Kasutajainfo

Steven Erikson

7.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Steven Erikson ·

House of Chains

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (4)

Avaldan hardalt vaikset vaimustust. Eriksoni Malazani-maailm on lihtsalt nii veenvalt brutaalne, värvikas ja intrigeeriv. Mul õnnestus yhes ADD-mängus Silver Lake fordis Karsa vastu (ja poolt) mängida, kui ma veel Malazani 4-ndat raamatut näinud ei olnud, ja see oli parasjagu painav mäng, sest ykskõik mida me ka ei arvanud või oletanud, selgus, et me saime järjekordse lollusega maha, ning tegelikult oli kõik ysna teistmoodi. Kui miski kellegi liigset naiivsust või usku lihtsatesse lahendustesse või sellesse, et "head võidavad", peaks vähendama, siis tehku seda Malazan - ja töö saab olema põhjalik.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja neljas osa on tähelepanuväärne selle viisi poolest, kuidas esimeseks paarisajaks leheküljeks paiskab autor lugeja justkui "sarjast välja". See tegevusliin ei tundu esialgu kuidagi millegi varemloetuga haakuvat, samas on ta kirja pandud ühtlase hoogsa seiklusjutuna mis peaaegu et moodustab omaette romaani. Ühel hetkel muidugi taipad, et maailm, mida sa vaatad, on ikka seesama maailm, lihtsalt pisut teistsugusest lukuaugust piilutuna. Ja kui oled sellest vapustusest üle saanud, siis kulgeb juba kõik edasi mööda vanu tuttavaid radu, kus kohtad mitmeid varasemast tuttavaid, aga ka mõningaid uusi tegelasi.

Nagu Raul Sulbi ühes varasema osa arvustuses kirjutas, on neljas osa sündmuste loogika mõttes teise osa järg. Parani perekonna naisliinis järglased, kes eelnevas osas paigutati teine teisele poole rindejoont, on erinevate apokalüptiliste jõudude eesotsas ja sööstavad teineteise suunas otsekui kahe kokkupõrkekursil liikuva sõjalaeva käilakujud. Aga Erikson ei oleks Erikson kui asi olekski ainult niisama lihtne. Tegelikult on osapooli selles mängus muidugi rohkem kui kaks...

Teksti loeti inglise keeles
6.2008

Olin pärast lugemist pikalt kimbatuses Eriksoni mammutseeria neljanda episoodi hindamisega. Viie loetud köite ja kuuenda sisuga kursis olevana võib öelda, et neljas on sarja seni kahvatuim osa ning hinde "5" teenib see BAASiskaalal, Eriksoni enda süsteemis oleks hindeks "4-".

"Ahelate maja" jätkab sarja teise köite lõpust, aga mitte kohe. Esmalt paisatakse meid 230 lk-ks mingite erakordselt mõttetute ja vastikute tegelinskitega täidetud paika, kus möllavad ja tuiavad ringi elu igavaimad karakterid - miski ajupuudulik ja vägivaldne (ning nagu hiljem selgub degenereerunud) sõdalashõim Teblorid, kes rüüstavad ja tapavad niisama ilma mingi põhjuseta. Nende ninamehe Karsa Orlongi tegemistest romaani esimene neljandik räägibki.

Kui Eriksoni varasemateski romaanides on esinenud kõige arusaamatumate ja tüütumate tegelastena (tavaliselt) tandem rändavaid ja lugeja eest oma rändamise eesmärki varjavaid iidseid sõdalasi, siis kunagi pole see nii häirivaks muutunud vaid seetõttu, et Erikson on nende tegelaste episoodid romaani peale ära jaganud, siin aga on 230 lk-d kontsentreeritud vastikut mõttetust. Kindlasti võib see lihtne-lineaarne tapatalg meeldida neile, kel Eriksoni tavastiili ja sündmuste esituslaadiga tõrge tekib. Minule ei meeldinud.

Kui "Malazi Langenute Raamatu Juttude" sarja esimeses köites oli T`lan Imass Onos T`oolan veidi selline tegelane koos adjunkt Lorniga ning neile sekundeeris tüütu paksuke Kruppe (kes küll kolmandas köites juba väga lahedaks tegelaseks muutus), teises köites segavereline Jaghut Icarium koos oma kaaslase Trell Mappo Runtiga (kes mõlemad aga kordagi otse ebameeldivaks ei muutunud, nagu esimese köite tandemgi), neile omakorda sekundeerimas kruppelik karakter Varju ülempreestri Iskaral Pusti näol (kes nüüd neljandas köites lahedaks tegelaseks muutus), siis neljandas köites on on kogu see puder kokku sattunud.

Siin müttab degenereerunud ja ajudeta verejanuline ambaal Karsa Orlong oma jüngritega, siin on Icarium ja Mappo, siin on enamasti `segast peksev` Iskaral ning lisaks neile veel üks sõdalastandem Tiste Eduri rahvast pärit Trull Sengari ning T`lan Imassi Murtud Onracki näol, kes samuti kuhugi mingi eesmärgiga rändavad. Viimane tandem on muidugi way sümpaatsem Karsa fanaatikute kambast. Romaani proloogis toimuv Trull Sengari väljaarvamine oma rahva hulgast saab oma tausta ning selgituse alles sarja viiendas köites "Südaöised tõusuveed".

Tegelikult on romaan muidugi väga hea :) Suuresti on kõik varemgi rõhutatud Eriksoni tugevad küljed siin olemas, tohutult tegevusliine, keerukad karakterid, detailsed ja erivärvi maailmad oma keerukate mütoloogiate ja religioonidega, poliitintriigid ja mastaapsed lahingud Raraku mässuliste ja Seitsmelinna subkontinenti tagasivallutava Malazi impeeriumi vägede vahel, kahe Parani-õe fataalne konflikt jppppm.

Teises köites ellujäänud subkontinendi tegelased on suuresti romaanis kõik olemas, nagu Wickani lapsnõiad Nil ja Nether, Punaste Mõõkade ohvitser Lostara Yil, keisrinna Laseeni luureteenistuse tegelased Pearl ja (asutuse juht) Topper ning paljud teised. Lisaks kamaluga uusi tegelasi.

Pole kindel, aga võimalik, et teiste nimede ja muutunud identiteetidega kohtame siin lehekülgedel tapetud ja kõrgemale tõusnud Impeeriumi Esimest Mõõka Dassem Ultorit, Toc Vanemat (?) ja teises köites hukkunud ning samuti kõrgemale tõusnud Baudini, lisaks neile Anomander Rake`i venda Andarist Rake`i, eelvaatena - nende kolmas vend Silchas Ruin astub lavale viienda raamatu proloogis... Need kolm Tiste Andii venda on ausalt öelda ka minu lemmiktegelased kogu selles epopöas.

Mis on Eriksoni puhul sümptomaatiline, et mõne tegelase surm ei pruugi üldse tähendada tema lõplikku lahkumist tegevuslavalt, nad võivad tagasi ilmuda elustatuna, kõrgemale tõusnutena (mis tähendab teatavaks pooljumalaks muutumist) või muul moel. Samas pole need tagasiilmumised kunagi tobedad, vaid alati asja eest, ega võta ära siirast kurbust mõne lemmiktegelase surma puhul.

Kõik need kümme romaani räägivad suures plaanis Sandistatud Jumala tagasitulekust maailma ja tema kättemaksust, kuid seda enam, mida rohkem ta endale jüngreid hangib, kogu tema üritus üha ebasümpaatsemaks muutub, kõige tobedamad ja mõttetumad ja vastikumad tüübid kogunevad tema ümber (mitte lahedad kurikaelad, ma toonitan), pigem nagu luuserid ja hädavaresed ning seejuures mitte erilised ajugeeniused. Kallor, Toblakai, Karsa seitse surnud kivist koer-jumalat jne... nimekirja ei saa spoilerite tõttu jätkata, kuid viiendas köites jätkub (seni tegevuspaigana kaardistama) Letherii kontinendil kõik täpselt samas võtmes. Õnneks palju naljakamalt, kuigi tuimi sõdalasi on sealgi.

Kokkuvõttes väga hea ja keerukas fantasyromaan, aga Eriksoni enda skaalal ja arenevas romaanitsüklis seni nõrgim. Parimaks pean siiani selle eellugu ehk siis seeria teist romaani. Kuigi stseenid taskuvaras-palgamõrvar Cutteri ja Andarist Rake`iga veidra saare peal meenutasid sarja teise episoodi parimaid hetki nõiutud laeval surnute keskel veidras paralleelreaalsuses.

Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, mida teised arvustajad selles loos nägid?
Ei, kirjatehnika on kombes, õhustik ka, aga mul on lihtlabaselt igav jälgida peategelase otsuseid, tegusid, valikuid ... Need ei ole üldse loogilised. Ta on kolmveerand ajast abitu, hädine, napilt oskusest jagub, et ta ellu jääks. Ja siis korraga arutult enesekindel, "halvim, mis saab juhtuda, on, et ma pean põgenema" - nagu - nagu - sel hetkel tal ei tule pähe, et võibolla saab surma? Kuigi kaaslane korrutab talle seda võimalust veel ja veel? Nagu ... ah?!
Ja no mul on igav. Ei ole äärmuseni pingul heitlust elu eest, ei ole ka enesekindlat teadlikkust ja kartmatust rännakus-võitlus(t)es, on lihtsalt NÕMEDUS. 
Võeh.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvasin, et mõned eelnevalt loetud jutud olid halvad.
Aga SEEEEEEE ...
Jah, muidugi jätsin pooleli. Lõpu lugesin ka läbi, lihtsalt kinnituse saamiseks, et läbi ja läbi mäda.
Nagu - miks sellele punkte anti? MIKS?!?!?!
Teksti loeti eesti keeles

Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss". 
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt. 
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest. 
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii. 
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne. 
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt. 
Teksti loeti eesti keeles

Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles

Nii hea jutt!
Mul tekkis endal ka muutuvate reaalsuste tunne lugedes, ei olnud enam päris kindel, kus ja miks ma olen, mis toimub.
Kõik oli hea: peategelene usutav ja meeldiv, sündmustik huvitav, areng toimus, lõpp olemas ja väga rahuldav. Mul ei ole muud öelda kui OIVALINE.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tore lugemine. Jah, karikatuurselt paha tegelane peategelasena on natuke küsimärgiga asi (kas tal tõesti ühtegi lunastavat kvaliteeti pole? Ma ei tea, armastab chihuahuasid? Annetab vahepeal nende hoiukodudele?), aga findi findi findid oli toredad, et topeltmängu ei mänginud ainult tema, vaid ka Cara ja noh - tegelt ma peaaegu usukusin ikkagi paha ka. Et selline inimene tõesti VÕIB olemas olla. Kelle jaoks raha on eesmärk omaette, mitte millegi saamiseks vajalik vahend. Aga ikkagi, IKKAGI on lõpp karm. Niimoodi inimesega teha ... 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mida kannavad tegelased ja nende omavahelised suhted. Mõnes mõttes armas, aga mul tekkis kohe hulganisti küsimusi: miks on "beebi" ja kolm (peaaegu?) täiskasvanud last peres, kusjuures ema+isa on mõlemad täiesti samad? Miks nii otsustati? Mis naisele seks üldse huvi ei paku, et ta modifitseeris oma keha vitutuks ja alles mehe hädalduste ja  virtuaalbordellides enda (mehe ikka) ärarikkumise peale leebus ja midagi seksilubavat ikka korraldas enda juurde? Mis VÄRK?
Aga üldiselt hoogne, rõõmus ja kerge lugeda, tunnustan veidrustest hoolimata. Et pole üleni tunnetatavad keskkonnad vms? Kuni ei sega (elik võikalt ebaloogiline ei tundu), on kõik hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. 
Miinused ja plussid minu arveraamatus:
Miinused:
- Lõpus oli peategelane haavadest ja valust ja segadusest kurnatud: olgu. Ta näeb asju kaleidoskoopselt, ei suuda päriselt vastu võtta: olgu. Aga see ei õigusta ebaloogilisusi. Et vana mees kolmkümmend aastat korrutab tuimalt ühte ja sama, olles samas piisavalt mõistuse juures, et seletada, kuidas kohalik võrk välja lülitada, on SELGELT võimatu. Ja see on minu jaoks VÄGA suur miinus. Pali läks kohe alla hinnangus.
- Ma unustasin ära, kes on Hank. Kui ta uuesti välja ilmus, läks mul pea kaks lehekülge, et meelde tuletada, kes ja mis tingimustel ta varem seal loos tegutses. Väike välimusekirjeldus, vihje möödunule äkki? Sest arvasin siiralt, et seeHank  on mingi uus tegelane ja tema tseremoonitsematu sissejuhatus oli osa peategelase ajus toimunud tükkidekslagunemisest.
- Oot, olgu, imelised masinad ja värk - aga inimkeha on ikka inimkeha ju? Amputatsiooniga kaasnev verekaotus ei mõjuta üldse või? Et kui veri ära taastati, mingid vahepeal kehvemini töötanud funktsioonid ei kahjustunud üldse, ei mingeid natukenegi pikaajalisi mõjusid, peategelase ainus mure on "kas küljestkistud käega saab veel midagi peale hakata?" 
Plussid:
+ Ernesto tegelane. Õekesed. Xing - ma tunnetasin, et tegelastel on elu sees, omad motiivid, omad toimismeetodid.
+ Õhustik - tunnetatav, ehe, mul ei olnud lugedes kordagi "see ei sobi ja sinna"-muljet
+ Põhiidee - et kas tunded on tõelised, mis iganes nende taga on, või mitte.
+ Päris põnev oli siiski ka
Kokku on tugev kolm. Kui lõpp oleks natuke loogilisem olnud, oleks neli, aga ei olnud.  Viis? Hei, ma panen viit ainult kohutavalt väga meeldinule!
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja.
Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanud - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda. 
Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles

minu arvustus leitav Loterii-blogis ja pädeb ositi ka ülejäänud Malaze-raamatutele. Tegelt on need kõik mu arust "Väga head", ainsa hindevahe tegi sisse, et mõned olid veel paremad kui teised.
https://loterii.blogspot.com.ee/2018/04/steven-erikson-crippled-god.html
Teksti loeti eesti keeles