Kasutajainfo

Steven Erikson

7.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Steven Erikson ·

Reaper`s Gale

(romaan aastast 2007)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (2)

Malazi sarja seitsmenda osa tegevus toimub suures osas jällegi Letheri impeeriumis ning selle pealinnas Letherases, mis kindlasti rõõmustab kõiki Tehol Beddicti ja Buggi fänne. Rõõmustamiseks peaks justkui põhjust olema ka Tiste Eduri hõimudel, kes on ju hiljuti saanud hakkama sellega et vallutanud terve Letheri impeeriumi. Praktikas tuleb aga välja, et impeerium on üks kuramuse keeruline asi ja pole üldse lihtne seal oma võimu maksma panna kui põliselanikud sind kogu aeg "seestpoolt õõnestavad". Tegelik võim kipub olema ikkagi Letheri käes. Lisaks tegutsevad impeeriumi piirialadel suurema või väiksema eduga erinevad hõimud, kes üritavad segast olukorda oma positsiooni parandamiseks ära kasutada. Ja kui sellest veel väheks peaks jääma siis viimaks jõuab kohale ka Malazi impeeriumi 14. armee - selle koha peal jooksevad romaanisarjas seni nagu paralleelmaailmadena eksisteerinud Malazi ja Letheri impeeriumid kenasti kokku.

Erikson aga poleks Erikson kui tema romaani tegevus ainult ühe pealiiniga piirduks. Pole kindlasti mõtet hakata kõiki erinevaid tegevusliine siin üles lugema ja kirjeldama, lugege ja te näete ise. Nagu ikka, saab hulk sümpaatseid tegelasi verise tegevuse käigus paratamatult hukka. Kuna aga Malazi maailmas on surm pisut venivam mõiste kui meil siin, on tasakaaluks jällegi mõned varem mahakantud tegelased tagasi.

Ega siis muud kui edasi järgmise osa kallale, mis juba kannatamatult lauanurgal ootab...

Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvasin, et mõned eelnevalt loetud jutud olid halvad.
Aga SEEEEEEE ...
Jah, muidugi jätsin pooleli. Lõpu lugesin ka läbi, lihtsalt kinnituse saamiseks, et läbi ja läbi mäda.
Nagu - miks sellele punkte anti? MIKS?!?!?!
Teksti loeti eesti keeles

Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss". 
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt. 
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest. 
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii. 
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne. 
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt. 
Teksti loeti eesti keeles

Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles

Nii hea jutt!
Mul tekkis endal ka muutuvate reaalsuste tunne lugedes, ei olnud enam päris kindel, kus ja miks ma olen, mis toimub.
Kõik oli hea: peategelene usutav ja meeldiv, sündmustik huvitav, areng toimus, lõpp olemas ja väga rahuldav. Mul ei ole muud öelda kui OIVALINE.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tore lugemine. Jah, karikatuurselt paha tegelane peategelasena on natuke küsimärgiga asi (kas tal tõesti ühtegi lunastavat kvaliteeti pole? Ma ei tea, armastab chihuahuasid? Annetab vahepeal nende hoiukodudele?), aga findi findi findid oli toredad, et topeltmängu ei mänginud ainult tema, vaid ka Cara ja noh - tegelt ma peaaegu usukusin ikkagi paha ka. Et selline inimene tõesti VÕIB olemas olla. Kelle jaoks raha on eesmärk omaette, mitte millegi saamiseks vajalik vahend. Aga ikkagi, IKKAGI on lõpp karm. Niimoodi inimesega teha ... 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mida kannavad tegelased ja nende omavahelised suhted. Mõnes mõttes armas, aga mul tekkis kohe hulganisti küsimusi: miks on "beebi" ja kolm (peaaegu?) täiskasvanud last peres, kusjuures ema+isa on mõlemad täiesti samad? Miks nii otsustati? Mis naisele seks üldse huvi ei paku, et ta modifitseeris oma keha vitutuks ja alles mehe hädalduste ja  virtuaalbordellides enda (mehe ikka) ärarikkumise peale leebus ja midagi seksilubavat ikka korraldas enda juurde? Mis VÄRK?
Aga üldiselt hoogne, rõõmus ja kerge lugeda, tunnustan veidrustest hoolimata. Et pole üleni tunnetatavad keskkonnad vms? Kuni ei sega (elik võikalt ebaloogiline ei tundu), on kõik hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. 
Miinused ja plussid minu arveraamatus:
Miinused:
- Lõpus oli peategelane haavadest ja valust ja segadusest kurnatud: olgu. Ta näeb asju kaleidoskoopselt, ei suuda päriselt vastu võtta: olgu. Aga see ei õigusta ebaloogilisusi. Et vana mees kolmkümmend aastat korrutab tuimalt ühte ja sama, olles samas piisavalt mõistuse juures, et seletada, kuidas kohalik võrk välja lülitada, on SELGELT võimatu. Ja see on minu jaoks VÄGA suur miinus. Pali läks kohe alla hinnangus.
- Ma unustasin ära, kes on Hank. Kui ta uuesti välja ilmus, läks mul pea kaks lehekülge, et meelde tuletada, kes ja mis tingimustel ta varem seal loos tegutses. Väike välimusekirjeldus, vihje möödunule äkki? Sest arvasin siiralt, et seeHank  on mingi uus tegelane ja tema tseremoonitsematu sissejuhatus oli osa peategelase ajus toimunud tükkidekslagunemisest.
- Oot, olgu, imelised masinad ja värk - aga inimkeha on ikka inimkeha ju? Amputatsiooniga kaasnev verekaotus ei mõjuta üldse või? Et kui veri ära taastati, mingid vahepeal kehvemini töötanud funktsioonid ei kahjustunud üldse, ei mingeid natukenegi pikaajalisi mõjusid, peategelase ainus mure on "kas küljestkistud käega saab veel midagi peale hakata?" 
Plussid:
+ Ernesto tegelane. Õekesed. Xing - ma tunnetasin, et tegelastel on elu sees, omad motiivid, omad toimismeetodid.
+ Õhustik - tunnetatav, ehe, mul ei olnud lugedes kordagi "see ei sobi ja sinna"-muljet
+ Põhiidee - et kas tunded on tõelised, mis iganes nende taga on, või mitte.
+ Päris põnev oli siiski ka
Kokku on tugev kolm. Kui lõpp oleks natuke loogilisem olnud, oleks neli, aga ei olnud.  Viis? Hei, ma panen viit ainult kohutavalt väga meeldinule!
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja.
Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanud - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda. 
Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles

minu arvustus leitav Loterii-blogis ja pädeb ositi ka ülejäänud Malaze-raamatutele. Tegelt on need kõik mu arust "Väga head", ainsa hindevahe tegi sisse, et mõned olid veel paremad kui teised.
https://loterii.blogspot.com.ee/2018/04/steven-erikson-crippled-god.html
Teksti loeti eesti keeles

Selline malbe ja mahe lugu, mille muutis eriliselt meeldivaks kirjakirjutaja ja selle, kellele kirjutati, vanus. Krt, noorest armastusest on nii palju lugusid, enamasti need ei olegi armastusest, vaid armumisest, nii tore on taustana lugeda kahe küpse inimese tunnetest.  Muidu on mairilauriklikult hea loogiline maailmaehitus (ma üleni uskusin, et selline Tamsalu võiks sobiva tehnoloogia korral olemas olla), head ekspressiivsed tunded, kaunis inimlik lugu. Miinuse poole pealt - sama mure, mis minul, peategelanna on selgelt nii palju Mairi pealt kirjutatud, et ta on "Süsteemi" peategelasega suht identne. Jube raske on kirjutada nii, et sa ise teksti ei lekiks, eriti kui phmt ju võiks! Sama sugu ju! Võibollllla polegi "raske" õige sõna, see tundub lihtsalt - mõttetu. Aga ikkagi on mul "aa, sama naise tegevus teises keskkonnas". Ja lugu on selline mahe ja malbe. Phmt perekonnalugu. Piisavalt huvitav, et jälgida, aga mitte nii põnev, et pingul olla
Arvustasin seda ka Algernonis: http://www.algernon.ee/node/1125
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeromaanis „Lux Gravis” on põnev ja tobe niimoodi kokku keeratud, et eelkõige tundub see ikkagi tobe.

 

Raamat algab hästi. Intriig paiskub lugeja ees vallale, mõned napid sõnad ütlemata jätmise taustal annavad parema pildi, kui pikad seletused ealeski suudaksid. Põnev hakkab.

Siis aga tõmmatakse pinge üleni maha.

 

Oletatavasti saabub kohe midagi maailma lõpu taolist, aga peategelane murrab parajasti aju mingi ettekande sisu kallal. Mainitakse veel ära, et umbes sääraseid nullpäeva ehk arvatava maailmalõpu põhjuslikkuse üle arutlevaid ettekandeid on samas asutuses esitanud juba palju-palju inimesi ja kõik teavad, et ettekande jaoks antakse aega kaks päeva. Miks siis tegelasel kama ei ole? Täiesti? Miks ta hoolib? Mul tema asemel ei liiguks suunurk (kulmust rääkimata) ka selle peale, et mu aruanne ei ole enneolematult hea.

