Olin pärast lugemist pikalt kimbatuses Eriksoni mammutseeria neljanda episoodi hindamisega. Viie loetud köite ja kuuenda sisuga kursis olevana võib öelda, et neljas on sarja seni kahvatuim osa ning hinde "5" teenib see BAASiskaalal, Eriksoni enda süsteemis oleks hindeks "4-". "Ahelate maja" jätkab sarja teise köite lõpust, aga mitte kohe. Esmalt paisatakse meid 230 lk-ks mingite erakordselt mõttetute ja vastikute tegelinskitega täidetud paika, kus möllavad ja tuiavad ringi elu igavaimad karakterid - miski ajupuudulik ja vägivaldne (ning nagu hiljem selgub degenereerunud) sõdalashõim Teblorid, kes rüüstavad ja tapavad niisama ilma mingi põhjuseta. Nende ninamehe Karsa Orlongi tegemistest romaani esimene neljandik räägibki.
Kui Eriksoni varasemateski romaanides on esinenud kõige arusaamatumate ja tüütumate tegelastena (tavaliselt) tandem rändavaid ja lugeja eest oma rändamise eesmärki varjavaid iidseid sõdalasi, siis kunagi pole see nii häirivaks muutunud vaid seetõttu, et Erikson on nende tegelaste episoodid romaani peale ära jaganud, siin aga on 230 lk-d kontsentreeritud vastikut mõttetust. Kindlasti võib see lihtne-lineaarne tapatalg meeldida neile, kel Eriksoni tavastiili ja sündmuste esituslaadiga tõrge tekib. Minule ei meeldinud.
Kui "Malazi Langenute Raamatu Juttude" sarja esimeses köites oli T`lan Imass Onos T`oolan veidi selline tegelane koos adjunkt Lorniga ning neile sekundeeris tüütu paksuke Kruppe (kes küll kolmandas köites juba väga lahedaks tegelaseks muutus), teises köites segavereline Jaghut Icarium koos oma kaaslase Trell Mappo Runtiga (kes mõlemad aga kordagi otse ebameeldivaks ei muutunud, nagu esimese köite tandemgi), neile omakorda sekundeerimas kruppelik karakter Varju ülempreestri Iskaral Pusti näol (kes nüüd neljandas köites lahedaks tegelaseks muutus), siis neljandas köites on on kogu see puder kokku sattunud.
Siin müttab degenereerunud ja ajudeta verejanuline ambaal Karsa Orlong oma jüngritega, siin on Icarium ja Mappo, siin on enamasti `segast peksev` Iskaral ning lisaks neile veel üks sõdalastandem Tiste Eduri rahvast pärit Trull Sengari ning T`lan Imassi Murtud Onracki näol, kes samuti kuhugi mingi eesmärgiga rändavad. Viimane tandem on muidugi way sümpaatsem Karsa fanaatikute kambast. Romaani proloogis toimuv Trull Sengari väljaarvamine oma rahva hulgast saab oma tausta ning selgituse alles sarja viiendas köites "Südaöised tõusuveed".
Tegelikult on romaan muidugi väga hea :) Suuresti on kõik varemgi rõhutatud Eriksoni tugevad küljed siin olemas, tohutult tegevusliine, keerukad karakterid, detailsed ja erivärvi maailmad oma keerukate mütoloogiate ja religioonidega, poliitintriigid ja mastaapsed lahingud Raraku mässuliste ja Seitsmelinna subkontinenti tagasivallutava Malazi impeeriumi vägede vahel, kahe Parani-õe fataalne konflikt jppppm.
Teises köites ellujäänud subkontinendi tegelased on suuresti romaanis kõik olemas, nagu Wickani lapsnõiad Nil ja Nether, Punaste Mõõkade ohvitser Lostara Yil, keisrinna Laseeni luureteenistuse tegelased Pearl ja (asutuse juht) Topper ning paljud teised. Lisaks kamaluga uusi tegelasi.
Pole kindel, aga võimalik, et teiste nimede ja muutunud identiteetidega kohtame siin lehekülgedel tapetud ja kõrgemale tõusnud Impeeriumi Esimest Mõõka Dassem Ultorit, Toc Vanemat (?) ja teises köites hukkunud ning samuti kõrgemale tõusnud Baudini, lisaks neile Anomander Rake`i venda Andarist Rake`i, eelvaatena - nende kolmas vend Silchas Ruin astub lavale viienda raamatu proloogis... Need kolm Tiste Andii venda on ausalt öelda ka minu lemmiktegelased kogu selles epopöas.
Mis on Eriksoni puhul sümptomaatiline, et mõne tegelase surm ei pruugi üldse tähendada tema lõplikku lahkumist tegevuslavalt, nad võivad tagasi ilmuda elustatuna, kõrgemale tõusnutena (mis tähendab teatavaks pooljumalaks muutumist) või muul moel. Samas pole need tagasiilmumised kunagi tobedad, vaid alati asja eest, ega võta ära siirast kurbust mõne lemmiktegelase surma puhul.
Kõik need kümme romaani räägivad suures plaanis Sandistatud Jumala tagasitulekust maailma ja tema kättemaksust, kuid seda enam, mida rohkem ta endale jüngreid hangib, kogu tema üritus üha ebasümpaatsemaks muutub, kõige tobedamad ja mõttetumad ja vastikumad tüübid kogunevad tema ümber (mitte lahedad kurikaelad, ma toonitan), pigem nagu luuserid ja hädavaresed ning seejuures mitte erilised ajugeeniused. Kallor, Toblakai, Karsa seitse surnud kivist koer-jumalat jne... nimekirja ei saa spoilerite tõttu jätkata, kuid viiendas köites jätkub (seni tegevuspaigana kaardistama) Letherii kontinendil kõik täpselt samas võtmes. Õnneks palju naljakamalt, kuigi tuimi sõdalasi on sealgi.
Kokkuvõttes väga hea ja keerukas fantasyromaan, aga Eriksoni enda skaalal ja arenevas romaanitsüklis seni nõrgim. Parimaks pean siiani selle eellugu ehk siis seeria teist romaani. Kuigi stseenid taskuvaras-palgamõrvar Cutteri ja Andarist Rake`iga veidra saare peal meenutasid sarja teise episoodi parimaid hetki nõiutud laeval surnute keskel veidras paralleelreaalsuses.
