Niisiis, aasta on umbes 2050. Vanemad inimesed mäletavad veel Berliini müüri langemist jms. Euroopa on killustunud. Euroopa Liitu kuuluvad veel ainult Poola, Inglismaa ja vist keegi veel. Kõikjal on riikidevahelised piirid oma viisakontrolli ja muu taolisega. Keskmiselt tekib Euroopas aastaga 12 uut iseseisvat riigi moodi üksust. Mitte kõik neist ei jää püsima. Paljudel neist on naabritega ajaloolised arved klaarida. Mõned on väga väikesed - näiteks neli 16-korruselist maja Berliini äärelinnas. Nende moodustamisega on umbes nagu ammuses Skandinaavias kuningatega - lähed turuplatsile, ütled, et sina oled nüüd kuningas, ja kui ellu jääd, siis oledki. See ei ole kujutatud maailma kohta veel kogu tõde, aga lähtepunktiks piisab.
Ida-Euroopa on Hutchinsonile kogu aeg huvi pakkunud ja sedapuhku on ta peategelaseks valinud väga eksootilise rahva esindaja, nimelt eestlase. Ru(u)di on alguses Krakovi väikeses restoranis kokk ja üldse on ta lapsest saadik tahtnud kokaks saada. Autoril on täiesti olemas ettekujutus Eesti geograafiast ning koha- ja pärisnimedest, aga natuke toimetamist kuluks nende osas siiski ära. Ja kui väga norida, siis on paar pisiasja ka loogiliselt natuke nihkes. Aga peale eestlaste seda keegi muidugi ei märka. Restorani omanikul on vend piiri taga, riigis, millega Poolal on väga keerulised diplomaatilised suhted, ja Ruudi siis pakubki, et võib oma Eesti passiga käia tervitusi viimas. Ning satub peagi põrandaaluse kulleriteenistuse agendiks. ("Piirideta Euroopa nimel! Säilitame Schengeni vaimu!") Vahel tuleb kohale viia teade, vahel pakike, vahel osutub pakikeseks inimene.
Tegevus käib mitmel pool Euroopas, vahepeal ka Eestis - nimelt otsustab Lahemaa Rahvuspark Ruudi isa juhtimisel iseseisvuda. Lõpupoole läheb, nagu öeldud, paranoiliseks. Ruudi hakkab taipama, et tema nurjunud operatsioonides on mingi seaduspära ja et ilmselt ta peab teadma midagi, mille tõttu tahetakse teda kõrvaldada - ainult et ta ei tea, mis see on.
Kui keegi kohalikest kirjutaks loo eestlasest superspioonist ja peaaegu et superkangelasest, võiks see tunduda pisut naeruväärsena. (Meenub "Hingelõõm".) Aga kui keegi teine seda teeb, siis tundub päris tore. Ma nüüd ei tea, kas ka nii tore, et tõlkida tasuks.