Kasutajainfo

Arto Paasilinna

20.04.1942-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arto Paasilinna ·

Maailman paras kylä

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Maailma parim küla»
Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
8
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.889
Arvustused (9)

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kurrradima hea lugu! Tõesõna, midagi nii mõnusat pole ammmu lugenud! Loed raamatut ja hakkab hea. Soe ja mõnus on olla. No kurat, Paasilinna alles oskab! :D

Järele jäi kolm venelast: polkovnik Arkadi Lebedev ning tema kaaslased Murmanskist ja Arhangelskist. Kahele viimati mainitule oli kerge sobivat tööd leida, ent vene maavägede polkovnikule oli raske leida tema väljaõppele sobivaid ülesandeid. Polkovnik tahtis lasta end värvata Ukonjärve sissikompaniisse, ent Sulo Naukkarinen pani käe ette, nentides, et tema juhitud sõjaväkke ei soovita välismaa ohvitsere võtta. Ühtlasi tundus loomuvastane, et veebel hakkab polkovnikut kamandama.

Selline see soome huumor oma parimas kvintessentsis olema kipubki. Tõsised inimesed ajavad tõsiseid asju, jutt on rahulik ja tasane, voogab isekeskis jõuliselt ja jõnksudeta; iseenesest peaks seda nimetama situatsioonikoomikaks, sest keegi eriti mingit villast ei viska, inimesed ajavad vaikselt omi asju ja elavad elu nii, kuidas oskavad, praktilise mõistuse abiga - aga teatud situatsioonides on sellesama praktilise mõistuse pakutud lahendused mõistetavad ja samas koomilised. Maailm ymberringi on sama sitane ja põrunud kui Vello Lattiku "Kanaari saartes", aga vingumist ja virisemist pole kusagil. Kuidas need soomlased kyll oskavad?

Kevade hakul leiti lõpuks ka Arkadi Lebedevile sobilik ning teda ennast rahuldav kasulik töö. Temast sai Surmakiriku Fondi mitmekümnepealise pullikarja karjane.

Isegi imelik, et keegi seda eriti arvustanud ei ole. Hmph. Ja siis veel räägivad, et armastavad head kirjandust. Ei, sellele siin teen ma kyll igal võimalusel propagandat. :)

Niipea kui härjad Hiidenvaarast avaratele laaneniitudele lasti, hakkas töö pihta. Polkovnik kohandas oma vana mundri karjase tööriieteks. Karjasevile asemel soovis ta tööriistaks saksofoni, mida ta oli oma ammuste Soome-reiside ajal rahuldaval tasemel mängima õppinud. Kajaani komisjonikauplusest leitigi vastuvõetavas seisukorras pill, mis vahetati suitsutatud hirveliha labatüki vastu.

Polkovnik lõi igal hommikul enne tööleminekut oma ohvitserisaapad ning saksofoni läikima. Ja polkovnik Lebedev istuski heledatel suvehommikutel Hiidenjärve ääremaadel kännu peal ning mängis saksofoni; härjad kogunesid kuulama nukraid venepäraseid meloodiaid. Umbusklikud karud ning hundid hoidsid virtuoosist eemale ja jätsid pullikarja rahule.

Ja kui keegi peaks kobisema tulema, on selge ka, mida niisugustest arvata.
Kiskjad ei armasta bluusi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõned naljad ja süzheekäigud tundusid küll liiga lapsikutena, kuid ikkagi oli seda lõbus lugeda. Mulle meenutas see veidi Kivirähku.
Tsiteerin samuti: [Karul oli] uudishimu rahuldatud, nälg aga jäi. Selle kustutamiseks rappis karu söömiskõlbulikuks Valtimo pensionile jäänud postiljoni, kes oli veretööle paslikus Rimminkorpi metsas mustikale läinud. Karuraisk marineeris oma saaki hoolikalt soovees ja pugis postiljoni kolm nädalat. Suurepärane, lausa keele viis alla! Ainus asi, mis karu ametnikunässi juures häiris, olid tema tossude kummist tallad. Need sülitas ta suust välja, nagu kogenud rääbisesööja rootsud
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, eriti meeldis lõpplahendus. Alternatiivajalooks ei nimetaks, tegevusaeg oli 1992. aastal ju valdavalt tulevik. Osa syndmusi leiab aset ka lähiminevikus, ent need pole isenesesest alternatiivajalooolised.
Teksti loeti eesti keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi nii omapärast ja kosutavat pole ma juba ammu lugenud. Tõepoolest on tegu hea muheda raamatuga, situatsioonikoomika nagu keegi juba mainis. Tegelikult poleks ma eriti uskunduki, et soomlased ka nalja mõistavad teha (isiklikud eelarvamused). Ootasin raskepärast, sünget ja põhjamaaliselt karmi kirjandust, kuid selle asemel avastasin end tihti muigamas, kui mitte naermas. Kel huumorisoonega kõik korras, need peaksid selle raamatu lugemist tõsiselt kaaluma. Kel mitte, need ka.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi vahepeal läks veidi tuimaks (kordab sageli oma eelmiste raamatute motiive) on lõppkokkuvõttes siiski meeldejääv. Tegevuskunstnik karu ja vintsked rohelised eriti.
Teksti loeti eesti keeles

Naljaga pooleks võib öelda, et tegemist on raamatuga sarjast "Ulmeguru soovitab", sest viimasel saare külaskäigul ma selle Jürkalt laenuks sain.

Väärt raamat oli, selline muhe lugu lihtsast soome talurahvast ja sellest, kuidas nende väike kuskil ääremaal asuv kogukond aina kosub, kasvab ning kolmanda maailmasõja ja muud koledused üle elab. Täpsemalt teeb mingi kuri kirikupõletajatest vanamehenäss (ilmselt mingi endine black metallist siis?) testamendi, kus asutab surmakiriku fondi, eesmärgiga ehitada puukirik ning määrab oma lapselapse seda vedama. Kiriku ehitamisega kaasneb aga hulk mitmesuguseid seiku ning ümber selle hakkab aegamööda kasvama kohati üsnagi kirju, aga kuratlikult elujõuline kogukond.

Kirjeldused on mahlased ja pikad, kirjeldatakse palju argipäevaaskeldusi, pidutsemisi ning kohati läks minulgi kõigist neist üridiviinadest ja rääbisepirukatest lugedes kõht tühjaks. Igav igaljuhul ei hakanud ning leian, et kui kooli kirjandusetunnis on tõepoolest eluliselt vajalik, et õpilased loeksid talupojaromaane siis võiks õpetajad lastele mingite muude igavate ning depresiivsete jurtsude asemel hoopis tunduvalt lustlikuma ja elujaatavamas stiilis "Maailma parim küla" ette sööta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles