Kasutajainfo

Arto Paasilinna

20.04.1942-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arto Paasilinna ·

Maailman paras kylä

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Maailma parim küla»
Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
8
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.889
Arvustused (9)

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kurrradima hea lugu! Tõesõna, midagi nii mõnusat pole ammmu lugenud! Loed raamatut ja hakkab hea. Soe ja mõnus on olla. No kurat, Paasilinna alles oskab! :D

Järele jäi kolm venelast: polkovnik Arkadi Lebedev ning tema kaaslased Murmanskist ja Arhangelskist. Kahele viimati mainitule oli kerge sobivat tööd leida, ent vene maavägede polkovnikule oli raske leida tema väljaõppele sobivaid ülesandeid. Polkovnik tahtis lasta end värvata Ukonjärve sissikompaniisse, ent Sulo Naukkarinen pani käe ette, nentides, et tema juhitud sõjaväkke ei soovita välismaa ohvitsere võtta. Ühtlasi tundus loomuvastane, et veebel hakkab polkovnikut kamandama.

Selline see soome huumor oma parimas kvintessentsis olema kipubki. Tõsised inimesed ajavad tõsiseid asju, jutt on rahulik ja tasane, voogab isekeskis jõuliselt ja jõnksudeta; iseenesest peaks seda nimetama situatsioonikoomikaks, sest keegi eriti mingit villast ei viska, inimesed ajavad vaikselt omi asju ja elavad elu nii, kuidas oskavad, praktilise mõistuse abiga - aga teatud situatsioonides on sellesama praktilise mõistuse pakutud lahendused mõistetavad ja samas koomilised. Maailm ymberringi on sama sitane ja põrunud kui Vello Lattiku "Kanaari saartes", aga vingumist ja virisemist pole kusagil. Kuidas need soomlased kyll oskavad?

Kevade hakul leiti lõpuks ka Arkadi Lebedevile sobilik ning teda ennast rahuldav kasulik töö. Temast sai Surmakiriku Fondi mitmekümnepealise pullikarja karjane.

Isegi imelik, et keegi seda eriti arvustanud ei ole. Hmph. Ja siis veel räägivad, et armastavad head kirjandust. Ei, sellele siin teen ma kyll igal võimalusel propagandat. :)

Niipea kui härjad Hiidenvaarast avaratele laaneniitudele lasti, hakkas töö pihta. Polkovnik kohandas oma vana mundri karjase tööriieteks. Karjasevile asemel soovis ta tööriistaks saksofoni, mida ta oli oma ammuste Soome-reiside ajal rahuldaval tasemel mängima õppinud. Kajaani komisjonikauplusest leitigi vastuvõetavas seisukorras pill, mis vahetati suitsutatud hirveliha labatüki vastu.

Polkovnik lõi igal hommikul enne tööleminekut oma ohvitserisaapad ning saksofoni läikima. Ja polkovnik Lebedev istuski heledatel suvehommikutel Hiidenjärve ääremaadel kännu peal ning mängis saksofoni; härjad kogunesid kuulama nukraid venepäraseid meloodiaid. Umbusklikud karud ning hundid hoidsid virtuoosist eemale ja jätsid pullikarja rahule.

Ja kui keegi peaks kobisema tulema, on selge ka, mida niisugustest arvata.
Kiskjad ei armasta bluusi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõned naljad ja süzheekäigud tundusid küll liiga lapsikutena, kuid ikkagi oli seda lõbus lugeda. Mulle meenutas see veidi Kivirähku.
Tsiteerin samuti: [Karul oli] uudishimu rahuldatud, nälg aga jäi. Selle kustutamiseks rappis karu söömiskõlbulikuks Valtimo pensionile jäänud postiljoni, kes oli veretööle paslikus Rimminkorpi metsas mustikale läinud. Karuraisk marineeris oma saaki hoolikalt soovees ja pugis postiljoni kolm nädalat. Suurepärane, lausa keele viis alla! Ainus asi, mis karu ametnikunässi juures häiris, olid tema tossude kummist tallad. Need sülitas ta suust välja, nagu kogenud rääbisesööja rootsud
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, eriti meeldis lõpplahendus. Alternatiivajalooks ei nimetaks, tegevusaeg oli 1992. aastal ju valdavalt tulevik. Osa syndmusi leiab aset ka lähiminevikus, ent need pole isenesesest alternatiivajalooolised.
Teksti loeti eesti keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi nii omapärast ja kosutavat pole ma juba ammu lugenud. Tõepoolest on tegu hea muheda raamatuga, situatsioonikoomika nagu keegi juba mainis. Tegelikult poleks ma eriti uskunduki, et soomlased ka nalja mõistavad teha (isiklikud eelarvamused). Ootasin raskepärast, sünget ja põhjamaaliselt karmi kirjandust, kuid selle asemel avastasin end tihti muigamas, kui mitte naermas. Kel huumorisoonega kõik korras, need peaksid selle raamatu lugemist tõsiselt kaaluma. Kel mitte, need ka.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi vahepeal läks veidi tuimaks (kordab sageli oma eelmiste raamatute motiive) on lõppkokkuvõttes siiski meeldejääv. Tegevuskunstnik karu ja vintsked rohelised eriti.
Teksti loeti eesti keeles

Naljaga pooleks võib öelda, et tegemist on raamatuga sarjast "Ulmeguru soovitab", sest viimasel saare külaskäigul ma selle Jürkalt laenuks sain.

