On väga halb, et on nii häid raamatuid, sest seetõttu tunduvad liiga paljud teised raamatud olevat lahjemad kui nad muidu ehk tunduks.
(romaan aastast 2006)
Erinevalt mõnedest varasematest sarja osadest, mille pealkiri on suhteliselt mõistatuslik ja lahti seletatud ehk ainult kuskil pika jutu keskel paaris lõigus,on Bonehuntersiga nii et selle mitmuslikuks peategelaseks ongi the Bonehunters - sellise hüüdnime omandab Tavore Parani juhitav14. armee, mille koosseisus mitmed meile juba varasemast tuttavad tegelasedsatuvad suurde hätta Seitsme Linna mässu viimaste riismete mahasurumisel,aga see on alles algus.
Ringi seiklevad ka paljud teised varasemast tuttavad tegelaste paarid nagu Mappo ja Icarium, Trull ja Onrack. Ka Karsa Orlong saab endale "lahingpaarilise".
Eelmisest osast tuttavaks võtteks on ühe uue koomilisi dialooge arendavategelastepaari sissetoomine. Nende olemust ma ei hakkaks siinkohal lahtiseletama, ütleme vaid nii palju et tegu pole inimeste ega üldse "humanoididega".Telorasti ja Curdle dialoogid ei küüni ehk päris Tehol Beddicti jaBuggi "tasemele" (kas see eesmärgiks oligi), aga igatahes sama funktsioonitäidavad ära.
Romaani ülesehitus järgib laias laastus juba varasematest osadest tuntudskeemi kus alguses pannakse paika mingid vastandlike huvidega jõudude paarid(üldiselt rohkem kui üks per romaan) kes siis mitmesaja lehekülje jooksul läbi erinevate seikluste teineteisele lähemale liiguvad ja lõpuks toimubüks ilgelt suur madin kus verd voolab mitte lihtsalt ojadena.
Nagu alguses öeldud, plussi viiele tingimata taha panema ei kipu, aga hindeks on"väga hea".