamatupidajad iga autori tiraazide kohta arvet peavad. Kui keegi kirjamees oma piirini jõuab, tuleb tal kirjastusega alla kirjutada leping järgmise romaani peale. Selline leping peatab ajutiselt Protsessi toimimise.

Selline natuke ajuvaba ja naljakas raamat. Iseäranis vahvad olid peatykkide vahele topitud luuletised ja "lugejate kommentaarid".

Mis mind asja juures mõnevõrra nördima pani oli jätkuvalt Oldiede kalduvus oma tekst kas siis poolenisti või täielikult umbselt loetamatuks kirjutada. Võimalik et mul on keelega probleeme aga teisest kyljest kuidas mul neid probleeme Strugatskite ja van Zaitchikuga ei esine? Miks peab teksti sedaviisi kirjutama et fraasid ja laused ja kohati isegi lõigud on ok aga lehekylje mastaabis on asi juba segamini nagu puder ja kapsad? Tugev kolm.

Teksti loeti vene keeles

Sisust on Riivo eespool juba kirjutanud. Lisada oskaks ainult niipalju, et tegelikult oli see slaavi päritolu asteek-inkvisiitor-superagent ysnagi meeldejääv ja originaalne tegelaskuju. Nõustuda tuleb sellega, et tegemist on peaasjalikult ajaloolise seiklusjutuga, sellisega nagu näiteks Oldied on (muuhulgas ka koos Valentinoviga) kirjutanud. See tulevikuennustamise problemaatika fantastilise komponendina oli võrdlemisi teisejärguline. Stiili poolest meenutas asi tugevasti Valentinovi koos Oldiede ja Djatshenkotega kirjutatud "Zimoju sirotõ v tsene" diloogiat, olles imo sellest diloogiast mõnevõrra parem. Lõpp, tõsi kyll, vajus pisut ära.
Teksti loeti vene keeles

Käesoleva, seitsmenda romaaniga algab van Zaitchiku "Euraasia Symfoonia" kolmas triloogia. Esimesed kolm romaani olid sellised vahvad humoristlik-utoopilised kriminullid. Järgmised kolm mõnevõrra tõsisemates toonides, kerge mystitsismi varjundiga. Kolmas triloogia, kui otsustada esimese raamatu alusel, ähvardab tulla juba sootuks surmtõsine, armsalt naivistliku traagikaga, moraali ning eetikaprobleemidega maadlev lugemisvara. Seda sel määral, et kohati meenutas see kupatus kangesti Pratchetti asemel Ayn Randi..

Aga miks ka mitte? Lause: "Alguses oli Sõna" on teatavasti hilisemate tõlgete läbi tugevasti moonutatud. Originaalis olla see kõlanud: "Alguses oli Anekdoot" :)

Sissejuhatavas proloogis paistakse meid möödunud sajandi kahekymnendatesse. Perioodi mil euroopas, iseäranis saksamaal, hakkasid maad võtma juudivastased meeleolud. Natsionaalsotsialistid ja nende ameerika käsilased nõuavad keisrivõimudelt oma füüreri viivitamatut vabastamist vaimuhaiglast..

Noor advokaat Rabinovitsh istub masendunult kohvikus ja mõlgutab kurbi mõtteid. Äkitsi marsib Rabinovitshi laua juurde keegi ryhikas kongusninaline noormees, teatab et tema on Ismail Kormibarsov ja et Ordussi rahvas oma suures sydameheaduses on nõus pakkuma poliitilist varjupaika kõigile juutidele. Selleks eraldab Orduss neile Jeruusalemma ymbruses sobiva suurusega maatyki ja soovi korral saavad nad tollel Tõotatud Maal omale peaaegu-et omariikluse õigused. Sedasi syndiski hilisem Jeruusalemma uluss.

Tagasi "tänapäeva". Ordussi teadlased, eesotsas tuumafyysik Mordekai Vonjushiniga (kelles lugeja tunneb ära Andrei Sahharovi traagilise tegelaskuju) on leiutanud eriti kõrgtehnoloogilise asteroidivastase aparaadi. Aparaat on paraja kohvri suurune ning selle abil saab annihileerida suvalises suuruses ja kaugusel asuvaid taevakehi. Niipea kui selline teaduslik läbimurre avalikkuseni jõudis, keelati projekt loomulikult ära - asteroidid asteroidideks aga SELLIST massihävitusrelva! Teate, parem kui te poleks välja mõelnud.

Aparaadi prototyyp paigutatakse muuseumi, kust yks projektis osalenud fyyskutest selle hiljem ära varastab ja sulatusahjus kahjutuks teeb. Nii, igaks juhuks. Mõni aeg hiljem aga registreeritakse orbiidil, mitme tuhande kilomeetri kaugusel, kummaline sähvatus, kusjuures spektraalanalyys viitab sellele et keegi kurikael on kasutanud Vonjushini aparaati. Asja saadetakse uurima Bogdan Oujantsev-Sju.

Peale Teist Maailmasõda ja Holocausti on "juudikysimus" lääne tsivilisatsioonis olnud yks sellistest tabuteemadest millest jätkuv möödarääkimine minu arvates lihtsalt ei saa viia millegi muuni kui pendli tagasilöögini yhes või teises vormis. Kogu problemaatika fokuseerimine natside koonduslaagritele jätab vaadeldavast pildist välja (vähemalt) kaks olulist fakti:

1. Natsid ei omanud monopoli "töö ja surmalaagritele". Peale nõukogude gulagide olid omad laagrid ka jaapanlastel, vähe leebemas vormis ka jänkidel. Esimesed tänapäevases mõistes koonduslaagrid aga pystitati briti sõdurite poolt, Lõuna Aafrikas, Buuri sõja ajal. Moraalset yleolekut on siin põhjust tunda vähestel. Muuhulgas ka meil siin Eestis.

2. Praktiliselt kogu kirja pandud ajalugu, alates Egiptusest, on lugu sellest kuidas juudi rahvas, terve ajaloo vältel kõigi oma naabrite poolt taga on kiusatud.

Kunagi, 18. sajandil, kui euroopa meresõitjad Vaikses Ookeanis igat masti polyneeslastega kokku puutusid, jäi tolleaegsetsest reisikirjadest kummitama veider fenomen. Kõik maadeuuriad kinnitasid nagu yhest suust: saarestike pärismaalased on metslased, varganäod, vabade elukommetega, enamasti inimsööjad.. aga kõigele vaatamata äärmiselt sympaatsed ja sõbralikud inimesed!

Juutidega on justkui sama asi aga täpselt vastupidi. Hämmastust ja imetlust kutsub esile kultuur, mis kõigis kellega nad kokku puutuvad, suudab a) enda vastu esile kutsuda irratsionaalset vaenu ja b) sellest hoolimata kultuuri ja rahvana elus pysida.

Nagu eespool öeldud - peale viimast holocausti on selle teema yle avalikult raske arutleda, ilma et keegi sind automaatselt antisemitismis või fashismis syydistaks. Mis siis ikkagi on see faktor juudi kultuuris, see veider rahvuslik anti-karisma mis läbi aegade alati pogrommidega on lõppenud?

Ainuyksi sellise teema tõstatamise eest van Zaitchikule järjekordselt viis punkti, isegi kui autorite seisukohtadega kõiges mitte nõustuda. Ei muud kui ootama järgmist raamatut.

Teksti loeti vene keeles

Läheb nooruke tudengineiu kuulutuse peale omale tuba yyrima. Korteriperemeheks on keegi keskealine dzentelman kes päeval magab ja öösel aegajalt kusagil käib. Dlja osobo tupõhh seletatakse sinna igaks juhuks veel juurde et too dzentelman on juhtumisi allergiline kyyslaugu ja päikesevalguse suhtes.

Mul on kuri kahtlus et täpselt samasuguse skeemiga tykke on alates Mary Shelley aegadest kirjutatud kopsakas kolmekohaline arv. Mis selle loo minu jaoks päästab on tõsiasi et tänu systemaatilisele horrorist hoidumisele ei ole ma nondest kolmekohalisest aruvust peaaegu yhtegi lugenud! Kusjuures erinevalt viimasest kunagi mingist jaburast Fatamorgana antoloogiast loetud variandist EI lõppenud käesolev lugu järjekordse blondiini elusast peast tykeldamisega. Ainuyksi selle eest võiks jutt kandideerida näiteks PETA horroriauhinnale.

Samas võib arvata et syzee originaalsus autorit antud juhul eriti ei huvitanud ja vormistusele ei oskagi suurt midagi ette heita.

Teksti loeti vene keeles

Romaan algab sellega, et Edinburghis, "Vampiiride loss" tyypi atraktsioonil, imetakse verest tyhjaks keegi noormees, vene poliitiku poeg. Shotimaalne asja uurima saadetud Anton Gorodetski avastab et nondes koobastes kus too attraktsioon asub ei kasva miskipärast normaalselt inimasustuse ymbruses vohav maagiline "sinine sammal" - järelikult on too paik millegipoolest eriline. Ei jõua vaene mees selle mõttelõnga arutamisega kuigi kaugele, kui mingid nurjatud tema pihta õhtusel linnatänaval raadio teel juhitavast kuulipildujast tule avavad.

Romaani teine osa viib meid Samarkandi ja selle lähedal paiknevale Deemonite platoole, kolmas osa jälle tagasi Moskvasse ja Edinburghi. Kogu värk keerleb kunagise eriti suure maagi Merlini poolt kokkutinutatud artefaktide ymber.

Esimest korda sai seda loetud siis kui ta välja tuli.. Ja nyyd, kaks aastat hiljem, vaatasin seda raamatut riiulis kerge hämmeldusega ja yritasin meelde tuletada, mis selles "viimases dozoris" siis õigupoolest juhtus? Ei meenunudki midagi, samas kui eelmistest osadest on kõigist ysna relieefsed mälestused. Põhjuseks ilmselt see, et teise osaga tuli sellesse maailma värve ja vaatenurki ouliselt juurde. Kolmandaga juba natuke vähem.. Ja käesolev neljas osa lasi lihtsalt sama soojaga (ok, sama hästi) edasi. Kirjutab mees ju sedavõrd ladusasti et tegelikult võiks täpselt selliseid järgesid lugema jäädagi, umbes nii iga kahe aasta tagant jälle yks. Teisest kyljest jääksid sellisel juhul ilmsesti ära katsed midagi uutmoodi teha - a`la "Blizitsa utro" diloogia.

Teksti loeti vene keeles

Kui jutu "Stšastlivaja zvezda Agafokla-mladševo" juures oli tore teada anekdooti kaamelist, siis käesoleva romaani puhul on aluseks võetud yks teine anekdoot. Too kus kirsa puldile visanud soldat NATO vaatlejatele teatas et "netu bolshe vashei ameriki!". Ehk siis aluseks on võetud alternatiiv-geograafiline variant, kus puuduvad mõlemad ameerika mandrid. Ei mingit Atlandi ega Vaikset ookeani - Euroopast kuni Jaapanini yks suur lomp. Kolumbus jäi teadmata kadunuks.

Sedasorti alguse järel tabab pahaaimamatut lugejat kohe järgmine yllatus. Maailm mida meile sissejuhatuse järgselt kirjeldatakse on äratuntavalt klassikalise aurupungi moodi koht. Kusjuures ilmsete noorsooromaani tunnustega. Tegevus leiab aset XXI sajandi venemaal, kus valitseb isake tsaar, rahvas sõidab ringi lakeeritud kalessides ja uusimaks teaduslik-tehniliseks saavutuseks on mingi vene inseneri poolt leiutatud iseliikuv torpeedo.

Romaani peategelaseks on Nikolai Nikolajevitch Lopuhin. Krahv, dzentelman ja tsaari ohranka ametnik. Koomiliseks kõrvaltegelaseks Lopuhini kavalpeast teener Erofei ja siis juveniilika traditsioonides poiss Nil, kes romaani alguses sandarmite eest põgenedes Lopuhini kaaskonda satub.

Edasi lähevad asjalood sedasi et Lopuhin kutsutakse Petrogradi, isakese tsaari juurde. Tsaaril plaanis saata Jaapani keisri juurde diplomaatiline missioon. Lisamaks poliitilist kaalu sõidab missiooniga kaasa tsaaripoeg-troonipärija Mihail. Vanake tsaar loodab endamisi et dzentelmen Lopuhinil õnnestub kroonilisest alkohoolikust, seelikukytist ja kaardimängijast Mihaili isikliku eeskujuga kainete ja kasinate elukommete suunas mõjutada.

Mõne aja pärast asuvadki Kroonlinna sadamast teele korvett Pobedoslav ja kanoniir Tsuhonets, pardal Lopuhin oma kaaslaste ning Mihail ilmatu suure kastitäie margikonjakiga.

Kogu selle kupatuse kohta keegi kusagil vene foorumites ytles et veidral kombel lähevad moodsad vene alternatiivikad kõik yhte väravasse. Ykskõik mida või kuidas ajaloos, geograafias või kusiganes mujal muudetakse, ikka on tulemuseks roosades toonides utopist-monarhistlik Suur-Venemaa. Yhest kyljest on arusaadav miks selline ajaloo redigeerimine vene hinge lohutab.. Teisest kyljest on siit paremliberaalsest Eestist vaadates raske mõista, et mida kuradit nad siis sisuliselt 19nda sajandi lõpuni majanduse arengut pidurdanud pärisorjusliku systeemiga saada tahtsid? See selleks..

Romaan ise oli juveniilika kohta mõõdukalt põnev ja ilmselt oli ka Lopuhini ydini positiivne tegelaskuju meelega selliseks joonistatud, noh et kasvatusliku iseloomuga, noore lugeja jaoks. Otsa sai ta justkui "poole pealt" nii et ilmselgesti on sellele lähiajal ka järge oodata.

Eraldi väärib märkimist tõsiasi, et käesolev romaan oli Gromovi poolt täielikuks yllatuseks. Kui kaane peal autori nimi kleepsuga kinni katta siis mina poleks elu sees ära arvanud kes säärase asja kirjutas. Ei mingeid "pehme maandumisega" kataklysme, ei mingit musta huumorit.. Veider.

Muuhulgas sai see asi Roskonil 2007 romaanide kategoorias esikoha. Lukjanenko "Posledni Dozor" näiteks oli alles kolmas.

Teksti loeti vene keeles

Sisust on Raux eelpool juba jutustanud. Robinsonaad oli tõepoolest vägev, eriti alguse poole mahlases vene keeles ja toreda puändiga lõpus.

Ainsa puudusena oskan esile tuua selle et "vulkanism planeetide yksteise otsa teleporteerimise tagajärjel" sellises vormis nagu autor seda kirjeldas, tundus ebausutavana. Sinna oleks kindlasti saanud ka midagi sobivamat välja nuputada.

Lisaks robinsonaadi plaanile.. Need meie hulgast kes Gromovit tema musta huumori pärast hindavad võivad seda lugu käsitleda ka allegoorilise draamana perekonnasuhetest arenenud emantsipatsiooni tingimustes ;)

Kõhklematu viis ja esialgse mulje põhjal ytleks isegi et parem kui "Võtšislitel". Soovitan soojalt.

PS! Asi võitis 2007 aasta Roskonil juttude/lyhiromaanide kategoorias esimese koha.

Teksti loeti vene keeles

Lendab vapper vene kosmonaut Maksim Volkov oma kahe naisega Merkuuri poole. Äkitselt hakkab navigatsiooniarvuti veidraid manöövreid sooritama ja lähemal uurimisel avastatab Maksim radariekraanilt kerakujulise objekti mis nende rakteile järele yritab joosta. Ajab siis kosmonaut omale skafandi selga ja toob selle kera "tuppa sooja". Kera osutub väikeseks näljaseks tulnukaks, pistab pintslisse Maksimi piloodiistme ja lööb noorema naise syles vaikselt nurru.

Tagasiteel Merkuurilt ilmub syndmuskohale kosmiliste kaitsejõudude jämedate kahuritega varustatud ristleja ja mingi militarist-kindral nõuab et ohtlik kerakujuline objekt viivitamatult kompetentsetele organitele yle antakse. Maksim saadab tolle kindrali pehmesse ja pimedasse kohta..

Sedasorti "armsate karvaste tulnukatega kes tulevad ja päästavad maailma" asju on kirjutatud palju. Kõige kuulsam neist ilmselt Spielbergi "E.T" ja kõige järjekindlam viljeleja Clifford Simak. Seetõttu on raske oodata et keegi tuleb ja selles võtmes midagi põrutavalt uut kirjutab. Ei kirjutanudki. Kyll aga on igasugu, ka vanu ja äraleierdatud skeeme, võimalik läbi kirjutada pagana hästi. Sellist eufooriat nagu mõned teised Gromovi tekstid, käesolev lyhiromaan ei tekitanud.. kyll aga ei maksa teda ka lugemata jätta.

Teksti loeti vene keeles

Kuivõrd autor ise ei ole pidanud vajalikuks romaani alguses oma universumi tehnilist tausta lahti seletada siis kõigepealt sellest. Kohalik tsivilisatsioon baseerub kahte tyypi aparaatidel: T-gate tyypi nulltranspordiseadmed võimaldavad ajavälist sidet kahe ruumipunkti vahel. A-gate tyypi seadmed on midagi nanoassemblerite taolist mis võimaldavad valmistada (ja redigeerida) suvalisi esemeid, sealjuures elusolendeid. Kõik need kavalad seadmed on omavahel võrku yhendatud.

A-gateide abil saab teha isenesest varukoopiaid, paralleelseid koopiaid (forking an instance), vabalt redigeerida oma fyysilisi parameetreid, samuti oma mälu ja psyyhikat.

Loo syndmustiku taust seisneb selles, et mõni aeg tagasi on kohalikus universumis aset leidnud suuremat sorti sõda, mille päästis valla miskite lurjuste poolt kirjutatud viirus nimega Curious Yellow. Too viirus kasutas levimisvektorina inimestesse implanteeritud võrguterminale, nakatas mõlemat sorti gate ja tegeles põhiliselt inimeste mälust andmete kustutamisega.

Muidu oli sõda nagu sõda ikka - produtseerides lisaks laipadele hulgaliselt inimsesi kes lahingutegevuse lõppedes parema meelega unustaksid selle millega nad madina käigus hakkama olid saanud. Selliseid isikuid ravitakse vastavas kliinikus, valikulise amneesia tekitamise meetodil.

Romaan algabki sellega et keegi tegelane nimega Robin on just säärase mälupuhastuse läbinud ja yritab "puhta lehena" uuesti yhiskonda sulanduda. Kes või mis ta ennem oli - mees õieti ei mäleta kuna praktiliselt kogu minevik on mälust kustutatud. Kyllap sõjakurjategija, nagu paljud teised. Viimasele viitab veel see et mingid kahtlased tyybid teda justkui jälitavad ja yhel korral yritatakse teda ka tappa.

Oma tydruku käest kuuleb Robin et mingid teadlased-entusiastid korraldavad parasjagu kavalat "arheoloogilist eksperimenti". Eksperiment seisneb katses uurida yhiskonnakorraldust ajalooperioodil 1950-2050. Selleks eraldatakse paraja linna suurune suletud piirkond ning pannakse sinna paar-kolmutuhat inimest kolmeks aastaks tolleaaegse tehnoloogia ja yhiskonnanormide alusel elama. Makstakse katsejänestele hästi ja kuivõrd see tsoon on rangelt suletud pääseks Robin seal yhtlasi kolmeks aastaks oma jälitajate eest.

Teadagi ei ole asjad selle eksperimendiga sedavõrd syytud ja lihtsad nagu nad alguses paistavad..

Pyhendatud on see romaan Ken MacLeodile.. ja tõesti - sarnasused käesoleva romaani ja selle inglise kosmoseooperite tegija teoste vahel on ilmsed. Samas, mulle meeldib Stross rohkem. Teisest kyljest, kui oma jutuloomingus on Stross justkui miskit pidi avangard, siis samas stiilis juba Banksi, MacLeodi, Alastair Reynoldsi jne. poolt sisse tallatud alamzanri kontekstis jääb vaevama kysimus et kas tyyp alles harjutab romaanivormi, et siis äkki välk-ja-pauk millegi uue ja tõeliselt veidraga lagedale ilmuda?

Muuhulgas kandideerib see romaan käesoleval aastal Hugole.

Teksti loeti inglise keeles

Algab asi sellega et segastel asjaoludel on mingid lurjused pilbasteks lasknud terve Moskva nimelise tähesysteemi. Noovaks muutunud tähest lähtuv wavefront kytab yle planeetide. Evakueeritakse miskit systeemidevahelist tankimisjaama. Keegi tytarlaps nimega Wednesday jookseb mööda inimtyhja jaama ringi, leiab mingeid segaseid dokumente, põgeneb eriti tigedate kyborg-koerte eest jne.

Mõne aja pärast selgub, et Moskva lähistel Oorti pilves olid kohalikel varuks neli "R-pommitajat". Need on sellised valguse kiirusest aeglasemalt liikuvad kosmoselaevad, mille eesmärk on umbes sama nagu kylma sõja aegsetel strateegilistel pommituslennukitel. Juhul kui keegi "meie hoovi peale" sõdima tuleb ja kaotus näib vältimatu, siis sihitakse nood R-pommitajad agressori kodusysteemide peale, kuhu nad siis mõnekymne aasta pärast kohale jõuavad ja 0.8 c juures pikki planeete rammivad. Effekt võrreldav tolle meteooriga mis 65 miljonit aastat tagasi saurustele probleeme põhjustas.

Teoorias on tegemist järjega romaanile "Singularity Sky". Yhest kyljest on käesoleva teose syzee eelmise osaga võrdlemisi nõrgalt seotud, seega sobib ta tarbimiseks ka juhul kui eelmist osa lugenud ei ole. Teisest kyljest on Strossil rumal komme seletada kohaliku universumi toimimise mõistmiseks olulisi detaile kuskil romaani teises pooles, nii et selles mõttes on tutvus eelmise osaga ikkagi kasulik.

Eeskätt just tänu eelnevalt sisse elatud universumile oli käesolev romaan mõnevõrra meeldivam lugemiselamus kui "Singularity Sky". Häirima jäi kurb tõsiasi et antagonistide "vaenlase nägu" oli järjekordelt tyypiline "kandilise lõuaga blond ubermench, tugeva saksa aktsendiga". Kas keegi tõesti arvab et sellise arhetyybi kultiveerimine pikas perspektiivis jamasid ei põhjusta?

Teksti loeti inglise keeles

Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)

Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.

Teksti loeti inglise keeles

Asi algab pihta sedasi, et yhel ilusal suvepäeval hakkas Novōi Petrogradi linna kohalt taevast alla sadama mobiiltelefone. Osad neist olid atmosfääri sisenedes kummakakahjustusi saanud, osad läksid maandumisel katki.. Osad aga helisesid ja teatasid neid yles korjanud töölisele või talupojale: "Halloo? Lõbustage meid!". Tantsi, laula, löö trummi või niisama räägi midagi huvitavat. Tasuks täidame su kolm soovi!

Sedasorti hoogne algus oli Charles Strossi jutte lugenuna igati ootuspärane. Edasine valmistas aga mõnes mõttes yllatuse - vormistuse poolest on käesolev romaan ysnagi traditsiooniline (kui seda juba võib nõnda nimetada?) moodne inglise kosmoseooper. Kindlasti ei saa öelda et ma antud romaanis pettusin, tagantjärgi ei oska isegi hästi formuleerida - mida ma autori esimesest romaanist tegelikult oodanud oleksin..

Kusjuures, see et tegemist on autori esimese (või yhega esimestest) romaanivormis tekstiga on kohati ka tunda. Seda just kirjatehnika koha pealt. Laused ja sõnastused olid läbivalt sellised et niisama pilguga yle rea libistades mõttest aru saada, nagu see romaanide puhul tavaliselt on, eriti ei õnnestunud. Juttude juures ei ole see probleemiks, pika teksti korral aga muutub väsitavaks.

Teisest kyljest, mõned stseenid olid ikka mõnusalt lustakad! :)

The rabbit snarled and hefted his submachinegun angrily. Ears back and teeth visible, he hissed at the cyborg.

Anyhow. Arvestades et autori hilisemad romaanid on käesoleva väikestest puudustest ilmsesti vabamad, tuleks hinde panemisel kasvuruumi jätta. Siinkohal siis plussiga neli ja riiulist järgmine raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu algab sellega et eradetektiiv Alexander Lomaxi kontorisse marsib sisse keegi silmatorkavalt seksapiilne tädi ja kurdab et tema abikaasa on juba kolmandat päeva teadmata kadunud. Kuivõrd tegevus toimub Marsil, New Klondike nimelises kupliga ymbritsetud linnas, siis tolle kupli seest, arvab Alex, et leiab kadunud meheraasu yles ilma suuremate sekeldusteta. Nagu hiljem selgub on Alexil peaaegu et õigus..

Et siis selline ysnagi traditsiooniline SF-detektiivilugu, kus põhiliseks ulmebutafoorseks elemendiks oli tõsiasi, et suur osa Marsi peal ringi myttavast kambast olid androididesse siirdistutatud inimeste teadvused. Ehk siis et kui vanadus paistma hakkab, või tahab keegi lihtsalt sellist korpust mis sõrmejälgi ei jäta, tellib inimene omale sobivate parameetritega ja aksessuaaridega uue mehaanilise keha. Sinna tehakse siis bioloogilisest ajust koopia. Originaali osaks on operatsiooni lõppedes kohustuslik eutanaasia.

Ladus ajaviiteline lugemine. Kõige selle "hardware-kloonimise" tehniliste ja sotsiaalsete kysimustega autor ennast ja lugejat ylemäära vaevanud ei ole. Eesmärgiks on ilmsesti olnud kirjutada hea ja mõnus lugu, milline eesmärk on ka korralikult täidetud.

Ära märkimist väärib veel ehk see, et nagu tegelikult paljud muud Sawyeri asjad, on see jutt minumeelest täisti vaba puudustest mida näiteks Jyrka sellele autorile ette heidab - kohatine kalduvus seebiooperlikesse isiklikesse suhetesse tegelaste vahel jms. Muuhulgas kandideerib Hugole ja Nebulale

Kui kedagi huvitab siis põhimõtteliselt on käesolev tekst elektroonilisel kujul $1.76 eest dowloaditav, mida saab siis näiteks Mobipocket readeri nimelise softiga võrdlemisi mõnusasti lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.

Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".

Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.

Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..

Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..

Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.

Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?

Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.

Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.

Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?

Teksti loeti inglise keeles

Yle hulga aja taas katsetus senitundmatu autoriga ja tagantjärgi peab ytlema et põhimõtteliselt selle raamatu lugemist ei kahetse. Tagakaanel räägitakse et Igor Pronin olevat "poole tosina romaani ja paljude juttude autor" ja et yhe jutuga olla kunagi isegi Strugatskite auhinna finalist olnud. Õnneks ma loen neid jaburusi alati pärast seda kui ma romaaniga maha olen saanud, seetõttu võtsin asja ette arvamusega et tegemist on mingi uue tegijaga. Osaliselt seepärast ei häirinud ka see kui lugemise käigus mõned kohad "toored" tundusid. Anyhow..

Tegevus leiab aset Moskvas, nii umbkaudu käesoleva sajandi lõpus või järgmise alguses. Rahvastiku taastootmisega on viimastel aegadel asjalood suhteliselt sandisti ja linna territooriumist ligi pool on "konserveeritud" olekus. Lapsed on tänavatel tõeline haruldus. Keskealisi näeb vähe. Ainult pensiokad istuvad jõe kaldal kohvikutes ja põrnitsevad tyhja pilguga mööda kulgevaid laevu. Seadusega ettenähtud korras on igal kodanikul kohustus omada kolme last. Sellest kohustusest yritavad kõik jõudu mööda kõrvale hiilida, analoogiliselt omaaegse ajateenimisega. Priviligeeritud klasside esindajatel, politseinikel näiteks, on lubatud lapsi mitte saada.

Rahva põhilisteks meelelahutusteks on aktiivne suitsetamisvastane võitlus ja võrkudes surfamine. Võrkudes, nagu modereerimata meedias ikka, levivad igasugu pahn ja jaburad vandenõuteooriad. Alates pahadest "kloonidest" keda valitsused justkui toodavad mingites vabrikutes, iibeprobleemi leevendamiseks. Lõpetades sellega et Moskva all, keldrites/tunnelites elavad mingid mutant-asotsiaalid kes söövad inimesi. Neid mutante kutsutakse "rottideks".

Veidral kombel on nendel kõlakatel ka reaalsuses juured täiesti olemas. Moskva-alustes käikudes elasid kunagi tõesti asotsiaalide kogukonnad ja mustlased. Viimastel aastatel on need sealt vabatahtlikult välja roninud ja võimudelt varjupaika palunud. Mõni aeg hiljem hakatakse tänavatelt leidma eriti jõhkral kombel tapetud inimeste jäänuseid. Salapäraste "rottidega" võitemiseks moodustatakse isegi spetsiaalne munitsipaalpolitsei osakond.

Romaan algabki sellega, et tolle politsei osakonna peakorterit rynnatakse merejalaväe yksusega ja eluga pääseb sellest veresaunast ainult juhuslikult hoones viibinud "killer" hyydnimega Zhivets.

Esimesed 40 lehekylge romaanist ongi selline vaheldumisi märul ja tegelaste omavaheline jahumine, mis teoorias peaks ilmselt andma ylevaate, et mis toimus. Sellist funktsiooni too sissejuhatus paraku ei täida. Mis asjaoludel need politseinikud vagaseks tehti? Millest yldse jutt? Et kas autoril endal on äkki need asjad samuti vähe segased või pole tal kirjutamine kõige paremini välja tulnud. Raamatu lõpu poole selgub et pigem seda viimast. Sealtmaalt kus "proloog" lõpeb ja lugemiskõlbuline tekst algab, on edasi juba ysna okei. Kohati oma sundimatus jõhkruses isegi nauditav.

Yldine mulje on selline et Pronin ilmselt on umbes samamoodi ideekirjanik nagu meil siin Veskimees. Või vähemasti tundus mulle nii. Probleemid mis Proninit vaevavad on selles mõttes toredad et äratundmise rõõm on ka rõõm - millestki sarnasest jahuti Wõroka eestvedamisel omal ajal taskutargas. Teisest kyljest, vastused mis autor käesolevas romaanis probleemidele leiab.. on sellised et Aleksandr Gromovile annaks nad andeks - too mees lihtsalt kirjutab nad nii heaks. Uuelt ja seni veel pisut kohmakalt tegijalt lahendusi stiilis "tagasi yrgyhiskonda" ilma nurinata vastu võtta.. justkui ei tahaks.

Kokkuvõtteks: spetsiaalselt otsida selle autori teoseid ilmsesti ei maksa, kui kunagi kätte satub võib veel yhte proovida ja siis selle pealt vaadata. Käesolevale romaanile rasvase miinusega neli.

Teksti loeti vene keeles

Marek Simpson on eespool juba sisust hea ylevaate andnud. Kordaks veel et lugedes ei tekkinud kahtlustki et tegemist oleks sarja teise osaga. Põhimõtteliselt selline "Dostojevski Faust" moodi asi.. millest ma arvan et ma saan aru mille poolest ta Marekile meeldis.

Mulle niiväga ei meeldinud. Miks?

