Kasutajainfo

Dan Brown

22.06.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Dan Brown ·

Digital Fortress

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Digitaalne kindlus»
Tallinn «Ersen» 2005

Hinne
Hindajaid
0
0
4
3
1
Keskmine hinne
2.375
Arvustused (8)

See on esimene Browni romaan... Jätke see vahele, ärge seda lugege, see on üsna hale ja vilets. Algaja romaan.

Ulme on selle kandi pealt, et siin on klassikaline küsimus "Mis siis kui?" Mis siis kui keegi leiutab absoluutselt kõikvõimsa elektrooniliste koodide lahtimurdmise algoritmi ja see satub sellise organisatsiooni kui NSA valdusesse. Et mitte ühtki kirja pole keegi enam võimeline arvutist saatma, mida USA luure lahti ei murraks. Ja mis siis kui see leidur saab teada, et valitsus kavatseb masina abil totaalse nuhkimise sisse seada ja kirjutab siis vastukoodi, mis Digitaalkindluse hulluks ajab. Ning edaspidi näib, et kõik soovijad võivad endale osta vabalt igavese ja lõpliku kaitse elektroonilise nuhkimise eest. Leidur muidugi mõrvatakse ja läheb lahti triller.

Ette heita on selle romaani puhul nii paljut, et jutt läheks pikale. Puudusi on siin kõiges - alustades karakteritest ja nende motivatsioonist ning lõpetades segasevõitu autoripositsiooniga. Kas siis NSA on hea või halb ja kas valitsus tohib mõrvata ja nuhkida või mitte. Halenaljakas on seegi, et enamiku puslesid lahendab lugeja palju kiiremini kui romaani tegelased ja et elukutseline palgamõrvar külvab surma igapoole ümberringi, niidab loogu süütuid kõrvaleseisjaid, ent oma sihtmärgile - salatööks ettevalmistamata keeleteadlasele - ta pihta ei saagi. Õieti saab küll, aaga ainult üks kord ja ainult kergelt haavab teda. Mis puutub autori puterdamist e-mailide krüptimisega, siis on see kõik üks kapsas ja mingit loogikat on raske leida. Nagu üldse tervest romaanist. No aga see oli ka Browni debüütteos ja edaspidi läheb tunduvalt paremaks. Teatav hoiatav sõnum on muidugi olemas, selle eest ka "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Kehvem kui Langdoni romaanid. Arvasin kurjami juba alguses ära. Dan Browni kood: kui mõni tegelane seisab heade poolel, on suurepärane inimene ja igati abivalmis, siis tõenäoliselt ongi ta tegelikult kõige halva taga. Ka on siin raamatus vähem hilisematele teostele omaseid kultuuriajaloolisi vihjeid. Autori positsioon nuhkimise/mõrvamise osas tundus tõega sogane. Muide, mina lootsin algusest peale, et Digitaalne Kindlus laia levisse paisatakse. No mis õigus on mingil NSA-l maailmapolitseinikku mängida? Ja lõpplahendus oli jällegi kusagilt deus ex machina valdkonnast. Üldiselt võiks Brown kirjutada vahelduseks mõne ettearvamatuma ja kurvalõpulise katastroofiromaani, õnnelikud lõpud hakkavad tema puhul juba tüütama.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

ju tekkis mul mingi haiglane uudishimu teada saada, et mis see siis on, mida inimesed kogu maailmas huvitavaks kirjanduseks peavad. tegemist oli jaburatele eeldustele rajatud ja kehvasti jutustatud looga, mida ma üle kolmandiku ei viitsinud lugeda. no isegi mina tean, et üsna keerulisi salakirju mõeldi välja juba 15. sajandil ja et kuidas kodeerida oma teateid nii, et ükski arvuti neid lahti ei murraks. laupäevane hädaolukord NSA-s meenutas - eriti pärast hiljutist Stephensoni lugemist - oma intensiivsuse, töökorralduse, käsuliinide ja ressursside poolest pigem mingit laupäevast hädaolukorda kirjandusmuuseumis (vabandan kirjandusteadlaste ees kohatu võrdluse pärast...) ah, noh, mädamuna äratundmiseks ei pea seda ju lõpuni sööma.
Teksti loeti inglise keeles

Dan Brown on tänapäeva kirjanduses tõeline megastaar. Tema raamatuid on müüdud üle saja millioni koopia ning tema sissetulek oli paar aastat tagasi üle seitsmekümne millioni dollari. Kõik see sai alguse "Digitaalsest kindlusest". 1994. aastal veetis Brown puhkust Tahiitil, kus ta luges Sidney Sheldoni romaani "The Doomsday Conspiracy". Loomulikult arvas algaja autor, et ta suudab paremini ning asus kirjutama käesolevat teost, mis leidis ilmavalgust neli aastat hiljem. Ameerika valitsusagentuur NSA leiutab imetabase masina, millega on võimalik lahti murda kõik võimalikud ja võimatud koodid. Sellisest teost pahandatud teadlane kirjutab vastukaaluks viiruse, mis masina lõpptulemusena umbe ajab. Mängu sekkub julm palgamõrvar, geniaalne keeleteadlane ja kaunis krüptograaf. Lahti läheb pidev tants ja tagaajamine, mis päädib pahalaste haletsusväärse põrumisega ning heade võiduga. Üldiselt pole mul Browni teoste vastu midagi. Võrreldes paljude teistega on tema looming üsna korralikult teostatud ning mingil määral ka põnev. "Digitaalne kindlusega" on lugu hoopis vastupidine. Tegu on äärmiselt lolli raamatuga. Kõik tegelased on sama targad ja käituvad sama ratsionaalselt, kui kassid kevade alguses. Siblimine ühest kohast teise on küll vajalik raamatu mahu seisukohalt, kuid lugeda on seda asjatut tõmblemist sama huvitav ning mõnus, kui vaadata värvi kuivamist kuivkäimla seinal suvisel ajal. Lisaks pole Brown kodus nii matemaatikas kui ka krüptograafias. Üldiselt ei kipu ma virisema, kui autor mõne asjaga puusse paneb, kuid Browni puhul ei saa ma sellest mööda. Kui autor pretendeerib reaalsusele, tuleb sellest hindamisel ka lähtuda. Raamat kubiseb suurematest ja väiksematest vigadest (mille kohta võib iga huviline internetist ise piisavalt infot leida) muutes selle raskesti seeditavaks massiks. Lugeda on küll lihtne, kuid kasu pole midagi. Põnevus on kunstlikult üles kruvitud ning lugu kulgeb etteaimatavat rada mööda kuni lõpuni välja. Ilmumisaastal ei jäänud "Digitaalsest kindlusest" mingit märki maha, kuid tänu "Da Vinci koodi" edule sai teos üsna menukaks. Huvitav oleks muidugi teada, kas Brown oleks siis ka üritanud oma kirjanduslike ambitsioone rahuldada, kui keegi oleks talle õigel ajal öelnud, et ta ei suuda paremini kui Sheldon? Tõenäoliselt ei saa me seda kunagi teada... Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Panen 3, sest jutt kui meelelahutus on täitsa OK. Aga sisu on tõsiselt nõrk. Võib-olla kui selline raamat oleks ilmunud 80´datel või 70´datel oleks tegu suure hitiga, aga hetkel ei näe sellel raamatul küll kohta klassikute seas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kangur
11.07.1974
Kasutaja rollid
Viimased 9 arvustused:

Võibolla peaks sellest raamatust rääkimisel alustama ideest, mis pealkirjastki välja tuleb: Harry August sünnib uuesti ja elab oma elu muudkui otsast peale, säilitades teadmised eelmistest eludest. Jah, see pole uus idee, aga mina olen ammu loobunud otsimast uusi ideid, sest sisuliselt neid pole – alati on mõne vana asja uues võtmes kordamine. Ma ei ole küll nii äärmuslik, et ütleks, et kõike on juba öeldud ja kirjutatud – säilitan lootuse, et ka meie aeg sünnitab uusi ideid, mida ajas edaspidi muudkui korratakse. Seega ma arvan, et kõik oleneb, kuidas idee välja mängitakse ja millise meisterlikkusega kirjutatakse.

Raamat köidab esimesest silmapilgust ja veab võimsalt lõpuni. Minul ilmnesid klassikalised hea-raamatu-lugemise sümptomid: neelasin lehekülgede kaupa, siis kahetsesin pöörast raiskamist ja püüdsin siis võimalikult vähe ja korralikult lugeda, et jätkuks kauemaks. See on kuidagi väga personaalne ja lähedane lugu. Väga siiras ja läheb hinge. Meisterlikult kirjutatud. Ma leidsin ennast palju kordi kurbust tundmas, et ma ise veel nii kirjutada ei mõista.

Struktuuri mõttes jaotaksin raamatu kahte osasse – esimene pool on Harry Augusti lugu ja tema hakkamasaamine oma korduvate eludega ja siis on autor mõistnud, et tuleb sisse kirjutada kurikael ja võitlus hea ning paha vahel. Võibolla autor kirjutas esimese hooga poole peale välja ilma süžeeta jäi siis kinni ning kirjutas hiljem maailmapäästmise loo sisse. Nii mulle tundus. Kuid see pisiasi ei häirinud mind karvavõrdki. Mõlemad osad on väga hästi kirjutad, kuigi veidi tajutavalt erinevad. Lugu on emotsionaalne ja võimas.

Olen ikka veel raamatu mõju all. Ma ei ole midagi nii põrutavalt head tükk aega lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui esimene Ernest Cline’i raamat mõjus värskendavalt ja lahedalt – kõik viited erinevatele ajastu sümbolitele tundusid viimasepeal, siis Armadas oli kahjuks kõik vastupidi. Tegemist on justkui haleda koopiaga Enderi mängust ja Kosmose Odüsseia raamatutest. Mängudele ja sarjadele viitamine on parimal juhul tüütu. Liigselt püüdlik poliitkorrektsus on lääge ja kõrvalepõiked armastuslugudesse on kohutavad.
Teksti loeti inglise keeles

Kui meeldib 80’ popkultuur. Tekstipõhised rollimängud, iidsed arvutid, internet ja veidi uuemad graafilised rollimängud ja igasugused tolle aja mängud: “Dungeons and Dragons”, “Pac-Man”. Muidugi veel tolle aja filmid nt “Blade Runner" ja kindlasti ka “Back to the Future”. Sarjadest “Star Wars” ja autona muidugi DeLorean, muusikana võiks kõrvus kõlada ACDC. Romaanina näiteks “The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy”. Samuti peab jaguma sümpaatiat nohikutest häkkeritele. Raamat on kõige ülaltoodu austajatele.

Romaan algab trööstitu maailma kirjeldamisega - kõik meie halvad ootused on täide minemas ja nafta otsa saamas (2044.a.). Tavaline elu on kehvavõitu ja paljude inimeste ainuke pelgupaik reaalsuse eest on mängumaailm “Oasis”. Oasise asutaja ja omanik programmeerib enne surma virtuaalsesse reaalsusesse ühe erilise mängu, mille võitja saab tema järglaseks. Algab armutu jaht peaauhinnale. Suures mängus on nii üksiküritajad, liitunud mängurite grupid kui ka agressiivne korporatsioon, kes tahab Oasise oma kontrolli alla saada. Peaauhinna kättesaamiseks peab leidma kolm võtit, mis avavad kolm väravat (uuh klassika).

Muidugi mainitakse ära “suur punane nupp”, millele vajutada ei tasu.

Üle pika aja raamat, mille ma ühe valuga läbi lugesin. Alguse kirjelduste osad veidi tüütasid, aga maailma olemust peab kuidagi selgitama. Mina enda jaoks paigutan teose viimase aja paremikku selles žanris. Absoluutne kõigutamatu viis.

Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Võib-olla ehk ainult mõnele tõelisele Stephen Kingi fännile, kes muudmoodi ei saa, kui peab ennast selle mehe kirjasõnaga nuumama. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada, kuigi ma tean, et ta seda teeb (olen lugenud tema eluloolist raamatut On Writing).
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin “Öise Vahtkonna” ühe ampsuga läbi. Põnev oli. Stiil oli huvitav. Peategelane ja kogu lugu. Ülesehitus. Taust ja Moskva kirjeldused. Videviku maailm ja seal kõrgemal olevad maailmad tundusid eriti huvitavatena. Häiris loo kolmeks jaotamine ja see, et peategelane süsteemiga võideldes alati kaotajaks jäi ja mitte kordagi pointi läbi ei närinud. Eks ta oli kõigest tagasihoidlike võimetega mees kah.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses tekkis ootuse tunne ja korraks ka vau efekt. Kohe-kohe läheb märuliks, mõtlesin. Sama mõte oli ka pärast sadat lehekülge ja jätkus ka peale kahesajandat.Mulle meeldisid vestlused ühiskonna ja riigikorralduse teemadel. Olid mõned eredamad sähvatused ja tänapäeval aktuaalse ja propageeritava säästlikuma eluviisi poole püüdlemine – ärme kuluta rohkem ressursse kui on, muidu sureme välja. Sõnum käis küll Kuul elava koloonia pihta, aga on täna 1:1 Maale laiendatav.Autor oli armutu Maa ja Kuu valitsemise, bürokraatia ning ühiskonnakorralduse suhtes.Ei meeldinud, et kogu romaan oli ülevaatlikust vaatenurgast üles ehitatud. Lähiülesvõtteid ja sündmuste keskele sukeldumisi oli liiga vähe. Autor pühendus ideaalse revolutsiooni plaanide kirjeldamisele ülaltvaates ja ajanihetega.Suur iseseisvalt mõtlev masin paksu betoonikihi all oli vist tol ajal, kui raamat kirjutati, kuum teema. Hetkel tundus tüütu.Hea lugemine. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin raamatu eile õhtul. Talitsesin ennast ja ei tõtanud kohe arvustama. Magasin öö ära ja mõtlesin, et ehk esimene emotsioon lahtub. Enne raamatu soetamist lugesin ulmemehe lubadust, et tegemist on nn “mehise tekstiga”. Läksin lõksu veel seepärast, et käesolev teos pidi olema ulmesarja avapauguks ja oletasin, et siis pingutatakse kolmekordselt ning ilmunud raamat saab olla vaid hetke absoluutne tipp. Kuna keegi mulle veel soovitas, et vaata hea raamat, siis loobusin tavapärasest sisu tudeerimisest ja stiilinäidete lehitsemisest, mida ma tavapäraselt teen.Sarnaselt eelkommenteerijatega pigistasin kehva kujunduse ja kahtlase pealkirja ees silma kinni ja rõõmustasin kvaliteetse paberi üle.Ülejäänud osas kattub minu arvamus peaaegu 1:1 Andres Septeri omaga. Esimene osa oli vilets puine järamine. Kui tähelaevade koduplaneet õhku lendas ja nad äsja avastatud planeedi poole liikuma hakkasid olin juba täiesti kindel, kuidas lugu edasi hargnema hakkab. Üks kulunud idee teise otsa. Peale selle tundus kirjanikul tohutult kiire olema. Järske üleminekuid oli palju. Dialoogid olid puised ja ebaloomulikud. Ka mulle meeldis teine osa kõige rohkem, aga see meenutas pigem mingit ammu loetud Strugatskite romaani, kus kommunistlik noor oli jäetud korraldama feodaalse riigikese arenemist õige maailmakorra poole.Kolmanda ja neljanda osa kohta ei oska midagi asjalikku lisada. Mulle tegid ka pööraselt nalja koopainimeste eetilised ja moraalsed mõtisklused. Neljandas osas tekkis mingi tunne, kui kirikupealik sisemisi monolooge pidas. Need olid kohati päris hästi välja kukkunud.Kokkuvõtteks tundus mulle, et kirjanik oli valmis kirjutanud neli raamatu alget ja siis tekkis tal saatanlik plaan need kõik ühte kimpu põimida ja lugejaskonnale järada visata. Kusjuures ta ei hakanud nende kokkusulatamisega liigselt vaeva nägema.Kahju, et sari sai kurva alguse. Kindlasti uurin järgmist eksemplari väga tähelepanelikult, enne kui oma riiulisse tõstan.
Teksti loeti eesti keeles