(jutt aastast 2014)
eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss» 2014
Lugu oli terviklik, maailm arusaadav ja sissetöötatud. Põhjendusi ei otsinud detailidele, sest mõnikord tuleb asju võtta nii nagu autor tahab, et nad on.
Sooblile ei saa ette heita just ülearu ilusat keelt ega kauneid, rabavaid kujundeid, küll aga on ta loonud jutu. Sellise, mis algusest lõpuni töötab. Jah, kaunis lineaarselt, aga nii lihtsa loo puhul see ei häirinud
Ootamatu julmus oli häiriv, aga töötav. See on asi, mille peale leidsin end hiljem mõtlemas. Järelikult – toimis.
Ning ka see, et vaim polnud vaimolend, vaid lihast ja luust elukas – ka see töötas. Ning kõigutamatu usk äravalitusse. Sest lihtne talumees oli saanud hakkama võimatuga – ja seega pälvinud jumala soosingu. Lihtne, loogiline selles lihtsas omamütoloogilises maailmas.
Kui Soobel valdaks paremini sõna, siis "5" saab ta vähemalt minu käest kätte küll. Praegu on selline 5miinusega ehk 4. Sest õhinat, hoogu ja julgust ses loos oli.
Kokkuvõtvalt – tõesti üks kena lugu. Mitte veel täiuslik, aga teel sinnapoole.
Lõppkokkuvõttes polegi see viimane tähtis, sest loeb vaid tulemus.
Lugu ise, mis toimub, tõsi, üpris nihestatud maailmas, on iseenesest lihtne ning ma ei saa aru neist kaasarvustajatest, kes kaebavad sündmuste raskestijälgitavuse või Soobli omamütoloogias esinevate senitundmatute olevuste rohkuse üle.
Olulisem on, et kõik mis selles loos viljakasvatajast taluperemehe turulkäimisest (kus juhtub palju ettenägematut) on, toimib, midagi ei ole puudu, midagi ei ole üle.
Võib-olla on tegu juhusliku sähvatusega (vahest juhtub, et tähed võtavad end ritta ning luuavarrest saab arkebuus), kuid oma latti on Soobel käesoleva jutuga küll väga kõvasti kergitanud.
Jutu tegevus on tuhandeid aastaid enne jutustuses „Väikses majas raudtee ääres“ toimuvat. Kosmoselende ei tehta, valitseb keskaeg. Peategelaseks on inimesed, kes kasvatavad (kodu)katte söögiks, kuigi viimased on rääkivad-tundvad olendid. Tuultejumalanna Aahe teenriteks on majed, rohtlahaldjad, kes meenutavad antiloope, kuid on kiskjad. Selles jutus ei selgu, et ka majed on mõistusega liigiks. Planeet Ge põhjaosades valitsevad hiiglaslikud laanekatid, aga nendega ei puututa siin kokku.
Jutt on märksa seikluslikum ja põnevam, kui „Väikses majas raudtee ääres“, kuid siin on minu maitse jaoks liialt palju seiklust liiga tihedas vormis ja maailmale on vähem tähelepanu pööratud. Hindaksin heaks ja lisan plussmärgi.