Kasutajainfo

Michel Faber

Teosed

· Jeff Carlson ·

Gunfight at the Sugarloaf Pet Food & Taxidermy

(jutt aastast 2007)

ajakirjapublikatsioon: «Asimov`s Science Fiction» 2007; jaanuar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks»
antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
1
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (6)

Mulle tundub, et ainus põhjus miks see lugu "Täheaeg 7s" ilmus oli see, et lugu on kuskilt võrgust tasuta kättesaadav. Mingi suvaline jutujubin, seos ulmega on - kui üldse on - nii mikroskoopiline, et ma ei suutnud väga tuvastadagi. Tegelikult oli ulmeline osa see THCle sõltuvusetekitamise külge pookimine, mis samas on üks lollakamaid ideid, mida ma üldse kuulnud olen. Kanepit tõmbavate inimeste hulgas julgelt pooled tõmbavad teda just seepärast et ta on suhteliselt kahjutu ja balansseerib osavalt lubatud ja mittelubatud piiri peal. Konkreetselt kriminaalse poole peale minek peletaks paljud tarbijad sealt eemale. Aga mis siin ikka teoretiseerida, kanepi legaliseerimine on hetkel kuum teema aga selle jaoks on teised kohad. Ühesõnaga, tõepoolest, loos oli imetilluke ulmeline element, see aga ei muutnud fakti, et tegu oli suht mõttetu ja mittemidagiütleva Montana maakohta paigutuva seiklusliku jutuga, mille peategelaseks oli mingi 36 aastane metsavahina või millegi taolisena töötav naisneeger.

Täheaeg, indeed. 2.

Teksti loeti eesti keeles

Nii palju on eelkirjutajal õigus, et "Asimov`s" on võrgus ja selle lugemine käib tõesti tasuta. "Asimov`si" toimetajale meeldis lugu niipalju, et autoril paluti samade tegelastega jätkata. Eriti kuna Carlsoni ülejäänud looming kipub olema üsna süngetes toonides. Loo ulmelisuse üle võib muidugi vaielda, aga kontrollisin, taseriga varustatud majavalvureid-aiapäkapikke veel ei turustatud ja iseliikuvad topised on ka suht haruldased. Kanepi nahka on ühe tuttava elu küll läinud, aga kui järele mõelda, siis muud kemikaalid on neid tõesti rohkemgi võtnud. See selleks.

Antoloogia ilmselt peakski tutvustama ulme erinevaid alamžanre ja near-future-thriller on kah umbes nagu üks neist. Selle eripäraga, et kannatab hindamist ka peavoolu kirjanduse kriteeriumitest lähtudes. No et nappide vahenditega on loodud meeleolu, usutav tegelaskuju, konflikt ja taust ja nii edasi. Tuttav maailm on lugeja jaoks suur pluss, samas Täheajas mängib Taivo Rist ju meile siin lähedasema maailmaga.

Aga kõik asjad ei peagi kõigile meeldima. Ulme pakub õnneks igaühele midagi: kellele alt.ajalugusid, kellele cthulhut, kellele armunud vampiire, kellele küberpunki ja nii edasi. mumeelest päris kena lugu, millel veel parem järg.

Teksti loeti inglise keeles

Ausalt ei saa ma aru, mis kanepist ja narkootikumidest üldse esimene arvustaja räägib? Kuidas saab sellest loost mingi selline nüanss meelde jääda ja vere keema panna, ma tõesti ei mõista.

Peaks ju olema selgemast selgem, et "Täheaega" sai see tekst võetud selles leiduva mõnusalt segase, pöörase ja äraspidise maailma ja seal ringi asjatavate lahedate tegelaste ning leidlike detailide tõttu.

Ma ei ole küll kunagi tulnud selle pealegi, et kasutada "Täheaega" miski tribüünina, et alustada võitlust kõigi nende inimeste idiootliku lamisemise vastu, kes kanepiga oma "mõistust ja tajusid avardavad" ning selle ainega oma ajusid sirgeks triigivad, selle juurde pidevalt plärisedes, kui palju ohutum ja tervislikum see kõik tavalisest suitsust ja alkoholist on.

Aga säherdusi mõtteavaldusi lugedes... peaks vist?

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegelikult üsna naljakas tekst ja seda nii mitmestki küljest. Esiteks oli väga muhedalt kirjutatud ning mõni koht võttis ikka päris tõsiselt muigama. Teiseks õnnestunud peategelasevalik, mis annab autorile võimaluse Ameerikamaal valitseva topeltmoraali kallal sõna võtta. Kolmandaks kenasti lahendatud intriig. Ulmet oli jutus tõepoolest vähevõitu, kuid sissejuhatava tekstina täiesti arvestatav ja loetav. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Pika talve ilgus... Nagu ülal öeldud, kehva, trafaretse ning pooliku romaani avapeatükk. Vaevalt seda asja enam juurde tuleb ja senise põhjal võib öelda, et hea ongi.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Jyrka ütles, miinuseks on sisu või siis selle puudumine... Väga nõrk rahuldav. Kuidagi halb tunne on sellele tükile sama hinnet panna kui samas kogumikus ilmunud Veskimehe tekstile, aga mis seal ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldava hinde saab lühiromaan kahel põhjusel. Esiteks Veskimehele omane kohmakas jutustamisstiil ning kalduvus lehekülje või poolteise pikkuseid pseudofüüsika või -inseneeria loenguid pidada. Teiseks kergus, millega Viiekümnetunnine sõda võidetakse. Kui asi on läinud juba tuumapommide loopimiseni, siis ei anna suurriigid alla lihtsalt selleks, et mõnd tuhandet meremeest veest hulpimast ära päästa. Sõja realistlik kulg pidanuks kirjeldatud jõudude vahekorra juures olema selline, et kõik Ordu tugialad Maal vallutatakse ning selle liikmetest suurem osa tapetakse või vangistatakse. Osa jääb põrandaalustes võrgustikes ellu, aga see on juba teine teema. Peategelased tegid satelliitide hävitamisega kindlasti tubli tüki tööd ära ning põhjustasid vaenlasele suurt kahju, aga nende likvideerimine ei muuda ühtegi armeed kurdiks ega pimedaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, jutustus on väga hakitud ja kõige paremat hinnet ei vääri seepärast kuidagi.
 
Antakse edasi kaks alternatiivset 1997. aasta 7. novembri pildikest. Esimeses saab minategelane kokku USA ülikoolist laekunud ammuse sõbraga, võtab temaga koos öö otsa viina ja targutab. Sõbral on kaasas aspiranditibi, kes jääb episoodiliseks tegelaseks. Teises (palju paremas) läheb minategelane sama sõbra juurde, kes töötab sotsialistlikul kodumaal instituudi juhina, palub talt veidi tööalast abi ning osaleb pärast revolutsiooni aastapäeva tähistamises. Tutvub seal aspiranditibiga ja läheb tollele ööseks külla.
 
Lisaks jutustatakse ümber Tolkieni pilastavat arvutimängu, mille erinevaid salvestusi (ja sellega koos süžeeliine) minategelane lappab. Kui nüüd selle loogikaga kaasa minna ja arvata, et kaks väga erinevat revolvripüha on ühe ja sama väga komplekse arvutimängu erinevad süžeeliinid, tekib küsimus mängijast. Ju selleks on aspiranditibi ning ringi kuukavad teaduste kandidaadid ja doktorid NPC-d.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles