Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Michel Faber

Teosed

· Robin Hobb ·

Forest Mage

(romaan aastast 2006)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)
Kristjan Ruumet

Tegu on II osaga sarjast "The Soldier Son Trilogy".
Peategelane visatakse akadeemiast välja, kuna peale epideemiat ei vasta tema tervis enam sõjaväe standarditele. Saabudes tagasi koju, muutub ta oma pere silmis põlualuseks, sest ta ei täida temale pandud lootuseid.
Siit edasi muutub peategelase elukäik suhteliselt sarnaseks Farseeri sarja Fitzi omaga. Tal on täpselt samad probleemid "mitte keegi mind ei usu"-stiilis ja saabudes piiriäärsesse linna, et siiski reamehena sõjaväkke minna, tekib tal Fitzi "mida paganat ma oma maagiaga teen"-sündroom. Paralleele on teisigi.
Sisu pikemalt ümber jutustama ma ei hakka, sest olen ise selles veidi pettunud. Liialt palju on peategelase hädaldamist, mis tõmbab hinde korralikult alla. Samas aga loeks hea meelega järgmist osa, et näha, mismoodi kirjanik selle loo lõpetab....
Teksti loeti inglise keeles
Lily Tamm

Olen nõus, et paralleele võib Fitziga tõmmata, aga päris koopiaga ka tegemist ei ole. Vähemalt jätavad tegelased inimliku mulje.
Samas olen nõus, et tuleb jääda viimast osa ootama, eriti selle tõttu, et tahaksin rohkem Speck`idest teada saada.

Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Peategelase saatus selles romaanis on justkui illustratsioon kõnekäänule et kui pessimisti arvates on asjad igal hetkel nii halvasti et enam hullemaks minna ei saa siis optimist leiab alati et saab küll. Iga kord, kui Nevare`i tabab järjekordne tagasilöök, jõuab ta mingi aja jooksul sellega võimalust mööda kohaneda ja tundub et elu läheb siiski edasi. Siis aga selgub, et see kuhu ta kukkus polnud mitte kuristiku põhi vaid lihtsalt üks vahepealne astang - alati on võimalik kukkuda veel sügavamale...

Kõlab nagu Ladina-Ameerika seebiooperi sünopsis, aga lugemise ajal millegipärast niisugust tunnet ei tekkinud. Kokkuvõttes oli see päris lõbus ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:
Madis Maasing

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles