7.2022
Olgu kohe öeldud, et Holly Black kuulub nende umbes kümne autori hulka, kelle looming mulle keskmisest suuremat huvi pakub. See ei pruugi hinnetes kajastuda, aga ju mul on siis tema suhtes suuremad nõudmised - oli ta esimene triloogia, Modern Faerie Tales, ju sedavõrd hea. Parim YA, mis mulle meenub (tõsi, mu kogemused selle žanriga pole eriti rikkalikud). Õigupoolest, kuigi tegelased on seal noored, on nende probleemid ja kogemused üsnagi täiskasvanulikud, õpetlikud ka juba eakamale lugejale.
Nüüd on siis formaalselt võttes tegemist esimese täiskasvanute-romaaniga - sest peategelane on täiskasvanu. Maailm on aga just niisama karm ja kõhe kui varasemates teostes ning miski pole nii, nagu esimesel pilgul paistab (või, noh, peamine paha on paha algusest lõpuni).
Kui Blacki üks triloogia on Curse Workers ehk siis needustega töötajad, siis selles romaanis töötatakse varjudega. On spetsialistid, kes kujunavad inimeste varjusid ümber - nii, et vari näeks välja nagu ingel või deemon või lõvi vms. Siis on olemas kiired varjud: kui tavaliselt longib vari inimese järel, siis need ruttavad ees. Kui tilgutada varju suunas piisk (soovitavalt oma) verd ja see ei kuku maapinnale, siis on lootust, et vari nõustub tulevikus veel verd saades koostööd tegema. Koguma endasse inimese halvad omadused ja mõtted ning tegema asju, mida inimese enda moraal ei lubaks teha. Hästitoitunud vari on võimeline materialiseeruma: näiteks pugema varjuna lukustatud ukse alt läbi, siis aga juba ainelisena avama ukse seespoolt. Või pugema suu kaudu teise inimesse ning teda seespoolt nõrgemini (hirmutamiseks) või tugevamini (tapmiseks) pigistama. Varju saab obsidiaanist noaga omaniku küljest lahti lõigata ja näiteks kellegi teise külge õmmelda. Eriti tüütul juhul jääb piisavalt priske vari pärast omaniku surma - või lahti lõigatuna - omapäi tegutsema. Ning kuna temasse on koondunud kõik endise omaniku halvad küljed ja jõudu on tal palju, pole midagi head oodata.
Romaan on varasemast mahukam, on ju täiskasvanul rohkem, mida meenutada. Suht järjekindlalt vahelduvadki peatükid noorusest - kuidas kehvades oludes kasvanud tüdrukust sai vägagi osav ja hinnatud varas - ning kaasajast, mil kangelanna püüab endise eluga lõpparvet teha ja baaridaamina toime tulla. Blacki noored kangelannad tegutsevad pea alati printsiibil tehtud-mõeldud ja nii on see ka nüüd. Täiskasvanu puhul kehtib see samuti, aga on lisandunud reflektsioonid stiilils: ma ei tohiks - aga see oleks õiglane - aga ma lubasin, et ei - aga mulle meeldiks - nagunii lõppeb see halvasti - aga lubati hästi maksta - mida X arvaks - ta ei pruugi teada saada jne jne. See läheb isegi pisut tüütuks, sest on ju teada, et kangelanna saavutab oma eluohtlikest tegudest hoolimata eesmärgi, pääsedes kergemate kehavigastuste või närvivapustustega.
Mis ma oskan öelda - huvitav maailm, värvikad tegelased, parasjagu tempot ja põnevust. Tõsi, kass Lucipurrri roll jääb oodatust tagasihoidlikumaks ja nendest alatasa valesid otsuseid tegevatest naistest on ikka väga palju kirjutatud. Sobiv alapealkiri oleks Šarlatanist Hierofandiks (see on see suure arkaani viies kaart, eksole)
Nüüd on siis formaalselt võttes tegemist esimese täiskasvanute-romaaniga - sest peategelane on täiskasvanu. Maailm on aga just niisama karm ja kõhe kui varasemates teostes ning miski pole nii, nagu esimesel pilgul paistab (või, noh, peamine paha on paha algusest lõpuni).
Kui Blacki üks triloogia on Curse Workers ehk siis needustega töötajad, siis selles romaanis töötatakse varjudega. On spetsialistid, kes kujunavad inimeste varjusid ümber - nii, et vari näeks välja nagu ingel või deemon või lõvi vms. Siis on olemas kiired varjud: kui tavaliselt longib vari inimese järel, siis need ruttavad ees. Kui tilgutada varju suunas piisk (soovitavalt oma) verd ja see ei kuku maapinnale, siis on lootust, et vari nõustub tulevikus veel verd saades koostööd tegema. Koguma endasse inimese halvad omadused ja mõtted ning tegema asju, mida inimese enda moraal ei lubaks teha. Hästitoitunud vari on võimeline materialiseeruma: näiteks pugema varjuna lukustatud ukse alt läbi, siis aga juba ainelisena avama ukse seespoolt. Või pugema suu kaudu teise inimesse ning teda seespoolt nõrgemini (hirmutamiseks) või tugevamini (tapmiseks) pigistama. Varju saab obsidiaanist noaga omaniku küljest lahti lõigata ja näiteks kellegi teise külge õmmelda. Eriti tüütul juhul jääb piisavalt priske vari pärast omaniku surma - või lahti lõigatuna - omapäi tegutsema. Ning kuna temasse on koondunud kõik endise omaniku halvad küljed ja jõudu on tal palju, pole midagi head oodata.
Romaan on varasemast mahukam, on ju täiskasvanul rohkem, mida meenutada. Suht järjekindlalt vahelduvadki peatükid noorusest - kuidas kehvades oludes kasvanud tüdrukust sai vägagi osav ja hinnatud varas - ning kaasajast, mil kangelanna püüab endise eluga lõpparvet teha ja baaridaamina toime tulla. Blacki noored kangelannad tegutsevad pea alati printsiibil tehtud-mõeldud ja nii on see ka nüüd. Täiskasvanu puhul kehtib see samuti, aga on lisandunud reflektsioonid stiilils: ma ei tohiks - aga see oleks õiglane - aga ma lubasin, et ei - aga mulle meeldiks - nagunii lõppeb see halvasti - aga lubati hästi maksta - mida X arvaks - ta ei pruugi teada saada jne jne. See läheb isegi pisut tüütuks, sest on ju teada, et kangelanna saavutab oma eluohtlikest tegudest hoolimata eesmärgi, pääsedes kergemate kehavigastuste või närvivapustustega.
Mis ma oskan öelda - huvitav maailm, värvikad tegelased, parasjagu tempot ja põnevust. Tõsi, kass Lucipurrri roll jääb oodatust tagasihoidlikumaks ja nendest alatasa valesid otsuseid tegevatest naistest on ikka väga palju kirjutatud. Sobiv alapealkiri oleks Šarlatanist Hierofandiks (see on see suure arkaani viies kaart, eksole)