Kasutajainfo

Joseph Conrad

3.121857-3.08.1924

Teosed

· Samuel R. Delany ·

Babel-17

(romaan aastast 1966)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Kuidas mõjutab keel, mida me räägime, meie mõtlemist? Ja kuidas omakorda mõjutab see, kuidas me ümbritsevast maailmast mõtleme, seda, millisena me teda tajume?

Need on küsimused, mille üle Delany meid selle romaaniga mõtlema tahab panna. Ja tuleb öelda, et minu puhul see õnnestus. Idee tundub igati huvitav.Esitatud on asi sellisena, et n-ö "meie omad" on vastamisi Sissetungijatega, kes kasutavad mingit tundmatut keelt. Sõjavägi värbab ühe andeka lingvisti-telepaadi seda keelt (mille koodnimetuse järgi romaan ka oma nime on saanud) uurima. Mida kaugemale too piiga uuringutega jõuab, seda selgemaks saab, et keel Babel-17 oma efektiivsusega annab Sissetungijatele hoopis teistsuguse maailma tajumise viisi, tänu millele on neil sõjas olulised eelised...

Kui millegi üle iriseda, siis on see romaani lõpp. Paralleelide tõmbamine tänapäeva programmeerimiskeelte ja loomuliku keele vahel võis kuuekümnendatel küll huvitav olla, tänapäeval aga tundub kuidagi... kohatu.Teos tervikuna on siiski täiesti piisavalt hea, mida näitab ka talle antud Nebula auhind.

Teksti loeti inglise keeles

Üks Delany tähtteoseid, kirjutatud nõnda nõudliku teema kohta ikka üsna noorelt, pälvis “täispikaks” venitatud “Lilledega Algernonile” kahasse 1966. aasta parima romaani Nebula ja kandideeris Hugole igati põhjendatult — võib-olla natuke võimsamale, ent mitte sama põhjalikule ja mängulisele ülevaatele Sapir-Whorfi lingvistilise relatiivsuse hüpoteesi potentsiaalsetest järelmitest võib minu loetud teostest pretendeerida ehk vaid Neal Stephensoni “Snow Crash”. Märgisüsteem (või kitsamalt — keel) on nii relv kui personaalse evolutsiooni mootor, ja Delany tõestab seda elegantselt ja kaasa mõtlema kutsuvalt.

Suure idee varju jääb tõik, et Delany visandatud karakterid on mõneti pinnapealsed; isegi Rydra Wong, keda kõige põhjalikumalt rambil eksponeeritakse, paistab isikuomadusi laest võtvat ja pöördelisi minevikusaladusi paljastavat täpselt seal, kus neid vaja läheb, libisedes nende implikatsioonidest üle hämmastava hooletusega. Samas kompenseerivad seda pinnapealsust ka autori uljas ambitsioonikus ning katsetamisjulgus; esitletud katkendid Rydra luulest on piisavalt veenvad, et peaaegu hakata uskuma nende pan-galaktilise populaarsuse võimalikkusse.
Teksti loeti inglise keeles

* Ma ei saanud lugedes üldse aru, et see raamat on aastast 1966! Pidasin seda vbla 20 astat vanaks ja sellise vanuse kohta üpris korralikuks, kuigi ei milleksi eriliseks. Aga semiootilise romaanina aastast 1966 - kuulge, väga kõva sõna!

* Tempo on vingelt kiire, nagu vanades ulmekates sageli. Üsna vähe on kirjeldusi, mis poleks osa dialoogist või mõne tegelase mõtetest, samas tekib lugedes siiski sündmuskohtadest ja tegelastest pilt silme ette.

* Kõik (keskkond, tegelased) on hästi rõhutatult, koomikslikult lahe. Iseenesest on see ju hea, aga ta on minu jaoks kriips LIIGA koomiks siiski kõigi nende kosmeetilise kirurgia imede, liikuvate ja susisevate kehakaunistusdraakonite ja tegelastega, kelle lihasemänglus joonistub välja ka läbi rõivaste.

