Kasutajainfo

Rudy Rucker, Jr.

Teosed

· Ander Skarp ·

Mälestus igavesest eilsest

(jutt aastast 2019)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest

ajakirjapublikatsioon: Reaktor nr. 92 (mai, 2019)
Hinne
Hindajaid
0
1
1
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (3)

Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul on pilt juures, lisaks veel jutu autori kätetöö. Väga äge!
 
Jutt ise on selline "Matrixi" mingitsorti töötlus, kus nö. pärismaailm on ammu otsa saanud. Allesjäänud virtuaalmaailma valitseb Režiim, inimeste teadvus on Keskajus, mis kontrollib kogu maailma ning iniemsed elavad Illusioonides. Peategelasteks on vabadusvõitlejad Arkin ja Marian, kes siis mingil hetkel üritavad Režiimile vastu hakata.
 
Teostuse mõttes igati korralik, jutt jookseb, hästi kirjutatud.
 
Kokkuvõttes - üldiselt pigem meeldis. Aga natuke kipub jääma selliseks "meh" jutuks, mis pole ise-enesest üldsegi mitte halb aga puudub selline uudne sära, point, iva. Eriti just algajal on muidugi selles mõttes keeruline lugu, kuna kõik on ju ammu ära kirjutatud...
 
Ma ise arvan, et ühe jutu põhjal ongi keeruline midagi arvata. Võinoh, kahe  - "Hinged kuuluvad masinatele" on ka loetud hetkeseisuga. Seega kui võtta ilmunud jutud kuidagi kokku üheks loogiliseks tükiks, jutukoguks - siis saaks mdiagi üldisemat arvata. Ainult ühe pusletükiga jääb suurem pilt hoomamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

„Mälestus igavesest eilsest“ on üks nendest juttudest, mis võistlusel jäi tõenäoliselt kogu muu tekstimassiivi taha või sisse varju. Ei midagi eriti silmatorkavat, olgu siis heas või halvas mõttes. Vaatasin hiljem oma lugemise aegseid märkmeid ja neid on napilt kolm lauset: vabadusvõitleja ja Keskaju – Režiim, mis on kestnud üle 1000 (või 1500 või 100?) aasta. Täitsa tore, nutikas jutt. Kui midagi ette heita, siis alguse kohmakust ja hüplikkust...

Ühest küljest iseloomustab see, et tegemist oligi sellise keskmisel tasemel oleva looga – nagu öeldud, ei midagi ebameeldivalt mälestusväärset, kuid paraku polnud ka midagi sellist, mis oleks meelde jäänud. Niisiis tuli võtta kätte ja lugu uuesti läbi lugeda, et mingisugunegi adekvaatne arvamus tekkiks.

Aprillinumbris ilmunud „Golemi“ osas juba torisesin selle üle, et otsekõnes peab kooloni järel algava lause esimene sõna olema kirjutatud suure tähega. Siin on siis autor viljelenud jätkuvalt stiili a’la „Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.” Mingi iseomase veidruse tõttu on see ka Reaktori keeletoimetajal jätkuvalt parandamata... Ei midagi sisulist – lihtsalt roppu moodi riivab silma.

Kogu see jõuväljakaardina ja plasmakahurite võrgustik – kui Režiim oli vähegi tehniliselt võimekas, siis miks ei ehitatud nt droone/roboteid hooldustööde tegemiseks? Seda võiks pidada autori suvast johtuvaks loogikaauguks – vajalik olukord, et põgenemine saaks toimida.

Lainedetektor, mis tuvastab elektroonikaseadmed paarisaja ruutkilomeetri raadiuses – üleval orbiidil ja kosmoses peaks tuvastustöö käima ikka 3D – seega KUUPkilomeetrites.

Kokkuvõttes meenutab jutu lugemine sibula koorimist kiht-kihi kaupa. Ja ääri-veeri on selline Matrixi vaib ka küljes.

Loos on alguses kaks liini, mille omavahelistest seostest on raske aru saada – ajakirjanik intervjueerib kunagist vabadusvõitlejat ning siis on mingid tüübid, kes võitlevad Režiimi vastu. Hiljem selgub, et need liinid on väga otse omavahel seotud ja moodustub päris ilusasti terviklikum pilt. Kokkuvõte on küll selline veidi masendavat sorti, kuid kuskil polegi öeldud, et heal lool peaks ilmtingimata õnnelik lõpp olema.

Ja see suur et mulle kangesti meeldib loo pealkiri – selles on sihukest melanhoolset, ilusat tooni ja näpuotsaga laia joont.

Võimalik, et võistlustööna sai jutt teenimatult vähe tähelepanu. Kindlasti on see üle keskmise tugev tükk. Mõttes lisan ühe punkti oma varasemale hinnangule. Skarbi loomingu üle järele mõeldes leian, et see on parim, mida temalt seni lugenud olen.

Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles