Kasutajainfo

Steven Erikson

7.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Steven Erikson ·

Midnight Tides

(romaan aastast 2004)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (4)

"Midnight Tides" paistab silma sellega, et tegevus pole peaaegu üldse seotud sarja eelmiste osadega. Malazi impeeriumist pole ükski nende lehekülgede tegelane ilmselt kuulnudki, nagu ka jumalatest keda seal kummardatakse. Ainus tegelane, kelle (minusugune pealiskaudne) lugeja varasemast ära tunneb, on Trull Sengar. Aga tema on siin see-eest ka üks kesksemaid kujusid, kelle silme läbi suur osa lugu edasi antakse.

Lugu ise keskendub kahe naaberriigi vahelisele konfliktile. Üheks osapooleks on kaubanduslik Letheri kuningriik, kus kõik rattad paneb käima raha. Nende vastas seisavad ühinenud Tiste Eduri hõimud, kelles Letheri valitsejad näevad vaid vähearenenud "pärismaalasi". Letheri kuningriik valmistubki kasutama järjekordset võimalust naabrite arvelt oma territooriumi laiendada, nagu nad minevikus teiste hõimudega juba teinud on. Võit tundub olevat vormistamise küsimus.

Aga nagu Eriksoni puhul ikka, on need omavahel sõdivad vaenupooled, keda "pinnal" näha võib, tegelikult ainult fassaadiks mingitele kurat teab kui vanadele jõududele, kes ajavad taga oma eesmärke ja kasutavad maiseid armeesid sellistes mängudes viskerelvadena. Asjasse sekkuvad mõistagi mitmed jumalad ning pooljumalad ja muudavad vee üksjagu sogaseks.

Eelmiste sama sarja romaanidega võrreldes oli "Midnight Tides" mõnevõrra kergem lugeda. Varasemate osade lugemisel tabas mind vahel tunne et olen kinni jäänud mingist väljamõeldud religioonist lähtuvasse traktaati, aga seekord midagi niisugust ei juhtunud. Meeldivaks üllatuseks olid iga natukese aja tagant tekkivad vaimukad dialoogid vaesunud Letheri suurärimehe Tehol Beddicti ja tema ülemteenri Buggi vahel. Kui juba varasemates osades näitas Erikson et suudab lugeja tahtmise korral ka naerma ajada, siis need tegid kohe püsivalt tuju heaks.

Kokkuvõtteks - tasus lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Nüüd, kus sarja seitsmes osa "Reaper`s Gale" on riiulis kenasti oma järjekorda ootamas, kuues osa "The Bonehunters" parajasti pooleli ning "Midnight Tidesi" lugemisest mõned nädalad möödas, on paras aeg püüda miskit kokku võtta.

Toomas on sisust piisava ülevaate andnud, mistõttu saab piirduda markeeringute ja muljetega. Esmalt jäi selle romaani lugemine mul kuskil poole peal mitmeks kuuks katki, kuna saepurukoogi hammustamise tunne tekkis korraks. Peamiselt seepärast, et pärast neli köidet sissetöötatud tegelasi ja maailmu, paiskab Erikson lugeja täiesti uuele kontinendile, uute tegelaste ja jõudude uude konflikti.

Samas on oluline märkida, et pärast üsna vastakaid tundeid tekitanud "House of Chainsi" rehabiliteerib "Midnight Tides" sarja täiesti ning tõstab lugeja kokkuvõttes kenasti rööbastele tagasi. Samas on kirjanik hoiatanud, et see on ka tsükli viimane osa, mida iseseisva romaanina saab käsitleda. Edasi tuleb üks 6000 lehekülje ja viie köite pikkune tour de force.

Pooleli jäi romaan vast eelkõige Tiste Eduri hõimude ja Sengarite kohutavalt tüütu perekonna asjatamiste tõttu, samuti on Eriksonil alati romaani esimene pool paras tohuvabohu ja segaduste pundar ning andmiseks kisub teises pooles, ka kirjutada on tal esimest otsa kõvasti keerukam ning lõpuosa lihtsam, on autor tunnistanud. Kui aga sellest Eduri reeturlikust (Tiste Andii vastu) sõdalasrahvast ja nende sebimistest end läbi närida, siis saab väärilise autasu.

Romaani teine pool on selline non-stop andmine, et hoia toolist kinni - ning see kompenseerib ka esiotsa osa tegevusliinide tuimuse. Aga huvitavaid on sealgi. Letheri kuningriigi õukonnas ning riigi pealinnas Letherases toimuv on igati nauditav jälgida.

Vennakeste Sengarite saatuse jälgimine seda paraku pole. Kohusetundlik ja vapper sõdalane Fear on igav, Trull oma eetilistes piinades ja mõttekarussellides masendavalt tüütu ning Rhulad, kellest Sandistatud jumal teeb oma igavesti elluärkava ja hullumeelse tööriista, ei tekita ka mingit kaastunnet. Ehk alles päris lõpus, kui selgub, et tegelt oli ta tavaline noorim vend, keda piinas tunnustusvajadus ning kelle sita käitumise taga oli vaid soov suuremate vendadega sama äge olla. No sitt lugu. Et Sandistatud Jumal just Tiste Eduri rahva oma perverssete plaanide teostamiseks valis, tundub justkui kättemaks Scabandari Veresilma reeturlikkuse eest Anomander Rake`i venna Tiste Andii rahva ühe juhi Silchas Ruini vastu.

Igatahes saavad Trull ja Rhulad minu andmeil seitsmendas köites, milles tegevus uuesti Letheri kontinendile läheb, kenasti hukka ning impeeriumi troonile kerkib Rhuladi asemel hoopis huvitav kuju ;)

Romaani tõelised kangelased ning päästjad lugeja jaoks on aga kindlasti Eriksoni vaat et õnnestunuim tegelaspaar üldse: suure kaliibriga ärimees Tehol Beddict ning tema meesteener Bugg; sellist kino, nagu nende kahe dialoogis ning tegevuses toimub, pole ma suuremas osas fantasykirjanduses varem kohanud. Üldiselt on võimalik end edukalt pisarateni ribadeks naerda... Romaani üht keskseimat tegelast Buggi mina siiski ülemteenriks ei tõlgiks (see on meie jaoks liiga inglise butler), pigem on ta miskit kammerteenri, erasekretäri, asjaajaja, isikliku usaldusaluse, parima sõbra ja peakoka vahepealset. Ka vaidleksin eelarvustajaga õige pisut korduvate tegelaste osas, lisaks Trull Sengarile figureerivad episoodiliselt varem ju ka Sandistatud Jumal ning romaani üks keskseim tegelane, vanemate jumalate hulka kuuluv merejumal Mael.

Tehol Beddicti ja Buggi tandem on aga nii põnev lisaks pidevale koomuskisaamisele ka oma arusaamatu tegevuse ja selle eesmärkide tõttu (Eriksoni leivanumber, eksole), veider on, et kui mõne muu tegelaspaari puhul on see arusaamatus kole tüütu, nende puhul aga intrigeeriv. Nende ümber koonduv seltskond röövlitest ja meistervarastest ning seksihulludest naistest (kõik peamiselt ebasurnud), on samuti huumori tippklassist (Tehol: "kas selles linnas mõni elus inimene ka on?!"). Lisaks muidugi tõik, et Buggi võimeid arvestades ei ole tema roll meesteenrina just kõige arusaadavam...

