Kasutajainfo

Steven Erikson

7.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Steven Erikson ·

House of Chains

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (4)

Avaldan hardalt vaikset vaimustust. Eriksoni Malazani-maailm on lihtsalt nii veenvalt brutaalne, värvikas ja intrigeeriv. Mul õnnestus yhes ADD-mängus Silver Lake fordis Karsa vastu (ja poolt) mängida, kui ma veel Malazani 4-ndat raamatut näinud ei olnud, ja see oli parasjagu painav mäng, sest ykskõik mida me ka ei arvanud või oletanud, selgus, et me saime järjekordse lollusega maha, ning tegelikult oli kõik ysna teistmoodi. Kui miski kellegi liigset naiivsust või usku lihtsatesse lahendustesse või sellesse, et "head võidavad", peaks vähendama, siis tehku seda Malazan - ja töö saab olema põhjalik.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja neljas osa on tähelepanuväärne selle viisi poolest, kuidas esimeseks paarisajaks leheküljeks paiskab autor lugeja justkui "sarjast välja". See tegevusliin ei tundu esialgu kuidagi millegi varemloetuga haakuvat, samas on ta kirja pandud ühtlase hoogsa seiklusjutuna mis peaaegu et moodustab omaette romaani. Ühel hetkel muidugi taipad, et maailm, mida sa vaatad, on ikka seesama maailm, lihtsalt pisut teistsugusest lukuaugust piilutuna. Ja kui oled sellest vapustusest üle saanud, siis kulgeb juba kõik edasi mööda vanu tuttavaid radu, kus kohtad mitmeid varasemast tuttavaid, aga ka mõningaid uusi tegelasi.

Nagu Raul Sulbi ühes varasema osa arvustuses kirjutas, on neljas osa sündmuste loogika mõttes teise osa järg. Parani perekonna naisliinis järglased, kes eelnevas osas paigutati teine teisele poole rindejoont, on erinevate apokalüptiliste jõudude eesotsas ja sööstavad teineteise suunas otsekui kahe kokkupõrkekursil liikuva sõjalaeva käilakujud. Aga Erikson ei oleks Erikson kui asi olekski ainult niisama lihtne. Tegelikult on osapooli selles mängus muidugi rohkem kui kaks...

Teksti loeti inglise keeles
6.2008

Olin pärast lugemist pikalt kimbatuses Eriksoni mammutseeria neljanda episoodi hindamisega. Viie loetud köite ja kuuenda sisuga kursis olevana võib öelda, et neljas on sarja seni kahvatuim osa ning hinde "5" teenib see BAASiskaalal, Eriksoni enda süsteemis oleks hindeks "4-".

"Ahelate maja" jätkab sarja teise köite lõpust, aga mitte kohe. Esmalt paisatakse meid 230 lk-ks mingite erakordselt mõttetute ja vastikute tegelinskitega täidetud paika, kus möllavad ja tuiavad ringi elu igavaimad karakterid - miski ajupuudulik ja vägivaldne (ning nagu hiljem selgub degenereerunud) sõdalashõim Teblorid, kes rüüstavad ja tapavad niisama ilma mingi põhjuseta. Nende ninamehe Karsa Orlongi tegemistest romaani esimene neljandik räägibki.

Kui Eriksoni varasemateski romaanides on esinenud kõige arusaamatumate ja tüütumate tegelastena (tavaliselt) tandem rändavaid ja lugeja eest oma rändamise eesmärki varjavaid iidseid sõdalasi, siis kunagi pole see nii häirivaks muutunud vaid seetõttu, et Erikson on nende tegelaste episoodid romaani peale ära jaganud, siin aga on 230 lk-d kontsentreeritud vastikut mõttetust. Kindlasti võib see lihtne-lineaarne tapatalg meeldida neile, kel Eriksoni tavastiili ja sündmuste esituslaadiga tõrge tekib. Minule ei meeldinud.

Kui "Malazi Langenute Raamatu Juttude" sarja esimeses köites oli T`lan Imass Onos T`oolan veidi selline tegelane koos adjunkt Lorniga ning neile sekundeeris tüütu paksuke Kruppe (kes küll kolmandas köites juba väga lahedaks tegelaseks muutus), teises köites segavereline Jaghut Icarium koos oma kaaslase Trell Mappo Runtiga (kes mõlemad aga kordagi otse ebameeldivaks ei muutunud, nagu esimese köite tandemgi), neile omakorda sekundeerimas kruppelik karakter Varju ülempreestri Iskaral Pusti näol (kes nüüd neljandas köites lahedaks tegelaseks muutus), siis neljandas köites on on kogu see puder kokku sattunud.

Siin müttab degenereerunud ja ajudeta verejanuline ambaal Karsa Orlong oma jüngritega, siin on Icarium ja Mappo, siin on enamasti `segast peksev` Iskaral ning lisaks neile veel üks sõdalastandem Tiste Eduri rahvast pärit Trull Sengari ning T`lan Imassi Murtud Onracki näol, kes samuti kuhugi mingi eesmärgiga rändavad. Viimane tandem on muidugi way sümpaatsem Karsa fanaatikute kambast. Romaani proloogis toimuv Trull Sengari väljaarvamine oma rahva hulgast saab oma tausta ning selgituse alles sarja viiendas köites "Südaöised tõusuveed".

Tegelikult on romaan muidugi väga hea :) Suuresti on kõik varemgi rõhutatud Eriksoni tugevad küljed siin olemas, tohutult tegevusliine, keerukad karakterid, detailsed ja erivärvi maailmad oma keerukate mütoloogiate ja religioonidega, poliitintriigid ja mastaapsed lahingud Raraku mässuliste ja Seitsmelinna subkontinenti tagasivallutava Malazi impeeriumi vägede vahel, kahe Parani-õe fataalne konflikt jppppm.

Teises köites ellujäänud subkontinendi tegelased on suuresti romaanis kõik olemas, nagu Wickani lapsnõiad Nil ja Nether, Punaste Mõõkade ohvitser Lostara Yil, keisrinna Laseeni luureteenistuse tegelased Pearl ja (asutuse juht) Topper ning paljud teised. Lisaks kamaluga uusi tegelasi.

Pole kindel, aga võimalik, et teiste nimede ja muutunud identiteetidega kohtame siin lehekülgedel tapetud ja kõrgemale tõusnud Impeeriumi Esimest Mõõka Dassem Ultorit, Toc Vanemat (?) ja teises köites hukkunud ning samuti kõrgemale tõusnud Baudini, lisaks neile Anomander Rake`i venda Andarist Rake`i, eelvaatena - nende kolmas vend Silchas Ruin astub lavale viienda raamatu proloogis... Need kolm Tiste Andii venda on ausalt öelda ka minu lemmiktegelased kogu selles epopöas.

Mis on Eriksoni puhul sümptomaatiline, et mõne tegelase surm ei pruugi üldse tähendada tema lõplikku lahkumist tegevuslavalt, nad võivad tagasi ilmuda elustatuna, kõrgemale tõusnutena (mis tähendab teatavaks pooljumalaks muutumist) või muul moel. Samas pole need tagasiilmumised kunagi tobedad, vaid alati asja eest, ega võta ära siirast kurbust mõne lemmiktegelase surma puhul.

Kõik need kümme romaani räägivad suures plaanis Sandistatud Jumala tagasitulekust maailma ja tema kättemaksust, kuid seda enam, mida rohkem ta endale jüngreid hangib, kogu tema üritus üha ebasümpaatsemaks muutub, kõige tobedamad ja mõttetumad ja vastikumad tüübid kogunevad tema ümber (mitte lahedad kurikaelad, ma toonitan), pigem nagu luuserid ja hädavaresed ning seejuures mitte erilised ajugeeniused. Kallor, Toblakai, Karsa seitse surnud kivist koer-jumalat jne... nimekirja ei saa spoilerite tõttu jätkata, kuid viiendas köites jätkub (seni tegevuspaigana kaardistama) Letherii kontinendil kõik täpselt samas võtmes. Õnneks palju naljakamalt, kuigi tuimi sõdalasi on sealgi.

Kokkuvõttes väga hea ja keerukas fantasyromaan, aga Eriksoni enda skaalal ja arenevas romaanitsüklis seni nõrgim. Parimaks pean siiani selle eellugu ehk siis seeria teist romaani. Kuigi stseenid taskuvaras-palgamõrvar Cutteri ja Andarist Rake`iga veidra saare peal meenutasid sarja teise episoodi parimaid hetki nõiutud laeval surnute keskel veidras paralleelreaalsuses.

Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja. Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanu - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda.  Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles

minu arvustus leitav Loterii-blogis ja pädeb ositi ka ülejäänud Malaze-raamatutele. Tegelt on need kõik mu arust "Väga head", ainsa hindevahe tegi sisse, et mõned olid veel paremad kui teised.
https://loterii.blogspot.com.ee/2018/04/steven-erikson-crippled-god.html
Teksti loeti eesti keeles

Selline malbe ja mahe lugu, mille muutis eriliselt meeldivaks kirjakirjutaja ja selle, kellele kirjutati, vanus. Krt, noorest armastusest on nii palju lugusid, enamasti need ei olegi armastusest, vaid armumisest, nii tore on taustana lugeda kahe küpse inimese tunnetest.  Muidu on mairilauriklikult hea loogiline maailmaehitus (ma üleni uskusin, et selline Tamsalu võiks sobiva tehnoloogia korral olemas olla), head ekspressiivsed tunded, kaunis inimlik lugu. Miinuse poole pealt - sama mure, mis minul, peategelanna on selgelt nii palju Mairi pealt kirjutatud, et ta on "Süsteemi" peategelasega suht identne. Jube raske on kirjutada nii, et sa ise teksti ei lekiks, eriti kui phmt ju võiks! Sama sugu ju! Võibollllla polegi "raske" õige sõna, see tundub lihtsalt - mõttetu. Aga ikkagi on mul "aa, sama naise tegevus teises keskkonnas". Ja lugu on selline mahe ja malbe. Phmt perekonnalugu. Piisavalt huvitav, et jälgida, aga mitte nii põnev, et pingul olla
Arvustasin seda ka Algernonis: http://www.algernon.ee/node/1125
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeromaanis „Lux Gravis” on põnev ja tobe niimoodi kokku keeratud, et eelkõige tundub see ikkagi tobe.

 

Raamat algab hästi. Intriig paiskub lugeja ees vallale, mõned napid sõnad ütlemata jätmise taustal annavad parema pildi, kui pikad seletused ealeski suudaksid. Põnev hakkab.

Siis aga tõmmatakse pinge üleni maha.

 

Oletatavasti saabub kohe midagi maailma lõpu taolist, aga peategelane murrab parajasti aju mingi ettekande sisu kallal. Mainitakse veel ära, et umbes sääraseid nullpäeva ehk arvatava maailmalõpu põhjuslikkuse üle arutlevaid ettekandeid on samas asutuses esitanud juba palju-palju inimesi ja kõik teavad, et ettekande jaoks antakse aega kaks päeva. Miks siis tegelasel kama ei ole? Täiesti? Miks ta hoolib? Mul tema asemel ei liiguks suunurk (kulmust rääkimata) ka selle peale, et mu aruanne ei ole enneolematult hea.

 

Võib-olla maailm lõpeb kahe päeva pärast, aga mul on vaja oma ettekannet kirjutada... Ettekannet, mille kohta publik teab, et tegijal pole eriti aegagi olnud.

 

On oma põhjus, miks klišeelikes filmides-raamatutes-lugudes on tüüpkonflikt „keegi tegi haiget/röövis/tappis perekonnaliikme/kallima/sõbra”. Lugeja suudab sellega samastuda: oleks väga jälk ja üleni enneolematu olukord, ilmselt minagi toimiksin kuidagi veidralt, mida teeb tema?

 

Aga aruande-ettekande esitamine? Ee... Jaa, jutu sees antakse meile infot, kuidas tulevikumaailm toimib, empaatiamasinad ja mässajad... Väga tore on kõiki neid põnevusi näha ja keegi on ära teinud töö nende mõju ettekujutamises ja minu ette toomises – aga kuna peategelase isiklik probleem on kuramuse ettekande tegemine, tundub kõik ikkagi mannetu, kunstlik ja halvasti kokku pandud.

 

Nõmeda inimese puhul pole lahe

Ulmekirjanduse voorus on see, et võetakse inimene, pannakse ta olukorda ja/või maailma, mis pole meie teadmiste järgi võimalik, ja vaadatakse, mida ta teeb. Aga kui inimene on nõme, võtab südamesse nõmedaid asju ja tal ei paista aruraasugi peas olevat, on lahedast maailmast ja põnevast olukorrast vähe kasu.

 

Mannetu ja lahe on ses raamatus niimoodi kokku põimitud, et tekib kahtlus: autor oli asja esimest korda kirjutades ikka väga noor. Kehade vahetamine ja „tehishinged”, kuidas see kõik inimloomust mõjutab – ja seal kõrval eksagent Nitram (nimi on väga läbipaistvalt tagurpidi keeratud Martin) ning lapsik rivaalitsemine inimesega, keda alguse peategelane esmakordselt näeb. Pluss kuramuse ettekanne.

 

Põnev ja tobe on niimoodi kokku keeratud, et pole midagi parata: asi tundub siiski eeskätt tobe.

 

Täpselt samasugune probleem kerkib esialgu ka teose tegevustiku minevikku kandudes: no kui rumal saab üks inimene olla? Kui ebaloogiline ja hajamõtteline? Kindlasti leidub ka selliseid, olgu, aga miks pagan peab neist lugema (ja kirjutama)? Pealegi on naljakas näha, kuidas on kokku põimitud autori tänapäevane mõtlemine ja püüdlus mõelda nii, nagu „selline inimene sellises olukorras ja sellise kasvatusega” mõtleks. Kokku tuleb kompott, mis ei sobi õieti kuhugi.

Ent vähemalt sündmustikku on pärast minevikku kandumist huvitav ja ettearvamatu jälgida.

 

Edasi ja sügavamale lugedes muutub raamat põnevamaks ja kuigi ebaloogilisust tuleb siin-seal ikka ette, on osa nähtusi siiski ka loogilised.

 

Kui juttu tuli teadusest, olin vähemalt mina lugejana dialoogide sügavuses nii segaduses, et võtsin tegelaste selgitused kohe ja üleni omaks.

 

Ebaloogilised tegelased

 

Kui juba olla harjunud tänapäevasustega minevikus ja leppida, et enamik tegelasi on napakad, ei häiri see enam nii väga ning kõik, mis ei ole absurdne ja nõme (kõik ei ole), muudab lugemise sujuvamaks ja lihtsamaks. Raamatu lõpuosa on lausa huvitav, ei ole mingit selget jaotust „need on halvad” ja „need on head”. On meeldiv jälgida, mis siis ikkagi juhtub – kuni tegelased hakkavad jälle täiesti ebaloogiliselt käituma. Näiteks usuvad poolelt lauselt asju, mis teevad kogu nende elukogemuse nulliks, ja tegutsevad kohe selle uue uskumise põhjal.

 

Aga noh, vähemalt mingi lahendus raamatu lõpus saabub. Lugu ei jää tühjusse rippuma, asi seegi.

 

Üht asja peab eraldi märkima, see on nii silma riivavalt esil.

 

Raamatu tegelased on eranditult mehed.

 

Et pole nagu mainimist väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?

 

Võtkem vastupidi. Kui raamatu tegelased oleksid eranditult naised, kas ei tekiks siis samamoodi tunnet: kusagil on teine pool maailma, kus toimuv on vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv? Teoses toimuv ei saa olla eriti oluline, kui see on niimoodi isoleeritud ja vaene. Ainult mehed? Oluline toimub seal, kus on kõik inimesed koos, mitte mingis pisikeses isoleeritud liivakastis!

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see päris loetav lugu. Lihtsalt minategelasele tahaks kogu aeg pasunasse anda ja tundub kuidagi kohane ja sobilik, kui temaga läheb nagu läheb, Gertrud aga lendab helgesse tulevikku. No mida ta soiub kogu aeg oma Madeleine'ile, mida ta on selline ebalojaalne mölakas, miks ta on selline ebausaldusväärne segane?! 
Haigus?
Pff. 
Paras talle. Aga kuna midagi ei SELGU, lihtsalt Nii On, läheb üks pall veel maha. Ebamääraseid "no nii on selles loos lihtsalt" jutte on maailmas piisavalt. Ja lõpp jääb üldse segaseks. Miks? Millal? Misasja?
Teksti loeti eesti keeles

Firefly, väikeste muudatustega.
Mulle meeldivad Weinbergi tehnoloogiliselt üsna arukad detailid, aga juba mitmendat korda näen, kuidas ta võtab üle mingit võõrast maailma, võõraid tegelasi ja teeb NATUKE ümber - ent nii, et originaal jääb äratuntavaks. 
Lugeda ju võib, aga kogu aeg röögib peas: "Firefly, Firefly, Firefly ..!"
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu.
Midagi asjalikumat polegi väga öelda - peategelase komme konflikte vältida on vähe imelik, aga kõik on loogiline ja tehnilised detailid võivad ju sisuliselt kahtlased olla, ent esitatud olid nad nii veenvalt, et mina küll ei viitsinud otsima hakata, kas nii siis ongi õige või.
Ja on hoogne ja on meeldiv lugeda ja väikesed igapäevadetailid muutsid ka usutavaks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti söödav lugu normaalsete karakterite ja armsa loomtegelasega, kes võimaldab peakangelasel oma inimlikku poolt näidata - isegi mingi sisu on, kerge petturlik kelmusteema hiiglasliku poliitika ees. 
Aga see sisuasi on kas suur ja väärinuks romaani - või polnud seda üldse mõtet üles võtta, sest, noh, liiga suur.  Samas - krt teab, vbla just oli paras maht?! Romaanist oodataks rohkem vastuseid, kes ehitasid, millal ehitasid, vast isegi mingit tegevusplaani, kuidas Teisi otsima hakata ... Mulle tegelikult sobib, et loo point on esitada küsimusi, mitte anda vastuseid. 
Hea hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus jutt, just selline ajastuid ja võimalikkusi segav alternatiivajalugu, mida ma ka alternatiivajaloona uskuda suudan. Ka tegelased on usutavad, mõnele on täiesti võimalik kaasa elada, lugu elab tänu sellele, et ei toimu aina kaalutlemist "mida ja kuidas teha", vaid tehakse asjad ära ja kokku on kõik lill.
Mis teeb loetust siiski hea jutu ja mitte väga hea, on sündmustiku triviaalsus. Üks pisikene üllatus oli ainult, seotud soki ja kuivatatud ubadega.
Teksti loeti eesti keeles

Kuradi hea lugu, mida ma mitte kunagi üle ei loe. Juba ühest korrast piisas, et ka 8 aastat hiljem klaarilt mäletada ja mitte seda tunnet enam kunagi tunda tahta.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks, et oleks selge: see on mu meelest hea lugu, kõvasti tööd nõudnud lugu ja eriti lahe, et oli LOHE. Vaat kes see kohalik kuningas on! Aga just seepärast, et see on hea lugu, jäid silma nii suured sisulised vead, et tahaks neid autorile (loodetavasti ta loeb siinset =)) üles lugeda ja äkki ta enne loo järgmist ilmumist parandab need kuidagi ära.
1. Niimoodi see haavatasaamine ei käi. Usu mind, ma olen õeks õppinud, praktikaid erinevates haiglates teinud, sõja- ja katastroofimeditsiin oli ka õppekavas. Ja niimoodi see ei käi. Esiteks on peavigastustega ikka väga kindel mats, et inimene on teadvuseta. Teiseks on verekaotus ka väga kiiresti teadvust viiv, sest ajul pole enam toitu mida tarbida ja nii kulukas asi nagu teadvus lülitub kiiresti välja. Nähtavalt lömmis peaga inimene ei siple valudes.  Nii lihtsalt on. Ja kohutavad surmakarjed? Enamasti surrakse karjumata, sest ei ole jõudu röökida.
2. Mis krdi ulmeline relv see on, mis laseb mõnekümne meetri kaugusele?!?!?! Nagu ajalooline - olgu. Kunagi iidsetel aegadel, kui alles õpiti püssihohtu kasutama - oli mõni selline ka. (Kuigi isegi vanaaegsed kahurid lasksid kaugemale.) Aga et maasarnastamise protsessidega tehnoloogilise arengu juures disainitakse SELLINE relv? ?!?!?!?!
3. Oot, kõigile on taimestik nähtav - ja ikkagi on üldine teaduslik seisukoht, et Veenusel pole elu?! See ei oleks ju lihtsalt ahnuse võidukäik mõistuse üle, see oleks selge nürimeelsus!!! Pealegi - kui on taimed, on ilmselt ka mingid üherakulised organismid ja värki, kuidas on võimalik üldse, et ükski teadlane neid ei avastanud ja tõhusat avastuskrediiti sisse ei nõudnud kohe avalikkuselt?
4. Miks sõdurid leidsid iseenesestmõistetava olevat, et sisalikke saab tulega tappa? Kui seal oli juba tuldpurskav lohe, võinuks ju eeldada, et tuli on neile suhteliselt kahjutu võibolla? Ja et seda lohet saab ka tulega peletada?!?! MIDA?!
Mõned vead olid vast veel, aga need riivasid lugedes silmi - ja just seepärast, et TEGELIKULT on lugu hea, selline vaikne kaasaelamine, mis mus tegelaste suhtes tekkis, nende käitumise loogilisused - see kõik oli nii tore. Jaa, vahest on jutt natuke pikavõitu, siit-sealt võiks maha võtta. Aga mul hakkasid lugedes sõrmed sügelema - nii väga tahtnuks toimetaja olla ja lasta vigased kohad ümber teha, sest nii paljulubav!
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt, kuigi veeeeeidi nõrgem kui antoloogia eelmine. Hea näide, kuidas üliinimestele ka kaasaelatavust lisada, samuti et naistegelane, isegi kui ta ilmub ainult korraks, ei pea olema mõttetu päts, kelle tegevus piirdub seljasolevas riietuses olemise ja võibolla ka krüptilise sõnumise ja paari elegantse võitlusliigutusega. 
Hea süžee, head tegelased, head nimed (Istuv Sõnn, no nii lahe!), aga täispunktidest jäi puudu üks teema, mis mind ennastki kummitanud nii päriselus kui kirjanduses: inimesed ses loos on liiga targad. Keeratakse findi findi finti, üks tark oletus selgub, et polnud ikka nii tark ja suurem tarkus ja kavalus lööb selle teise ka üle, sest keegi on VEEL targem. 
Samas ma reaalsuses olen olnud sunnitud tõdema, et isegi täiesti läbipaistavast lihtsast infost, mida neile sõnaselgelt öeldakse, ei saa ka täiesti arukad inimesed aru, sest see pole see, mida nad ootavad ja aju ei võta vastu. Selle kogemuse pealt targad rusikakangelased tunduvad ikka väga kistuna - aga lugu on ikkagi hea!
Teksti loeti eesti keeles