Eriksoni sarja võrreldakse tihti George R.R. Martini “Song of Ice and Fire” – saagaga. Mõlemat lugenuna võin kinnitada, et olgugi et mõlema mehe raamatutes on põhikohal märksõnad sõda, vägivald, lahingud ja poliitilised intriigid, muid paralleele tõmmata siiski ei saa. Martin on lihtsalt parem kirjanik, Erikson aga paistab sõjaasjandust märksa paremini tundvat.
Raamat, nagu ka eelmine osa ja paistab et kogu sari, ei anna ennast sugugi kergelt kätte. Umbes 150. lehekülje peal hakkab lugeja vaikselt pihta saama, mis üldse toimub. Erinevate rahvaste, rasside ja eriti igasuguste erinevate maagiate segapudru tundub täieliku kaosena täpselt kuni hetkeni, mil kogu selle äärmiselt kireva fantastilise eesriide tagant hakkab paistma loogilisus ja läbimõeldus. Esimese osa lugemine kusjuures eriti abiks pole: sealt on kaasa võetud ainult paar-kolm tegelast, ülejäänud on uued. Sama kirev ja fantastiline kui on kogu see taust, on ka geograafia. Raamatu alguse tavapärastest kaartidest pole just suurt abi, tegevus toimub kuskil hoopis mujal kui esimeses osas ja nii nagu ka ülejäänud asjadega, jagab Erikson lugejale infot üsna kaootiliselt. Tegelikult infot jagatakse kogu aeg, ainult et lugeja ei oska sellega midagi peale hakata niikaua kuni pilt päris selge pole. Segasuse ja viidete sissetoppimise poolest, mida lugeja kuidagi veel teada ei saa võistleb Eriksoniga küll ilmselt ainult Steven Brust, kelle “Jhereg” on üks segasemaid raamatuid, mida ma üldse tean, aga samas täielik pärl.
Sisust on “Deadhouse Gatesi” puhul üsna raske rääkida. Uuemale fantasyle tüüpiliselt ei ole siin häid ega pahu, ja tegevusliine on hästi palju. Läbi raamatu on suvalisel hetkel käimas kuus – seitse liini, mis küll lõpuks jooksevad kokku. Tegelaste rohkus sunnib iga kord kui uus peatükk algab mingi eri liiniga, kui eelmine lõppes, mälu pingutama, et kes need tegelased olidki, kus nad parasjagu olid, ja millega üleüldse tegelesid. Kõikidest nendest liinidest, mis nagu imeulme puhul ikka, lõviosas kirjeldasid kellegi rändamist ühest kohast teise, tundus kõige huvitavam see, mis kirjeldas Malazani 7. armee ja 50 000 põgeniku rännakut läbi ülestõusust haaratud kontinendi turvalinna mandri teises servas. Nimelt on raamatu üks põhiteemasid hiigelsuurel Seven Cities nimelisel mandril puhkenud usulis – poliitiline ülestõus ja selle järelmõjud. Omalaadne Jüriöö ülestõus koos kõikide keskaegsetele mässudele omase hirmsa vägivallaga. Erikson ilmutab siin kas head ajalootundmist, või siis head fantaasiat. Kohati meenutasid linnades toimuvate veresaunade, piinamiste ja hukkamiste kirjeldused Sienkiewiczi “Tule ja mõõgaga” keskaegset kasakate mässu.
Erikson kirjutab nii segaselt, laialivalguvalt, aga samas mastaapselt, et tavafäntazi lugejatele tuntud maalilised maastikud koos erinevate kummaliste olevustega, mis lausa kisuvad lugejat ikka ja jälle neid paiku külastama, võib kohe ära unustada. Ei usu mina, et Eriksoni fännid lähevad nädalavahetusel metsa üksteist poroloonist mõõkadega vemmeldama või asutavad portaale, kus saab näiteks vaielda teemal “Kas balrogil on tiivad” või mõne muu samalaadse tobeduse üle. Samas paistab olevat, et kes teda ühekorra loeb, võtab ka järje/järjed pihku, seda enam, et sari on alles pooleli. Läbimõelduse eest sügav kummardus; harjumatu, kummalise aga kahtlemata huvitava ja põneva elamuse eest hinne “neli”. “Viie” säästan tulevaste osade tarbeks. Raamatut ennast julgen soovitada küll, ainult et võimalik tulevane lugeja peaks enne katsetama, kas Erikson talle ikka sobib sarja esimese osaga.