Kasutajainfo

Steven Erikson

7.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Steven Erikson ·

Gardens of the Moon

(romaan aastast 1999)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (8)

Kuna George R.R. Martini A Song of Ice and Fire neljanda osa ilmumine venib ja venib, tekkis tahtmine lugeda mingit hästi paksu uuemat eepilist fäntasit, kus ei esineks kääbikuid, päkapikke, trollokeid, haldjaid, lohemadusid ja muud taolist ajast ja arust butafooriat. Steven Eriksoni debüütromaan ja ühtlasi The Malazan Book of the Fallen sarja avav “Gardens of the Moon” tundus selleks sobivat ja nii saigi paar nädalat selle seltsis veedetud.

Raamat täitis eesmärgi mille olin enne lugemahakkamist püstitanud ja samas ei täitnud kah. Kohe peaaegu algusest läksid lahti vägevad võlurite kaklused ja samas oli ka selge, et maagiat esineb siin tunduvalt rohkem , kui mulle meeldiks ja õige pea olid ka lohemaod platsis. Samas oli see maagia meeldivalt kõle ja sünge ja lohesid esines vast paaril leheküljel pea 700 – st.

Põhiprobleem peitub hoopis milleski muus. Moodsamale fantasyle kohaselt päris peategelasi siin ei olegi. Selle asemel on arutu hulk igasugu teisejärgulisi tegelasi, kellede kõikide nimede, ametite, hetke asukoha ja kõikide nendevaheliste inimsuhete meelespidamiseks peaks pea asemel kompuuter olema. Sama kehtib süzhee kohta. Mingit vähegi mõistetavat sisukokkuvõtet on küllalt raske teha, sest kõik need sajad tegelased sebisid vahetpidamata küllalt suure kontinendi erinevates äärtes asuvates kohtades ringi. Mõistmist teeb ka raskemaks asjaolu, et kogu lugu hakkab pihta justkui poole pealt ja kirjanik pole pidanud vajalikuks taustu selgitada (kuigi raamatule eelneb ja järgneb hädavajalik lisa tegelaste nimede, ametite, seltskondliku positsiooni jm. sellisega). Esimesed 120 – 130 lehekülge ei saa mitte s…..i aru, siis hakkab kogu sest kirevast fantastiliste pildikeste jadast mingi idee kooruma.

Küllalt lihtsustades võib sisust rääkida kui Malazani Impeeriumi aastakümneid kestnud vallutamis- ja laienemissõdade kroonikast. Impeerium ise asub kuskil hoopis teisel kontinendil, vallutustega tegelevad okupatsiooniarmeed. Enim tähelepanu pööratakse kahtlaselt Glen Cooki Black Companyd meenutavale eriüksusele nimega Bridgeburners. Terve trobikond tegelasi tuleb Malazani kurjakuulutava tähelepanu alla sattunud vabalinna Darujhistani elanike hulgast: alkeemikud, maagid, vargad, palgamõrvarid, erinevad kõrtsikülastajad, aadlikud jne. Sündmuste käiku sekkuvad erinevad jumalad ja pooljumalad; neid on samuti loendamatu arv. Kogu kupatusele lisab peamurdmist juurde äärmiselt keerukas maagiasüsteem, millest enam – vähemgi aru saamiseks kulub samuti hulk lehekülgi.

Üldmulje on paar päeva peale lõpetamist ja settida laskmist segane. Ühest küljest nagu päris põnev, teisest küljest jälle loendamatute üksteisest eristamatute tegelaste sekeldamised, mida lugedes tuli pidevalt unega võidelda. Arvestades, et tegu on autori debüüdiga, teen kerge allahindluse ja annan “nelja”. Aga vääääga pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle sattus see raamat kätte umbes kaks aastat tagasi ning algul esimesed lehed ajasid tõesti segadusse, kuid peale esimest ööd tõsist lugemist muutus huvi järjest suuremaks ja ei raatsinud üldse enam raamatut käest panna. Kõige rohkem võlus mind maailma tõelisus ja väga reaalne jõhkrus millega tegelased üksteist kostitasid. Tegelasi on igasuguseid, igal ühel oma roll suurespildis ja autor ei põe üldse sümpaatset tegelast eriti jõhkralt ära koristada lasta. Omaltpoolt soovitan lugeda seda raamatut ja ka kindlasti kõiki järgnevaid teoseid. Kindlasti panen viie ei saa teisiti!
Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu juurde juhtis mind tegelikult Martini A Game of Thrones. Nimelt oli käik Saksamaale ees, kuid plaanis enne Rahva Raamatust nimetatud raamat ära osta, kuid kui poodi saabusin ilmnes, et esimest osa pakkuda ei olnud, kuid ilma raamatuta kah lahkuda ei tahtnud, nii et vaatasin natuke ringi ja lõpuks valisin Eriksoni. Olen sunnitud mainima, et kui seda alustasin, siis jõudsin koguni ennast kiruda, et nõnda kohutavalt raske sõnavalikuga romaani valisin, kuid mida edasi seda enam hakkas lugu huvitama ja kohatine raskus keelega ununema. Ütleks ka, et raamatu tagumise kaane kirjeldus on juba üksinda nõnda segadusse ajav, et sellelegi saab pihta alles siis, kui üle 100 lehekülje romaanist loetud.

Lukase vastumeelsust maagiale ja maagilistele olenditele ei jaga. Vastupidi - kui neid ikka fantasy romaanis on, siis tore. Muidugi on veel toredam, kui neisse suhtutakse omas stiilis (mitte nagu nüüdne suur kuulsus Paolini, kelle sopast lausa filmi ja arvutimängu lavastatakse), mida Erikson ka suht teeb.

Vast üheks huvitavamaks asjaks mitmete tegelaste juures peaksin asjaolu, et kirjanik seab oma peategelased üksteise vastu. Põmst nagu Martin, kuid Martinil on see hea ja halb pool siiski selgemini defineeritud, samas, kui siin nõnda hästi ei ole. Et okei - Whiskeyjack oma Bridgeburneritega ja teised temaga heas mõttes seotud peategelased on küll võimuahne imperaatori poolel, aga vastased - Kruppe oma gängiga ja Baruk võtavad oma kaaslaseks Rake, kes on hoolimata oma positiivse karakteri mõjuta enamiku raamatust salapäraste eesmärkidega tegelane (ja tegelikult mingi salapära jääb ka pärast pikki kõnelusi Barukiga). Ja üldsegi keskendub Erikson rohkem nende väikeinimeste tegemistele, nõnda, et kohati ununedagi võib, mida tegelikult tegelastel plaanis on teha.

Huvitavaks pean Eriksoni suhtumist jumalatesse. Pole küll Pratchetti irooniliselt naljatav toon, kuid neid ette kujutades ega kaugele jää. Eriti tundub Kettamaailmalik Oponn, kellel on küll võimu, kuid see jääb mingitesse piiridesse ja kui asi väljub kontrolli alt ähvardab neid läbikukkumine ja minnakse närvi. Jumalikust rahust pole juttugi. Mis on minu meelest suht positiivne.

Teksti loeti inglise keeles

Eino, see nüüd küll hea raamat polnud. Martini või Tad Williamsiga ei saa võrreldagi. Isegi Jordani "Ajaratas" , mida kõik kiruvad, ei läinud vähemalt esimese köite jooksul igavaks. Erikson läks küll ja sarja järgmisi köiteid ma kätte võtta ei kavatse.

Milles siis probleemid? Suurt osa romaanist täidab... Sahkerdamine oleks vist täpseim sõna. Kamp tegelasi mingis x-maailmas on paisatud tapmisse ja tagaajamisse, kusjuures esialgu ei paista nad isegi mingid karakterid olevat. Okei, hiljem mitmed värvikad karakterid, nagu Kruppe, siiski avanevad, aga rõhuva osa romaanist näivad enamus tegelasi ülevärvitud malenuppudena. Kuuldavasti oli Eriksonil esialgu kavas rollimäng kirjutada, aga lõpuks otsustas romaani kasuks. Laua taga täringuid veeretades on seda sündmustikku võib-olla huvitav läbi mängida, ent lugeda surmtüütu. Samuti ei lähe absoluutselt korda nende eesmärgid, kogu see madin jääb kuidagi kaugeks, mõistetamatuks, mõttetuks.

Martin, Williams või Jordan on kirjeldanud etnilisi erinevusi romaanides esinevate maade vahel, ent siin need puuduvad. Nii Malazan kui Darujhistan on täpselt ühesugused pseudokeskaegsed maad. Ärge laske end petta Darujhistani eksootilisest nimest-siin pole midagi idamaist, lihtsalt üks järjekordne Ankh-Morpork, kus pesitsevad maagid, salamõrtsukad, vargad jne. Minu meelest ei erinenud ka eri maade isikunimed absoluutselt üksteisest.

Viimase saja lehekülje jooksul läks veidi huvitavamaks, ent üldiselt oli romaan äärmiselt tüütu ja valdavalt pressisin ennast sellest jõuga läbi, kuna pole kombeks raamatuid pooleli jätta. Kohatine huvitavus on ka põhjuseks, miks "rahuldava" kätte saab. Ent üldiselt soovitaksin hoiduda ja eelnenud "neljadest"-"viitest" ma tõesti aru ei saa.

Teksti loeti inglise keeles

Steven Eriksoni "Malazi langenute raamatu juttude" tsükkel on moodsa fantasykirjanduse absoluutne tipp. Sarja esikromaani sisust on Lauri piisavalt kirjutanud, ise rõhutaks just seda, et erinevalt näiteks Martini oopuse köidetest on Erikson suutnud kirjutada sarja sel kombel, et ka selle üksikud osad on paljuski eraldi romaanid - ma ei ütle, et iseseisvalt loetavad ja ainult, ei seda mitte, aga siiski on iga köide omaette tervik, mis Martini puhul on palju vaieldavam. Tema "Jää ja tule laulu" "raamatud" iseseisvate romaanide mõõtu naljalt välja ei anna, pigem on tegu üsna juhuslikest kohtadest katkestatud ühe suure romaaniga. Eriksonil on igas romaanis siiski oma kandvad teemad, tegelased, sündmustik jne

Lisaks peab pühadustteotava steitmendi tegema ja märkima, et Erikson on minu meelest Martinist mõnevõrra parem, aga tegelikult on säärased võrdlused veidi mõttetud - nagu ei ole pointi jageleda, kas parem on viiner või lihapall, maitseasi ju. Eriksoni saaga ja Martini sari on lihtsalt niivõrd erineva ambitsiooniga ja ka erinevalt teostatud. Süngeid toone on mõlemas, aga Eriksoni storytelling on märksa keerukama ülesehitusega. Siin on olemas see Habichti kiidetud Zelazny-laad, kus lugeja visatakse mingite mastaapsete sündmuste sisse ja esimesed 200 lk-d ei saa tõesti halligi aru. Aga see on omamoodi lahe! Eriksoni sajakonna tegelase ja umbes 25-35 peamise tegelase ning (alguses) umbes 10 sü˛eeliini jälgmine on keerulisem, Martin kirjutab lihtsamalt, lineaarsemalt. Millest võib olla tingitud ka tõik, et ta Eriksonist üüratult popim ja fännatum on.