Väärt raamat oli, selline muhe lugu lihtsast soome talurahvast ja sellest, kuidas nende väike kuskil ääremaal asuv kogukond aina kosub, kasvab ning kolmanda maailmasõja ja muud koledused üle elab. Täpsemalt teeb mingi kuri kirikupõletajatest vanamehenäss (ilmselt mingi endine black metallist siis?) testamendi, kus asutab surmakiriku fondi, eesmärgiga ehitada puukirik ning määrab oma lapselapse seda vedama. Kiriku ehitamisega kaasneb aga hulk mitmesuguseid seiku ning ümber selle hakkab aegamööda kasvama kohati üsnagi kirju, aga kuratlikult elujõuline kogukond.

Kirjeldused on mahlased ja pikad, kirjeldatakse palju argipäevaaskeldusi, pidutsemisi ning kohati läks minulgi kõigist neist üridiviinadest ja rääbisepirukatest lugedes kõht tühjaks. Igav igaljuhul ei hakanud ning leian, et kui kooli kirjandusetunnis on tõepoolest eluliselt vajalik, et õpilased loeksid talupojaromaane siis võiks õpetajad lastele mingite muude igavate ning depresiivsete jurtsude asemel hoopis tunduvalt lustlikuma ja elujaatavamas stiilis "Maailma parim küla" ette sööta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jako Bergson
1967
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Klassikalise "viimase inimese" teemal (ulme?romaan.

Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.

Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lõbus muidugi, et Varraku raamatututvustuses ei vihjata, et tegu on sarja kolmanda osaga, mitte iseseisva raamatuga... Muus osas nii lõbus ei olnud. Kui paralleelmaailmu läbitakse 1-2 tk sekundis, on asi igav ja 50 tk sekundis lausa jura.Ei tea,kas ma esimesi osasid tahangi väga lugeda, neid meenutati ka üksjagu.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd siis ka eesti keeles ilmunud. Kahes osas, nagu ikka.Btw, originaali pealkiri on pigem siiski Outlander (1991) (published in the UK and Australia as Cross Stitch)Sisu - 1946. aastal kukub üks hakkaja naisterahvas ~200 a ajas tagasi. Niipalju on ulmet, ülejäänu on seiklus, seks ja vägivald keskaegsel Šotimaal ja mujal. Igati loetav asi. Eks ta naistekas on, aga selline, mida ka meestel lugeda sobib. Tegevust ja seiklusi jätkub ülitihedalt. Meenutas Salamõrtsuka õpilast (meespeategelase suhe traumaatlistesse üleelamistesse naisautori väljamõelduna), Troonide mängu (mastaapsus), Vaskratsanikku (positiivne peategelaspaar ja vaenulik ümbrus), Kolm musketäri, Vürstkaupmehi (sarnane ajarändamine, aga hoopis teine tulemus) ja veel midagi. Esimene hooaeg TV seriaalina on ka juba olemas ja juba traditsiooniliselt väga hästi (raamatutruult) tehtuna - hetkel jookseb Soome TV-s, sügisel tuleb Eestisse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Põhiliselt Harry Potteri maailm, segatuna Twilight’iga, lisatud õe-venna suudlusstseene Eurotripist ja Pavel Morozovi moraalseid valikuid – saame teismeliste kamba, kelle moto on „Tehtud - mõeldud“.
Teksti loeti eesti keeles

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin teisele osale enne esimest, lugeda kõlbas, Kõrbeoda on e.k. pealkiri.Düüni, Starship Troopersi ja veel paljude väga erinevate lugude süntees... Lisaks saavad neljast kolm peategelast ära pilastatud - ju see käib asja juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Päris korralik kodumaine süntees Vendadest Lõvisüdametest, Krabatist ja Meremaa sarjast. Avastasin raamatu oma kodus riiulilt suutmata meenutada, et oleks selle ostnud. Aga lugeda kannatas küll. Kuigi originaalidega liigagi sarnane on...
Teksti loeti eesti keeles

Oli hea küll. Lugesin joonelt läbi ja alustasin uuesti. Kirjutatud on nii hästi, et väikesed usutavuseprobleemid esmapilgul märkamatuks jäävad. Eelkõnelejatele lisaks kahtluse, kas sõja võitmiseks piisab ikka üksikute lahingute mistahes hinnaga võitmisest, seda enam et tundus, nagu olekski iga laevadegrupp vaid ühe lahingu pidanud. Samas oli see siiski loogiliselt ära põhjendatud - 35-75 aasta teekond ja üsna ühel ajal kohalejõudvad laevagrupid. Age of Empires sundis rohkem ressurssidele mõtlema.
Teksti loeti eesti keeles