Kasutajainfo

Steven Erikson

7.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Steven Erikson ·

Midnight Tides

(romaan aastast 2004)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (4)

"Midnight Tides" paistab silma sellega, et tegevus pole peaaegu üldse seotud sarja eelmiste osadega. Malazi impeeriumist pole ükski nende lehekülgede tegelane ilmselt kuulnudki, nagu ka jumalatest keda seal kummardatakse. Ainus tegelane, kelle (minusugune pealiskaudne) lugeja varasemast ära tunneb, on Trull Sengar. Aga tema on siin see-eest ka üks kesksemaid kujusid, kelle silme läbi suur osa lugu edasi antakse.

Lugu ise keskendub kahe naaberriigi vahelisele konfliktile. Üheks osapooleks on kaubanduslik Letheri kuningriik, kus kõik rattad paneb käima raha. Nende vastas seisavad ühinenud Tiste Eduri hõimud, kelles Letheri valitsejad näevad vaid vähearenenud "pärismaalasi". Letheri kuningriik valmistubki kasutama järjekordset võimalust naabrite arvelt oma territooriumi laiendada, nagu nad minevikus teiste hõimudega juba teinud on. Võit tundub olevat vormistamise küsimus.

Aga nagu Eriksoni puhul ikka, on need omavahel sõdivad vaenupooled, keda "pinnal" näha võib, tegelikult ainult fassaadiks mingitele kurat teab kui vanadele jõududele, kes ajavad taga oma eesmärke ja kasutavad maiseid armeesid sellistes mängudes viskerelvadena. Asjasse sekkuvad mõistagi mitmed jumalad ning pooljumalad ja muudavad vee üksjagu sogaseks.

Eelmiste sama sarja romaanidega võrreldes oli "Midnight Tides" mõnevõrra kergem lugeda. Varasemate osade lugemisel tabas mind vahel tunne et olen kinni jäänud mingist väljamõeldud religioonist lähtuvasse traktaati, aga seekord midagi niisugust ei juhtunud. Meeldivaks üllatuseks olid iga natukese aja tagant tekkivad vaimukad dialoogid vaesunud Letheri suurärimehe Tehol Beddicti ja tema ülemteenri Buggi vahel. Kui juba varasemates osades näitas Erikson et suudab lugeja tahtmise korral ka naerma ajada, siis need tegid kohe püsivalt tuju heaks.

Kokkuvõtteks - tasus lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Nüüd, kus sarja seitsmes osa "Reaper`s Gale" on riiulis kenasti oma järjekorda ootamas, kuues osa "The Bonehunters" parajasti pooleli ning "Midnight Tidesi" lugemisest mõned nädalad möödas, on paras aeg püüda miskit kokku võtta.

Toomas on sisust piisava ülevaate andnud, mistõttu saab piirduda markeeringute ja muljetega. Esmalt jäi selle romaani lugemine mul kuskil poole peal mitmeks kuuks katki, kuna saepurukoogi hammustamise tunne tekkis korraks. Peamiselt seepärast, et pärast neli köidet sissetöötatud tegelasi ja maailmu, paiskab Erikson lugeja täiesti uuele kontinendile, uute tegelaste ja jõudude uude konflikti.

Samas on oluline märkida, et pärast üsna vastakaid tundeid tekitanud "House of Chainsi" rehabiliteerib "Midnight Tides" sarja täiesti ning tõstab lugeja kokkuvõttes kenasti rööbastele tagasi. Samas on kirjanik hoiatanud, et see on ka tsükli viimane osa, mida iseseisva romaanina saab käsitleda. Edasi tuleb üks 6000 lehekülje ja viie köite pikkune tour de force.

Pooleli jäi romaan vast eelkõige Tiste Eduri hõimude ja Sengarite kohutavalt tüütu perekonna asjatamiste tõttu, samuti on Eriksonil alati romaani esimene pool paras tohuvabohu ja segaduste pundar ning andmiseks kisub teises pooles, ka kirjutada on tal esimest otsa kõvasti keerukam ning lõpuosa lihtsam, on autor tunnistanud. Kui aga sellest Eduri reeturlikust (Tiste Andii vastu) sõdalasrahvast ja nende sebimistest end läbi närida, siis saab väärilise autasu.

Romaani teine pool on selline non-stop andmine, et hoia toolist kinni - ning see kompenseerib ka esiotsa osa tegevusliinide tuimuse. Aga huvitavaid on sealgi. Letheri kuningriigi õukonnas ning riigi pealinnas Letherases toimuv on igati nauditav jälgida.

Vennakeste Sengarite saatuse jälgimine seda paraku pole. Kohusetundlik ja vapper sõdalane Fear on igav, Trull oma eetilistes piinades ja mõttekarussellides masendavalt tüütu ning Rhulad, kellest Sandistatud jumal teeb oma igavesti elluärkava ja hullumeelse tööriista, ei tekita ka mingit kaastunnet. Ehk alles päris lõpus, kui selgub, et tegelt oli ta tavaline noorim vend, keda piinas tunnustusvajadus ning kelle sita käitumise taga oli vaid soov suuremate vendadega sama äge olla. No sitt lugu. Et Sandistatud Jumal just Tiste Eduri rahva oma perverssete plaanide teostamiseks valis, tundub justkui kättemaks Scabandari Veresilma reeturlikkuse eest Anomander Rake`i venna Tiste Andii rahva ühe juhi Silchas Ruini vastu.

Igatahes saavad Trull ja Rhulad minu andmeil seitsmendas köites, milles tegevus uuesti Letheri kontinendile läheb, kenasti hukka ning impeeriumi troonile kerkib Rhuladi asemel hoopis huvitav kuju ;)

Romaani tõelised kangelased ning päästjad lugeja jaoks on aga kindlasti Eriksoni vaat et õnnestunuim tegelaspaar üldse: suure kaliibriga ärimees Tehol Beddict ning tema meesteener Bugg; sellist kino, nagu nende kahe dialoogis ning tegevuses toimub, pole ma suuremas osas fantasykirjanduses varem kohanud. Üldiselt on võimalik end edukalt pisarateni ribadeks naerda... Romaani üht keskseimat tegelast Buggi mina siiski ülemteenriks ei tõlgiks (see on meie jaoks liiga inglise butler), pigem on ta miskit kammerteenri, erasekretäri, asjaajaja, isikliku usaldusaluse, parima sõbra ja peakoka vahepealset. Ka vaidleksin eelarvustajaga õige pisut korduvate tegelaste osas, lisaks Trull Sengarile figureerivad episoodiliselt varem ju ka Sandistatud Jumal ning romaani üks keskseim tegelane, vanemate jumalate hulka kuuluv merejumal Mael.

Tehol Beddicti ja Buggi tandem on aga nii põnev lisaks pidevale koomuskisaamisele ka oma arusaamatu tegevuse ja selle eesmärkide tõttu (Eriksoni leivanumber, eksole), veider on, et kui mõne muu tegelaspaari puhul on see arusaamatus kole tüütu, nende puhul aga intrigeeriv. Nende ümber koonduv seltskond röövlitest ja meistervarastest ning seksihulludest naistest (kõik peamiselt ebasurnud), on samuti huumori tippklassist (Tehol: "kas selles linnas mõni elus inimene ka on?!"). Lisaks muidugi tõik, et Buggi võimeid arvestades ei ole tema roll meesteenrina just kõige arusaadavam...

Üldiselt siis ostavad Tehol ja Bugg kogu impeeriumi kinnisvara, kapitali ja ettevõtteid kokku, kuigi elavad justkui ülimas vaesuses, söövad praktiliselt sitta ning linnas on Tehol tuntud kui vaesunud spekulant ja ärimees. See toimub nii, et Tehol veedab oma päevi ja öid peamiselt oma maja katusel magades (mis on väga väsitav tegevus!), Bugg hangib toitu, teeb süüa, ajab asju, ostab impeeriumit kokku ning on sunnitud selle tegevuse raames kokkuhoiu huvides ka Teholi voodi jalgu lühemaks saagima, mis viimast muidugi väga kurvaks teeb :)

Romaani viimased 100 lehekülge on aga isegi Eriksoni skaalas tõeliselt tempokas grande finale, kus kõik tegevusliinid kohtuvad ning puhkeb suuremat sorti verepulm vürtsitatuna erinevate võlukunstide ning jumaluste võitlusega, milles laaste loomulikult lendab. Teadagi, kelle näol.

Mind kummitas kogu lugemise aja ja ka varasemate köidete puhul, et keda kogu see värk mulle meenutab. Võttis aega, mis ta võttis (5000 lehekülge ümmarguselt), aga välja mõtlesin. See on nagu täiskasvanute Robert E. Howard. Maailmad ja jumalad ja kõik muu on justkui Howardi loodu väga intelligentne ning ülimalt süvitiminev ning läbimõeldud edasiarendus. Et kui Howardi lood on nagu karuaabits, siis Erikson on justkui üldsegi mitte lugeja erialast rääkiv eriti keerukas võõrkeelne doktoritöö :) Aga midagi olemuslikult väga howardlikku neis romaanides on, nii tegevuspaikades, miljöös, riikide ja jumaluste ning maagide võitlustes, esemete ja hoonete iidses tähenduses jne jne.

Mis on siis saldo? "Midnight Tides" on koos romaaniga "Deadhouse Gates" "Malazi Langenute Raamatu juttude" sarja seni loetuist õnnestunuim ning Tehol Beddict ja ta meesteener Bugg on Eriksoni paremini väljakukkunud tegelased üldse... kui Anomander Rake on lahe omal klassikalisel moel (julmad ja rasked valikud, julm, aga oma julmuses miskitpidi sümpaatne jne), siis see tandem on lahe oma lõppematus jaburuses ja absurdsuses.

Samas vaimus jätkata! paluks.

Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja. Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanu - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda.  Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles

minu arvustus leitav Loterii-blogis ja pädeb ositi ka ülejäänud Malaze-raamatutele. Tegelt on need kõik mu arust "Väga head", ainsa hindevahe tegi sisse, et mõned olid veel paremad kui teised.
https://loterii.blogspot.com.ee/2018/04/steven-erikson-crippled-god.html
Teksti loeti eesti keeles

Selline malbe ja mahe lugu, mille muutis eriliselt meeldivaks kirjakirjutaja ja selle, kellele kirjutati, vanus. Krt, noorest armastusest on nii palju lugusid, enamasti need ei olegi armastusest, vaid armumisest, nii tore on taustana lugeda kahe küpse inimese tunnetest.  Muidu on mairilauriklikult hea loogiline maailmaehitus (ma üleni uskusin, et selline Tamsalu võiks sobiva tehnoloogia korral olemas olla), head ekspressiivsed tunded, kaunis inimlik lugu. Miinuse poole pealt - sama mure, mis minul, peategelanna on selgelt nii palju Mairi pealt kirjutatud, et ta on "Süsteemi" peategelasega suht identne. Jube raske on kirjutada nii, et sa ise teksti ei lekiks, eriti kui phmt ju võiks! Sama sugu ju! Võibollllla polegi "raske" õige sõna, see tundub lihtsalt - mõttetu. Aga ikkagi on mul "aa, sama naise tegevus teises keskkonnas". Ja lugu on selline mahe ja malbe. Phmt perekonnalugu. Piisavalt huvitav, et jälgida, aga mitte nii põnev, et pingul olla
Arvustasin seda ka Algernonis: http://www.algernon.ee/node/1125
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeromaanis „Lux Gravis” on põnev ja tobe niimoodi kokku keeratud, et eelkõige tundub see ikkagi tobe.

 

Raamat algab hästi. Intriig paiskub lugeja ees vallale, mõned napid sõnad ütlemata jätmise taustal annavad parema pildi, kui pikad seletused ealeski suudaksid. Põnev hakkab.

Siis aga tõmmatakse pinge üleni maha.

 

Oletatavasti saabub kohe midagi maailma lõpu taolist, aga peategelane murrab parajasti aju mingi ettekande sisu kallal. Mainitakse veel ära, et umbes sääraseid nullpäeva ehk arvatava maailmalõpu põhjuslikkuse üle arutlevaid ettekandeid on samas asutuses esitanud juba palju-palju inimesi ja kõik teavad, et ettekande jaoks antakse aega kaks päeva. Miks siis tegelasel kama ei ole? Täiesti? Miks ta hoolib? Mul tema asemel ei liiguks suunurk (kulmust rääkimata) ka selle peale, et mu aruanne ei ole enneolematult hea.