Kõik erinevad maagia-, ajaloo-, mütoloogia- ja poliittasandid on siin alguses paraja segapudruna koos, aga pingutus end neist läbi närida on miskil kombel väga suurt rahuldust pakkuv, üks sõber tõi välja väga hea paralleeli - George R. R. Martini puhul on meil suuresti siiski tegu Rooside sõdade loo modifikatsiooniga, kus esimestes köidetes palju muud ei olegi, siin on aga juba algusest peale niipalju tasandeid ja nüansse, et hoia ja keela. Mulle meeldivad mõlemad, aga Erikson oma keerukama romaanikuvandi tõttu lihtsalt rohkem. Eriti hakkasin seda tsüklit lugedes just mõtisklema sellele, kui keskpärased on tänapäevased ulmeraamatud just oma romaanilahenduse poolest - ja see köide ning sari laiemalt on sellest patust puhas. Siin on meil ka näide eelkõige kui suurepäraselt komponeeritud romaanist.

Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja. Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanu - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda.  Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles

minu arvustus leitav Loterii-blogis ja pädeb ositi ka ülejäänud Malaze-raamatutele. Tegelt on need kõik mu arust "Väga head", ainsa hindevahe tegi sisse, et mõned olid veel paremad kui teised.
https://loterii.blogspot.com.ee/2018/04/steven-erikson-crippled-god.html
Teksti loeti eesti keeles

Selline malbe ja mahe lugu, mille muutis eriliselt meeldivaks kirjakirjutaja ja selle, kellele kirjutati, vanus. Krt, noorest armastusest on nii palju lugusid, enamasti need ei olegi armastusest, vaid armumisest, nii tore on taustana lugeda kahe küpse inimese tunnetest.  Muidu on mairilauriklikult hea loogiline maailmaehitus (ma üleni uskusin, et selline Tamsalu võiks sobiva tehnoloogia korral olemas olla), head ekspressiivsed tunded, kaunis inimlik lugu. Miinuse poole pealt - sama mure, mis minul, peategelanna on selgelt nii palju Mairi pealt kirjutatud, et ta on "Süsteemi" peategelasega suht identne. Jube raske on kirjutada nii, et sa ise teksti ei lekiks, eriti kui phmt ju võiks! Sama sugu ju! Võibollllla polegi "raske" õige sõna, see tundub lihtsalt - mõttetu. Aga ikkagi on mul "aa, sama naise tegevus teises keskkonnas". Ja lugu on selline mahe ja malbe. Phmt perekonnalugu. Piisavalt huvitav, et jälgida, aga mitte nii põnev, et pingul olla
Arvustasin seda ka Algernonis: http://www.algernon.ee/node/1125
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeromaanis „Lux Gravis” on põnev ja tobe niimoodi kokku keeratud, et eelkõige tundub see ikkagi tobe.

 

Raamat algab hästi. Intriig paiskub lugeja ees vallale, mõned napid sõnad ütlemata jätmise taustal annavad parema pildi, kui pikad seletused ealeski suudaksid. Põnev hakkab.

Siis aga tõmmatakse pinge üleni maha.

 

Oletatavasti saabub kohe midagi maailma lõpu taolist, aga peategelane murrab parajasti aju mingi ettekande sisu kallal. Mainitakse veel ära, et umbes sääraseid nullpäeva ehk arvatava maailmalõpu põhjuslikkuse üle arutlevaid ettekandeid on samas asutuses esitanud juba palju-palju inimesi ja kõik teavad, et ettekande jaoks antakse aega kaks päeva. Miks siis tegelasel kama ei ole? Täiesti? Miks ta hoolib? Mul tema asemel ei liiguks suunurk (kulmust rääkimata) ka selle peale, et mu aruanne ei ole enneolematult hea.

 

Võib-olla maailm lõpeb kahe päeva pärast, aga mul on vaja oma ettekannet kirjutada... Ettekannet, mille kohta publik teab, et tegijal pole eriti aegagi olnud.

 

On oma põhjus, miks klišeelikes filmides-raamatutes-lugudes on tüüpkonflikt „keegi tegi haiget/röövis/tappis perekonnaliikme/kallima/sõbra”. Lugeja suudab sellega samastuda: oleks väga jälk ja üleni enneolematu olukord, ilmselt minagi toimiksin kuidagi veidralt, mida teeb tema?