Üldiselt siis ostavad Tehol ja Bugg kogu impeeriumi kinnisvara, kapitali ja ettevõtteid kokku, kuigi elavad justkui ülimas vaesuses, söövad praktiliselt sitta ning linnas on Tehol tuntud kui vaesunud spekulant ja ärimees. See toimub nii, et Tehol veedab oma päevi ja öid peamiselt oma maja katusel magades (mis on väga väsitav tegevus!), Bugg hangib toitu, teeb süüa, ajab asju, ostab impeeriumit kokku ning on sunnitud selle tegevuse raames kokkuhoiu huvides ka Teholi voodi jalgu lühemaks saagima, mis viimast muidugi väga kurvaks teeb :)

Romaani viimased 100 lehekülge on aga isegi Eriksoni skaalas tõeliselt tempokas grande finale, kus kõik tegevusliinid kohtuvad ning puhkeb suuremat sorti verepulm vürtsitatuna erinevate võlukunstide ning jumaluste võitlusega, milles laaste loomulikult lendab. Teadagi, kelle näol.

Mind kummitas kogu lugemise aja ja ka varasemate köidete puhul, et keda kogu see värk mulle meenutab. Võttis aega, mis ta võttis (5000 lehekülge ümmarguselt), aga välja mõtlesin. See on nagu täiskasvanute Robert E. Howard. Maailmad ja jumalad ja kõik muu on justkui Howardi loodu väga intelligentne ning ülimalt süvitiminev ning läbimõeldud edasiarendus. Et kui Howardi lood on nagu karuaabits, siis Erikson on justkui üldsegi mitte lugeja erialast rääkiv eriti keerukas võõrkeelne doktoritöö :) Aga midagi olemuslikult väga howardlikku neis romaanides on, nii tegevuspaikades, miljöös, riikide ja jumaluste ning maagide võitlustes, esemete ja hoonete iidses tähenduses jne jne.

Mis on siis saldo? "Midnight Tides" on koos romaaniga "Deadhouse Gates" "Malazi Langenute Raamatu juttude" sarja seni loetuist õnnestunuim ning Tehol Beddict ja ta meesteener Bugg on Eriksoni paremini väljakukkunud tegelased üldse... kui Anomander Rake on lahe omal klassikalisel moel (julmad ja rasked valikud, julm, aga oma julmuses miskitpidi sümpaatne jne), siis see tandem on lahe oma lõppematus jaburuses ja absurdsuses.

Samas vaimus jätkata! paluks.

Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, mida teised arvustajad selles loos nägid?
Ei, kirjatehnika on kombes, õhustik ka, aga mul on lihtlabaselt igav jälgida peategelase otsuseid, tegusid, valikuid ... Need ei ole üldse loogilised. Ta on kolmveerand ajast abitu, hädine, napilt oskusest jagub, et ta ellu jääks. Ja siis korraga arutult enesekindel, "halvim, mis saab juhtuda, on, et ma pean põgenema" - nagu - nagu - sel hetkel tal ei tule pähe, et võibolla saab surma? Kuigi kaaslane korrutab talle seda võimalust veel ja veel? Nagu ... ah?!
Ja no mul on igav. Ei ole äärmuseni pingul heitlust elu eest, ei ole ka enesekindlat teadlikkust ja kartmatust rännakus-võitlus(t)es, on lihtsalt NÕMEDUS. 
Võeh.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvasin, et mõned eelnevalt loetud jutud olid halvad.
Aga SEEEEEEE ...
Jah, muidugi jätsin pooleli. Lõpu lugesin ka läbi, lihtsalt kinnituse saamiseks, et läbi ja läbi mäda.
Nagu - miks sellele punkte anti? MIKS?!?!?!
Teksti loeti eesti keeles

Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss". 
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt. 
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest. 
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii. 
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne. 
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt. 
Teksti loeti eesti keeles

Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles

Nii hea jutt!
Mul tekkis endal ka muutuvate reaalsuste tunne lugedes, ei olnud enam päris kindel, kus ja miks ma olen, mis toimub.
Kõik oli hea: peategelene usutav ja meeldiv, sündmustik huvitav, areng toimus, lõpp olemas ja väga rahuldav. Mul ei ole muud öelda kui OIVALINE.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tore lugemine. Jah, karikatuurselt paha tegelane peategelasena on natuke küsimärgiga asi (kas tal tõesti ühtegi lunastavat kvaliteeti pole? Ma ei tea, armastab chihuahuasid? Annetab vahepeal nende hoiukodudele?), aga findi findi findid oli toredad, et topeltmängu ei mänginud ainult tema, vaid ka Cara ja noh - tegelt ma peaaegu usukusin ikkagi paha ka. Et selline inimene tõesti VÕIB olemas olla. Kelle jaoks raha on eesmärk omaette, mitte millegi saamiseks vajalik vahend. Aga ikkagi, IKKAGI on lõpp karm. Niimoodi inimesega teha ... 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mida kannavad tegelased ja nende omavahelised suhted. Mõnes mõttes armas, aga mul tekkis kohe hulganisti küsimusi: miks on "beebi" ja kolm (peaaegu?) täiskasvanud last peres, kusjuures ema+isa on mõlemad täiesti samad? Miks nii otsustati? Mis naisele seks üldse huvi ei paku, et ta modifitseeris oma keha vitutuks ja alles mehe hädalduste ja  virtuaalbordellides enda (mehe ikka) ärarikkumise peale leebus ja midagi seksilubavat ikka korraldas enda juurde? Mis VÄRK?
Aga üldiselt hoogne, rõõmus ja kerge lugeda, tunnustan veidrustest hoolimata. Et pole üleni tunnetatavad keskkonnad vms? Kuni ei sega (elik võikalt ebaloogiline ei tundu), on kõik hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. 
Miinused ja plussid minu arveraamatus:
Miinused:
- Lõpus oli peategelane haavadest ja valust ja segadusest kurnatud: olgu. Ta näeb asju kaleidoskoopselt, ei suuda päriselt vastu võtta: olgu. Aga see ei õigusta ebaloogilisusi. Et vana mees kolmkümmend aastat korrutab tuimalt ühte ja sama, olles samas piisavalt mõistuse juures, et seletada, kuidas kohalik võrk välja lülitada, on SELGELT võimatu. Ja see on minu jaoks VÄGA suur miinus. Pali läks kohe alla hinnangus.
- Ma unustasin ära, kes on Hank. Kui ta uuesti välja ilmus, läks mul pea kaks lehekülge, et meelde tuletada, kes ja mis tingimustel ta varem seal loos tegutses. Väike välimusekirjeldus, vihje möödunule äkki? Sest arvasin siiralt, et seeHank  on mingi uus tegelane ja tema tseremoonitsematu sissejuhatus oli osa peategelase ajus toimunud tükkidekslagunemisest.
- Oot, olgu, imelised masinad ja värk - aga inimkeha on ikka inimkeha ju? Amputatsiooniga kaasnev verekaotus ei mõjuta üldse või? Et kui veri ära taastati, mingid vahepeal kehvemini töötanud funktsioonid ei kahjustunud üldse, ei mingeid natukenegi pikaajalisi mõjusid, peategelase ainus mure on "kas küljestkistud käega saab veel midagi peale hakata?" 
Plussid:
+ Ernesto tegelane. Õekesed. Xing - ma tunnetasin, et tegelastel on elu sees, omad motiivid, omad toimismeetodid.
+ Õhustik - tunnetatav, ehe, mul ei olnud lugedes kordagi "see ei sobi ja sinna"-muljet
+ Põhiidee - et kas tunded on tõelised, mis iganes nende taga on, või mitte.
+ Päris põnev oli siiski ka
Kokku on tugev kolm. Kui lõpp oleks natuke loogilisem olnud, oleks neli, aga ei olnud.  Viis? Hei, ma panen viit ainult kohutavalt väga meeldinule!
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja.
Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanud - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda. 
Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles

minu arvustus leitav Loterii-blogis ja pädeb ositi ka ülejäänud Malaze-raamatutele. Tegelt on need kõik mu arust "Väga head", ainsa hindevahe tegi sisse, et mõned olid veel paremad kui teised.
https://loterii.blogspot.com.ee/2018/04/steven-erikson-crippled-god.html
Teksti loeti eesti keeles