 

Võib-olla maailm lõpeb kahe päeva pärast, aga mul on vaja oma ettekannet kirjutada... Ettekannet, mille kohta publik teab, et tegijal pole eriti aegagi olnud.

 

On oma põhjus, miks klišeelikes filmides-raamatutes-lugudes on tüüpkonflikt „keegi tegi haiget/röövis/tappis perekonnaliikme/kallima/sõbra”. Lugeja suudab sellega samastuda: oleks väga jälk ja üleni enneolematu olukord, ilmselt minagi toimiksin kuidagi veidralt, mida teeb tema?

 

Aga aruande-ettekande esitamine? Ee... Jaa, jutu sees antakse meile infot, kuidas tulevikumaailm toimib, empaatiamasinad ja mässajad... Väga tore on kõiki neid põnevusi näha ja keegi on ära teinud töö nende mõju ettekujutamises ja minu ette toomises – aga kuna peategelase isiklik probleem on kuramuse ettekande tegemine, tundub kõik ikkagi mannetu, kunstlik ja halvasti kokku pandud.

 

Nõmeda inimese puhul pole lahe

Ulmekirjanduse voorus on see, et võetakse inimene, pannakse ta olukorda ja/või maailma, mis pole meie teadmiste järgi võimalik, ja vaadatakse, mida ta teeb. Aga kui inimene on nõme, võtab südamesse nõmedaid asju ja tal ei paista aruraasugi peas olevat, on lahedast maailmast ja põnevast olukorrast vähe kasu.

 

Mannetu ja lahe on ses raamatus niimoodi kokku põimitud, et tekib kahtlus: autor oli asja esimest korda kirjutades ikka väga noor. Kehade vahetamine ja „tehishinged”, kuidas see kõik inimloomust mõjutab – ja seal kõrval eksagent Nitram (nimi on väga läbipaistvalt tagurpidi keeratud Martin) ning lapsik rivaalitsemine inimesega, keda alguse peategelane esmakordselt näeb. Pluss kuramuse ettekanne.

 

Põnev ja tobe on niimoodi kokku keeratud, et pole midagi parata: asi tundub siiski eeskätt tobe.

 

Täpselt samasugune probleem kerkib esialgu ka teose tegevustiku minevikku kandudes: no kui rumal saab üks inimene olla? Kui ebaloogiline ja hajamõtteline? Kindlasti leidub ka selliseid, olgu, aga miks pagan peab neist lugema (ja kirjutama)? Pealegi on naljakas näha, kuidas on kokku põimitud autori tänapäevane mõtlemine ja püüdlus mõelda nii, nagu „selline inimene sellises olukorras ja sellise kasvatusega” mõtleks. Kokku tuleb kompott, mis ei sobi õieti kuhugi.

Ent vähemalt sündmustikku on pärast minevikku kandumist huvitav ja ettearvamatu jälgida.

 

Edasi ja sügavamale lugedes muutub raamat põnevamaks ja kuigi ebaloogilisust tuleb siin-seal ikka ette, on osa nähtusi siiski ka loogilised.

 

Kui juttu tuli teadusest, olin vähemalt mina lugejana dialoogide sügavuses nii segaduses, et võtsin tegelaste selgitused kohe ja üleni omaks.

 

Ebaloogilised tegelased

 

Kui juba olla harjunud tänapäevasustega minevikus ja leppida, et enamik tegelasi on napakad, ei häiri see enam nii väga ning kõik, mis ei ole absurdne ja nõme (kõik ei ole), muudab lugemise sujuvamaks ja lihtsamaks. Raamatu lõpuosa on lausa huvitav, ei ole mingit selget jaotust „need on halvad” ja „need on head”. On meeldiv jälgida, mis siis ikkagi juhtub – kuni tegelased hakkavad jälle täiesti ebaloogiliselt käituma. Näiteks usuvad poolelt lauselt asju, mis teevad kogu nende elukogemuse nulliks, ja tegutsevad kohe selle uue uskumise põhjal.

 

Aga noh, vähemalt mingi lahendus raamatu lõpus saabub. Lugu ei jää tühjusse rippuma, asi seegi.

 

Üht asja peab eraldi märkima, see on nii silma riivavalt esil.

 

Raamatu tegelased on eranditult mehed.

 

Et pole nagu mainimist väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?

 

Võtkem vastupidi. Kui raamatu tegelased oleksid eranditult naised, kas ei tekiks siis samamoodi tunnet: kusagil on teine pool maailma, kus toimuv on vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv? Teoses toimuv ei saa olla eriti oluline, kui see on niimoodi isoleeritud ja vaene. Ainult mehed? Oluline toimub seal, kus on kõik inimesed koos, mitte mingis pisikeses isoleeritud liivakastis!

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see päris loetav lugu. Lihtsalt minategelasele tahaks kogu aeg pasunasse anda ja tundub kuidagi kohane ja sobilik, kui temaga läheb nagu läheb, Gertrud aga lendab helgesse tulevikku. No mida ta soiub kogu aeg oma Madeleine'ile, mida ta on selline ebalojaalne mölakas, miks ta on selline ebausaldusväärne segane?! 
Haigus?
Pff. 
Paras talle. Aga kuna midagi ei SELGU, lihtsalt Nii On, läheb üks pall veel maha. Ebamääraseid "no nii on selles loos lihtsalt" jutte on maailmas piisavalt. Ja lõpp jääb üldse segaseks. Miks? Millal? Misasja?
Teksti loeti eesti keeles

Firefly, väikeste muudatustega.
Mulle meeldivad Weinbergi tehnoloogiliselt üsna arukad detailid, aga juba mitmendat korda näen, kuidas ta võtab üle mingit võõrast maailma, võõraid tegelasi ja teeb NATUKE ümber - ent nii, et originaal jääb äratuntavaks. 
Lugeda ju võib, aga kogu aeg röögib peas: "Firefly, Firefly, Firefly ..!"
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu.
Midagi asjalikumat polegi väga öelda - peategelase komme konflikte vältida on vähe imelik, aga kõik on loogiline ja tehnilised detailid võivad ju sisuliselt kahtlased olla, ent esitatud olid nad nii veenvalt, et mina küll ei viitsinud otsima hakata, kas nii siis ongi õige või.
Ja on hoogne ja on meeldiv lugeda ja väikesed igapäevadetailid muutsid ka usutavaks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti söödav lugu normaalsete karakterite ja armsa loomtegelasega, kes võimaldab peakangelasel oma inimlikku poolt näidata - isegi mingi sisu on, kerge petturlik kelmusteema hiiglasliku poliitika ees. 
Aga see sisuasi on kas suur ja väärinuks romaani - või polnud seda üldse mõtet üles võtta, sest, noh, liiga suur.  Samas - krt teab, vbla just oli paras maht?! Romaanist oodataks rohkem vastuseid, kes ehitasid, millal ehitasid, vast isegi mingit tegevusplaani, kuidas Teisi otsima hakata ... Mulle tegelikult sobib, et loo point on esitada küsimusi, mitte anda vastuseid. 
Hea hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus jutt, just selline ajastuid ja võimalikkusi segav alternatiivajalugu, mida ma ka alternatiivajaloona uskuda suudan. Ka tegelased on usutavad, mõnele on täiesti võimalik kaasa elada, lugu elab tänu sellele, et ei toimu aina kaalutlemist "mida ja kuidas teha", vaid tehakse asjad ära ja kokku on kõik lill.
Mis teeb loetust siiski hea jutu ja mitte väga hea, on sündmustiku triviaalsus. Üks pisikene üllatus oli ainult, seotud soki ja kuivatatud ubadega.
Teksti loeti eesti keeles

Kuradi hea lugu, mida ma mitte kunagi üle ei loe. Juba ühest korrast piisas, et ka 8 aastat hiljem klaarilt mäletada ja mitte seda tunnet enam kunagi tunda tahta.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks, et oleks selge: see on mu meelest hea lugu, kõvasti tööd nõudnud lugu ja eriti lahe, et oli LOHE. Vaat kes see kohalik kuningas on! Aga just seepärast, et see on hea lugu, jäid silma nii suured sisulised vead, et tahaks neid autorile (loodetavasti ta loeb siinset =)) üles lugeda ja äkki ta enne loo järgmist ilmumist parandab need kuidagi ära.
1. Niimoodi see haavatasaamine ei käi. Usu mind, ma olen õeks õppinud, praktikaid erinevates haiglates teinud, sõja- ja katastroofimeditsiin oli ka õppekavas. Ja niimoodi see ei käi. Esiteks on peavigastustega ikka väga kindel mats, et inimene on teadvuseta. Teiseks on verekaotus ka väga kiiresti teadvust viiv, sest ajul pole enam toitu mida tarbida ja nii kulukas asi nagu teadvus lülitub kiiresti välja. Nähtavalt lömmis peaga inimene ei siple valudes.  Nii lihtsalt on. Ja kohutavad surmakarjed? Enamasti surrakse karjumata, sest ei ole jõudu röökida.
2. Mis krdi ulmeline relv see on, mis laseb mõnekümne meetri kaugusele?!?!?! Nagu ajalooline - olgu. Kunagi iidsetel aegadel, kui alles õpiti püssihohtu kasutama - oli mõni selline ka. (Kuigi isegi vanaaegsed kahurid lasksid kaugemale.) Aga et maasarnastamise protsessidega tehnoloogilise arengu juures disainitakse SELLINE relv? ?!?!?!?!
3. Oot, kõigile on taimestik nähtav - ja ikkagi on üldine teaduslik seisukoht, et Veenusel pole elu?! See ei oleks ju lihtsalt ahnuse võidukäik mõistuse üle, see oleks selge nürimeelsus!!! Pealegi - kui on taimed, on ilmselt ka mingid üherakulised organismid ja värki, kuidas on võimalik üldse, et ükski teadlane neid ei avastanud ja tõhusat avastuskrediiti sisse ei nõudnud kohe avalikkuselt?
4. Miks sõdurid leidsid iseenesestmõistetava olevat, et sisalikke saab tulega tappa? Kui seal oli juba tuldpurskav lohe, võinuks ju eeldada, et tuli on neile suhteliselt kahjutu võibolla? Ja et seda lohet saab ka tulega peletada?!?! MIDA?!
Mõned vead olid vast veel, aga need riivasid lugedes silmi - ja just seepärast, et TEGELIKULT on lugu hea, selline vaikne kaasaelamine, mis mus tegelaste suhtes tekkis, nende käitumise loogilisused - see kõik oli nii tore. Jaa, vahest on jutt natuke pikavõitu, siit-sealt võiks maha võtta. Aga mul hakkasid lugedes sõrmed sügelema - nii väga tahtnuks toimetaja olla ja lasta vigased kohad ümber teha, sest nii paljulubav!
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt, kuigi veeeeeidi nõrgem kui antoloogia eelmine. Hea näide, kuidas üliinimestele ka kaasaelatavust lisada, samuti et naistegelane, isegi kui ta ilmub ainult korraks, ei pea olema mõttetu päts, kelle tegevus piirdub seljasolevas riietuses olemise ja võibolla ka krüptilise sõnumise ja paari elegantse võitlusliigutusega. 
Hea süžee, head tegelased, head nimed (Istuv Sõnn, no nii lahe!), aga täispunktidest jäi puudu üks teema, mis mind ennastki kummitanud nii päriselus kui kirjanduses: inimesed ses loos on liiga targad. Keeratakse findi findi finti, üks tark oletus selgub, et polnud ikka nii tark ja suurem tarkus ja kavalus lööb selle teise ka üle, sest keegi on VEEL targem. 
Samas ma reaalsuses olen olnud sunnitud tõdema, et isegi täiesti läbipaistavast lihtsast infost, mida neile sõnaselgelt öeldakse, ei saa ka täiesti arukad inimesed aru, sest see pole see, mida nad ootavad ja aju ei võta vastu. Selle kogemuse pealt targad rusikakangelased tunduvad ikka väga kistuna - aga lugu on ikkagi hea!
Teksti loeti eesti keeles