Steven Erikson

Eriksoni sarja võrreldakse tihti George R.R. Martini “Song of Ice and Fire” – saagaga. Mõlemat lugenuna võin kinnitada, et olgugi et mõlema mehe raamatutes on põhikohal märksõnad sõda, vägivald, lahingud ja poliitilised intriigid, muid paralleele tõmmata siiski ei saa. Martin on lihtsalt parem kirjanik, Erikson aga paistab sõjaasjandust märksa paremini tundvat.

Raamat, nagu ka eelmine osa ja paistab et kogu sari, ei anna ennast sugugi kergelt kätte. Umbes 150. lehekülje peal hakkab lugeja vaikselt pihta saama, mis üldse toimub. Erinevate rahvaste, rasside ja eriti igasuguste erinevate maagiate segapudru tundub täieliku kaosena täpselt kuni hetkeni, mil kogu selle äärmiselt kireva fantastilise eesriide tagant hakkab paistma loogilisus ja läbimõeldus. Esimese osa lugemine kusjuures eriti abiks pole: sealt on kaasa võetud ainult paar-kolm tegelast, ülejäänud on uued. Sama kirev ja fantastiline kui on kogu see taust, on ka geograafia. Raamatu alguse tavapärastest kaartidest pole just suurt abi, tegevus toimub kuskil hoopis mujal kui esimeses osas ja nii nagu ka ülejäänud asjadega, jagab Erikson lugejale infot üsna kaootiliselt. Tegelikult infot jagatakse kogu aeg, ainult et lugeja ei oska sellega midagi peale hakata niikaua kuni pilt päris selge pole. Segasuse ja viidete sissetoppimise poolest, mida lugeja kuidagi veel teada ei saa võistleb Eriksoniga küll ilmselt ainult Steven Brust, kelle “Jhereg” on üks segasemaid raamatuid, mida ma üldse tean, aga samas täielik pärl.

Sisust on “Deadhouse Gatesi” puhul üsna raske rääkida. Uuemale fantasyle tüüpiliselt ei ole siin häid ega pahu, ja tegevusliine on hästi palju. Läbi raamatu on suvalisel hetkel käimas kuus – seitse liini, mis küll lõpuks jooksevad kokku. Tegelaste rohkus sunnib iga kord kui uus peatükk algab mingi eri liiniga, kui eelmine lõppes, mälu pingutama, et kes need tegelased olidki, kus nad parasjagu olid, ja millega üleüldse tegelesid. Kõikidest nendest liinidest, mis nagu imeulme puhul ikka, lõviosas kirjeldasid kellegi rändamist ühest kohast teise, tundus kõige huvitavam see, mis kirjeldas Malazani 7. armee ja 50 000 põgeniku rännakut läbi ülestõusust haaratud kontinendi turvalinna mandri teises servas. Nimelt on raamatu üks põhiteemasid hiigelsuurel Seven Cities nimelisel mandril puhkenud usulis – poliitiline ülestõus ja selle järelmõjud. Omalaadne Jüriöö ülestõus koos kõikide keskaegsetele mässudele omase hirmsa vägivallaga. Erikson ilmutab siin kas head ajalootundmist, või siis head fantaasiat. Kohati meenutasid linnades toimuvate veresaunade, piinamiste ja hukkamiste kirjeldused Sienkiewiczi “Tule ja mõõgaga” keskaegset kasakate mässu.

Erikson kirjutab nii segaselt, laialivalguvalt, aga samas mastaapselt, et tavafäntazi lugejatele tuntud maalilised maastikud koos erinevate kummaliste olevustega, mis lausa kisuvad lugejat ikka ja jälle neid paiku külastama, võib kohe ära unustada. Ei usu mina, et Eriksoni fännid lähevad nädalavahetusel metsa üksteist poroloonist mõõkadega vemmeldama või asutavad portaale, kus saab näiteks vaielda teemal “Kas balrogil on tiivad” või mõne muu samalaadse tobeduse üle. Samas paistab olevat, et kes teda ühekorra loeb, võtab ka järje/järjed pihku, seda enam, et sari on alles pooleli. Läbimõelduse eest sügav kummardus; harjumatu, kummalise aga kahtlemata huvitava ja põneva elamuse eest hinne “neli”. “Viie” säästan tulevaste osade tarbeks. Raamatut ennast julgen soovitada küll, ainult et võimalik tulevane lugeja peaks enne katsetama, kas Erikson talle ikka sobib sarja esimese osaga.

Sarja teine raamat on esimesest veelgi süngem, kuna tegevuspaigaks olev kontinent on poliitiliselt, ajalooliselt ja sõjaliselt julmemas seisus. Inimkaotuste arv ületab siin juba igasugused mõõtmed, ka iidsed nõidused ja mütoloogilised skeemid. Ka maht areneb - kui esimene köide oli 700 lk-d, siis käesolev on juba 900 ja kolmas 1200 lk-d paks. Neljandale (1000 lk) ja viiendale (900 lk) järgneb aga kuues (1200 lk), sama massiivne peaks olema ka peatselt ilmuva seitsmenda köite maht.

Kuid hoolimata sellisest hirmutavast mahust, on teise köite puhul Erikson ikkagi suutnud jääda oma romaanikaanoni raamidesse, pakkudes eelkõige iseseisvat lugu, millel on algus, arendus ja kulminatsioon, kandvad teemad, paralleelsed motiivid nii esimese köite sündmuste ja teemadega kui ka siinesinevate omavahel rööbiti arenevate sü˛eeliinide vahel.

Malazi impeeriumi maailmast rääkides on oluline tähele panna, et see pole Eriksoni ainulooming, kontseptsiooni ja maailma mõtlesid nad välja koos sõbra Ian Cameron Esslemontiga, kes nüüd on samuti asunud sellest maailmast romaane kirjutama. Kui Eriksoni tsükkel peaks koosnema kümnest telliskivipaksusest köitest (millele on juba lisandumas põhisarja kõrvaltegelastest rääkiv lühiromaanide tsükkel, milles just nüüd märtsis ilmus kolmas õhemat sorti raamat), siis Esslemontil on plaanis 5 romaani, esimene pealkirjaga "Nugade öö" on ilmunud ja sellises mõõdukas 300 leheküljelises mahus. Igatahes on mõlemal mehel olemas suur pilt sellest maailmast ning ka kirjutamisel olevatest romaanidest-sü˛eedest ja kõigest, kuhu see välja peaks jõudma. Ja veel on Eriksoni dekaloogial lahe sisemine süsteem, kus kolmas köide on esimese järg ja neljas teise järg, viiendas algab kolmas omaette suur sü˛eeliin, mis kõik järgmises viisikus kokku põimuvad.

Ja loomulikult ei saa nõustuda absoluutsusele pretendeeriva väitega, et mõlemad on head, aga G. R. R. Martin lihtsalt on parem kirjanik. Mina näiteks arvan vastupidi. Ja esikteose ühes arvustuses tõmmatud paralleelid Tad Williamsi ja Robert Jordaniga on lihtsalt kohatud. Aga kes julgeb, loeb Eriksoni ise ning veendub selles.

Aga need tegevusliinid, mille loogikast ma aru suutsin saada, olid küllaltki huvitavad, kohati võib isegi öelda et kaasakiskuvad. Paraku ei suutnud küll ükski tegelane mulle nii hingelähedaseks saada, kui sarja esimesest osast näiteks Fööniksi kõrtsi seltskond või lord Anomander Rake. Seetõttu asun kolmanda osa kallale pisut suuremate ootustega.

Ühe mõtte veel tahaksin siia lisada. Ma ei kipuks seda sarja Martini omaga võrdlema, kuna peamine kriteerium mille alusel seda tehakse on minu meelest lehekülgede arv ja teiseks peamine kriteerium mingi raskestimääratletav "headus". Tegelikult on need teosed ikka väga erinevad ja ma poleks sugugi kindel et kellele üks neist meeldib see ka teise peale silda viskama kukub.

Järgnevad väga üldiselt kirjeldatud, aga siiski üpris paganama selged spoilerid, nii et raamatut mitte lugenud huviline vast jätab nüüd arvustuse lugemise katki, soovitan soojalt.

* Erinevalt Gardens of the Moonist on tegu tõelise edutuseraamatuga - enamik liine on raamatu lõppedes arengu poolest kas täpselt samas kohas kui alguses (hoolimata vahepealsest läbi tehtud viletsusest, kaela sadanud hädast ja õnnetusest) või siis veel hulga hullemas seisus kui alguses.
Et tegelased saavad kohati surma, on mulle sümpaatne tendents (see on vast üks põhjus, miks tuuakse paralleele Martiniga - kumbki ei karda oma tegelasi nottida?), mulle on isegi see verevalamise määr ja mõttetus, mida Erikson kirjeldab, sümpaatne, aga seda on valus lugeda, pagan võtaks!
Ai!
See ei jäta raamatu lõppedes üldsegi kerget helget "oh, nii äge raamat oli!"-tunnet, see jätab värisevad käpad ja vapustusest tatise nina!

Mitte et see halb oleks iseenesest, eks ole.

* Eriksonil on võime teha kõigist oma tegelastest Kõige Kõige Kõige... mingidasjad (sõna "inimesed" ei sobi, "mehed" või "naised" ammugi mitte).
S.t. ei ole ühtegi tegelast, keda üritataks serveerida kui "see tavaline, keskmine, igav isik".
Absoluutselt iga tüüp on Kõige Kõige ja kuidagi imetabaselt õnnestub maailmal selle kõige juures tunduda üsna realistlik, usutav, eluline ja elav.
Kahtlustan, et põhjuseks on see, et pärismaailmas ka ei ole olemas Tavalisi Inimesi, aga v-o on ka ja nad on lihtsalt maru haruldased.
Igatahes on Deadhouse Gates`is olemas tegelane, kes on niivõrd Kõige Kõige KÕIGE, et torkab isegi selles kõigekõigede pundis eredalt silma. Ja loomulikult notitakse tema maha.
Seda tehakse hästi, pühendatakse korralik stseen, antakse järelmõjud ja isegi kerge pehmendus lõpus, aga pagan, see ka tegi haiget!
Raamatu lugemisest on mul nüüdseks möödas umbes pool aastat ja ikka ma mõtlen vahel Coltaine`i peale oma vabadel hetkedel.

(Muide, teine põhjus, miks Eriksoni ja Martinit võrrelda ihatakse, on ilmselt see, et mõlemad näitavad sündmusi läbi erinevate vaatepunktide ja tegelaste, mida on loos kokku igavesti palju.

Ja mõlemad suudavad saavutada seda, et kuigi sul on lugedes palju lemmikuid ja mõned mittelemmikud, teeb tegelase kaotus ikkagi haiget.)

* Aga kokku oli edutusest ja haigettegemisest hoolimata (või siis just nende pärast) väga haarav, ere ja põnev raamat.
Seni pole ükski teine Erikson tekitanud mus säärast habisevat "Palun sarja järgmist raamatut, nüüd, kohe, täna, appi!"-tunnet. Mees kirjutab silmapaistvalt hästi, tihedat põnevat teksti, mis ei lähe igavaks, ega täida oma raamatuid uimaste reisikirjade ja surmigavate, mitmekümne lehekülje pikkuste sisemiste kõhklustega (nagu Martin viimases kahes raamatus).

Aga niisugust laksu nagu Deadhouse Gates pole ma (olles The Bonehunteritega poole peal praegu) Eriksoni endagi käest teist korda veel saanud.
Viimasel aastal loetutest kõige sügavama mulje jätnud raamat kindla peale.