(romaan aastast 2004)
Lugu ise keskendub kahe naaberriigi vahelisele konfliktile. Üheks osapooleks on kaubanduslik Letheri kuningriik, kus kõik rattad paneb käima raha. Nende vastas seisavad ühinenud Tiste Eduri hõimud, kelles Letheri valitsejad näevad vaid vähearenenud "pärismaalasi". Letheri kuningriik valmistubki kasutama järjekordset võimalust naabrite arvelt oma territooriumi laiendada, nagu nad minevikus teiste hõimudega juba teinud on. Võit tundub olevat vormistamise küsimus.
Aga nagu Eriksoni puhul ikka, on need omavahel sõdivad vaenupooled, keda "pinnal" näha võib, tegelikult ainult fassaadiks mingitele kurat teab kui vanadele jõududele, kes ajavad taga oma eesmärke ja kasutavad maiseid armeesid sellistes mängudes viskerelvadena. Asjasse sekkuvad mõistagi mitmed jumalad ning pooljumalad ja muudavad vee üksjagu sogaseks.
Eelmiste sama sarja romaanidega võrreldes oli "Midnight Tides" mõnevõrra kergem lugeda. Varasemate osade lugemisel tabas mind vahel tunne et olen kinni jäänud mingist väljamõeldud religioonist lähtuvasse traktaati, aga seekord midagi niisugust ei juhtunud. Meeldivaks üllatuseks olid iga natukese aja tagant tekkivad vaimukad dialoogid vaesunud Letheri suurärimehe Tehol Beddicti ja tema ülemteenri Buggi vahel. Kui juba varasemates osades näitas Erikson et suudab lugeja tahtmise korral ka naerma ajada, siis need tegid kohe püsivalt tuju heaks.
Kokkuvõtteks - tasus lugemist.
Toomas on sisust piisava ülevaate andnud, mistõttu saab piirduda markeeringute ja muljetega. Esmalt jäi selle romaani lugemine mul kuskil poole peal mitmeks kuuks katki, kuna saepurukoogi hammustamise tunne tekkis korraks. Peamiselt seepärast, et pärast neli köidet sissetöötatud tegelasi ja maailmu, paiskab Erikson lugeja täiesti uuele kontinendile, uute tegelaste ja jõudude uude konflikti.
Samas on oluline märkida, et pärast üsna vastakaid tundeid tekitanud "House of Chainsi" rehabiliteerib "Midnight Tides" sarja täiesti ning tõstab lugeja kokkuvõttes kenasti rööbastele tagasi. Samas on kirjanik hoiatanud, et see on ka tsükli viimane osa, mida iseseisva romaanina saab käsitleda. Edasi tuleb üks 6000 lehekülje ja viie köite pikkune tour de force.
Pooleli jäi romaan vast eelkõige Tiste Eduri hõimude ja Sengarite kohutavalt tüütu perekonna asjatamiste tõttu, samuti on Eriksonil alati romaani esimene pool paras tohuvabohu ja segaduste pundar ning andmiseks kisub teises pooles, ka kirjutada on tal esimest otsa kõvasti keerukam ning lõpuosa lihtsam, on autor tunnistanud. Kui aga sellest Eduri reeturlikust (Tiste Andii vastu) sõdalasrahvast ja nende sebimistest end läbi närida, siis saab väärilise autasu.
Romaani teine pool on selline non-stop andmine, et hoia toolist kinni - ning see kompenseerib ka esiotsa osa tegevusliinide tuimuse. Aga huvitavaid on sealgi. Letheri kuningriigi õukonnas ning riigi pealinnas Letherases toimuv on igati nauditav jälgida.
Vennakeste Sengarite saatuse jälgimine seda paraku pole. Kohusetundlik ja vapper sõdalane Fear on igav, Trull oma eetilistes piinades ja mõttekarussellides masendavalt tüütu ning Rhulad, kellest Sandistatud jumal teeb oma igavesti elluärkava ja hullumeelse tööriista, ei tekita ka mingit kaastunnet. Ehk alles päris lõpus, kui selgub, et tegelt oli ta tavaline noorim vend, keda piinas tunnustusvajadus ning kelle sita käitumise taga oli vaid soov suuremate vendadega sama äge olla. No sitt lugu. Et Sandistatud Jumal just Tiste Eduri rahva oma perverssete plaanide teostamiseks valis, tundub justkui kättemaks Scabandari Veresilma reeturlikkuse eest Anomander Rake`i venna Tiste Andii rahva ühe juhi Silchas Ruini vastu.
Igatahes saavad Trull ja Rhulad minu andmeil seitsmendas köites, milles tegevus uuesti Letheri kontinendile läheb, kenasti hukka ning impeeriumi troonile kerkib Rhuladi asemel hoopis huvitav kuju ;)
Romaani tõelised kangelased ning päästjad lugeja jaoks on aga kindlasti Eriksoni vaat et õnnestunuim tegelaspaar üldse: suure kaliibriga ärimees Tehol Beddict ning tema meesteener Bugg; sellist kino, nagu nende kahe dialoogis ning tegevuses toimub, pole ma suuremas osas fantasykirjanduses varem kohanud. Üldiselt on võimalik end edukalt pisarateni ribadeks naerda... Romaani üht keskseimat tegelast Buggi mina siiski ülemteenriks ei tõlgiks (see on meie jaoks liiga inglise butler), pigem on ta miskit kammerteenri, erasekretäri, asjaajaja, isikliku usaldusaluse, parima sõbra ja peakoka vahepealset. Ka vaidleksin eelarvustajaga õige pisut korduvate tegelaste osas, lisaks Trull Sengarile figureerivad episoodiliselt varem ju ka Sandistatud Jumal ning romaani üks keskseim tegelane, vanemate jumalate hulka kuuluv merejumal Mael.
Tehol Beddicti ja Buggi tandem on aga nii põnev lisaks pidevale koomuskisaamisele ka oma arusaamatu tegevuse ja selle eesmärkide tõttu (Eriksoni leivanumber, eksole), veider on, et kui mõne muu tegelaspaari puhul on see arusaamatus kole tüütu, nende puhul aga intrigeeriv. Nende ümber koonduv seltskond röövlitest ja meistervarastest ning seksihulludest naistest (kõik peamiselt ebasurnud), on samuti huumori tippklassist (Tehol: "kas selles linnas mõni elus inimene ka on?!"). Lisaks muidugi tõik, et Buggi võimeid arvestades ei ole tema roll meesteenrina just kõige arusaadavam...
Üldiselt siis ostavad Tehol ja Bugg kogu impeeriumi kinnisvara, kapitali ja ettevõtteid kokku, kuigi elavad justkui ülimas vaesuses, söövad praktiliselt sitta ning linnas on Tehol tuntud kui vaesunud spekulant ja ärimees. See toimub nii, et Tehol veedab oma päevi ja öid peamiselt oma maja katusel magades (mis on väga väsitav tegevus!), Bugg hangib toitu, teeb süüa, ajab asju, ostab impeeriumit kokku ning on sunnitud selle tegevuse raames kokkuhoiu huvides ka Teholi voodi jalgu lühemaks saagima, mis viimast muidugi väga kurvaks teeb :)
Romaani viimased 100 lehekülge on aga isegi Eriksoni skaalas tõeliselt tempokas grande finale, kus kõik tegevusliinid kohtuvad ning puhkeb suuremat sorti verepulm vürtsitatuna erinevate võlukunstide ning jumaluste võitlusega, milles laaste loomulikult lendab. Teadagi, kelle näol.
Mind kummitas kogu lugemise aja ja ka varasemate köidete puhul, et keda kogu see värk mulle meenutab. Võttis aega, mis ta võttis (5000 lehekülge ümmarguselt), aga välja mõtlesin. See on nagu täiskasvanute Robert E. Howard. Maailmad ja jumalad ja kõik muu on justkui Howardi loodu väga intelligentne ning ülimalt süvitiminev ning läbimõeldud edasiarendus. Et kui Howardi lood on nagu karuaabits, siis Erikson on justkui üldsegi mitte lugeja erialast rääkiv eriti keerukas võõrkeelne doktoritöö :) Aga midagi olemuslikult väga howardlikku neis romaanides on, nii tegevuspaikades, miljöös, riikide ja jumaluste ning maagide võitlustes, esemete ja hoonete iidses tähenduses jne jne.
Mis on siis saldo? "Midnight Tides" on koos romaaniga "Deadhouse Gates" "Malazi Langenute Raamatu juttude" sarja seni loetuist õnnestunuim ning Tehol Beddict ja ta meesteener Bugg on Eriksoni paremini väljakukkunud tegelased üldse... kui Anomander Rake on lahe omal klassikalisel moel (julmad ja rasked valikud, julm, aga oma julmuses miskitpidi sümpaatne jne), siis see tandem on lahe oma lõppematus jaburuses ja absurdsuses.
Samas vaimus jätkata! paluks.