 

Aga aruande-ettekande esitamine? Ee... Jaa, jutu sees antakse meile infot, kuidas tulevikumaailm toimib, empaatiamasinad ja mässajad... Väga tore on kõiki neid põnevusi näha ja keegi on ära teinud töö nende mõju ettekujutamises ja minu ette toomises – aga kuna peategelase isiklik probleem on kuramuse ettekande tegemine, tundub kõik ikkagi mannetu, kunstlik ja halvasti kokku pandud.

 

Nõmeda inimese puhul pole lahe

Ulmekirjanduse voorus on see, et võetakse inimene, pannakse ta olukorda ja/või maailma, mis pole meie teadmiste järgi võimalik, ja vaadatakse, mida ta teeb. Aga kui inimene on nõme, võtab südamesse nõmedaid asju ja tal ei paista aruraasugi peas olevat, on lahedast maailmast ja põnevast olukorrast vähe kasu.

 

Mannetu ja lahe on ses raamatus niimoodi kokku põimitud, et tekib kahtlus: autor oli asja esimest korda kirjutades ikka väga noor. Kehade vahetamine ja „tehishinged”, kuidas see kõik inimloomust mõjutab – ja seal kõrval eksagent Nitram (nimi on väga läbipaistvalt tagurpidi keeratud Martin) ning lapsik rivaalitsemine inimesega, keda alguse peategelane esmakordselt näeb. Pluss kuramuse ettekanne.

 

Põnev ja tobe on niimoodi kokku keeratud, et pole midagi parata: asi tundub siiski eeskätt tobe.

 

Täpselt samasugune probleem kerkib esialgu ka teose tegevustiku minevikku kandudes: no kui rumal saab üks inimene olla? Kui ebaloogiline ja hajamõtteline? Kindlasti leidub ka selliseid, olgu, aga miks pagan peab neist lugema (ja kirjutama)? Pealegi on naljakas näha, kuidas on kokku põimitud autori tänapäevane mõtlemine ja püüdlus mõelda nii, nagu „selline inimene sellises olukorras ja sellise kasvatusega” mõtleks. Kokku tuleb kompott, mis ei sobi õieti kuhugi.

Ent vähemalt sündmustikku on pärast minevikku kandumist huvitav ja ettearvamatu jälgida.

 

Edasi ja sügavamale lugedes muutub raamat põnevamaks ja kuigi ebaloogilisust tuleb siin-seal ikka ette, on osa nähtusi siiski ka loogilised.

 

Kui juttu tuli teadusest, olin vähemalt mina lugejana dialoogide sügavuses nii segaduses, et võtsin tegelaste selgitused kohe ja üleni omaks.

 

Ebaloogilised tegelased

 

Kui juba olla harjunud tänapäevasustega minevikus ja leppida, et enamik tegelasi on napakad, ei häiri see enam nii väga ning kõik, mis ei ole absurdne ja nõme (kõik ei ole), muudab lugemise sujuvamaks ja lihtsamaks. Raamatu lõpuosa on lausa huvitav, ei ole mingit selget jaotust „need on halvad” ja „need on head”. On meeldiv jälgida, mis siis ikkagi juhtub – kuni tegelased hakkavad jälle täiesti ebaloogiliselt käituma. Näiteks usuvad poolelt lauselt asju, mis teevad kogu nende elukogemuse nulliks, ja tegutsevad kohe selle uue uskumise põhjal.

 

Aga noh, vähemalt mingi lahendus raamatu lõpus saabub. Lugu ei jää tühjusse rippuma, asi seegi.

 

Üht asja peab eraldi märkima, see on nii silma riivavalt esil.

 

Raamatu tegelased on eranditult mehed.

 

Et pole nagu mainimist väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?