* Peategelanna on piltilus keelegeniaalne poeet, kes on luuletajana superstaar vähemalt viies galaktikas, omab kosmoselendude kapteni elukutset ja tänu kõigile neile omadustele on ka taktikaline geenius komsoselahingutes. Lisaks saab ta suurepäraselt läbi kõigi vähegi toredate elusolenditega, keda kohtab, need armuvad-kiinduvad-hurmuvad phmt esimesest pilgust ja edasi on talle muudkui lojaalsed-ustavad-vaimustatud.
Nagu mida?! Tähendab, ma saan aru, et tore on lugeda tegelasest, kes on suurepärane igal elualal ja lisaks ka hea ja ilus. Kahjuks tekib aga väga tunne, et raamatu autor on loonud klassikalise Mary Sue kuju (koos minevikus aset leidnud tragöödiaga, no KOGU kupatus on olemas) - ja siis mina, lugeja, peaksin teda millegipärast ikkagi täisväärtusliku isiksusena võtma? Natukene on sellega raske =(.

* Üldiselt on siiski näha ja tunda, et autor on vähemalt keeleteema enda jaoks korralikult läbi mõelnud, suuri loogikaauke esmalugemisel küll ei paistnud, ja mulle pakkus keelemõtetega kaasamõtlemine rohkem naudingut, kui kogu Eco "Roosi nimi" kokku nt.

Hea raamat. Soovitan ajaviiteks, kui tahad, et su ajaviites sisalduks ka gramm intellektuaalsust, aga see intellektuaalsus saabuks kosmoselaevade, kolmikabielude, mõõkhambuliste inimtiigrite, ülicoolide eksvangide ja tolmuallergiliste vaimude soustis.
Teksti loeti inglise keeles

Vastuolulised tunded. Keeleulme on mulle meeltmööda ja seda võiks palju rohkem olla. Peategelane oli minu arust suurepärane - poetess, kes suutis teisi nii täpselt jälgida, et raske oli aru saada, kas ta loeb mõtteid või seletab kõike tõesti lihtsalt ülihea keelevaist ja kehakeele mõistmine. Luuletajana oli ta läbi löönud just tänu oma erilisele talendile - kui kaasinimesed on nagu avatud raamatud, siis on ju kindel, et kui nende mõtted ja tunded luuleks seada, on tulemus inimestele meele järgi.

See preilna saab ülesandeks lahendada kosmoseagressorite kood, mille katkeid on kinni püütud seoses suurte terrorirünnakutega. Peategelane taipab kiiresti, et tegemist pole koodi, vaid omaette keelega Babel-17. Edasi läheb lugu käest ära. Eriti keskmised peatükid olid nagu mingitest teistes raamatutest.

Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Juttude „The Anything Box“ ja „The Substitute“ tegevustik leiab aset koolis. Nende juttude keskmes on erandlik õpilane, kes algul kogeb õpetajate poolt vääritimõistmist, mis aga hiljem hajub. „The Anything Box“ tuletas kohati meelde Clifford Simaki pastoraalse ulme jutte, nagu nt The Autumn Land.

 

Sõjajutud on Subcommittee ja The Last Step.

 

The Grunder on üks väheseid selle kogumiku jutte, mille tegelaste hulgas pole lapsi. Noored Ellena ja Crae püüavad käituda nagu täiskasvanud. Jutu taustaks on noorte poolt juhuslikult kohatud vana Eli muinasjututaoline pajatus. Noorte raskustest muutuva maailma hindamisel räägib ka Things.

 

Kogumiku paremateks juttudeks pean Something Bright’i ja Walking Aunt Daid’i Mõlema loo jutustajaks on laps, kes satub olukorda, kus ta peab koos tegutsema vanainimesega.

Teksti loeti inglise keeles