Pole mingit põhjust (kõhnavõitu) triloogia lugemist kahetseda. Kohati olid käigud aimatavad, kohati aga mitte - no et kui tuuakse sisse uus tegelane, siis ilmselt toob ta endaga kaasa mingi uue jama, aga ei tea ju, millise. Nii et krimka elemendid toimisid. Ainuke, mis lugemist täiskasvanud lugeja jaoks raskendas: täitematerjalina oli ohtrasti kasutatud substantsi nimega puppy love. Eelmistes osades ka, aga kolmandas eriti, ikka hea mitu korda võis lehekülje rahumeeli vahele jätta. Cassel ongi muidugi ettearvamatu tüüp, aga ma kardan, et naisautori jaoks on hilisteismelise noormehe füsioloogia ja psühholoogia natuke nagu tundmatuks maaks jäänud. Liiatigi käitub kangelanna märksa konkreetsemalt: kui ikka soovitud suhe ei arene õiges suunas, tõmmatakse lohku esimene ettejuhtuv.
Aga tühja neist noorussuhetest ja ma ei hakka üle kordama ka võluritemaailma kohta juba öeldut. Asjal on sügavam sisu: tõdemus, et pole häid ja halbu valikuid. On lihtsalt valikud, mis määravad ära järgmised valikud. Ja kellelegi valikuvõimaluse andmine on lausa kättemaks või karistus. Nii tekibki huvi, kas Casselil õnnestub leida oma tee, mingi kolmas valik. Kui "halb" valik on perekond ja maffia, "hea" valik aga võlurite õiguste eest seismine (väga korrumpeerunud) politsei ridades. Enda meelest Cassel selle kolmanda tee leiabki, aga samas on lugejale üsna selge, kummale poole see lõpuks välja jõuab.
Aga tühja neist noorussuhetest ja ma ei hakka üle kordama ka võluritemaailma kohta juba öeldut. Asjal on sügavam sisu: tõdemus, et pole häid ja halbu valikuid. On lihtsalt valikud, mis määravad ära järgmised valikud. Ja kellelegi valikuvõimaluse andmine on lausa kättemaks või karistus. Nii tekibki huvi, kas Casselil õnnestub leida oma tee, mingi kolmas valik. Kui "halb" valik on perekond ja maffia, "hea" valik aga võlurite õiguste eest seismine (väga korrumpeerunud) politsei ridades. Enda meelest Cassel selle kolmanda tee leiabki, aga samas on lugejale üsna selge, kummale poole see lõpuks välja jõuab.