1. Algatuseks seepä`rast et mulle ei meeldi pikad ja lohisema kippuvad sissejuhatused. Käesolev romaan on yles ehitatud omalaadse "pyramiidina". Tegevustik on jaotatud neljaks osaks, kus iga osa on edasi antud erineva tegelase silme läbi. Ja iga osa algab pikavõitu sissejuhatusega, kus kirjeldatakse tausta ja lastakse "tõde jälle sedapidi paista". Ehk siis kui juurde arvata veel kõige selle ette umbselt loetamatuks kirjutatud proloog, on neid pikki sissejuhatusi romaanis tervelt viis tykki.

2. Konflikti tekitamiseks sisse toodud Saatana tegelaskuju on yhest kyljest igati armsalt välja joonistatud karakter.. aga erinevalt Simaginist on sootuks puudu jäänud motivatsiooni lahtiseletamine. Saatan tahab halba? Miks? Puudub mingisugunegi "fantastiline" mehhanism mis seletaks mispärast saatanale inimeste surma ja kannatusi vaja on.

3. Juba Van Zaitchiku raamatutest kohati häirima jäänud absoluutselt maitselagedad klähvatused euroopa aadressil. Ykskõik kes aga kirjanik võiks olla isik kes juhul kui ta tahab kellegi/millegi kohta pahasti öelda, siis võiks ta olla võimeline tegema seda nii et lugejad ebamugavustundega järgmist lehekylge ei peaks keerama.

Mis puutub sellesse mille poolest käesolev raamat hea on.. siis paraku on Marekil õigus - see romaan ei ole kõigi jaoks. Minu jaoks ei olnud. Tugev kolm.

Teksti loeti vene keeles

Tõde, Õiglus, Vabadus, Mõistliku Hinnaga Armastus ja Korralikult Kõvaks Keedetud Muna!

Hea, elutark loosung - kui pystitatud eesmärkide loetelu tagant ettepoole lugeda.

Iga aasta 25. mail nopivad Samuel Vimes ja teised vanemad linnavalvurid põõsa kyljest sireliõied, kinnitavad need oma turviste kylge ja jalutavad Väikeste Jumalate Kalmistule. Kogunevad seal, meenutavad ammuseid syndmusi ja nende käigus langenud kaasvõitlejaid..

Salamõrtsukate Gildi juhatuse otsuse alusel on linnas kaks isikut kelle ära koristamiseks tellimusi vastu ei võeta - Patriits Vetinari ja valveylem Samuel Vimes. Ja seda mitte establishmendile omase "riigitruuduse" pärast. Lihtsalt mäletavad millised ajad olid enne seda kui Vetinari Patriitsiks sai.

Eelnimetatud "25. mai syndmused" leidsidki aset Vetinarist arvates yleeelmise administratsiooni kukutamisega kaasnenud rahvarahutuste käigus. Tollal tekkinud olukorra initsiaatoriks ei olnud loomulikult "rahvas". Revolutsioone korraldavad need kes tahavad võimule pääseda. Õigupoolest, pigem need kellele uus võim kasulik. Selleks et rahvas riigipöördega kaasa tuleks ei ole palju vaja. Natuke salapolitsei terrorit, palgalised provokaatorid, paar rygementi vägesid linna sisse ja rahva meelepaha on garanteeritud.

Raamat algabki sellega, et Ylikooli katusel aset leidva politseioperatsiooni käigus juhtub kerge maagiline tööõnnetus ja Samuel Vimes paisatakse ajas tagasi, nondesamade "25. mai syndmuste" keerisesse, millest ta ise kunagi verivärske kapralina osa võttis.

Pratchetti kohta harjumatult syngetooniline, mõtlik, traagikaga lugu. Asjatundjad on siit leidnud paralleele (või siis mitte niiväga paralleele) Hugo "Hyljatutega".. atmosfäär on tõesti kohati sarnane. Heast naljast pole õnneks samuti puudust. Tegelikult, eks "Troll Bridge" oli samuti säärane mõtlikult nostalgiline..

Raamatu vist ainsaks puuduseks oli kehvavõitu lõpp. Sellest hetkest alates kui Vimes minevikust tagasi teleporteeriti oli pinge juba sisuliselt nullis ja kõik edasine oli otsade (imo pisut kiirustatud) kokkutinutamine, ilma yhegi yllatuseta. Ausaltöelda ei oska isegi pakkuda mida või kuidas seal konkreetselt tegema oleks pidanud aga teisest kyljest ei ole mina ka miski Pratchett. Selle lõpu eest viiele miinus taha.

PS. Arvustuse kirjutamise hetkel on raamat Appollos myygis (125.-), nii et huvilised kes inglise keeles loevad saavad selle sealt omale hankida.

Teksti loeti inglise keeles