Sisu on siis lühidalt selline, et Bonehunterite armee on asunud teekonnale mingisse kaugesse Kolanse impeeriumisse. Teekonna eesmärki teab ehk vaid armeed juhtiv Tavore Paran, kui temagi. Lugejale seda igatahes ei paljastata. Kohalejõudmiseks tuleb läbida Tühermaaks nimetatav üsna ebameeldiv ja mitte just väike piirkond. Tühermaal ja selle ümber toimubki kogu tegevus, kuhu on segatud mitmed kohalikud rahvad, klannid ja suguharud, aga ka mõningad inimesest vanemate rasside esindajad ja üleüldse Igasugused Pahatahtlikud Jõud. Sõlmitakse omavahelisi liite, siis jälle pööratakse tülli ja peetakse veriseid lahinguid jne.
Nagu Eriksoni puhul ootuspärane, on romaanis omal kohal inimeste vigastamine rohkem ja vähem nüride esemetega. Ette teada on seegi, et ühelgi tegelasel kokkuvõttes eriti hästi ei lähe ja midagi head kellegagi ei juhtu. Taas saab nii mõnigi sümpaatne tegelane surma, aga kui sa oled T`lan Imass siis võib selguda et sellest polegi eriti midagi...
Kui üheksa osa Eriksoni on juba läbi näritud, ega siis ei saa ka kümnendat enam vältida.