Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.