 

Võib-olla maailm lõpeb kahe päeva pärast, aga mul on vaja oma ettekannet kirjutada... Ettekannet, mille kohta publik teab, et tegijal pole eriti aegagi olnud.

 

On oma põhjus, miks klišeelikes filmides-raamatutes-lugudes on tüüpkonflikt „keegi tegi haiget/röövis/tappis perekonnaliikme/kallima/sõbra”. Lugeja suudab sellega samastuda: oleks väga jälk ja üleni enneolematu olukord, ilmselt minagi toimiksin kuidagi veidralt, mida teeb tema?

 

Aga aruande-ettekande esitamine? Ee... Jaa, jutu sees antakse meile infot, kuidas tulevikumaailm toimib, empaatiamasinad ja mässajad... Väga tore on kõiki neid põnevusi näha ja keegi on ära teinud töö nende mõju ettekujutamises ja minu ette toomises – aga kuna peategelase isiklik probleem on kuramuse ettekande tegemine, tundub kõik ikkagi mannetu, kunstlik ja halvasti kokku pandud.

 

Nõmeda inimese puhul pole lahe

Ulmekirjanduse voorus on see, et võetakse inimene, pannakse ta olukorda ja/või maailma, mis pole meie teadmiste järgi võimalik, ja vaadatakse, mida ta teeb. Aga kui inimene on nõme, võtab südamesse nõmedaid asju ja tal ei paista aruraasugi peas olevat, on lahedast maailmast ja põnevast olukorrast vähe kasu.

 

Mannetu ja lahe on ses raamatus niimoodi kokku põimitud, et tekib kahtlus: autor oli asja esimest korda kirjutades ikka väga noor. Kehade vahetamine ja „tehishinged”, kuidas see kõik inimloomust mõjutab – ja seal kõrval eksagent Nitram (nimi on väga läbipaistvalt tagurpidi keeratud Martin) ning lapsik rivaalitsemine inimesega, keda alguse peategelane esmakordselt näeb. Pluss kuramuse ettekanne.

 

Põnev ja tobe on niimoodi kokku keeratud, et pole midagi parata: asi tundub siiski eeskätt tobe.

 

Täpselt samasugune probleem kerkib esialgu ka teose tegevustiku minevikku kandudes: no kui rumal saab üks inimene olla? Kui ebaloogiline ja hajamõtteline? Kindlasti leidub ka selliseid, olgu, aga miks pagan peab neist lugema (ja kirjutama)? Pealegi on naljakas näha, kuidas on kokku põimitud autori tänapäevane mõtlemine ja püüdlus mõelda nii, nagu „selline inimene sellises olukorras ja sellise kasvatusega” mõtleks. Kokku tuleb kompott, mis ei sobi õieti kuhugi.

Ent vähemalt sündmustikku on pärast minevikku kandumist huvitav ja ettearvamatu jälgida.

 

Edasi ja sügavamale lugedes muutub raamat põnevamaks ja kuigi ebaloogilisust tuleb siin-seal ikka ette, on osa nähtusi siiski ka loogilised.

 

Kui juttu tuli teadusest, olin vähemalt mina lugejana dialoogide sügavuses nii segaduses, et võtsin tegelaste selgitused kohe ja üleni omaks.

 

Ebaloogilised tegelased

 

Kui juba olla harjunud tänapäevasustega minevikus ja leppida, et enamik tegelasi on napakad, ei häiri see enam nii väga ning kõik, mis ei ole absurdne ja nõme (kõik ei ole), muudab lugemise sujuvamaks ja lihtsamaks. Raamatu lõpuosa on lausa huvitav, ei ole mingit selget jaotust „need on halvad” ja „need on head”. On meeldiv jälgida, mis siis ikkagi juhtub – kuni tegelased hakkavad jälle täiesti ebaloogiliselt käituma. Näiteks usuvad poolelt lauselt asju, mis teevad kogu nende elukogemuse nulliks, ja tegutsevad kohe selle uue uskumise põhjal.

 

Aga noh, vähemalt mingi lahendus raamatu lõpus saabub. Lugu ei jää tühjusse rippuma, asi seegi.

 

Üht asja peab eraldi märkima, see on nii silma riivavalt esil.

 

Raamatu tegelased on eranditult mehed.

 

Et pole nagu mainimist väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?

 

Võtkem vastupidi. Kui raamatu tegelased oleksid eranditult naised, kas ei tekiks siis samamoodi tunnet: kusagil on teine pool maailma, kus toimuv on vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv? Teoses toimuv ei saa olla eriti oluline, kui see on niimoodi isoleeritud ja vaene. Ainult mehed? Oluline toimub seal, kus on kõik inimesed koos, mitte mingis pisikeses isoleeritud liivakastis!

Teksti loeti eesti keeles