 

Võtkem vastupidi. Kui raamatu tegelased oleksid eranditult naised, kas ei tekiks siis samamoodi tunnet: kusagil on teine pool maailma, kus toimuv on vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv? Teoses toimuv ei saa olla eriti oluline, kui see on niimoodi isoleeritud ja vaene. Ainult mehed? Oluline toimub seal, kus on kõik inimesed koos, mitte mingis pisikeses isoleeritud liivakastis!

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see päris loetav lugu. Lihtsalt minategelasele tahaks kogu aeg pasunasse anda ja tundub kuidagi kohane ja sobilik, kui temaga läheb nagu läheb, Gertrud aga lendab helgesse tulevikku. No mida ta soiub kogu aeg oma Madeleine'ile, mida ta on selline ebalojaalne mölakas, miks ta on selline ebausaldusväärne segane?! 
Haigus?
Pff. 
Paras talle. Aga kuna midagi ei SELGU, lihtsalt Nii On, läheb üks pall veel maha. Ebamääraseid "no nii on selles loos lihtsalt" jutte on maailmas piisavalt. Ja lõpp jääb üldse segaseks. Miks? Millal? Misasja?
Teksti loeti eesti keeles

Firefly, väikeste muudatustega.
Mulle meeldivad Weinbergi tehnoloogiliselt üsna arukad detailid, aga juba mitmendat korda näen, kuidas ta võtab üle mingit võõrast maailma, võõraid tegelasi ja teeb NATUKE ümber - ent nii, et originaal jääb äratuntavaks. 
Lugeda ju võib, aga kogu aeg röögib peas: "Firefly, Firefly, Firefly ..!"
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu.
Midagi asjalikumat polegi väga öelda - peategelase komme konflikte vältida on vähe imelik, aga kõik on loogiline ja tehnilised detailid võivad ju sisuliselt kahtlased olla, ent esitatud olid nad nii veenvalt, et mina küll ei viitsinud otsima hakata, kas nii siis ongi õige või.
Ja on hoogne ja on meeldiv lugeda ja väikesed igapäevadetailid muutsid ka usutavaks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti söödav lugu normaalsete karakterite ja armsa loomtegelasega, kes võimaldab peakangelasel oma inimlikku poolt näidata - isegi mingi sisu on, kerge petturlik kelmusteema hiiglasliku poliitika ees. 
Aga see sisuasi on kas suur ja väärinuks romaani - või polnud seda üldse mõtet üles võtta, sest, noh, liiga suur.  Samas - krt teab, vbla just oli paras maht?! Romaanist oodataks rohkem vastuseid, kes ehitasid, millal ehitasid, vast isegi mingit tegevusplaani, kuidas Teisi otsima hakata ... Mulle tegelikult sobib, et loo point on esitada küsimusi, mitte anda vastuseid. 
Hea hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus jutt, just selline ajastuid ja võimalikkusi segav alternatiivajalugu, mida ma ka alternatiivajaloona uskuda suudan. Ka tegelased on usutavad, mõnele on täiesti võimalik kaasa elada, lugu elab tänu sellele, et ei toimu aina kaalutlemist "mida ja kuidas teha", vaid tehakse asjad ära ja kokku on kõik lill.
Mis teeb loetust siiski hea jutu ja mitte väga hea, on sündmustiku triviaalsus. Üks pisikene üllatus oli ainult, seotud soki ja kuivatatud ubadega.
Teksti loeti eesti keeles

