Arto Paasilinna

Järele jäi kolm venelast: polkovnik Arkadi Lebedev ning tema kaaslased Murmanskist ja Arhangelskist. Kahele viimati mainitule oli kerge sobivat tööd leida, ent vene maavägede polkovnikule oli raske leida tema väljaõppele sobivaid ülesandeid. Polkovnik tahtis lasta end värvata Ukonjärve sissikompaniisse, ent Sulo Naukkarinen pani käe ette, nentides, et tema juhitud sõjaväkke ei soovita välismaa ohvitsere võtta. Ühtlasi tundus loomuvastane, et veebel hakkab polkovnikut kamandama.

Selline see soome huumor oma parimas kvintessentsis olema kipubki. Tõsised inimesed ajavad tõsiseid asju, jutt on rahulik ja tasane, voogab isekeskis jõuliselt ja jõnksudeta; iseenesest peaks seda nimetama situatsioonikoomikaks, sest keegi eriti mingit villast ei viska, inimesed ajavad vaikselt omi asju ja elavad elu nii, kuidas oskavad, praktilise mõistuse abiga - aga teatud situatsioonides on sellesama praktilise mõistuse pakutud lahendused mõistetavad ja samas koomilised. Maailm ymberringi on sama sitane ja põrunud kui Vello Lattiku "Kanaari saartes", aga vingumist ja virisemist pole kusagil. Kuidas need soomlased kyll oskavad?

Kevade hakul leiti lõpuks ka Arkadi Lebedevile sobilik ning teda ennast rahuldav kasulik töö. Temast sai Surmakiriku Fondi mitmekümnepealise pullikarja karjane.

Isegi imelik, et keegi seda eriti arvustanud ei ole. Hmph. Ja siis veel räägivad, et armastavad head kirjandust. Ei, sellele siin teen ma kyll igal võimalusel propagandat. :)

Niipea kui härjad Hiidenvaarast avaratele laaneniitudele lasti, hakkas töö pihta. Polkovnik kohandas oma vana mundri karjase tööriieteks. Karjasevile asemel soovis ta tööriistaks saksofoni, mida ta oli oma ammuste Soome-reiside ajal rahuldaval tasemel mängima õppinud. Kajaani komisjonikauplusest leitigi vastuvõetavas seisukorras pill, mis vahetati suitsutatud hirveliha labatüki vastu.

Polkovnik lõi igal hommikul enne tööleminekut oma ohvitserisaapad ning saksofoni läikima. Ja polkovnik Lebedev istuski heledatel suvehommikutel Hiidenjärve ääremaadel kännu peal ning mängis saksofoni; härjad kogunesid kuulama nukraid venepäraseid meloodiaid. Umbusklikud karud ning hundid hoidsid virtuoosist eemale ja jätsid pullikarja rahule.

Ja kui keegi peaks kobisema tulema, on selge ka, mida niisugustest arvata.
Kiskjad ei armasta bluusi.