Lehekülgede arvu poolest ei ole "Toll the Hounds" vist sarja kõige raskem tellis, sisu poolest seni aga küll. Kusjuures üldse mitte selles mõttes, mida Eriksonist oodata võiks, et maailm on läinud veel paari dimensiooni võrra keerukamaks ja enam ei saa üldse aru mis toimub. Lihtsalt stiil on märgatavalt muutunud. Kesksel kohal ei ole mõni kontinendi vasakust servast paremasse serva marssiv kangelaslik armee, superkangelase võimetega maailma muutev sõdalane või muu säärane. Sisuks ei ole kellegi rühkimine mingisuguse eesmärgi poole vaid pigem mõtisklus möödunu üle. Ei ole tegemist lihtsa ja kaasahaarava seiklusjutuga. Autor üritab vist panna meid oma tegelastega koos "elu põhiväärtuste" üle mõtisklema, peab aga ütlema et vähemalt minu puhul ei läinud see tal päris korda ja kohati oli küllalt raske ennast nendest lehekülgedest läbi suruda.
Uusi tegelasi peaaegu sisse ei tooda, kui välja arvata üks väiksemat sorti aga võrdlemisi vastik jumal. Vanadest tuttavatest tegelastest, nagu ikka, leiab mõni oma otsa, kuigi kogemused näitavad et iial ei või teada millisel kujul ta järgmises osas tagasi ilmub.
Peamiseks tegevuspaigaks on seekord vana tuttav Darujhistan, kuhu mitmed sarja tegelased on oma rännakute tulemusel jõudnud, samas kui mõned teised ei olegi lahkunud. Ja lõpuks saabuvad kohale ka teatavad ebatavalise suurusega Inimese Parimad Sõbrad...
Kuna tegu on kõigest hoolimata ikkagi Malazi sarja raamatuga, ei puudu siin verised kahevõitlused, Anomander Rake ja tema mõõk Dragnipur, Palgamõrtsukate Gild, Seguleh`d, Karsa Orlong, Trygalle Gild jpt varasemast tuttavad tegelased ning elemendid. Aga sisu ümberjutustamine on asi mida Eriksoni puhul ei ole vist väga mõtet üritada, kes teada tahab peab ise lugema.