Kuradi hea lugu, mida ma mitte kunagi üle ei loe. Juba ühest korrast piisas, et ka 8 aastat hiljem klaarilt mäletada ja mitte seda tunnet enam kunagi tunda tahta.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks, et oleks selge: see on mu meelest hea lugu, kõvasti tööd nõudnud lugu ja eriti lahe, et oli LOHE. Vaat kes see kohalik kuningas on! Aga just seepärast, et see on hea lugu, jäid silma nii suured sisulised vead, et tahaks neid autorile (loodetavasti ta loeb siinset =)) üles lugeda ja äkki ta enne loo järgmist ilmumist parandab need kuidagi ära.
1. Niimoodi see haavatasaamine ei käi. Usu mind, ma olen õeks õppinud, praktikaid erinevates haiglates teinud, sõja- ja katastroofimeditsiin oli ka õppekavas. Ja niimoodi see ei käi. Esiteks on peavigastustega ikka väga kindel mats, et inimene on teadvuseta. Teiseks on verekaotus ka väga kiiresti teadvust viiv, sest ajul pole enam toitu mida tarbida ja nii kulukas asi nagu teadvus lülitub kiiresti välja. Nähtavalt lömmis peaga inimene ei siple valudes.  Nii lihtsalt on. Ja kohutavad surmakarjed? Enamasti surrakse karjumata, sest ei ole jõudu röökida.
2. Mis krdi ulmeline relv see on, mis laseb mõnekümne meetri kaugusele?!?!?! Nagu ajalooline - olgu. Kunagi iidsetel aegadel, kui alles õpiti püssihohtu kasutama - oli mõni selline ka. (Kuigi isegi vanaaegsed kahurid lasksid kaugemale.) Aga et maasarnastamise protsessidega tehnoloogilise arengu juures disainitakse SELLINE relv? ?!?!?!?!
3. Oot, kõigile on taimestik nähtav - ja ikkagi on üldine teaduslik seisukoht, et Veenusel pole elu?! See ei oleks ju lihtsalt ahnuse võidukäik mõistuse üle, see oleks selge nürimeelsus!!! Pealegi - kui on taimed, on ilmselt ka mingid üherakulised organismid ja värki, kuidas on võimalik üldse, et ükski teadlane neid ei avastanud ja tõhusat avastuskrediiti sisse ei nõudnud kohe avalikkuselt?
4. Miks sõdurid leidsid iseenesestmõistetava olevat, et sisalikke saab tulega tappa? Kui seal oli juba tuldpurskav lohe, võinuks ju eeldada, et tuli on neile suhteliselt kahjutu võibolla? Ja et seda lohet saab ka tulega peletada?!?! MIDA?!
Mõned vead olid vast veel, aga need riivasid lugedes silmi - ja just seepärast, et TEGELIKULT on lugu hea, selline vaikne kaasaelamine, mis mus tegelaste suhtes tekkis, nende käitumise loogilisused - see kõik oli nii tore. Jaa, vahest on jutt natuke pikavõitu, siit-sealt võiks maha võtta. Aga mul hakkasid lugedes sõrmed sügelema - nii väga tahtnuks toimetaja olla ja lasta vigased kohad ümber teha, sest nii paljulubav!
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt, kuigi veeeeeidi nõrgem kui antoloogia eelmine. Hea näide, kuidas üliinimestele ka kaasaelatavust lisada, samuti et naistegelane, isegi kui ta ilmub ainult korraks, ei pea olema mõttetu päts, kelle tegevus piirdub seljasolevas riietuses olemise ja võibolla ka krüptilise sõnumise ja paari elegantse võitlusliigutusega. 
Hea süžee, head tegelased, head nimed (Istuv Sõnn, no nii lahe!), aga täispunktidest jäi puudu üks teema, mis mind ennastki kummitanud nii päriselus kui kirjanduses: inimesed ses loos on liiga targad. Keeratakse findi findi finti, üks tark oletus selgub, et polnud ikka nii tark ja suurem tarkus ja kavalus lööb selle teise ka üle, sest keegi on VEEL targem. 
Samas ma reaalsuses olen olnud sunnitud tõdema, et isegi täiesti läbipaistavast lihtsast infost, mida neile sõnaselgelt öeldakse, ei saa ka täiesti arukad inimesed aru, sest see pole see, mida nad ootavad ja aju ei võta vastu. Selle kogemuse pealt targad rusikakangelased tunduvad ikka väga kistuna - aga lugu on ikkagi hea!
Teksti loeti eesti keeles