Kasutajainfo

Michel Faber

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Jupiter Five

(jutt aastast 1953)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1953; mai [pealkirjaga «Jupiter V»]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Professor ühes kahe üliõpilasega uurimas Jupiteri viiendat kaaslast, mis lähemal vaatlusel Marsile välja surema tulnud reptiilse tsivilisatsiooni tähelaevaks osutub. Sündmuspaika satub ka üks teine seltskond, mille juhiks on Maysi nimeline populaarteaduslike raamatute autor. Viimased panevad enne lahkumist tähelaevast pihta üha väärtusliku kuju. Vargapoiste lahkumist nende laeva kütusestsalaj tühjakspumpamisega takistanudProfessor & Co. laseb vangistada läbirääkimistele tulnud Maysi ja mõtleb kuju tagasisaamiseks välja väljapressimisskeemi, mille aluseks oli kirjaniku sõnul viisteist lehekülge arvutusi.Oleks ju muidu kena puzzle, kuid täiesti vastuvõetamatuks teeb jutu mingi hoolitsev vanaisalikkus, millega sisuliselt täiskasvanud inimestele määritakse kaela eelpuberteetidele omast käitumist ja mõtlemist.
Teksti loeti inglise keeles

Mind nagu ei häirinud selle jutu puhul eelmainitud nn. "vanaisalikkus". Selle hiigelsisaliku kuju tagasi saamiseks teostatud väljapressimine oli päris kaval: kurikael lennutati Jupiter Five orbiidile, kust Jupiter ta mõne aja pärast "alla" oleks tõmmanud. Nii aga ei läinud muidugi: "head" said oma kuju tagasi, "pahad" aga oma bossi orbiidilt kätte.
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke on ikka kummaline kirjanik küll...

Ideed on Clarke`il tavaliselt väga head, aga kuidas ta neid teostab? Jube!!!

Eelkõnelejad on sisust juba üsna palju rääkinud, ega siin midagi eriti lisada polegi... idee on hästi paigas... minajutustajast praktikant enam mitte nii väga. Jutu algus kirjeldab ACC peategelast, kui mingit suht nõmedat töllmokka, jutu lõpuks saab meie noorest kangelasest tõeliselt vinge tegija, kel pole võõrad isegi psühholoogilised vaatlusoskused (vt. kohtumine muuseumis Maal). Sorry, aga sel muretul lupardil polnud mingit põhjust muutumiseks... ja kui see kõik temas olemas oli, siis jättis kirjanik jutu alguses sellele vihjamata ning seetõttu mõjub peategelane väheveenvalt!

Ka professori kuju on kummaline – pole küll päris mad scientist, aga veidrik küll, suisa suur veidrik... Ma ei tea, kas see oli ACC-i eesmärk, aga minule mõjus see professor sellise suure ja tujuka lapsena, kes iga hinna eest peab oma tahtmise saama... Millegipärast ootaks ma Arthur C. Clarke`ilt märksa normaalsemat teadlesekäsitlust...!

Tekst mõjubki (IMHO) sellise lõpuni välja arendamata naljaloona, mille kolmest päästab vaid hea kogus sense of wonderlikku settingut ja kirjeldusi. Lugesin jutustust esmakordselt 1985. a. ning tunnistan, et ülelugemisel ta nii kohutav ei tundunudki, kui mäletasin...

Teksti loeti inglise ja vene keeles

Ei nõustu professori hullu teadlasega võrdlemisega (ei teinud ta ju lõpuks nii hullu ju midagi ning vastaspoolelt mängiti ikka siga kah), kuid ülejäänud kriitikale tuleb alla kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte kunagi ei lähe mul meelest millise tunde jättis mulle "City and the Stars". See oli t6eline "sence of wonder". See fiiling oli siin säilitatud. Ei oska norida, meeldis. Peale selle meeldis ka asjaolu, et kuiv6rd Clark`ile teadus päris v66ras ei ole suutis ta ka k6ik kenasti ära p6hjendada ja vähemalt esimesel vaatlemisel ei leidnud yhtegi VÄGA kriiskavat lollust.
Teksti loeti vene keeles

No paneme nelja. Kuigi tegelikult mulle lugu täitsa meeldis. Eriti lõpplahendus. Tahtmatult meenutab see lugu mulle ühte teist romaani - "Kohtumine Ramaga nimelt".
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Idee? Kusse idee oli? Nojah, olgu, 0,1 ikka oli, ülejäänud 0,9 oli Vendade oma.
Teostus oli, ütleme, idee originaalse osa vääriline. Taheti jälkusi kirjeldada, aga ei olnud kuigi jälk. (Nagu enamjagu õudukaid pole kuigi õudsed). Ja tarbimisühiskonna nippide kirjeldus on kah veidi kulunud võte.
Kokkuvõttes on mul lugemisele raisatud ajast kahju. Kuid ühe lisapalli saab lugu selle eest, et autor ausalt ära ütles, kelle idee see idee on ;) .
Teksti loeti eesti keeles

Teie, möödunud sajandil arvustanud (peale JK):
praegu internetipiiranguid jälgides tasub mures olla.
Teisalt ma ei saa aru, miks rohelised pole seda lugu oma krestomaatiasse paigutanud. A' seal võib olla teksti mõistmise küsimus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sihuke Poistelehe jutt.
Minategelane töötab Marsi baasis, kus on alati ja kõigest puudus, ja et baas suurima kasuteguriga töötaks, peavad "töölised" olema vähemalt Ph.D.
A' minategelasele on peale pandud ebameeldiv kohustus vahetevahel Marsile sattunud "jäneseid" Maale tagasi saata. Noh, tuleb siis ükspäev üks kaubalaev ja ilmub ka üks jänes. See ei taha kuidagi Maale tagasi minna, sest...
... edasi võite ise lugeda. Naiivne, kuid kenasti kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui jutt räägiks hipsteri sattumisest maale lehmakarja keskele, võiks temas ju midagi olla, kuid ulmet siit kunstsônadest hoolimata otsida ei maksa.
Teksti loeti eesti keeles

No "Trifiidide päev" on parem, kuid "viie" alla mahuvad mõlemad. Võimalik, et mingid asjaolud sattusid sobivalt kokku, kuid romaani algus -- see ühiskonnakirjeldus -- tekitas minus musta masenduse. Religioon on niikuinii saatanast, ja kui selle põhieesmärk on erinevuste likvideerimine... kas me midagi taolist ei näegi täna?
Peategelase isa tuletas mulle kohe meelde ühe Postimehe kolumnisti, kelle nime ma ei hakka siin nimetama sellepärast, et see kogemata tulevastele põlvedele Baasi kaudu edasi ei kanduks, ja kelle kirjutiste taga võib alati näha võitlevat "liberaali", kes meeletult ihaldaks oma väikestesse valgetesse kätesse automaati, et selle abil siis võrdsus maa peale tuua.
A' edasi läks rohkem bojevikuks (ja mul masendus üle) ning kannatas lugeda õige hästi. Selliste äravalitute ja äratõugatute vastanduvate seltskondade kirjeldustes kipuvad autorid sageli äratõugatuid idealiseerima, ja õnneks Wyndham seda ei teinud.
Õnnelik lõpp? No mis tan'd nii hirmus õnnelik oli, ja positiivse noodiga pidi ju lõpetama. Muidu polnuks nukkude arengul mingit mõtet olnud.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Kõigepealt lugesin vene keeles (teadmata, kes tõlkija oli). Hirmsasti meeldis. Siis eesti keeles. Hirmsasti meeldis. Nii et pidin ka algupärandi läbi lugema. Ikka hirmsasti meeldis. Ja kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Ahjah, teosele järjeks olla tahtvat "Trifiidide ööd" võimistan'doligi oleks parem mitte lugeda. Mul kahjuks juhtus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Näe, "Marslane" enne "Marslast" ilmunud! Või umbes selline oli mu tunne seda raamatut lugema hakates. Ega päriselt ma sellest lahti ei saanudki, ja põhimõtteliselt pole võimatu, et Andy Weir siit midagi ammutas.
Lugu algab sellega, et Richardson, esimene normaalne USA president pärast JFK-d, otsustab ameeriklased Marsile saata. Ja nagu Kennedygi, taipab ta, et ei tohi määrata tähtaega, mis tema valitsemisajast väga kaugele tulevikku jääb. Jama on vaid selles, et sobivad lennuaknad avanevad juba nelja aasta pärast. Ometi otsustab NASA ekspeditsiooni ette võtta. Ja muidugi tulevad ekspeditsioonil jamad.
Lõppu ma ära rääkima ei hakka, ise loete. Kui loete. Sest hirmsasti ma seda raamatut ei soovita.
Esiteks on tegevuses suur osa Marsi tolmutormidel, mis seal inimesi kimbutavad. See on jama. Marsi 6-millibaarises atmosfääris puhuv sajamiiline tuul tunduks meile meeldiva paitusena. Olgu, sama vea teeb ka Weir oma raamatu alguses, aga tal oli ju katastroofile mingit põhjust vaja, ja hilisem tolmutormi kirjeldus on "Marslases" korrektne. Blevins ekspluateerib hirmsaid torme terve raamatu vältel.
Teiseks on seal võrdõiguslikkuse teema -- andekas ja vapper naisastronaut vs šovinistlik komandör. Selle lõpu võite ka ära aimata...
Ja kolmandaks on veel üks tahk, mida ma ära rääkima ei hakka; sellega taheti lugu ilmselt põnevamaks teha ja võib-olla isegi lahtine ots järje jaoks jätta, kuid mulle oli see vajalik vaid "nelja" ja "kolme" vahel otsustamiseks.
Teksti loeti inglise keeles

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin esmakordselt sellele kogumikule täiskasvanuna otsa ja üllatusin. Positiivselt, kui mitte päris meeldivalt. Ärge otsige siit mingit fantastikat. Võtke seda kui olukirjelduste sarja teemal "Teaduse ja tehnika eesliinil", ja pilt muutub. Vaatame jutud järjekorras läbi.
1. "Uus planeet". Ennustatakse Maa uurimist tehiskaaslaste abil, mis avab hoopis uue vaatenurga. Realiseeritud.
2. "Zoja Vinogradova päev". Ennustatakse isejuhtivaid autosid, nutimaju ning tööstuslike seadmete automatiseerimist ja juhtimist üle võrgu. Esimesel suunal tehakse mõningaid edusamme, teisel isegi rohkem (kuigi nende mõtttekus jääb küsitavaks) ja kolmas on piisavalt realiseeritud.
3. "Objekt 21". Ennustatakse loodete-elektrijaamu ja ülitõhusat energiasalvestusmeetodit. Esimese realisatsioone esineb, teisega on nigu on, liitiumakudest hoolimata. A' noh, enam-vähem realiseeritud.
4. "Sinilind". Kogumiku nõrgim lüli, arutletakse lindude orienteerumismehhanismi ja selle praktilise kasutatavuse üle. Realiseerimata ja nii vist jääbki.
Nii et -- mida virisete? Eriti arvestades seda, et üheski jutus pole välismaa spiooni, kellel taskud 25-dollarilisi täis, pole ühtki ebateadlikku kodanikku, keda usin kollektiiv ümber kasvatab, ega -- kui õigesti mäletan -- ühtki Stalini tsitaati.
Tehke järele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuivõrd mul on vist juba imikueast nõrkus kõiksugu masinate, aga eriti autode vastu, siis tundus see lugu seitsme-kaheksaselt lugedes ilgelt pônev. Mistõttu saab lisapalli.

P.S. Limusiiniga polnud vähemalt eestikeelse väljaande piltide järgi otsustades sel autol küll mingit pistmist. A' see ongi vist meile ida poolt tulnud komme kõiki ilusaid ja  läikivaid autosid limusiinideks kutsuda. Ma olen miskis ajalehes või ajakirjas isegi kabrioletti näinud nii nimetatavat.

Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, kallid eelarvustajad! Sihuke keskmine hinne (3,0) paneb mõne inimese veel seda raamatut lugema ... me ei taha ligimeste kallal vaimset vägivalda tarvitada, ega?
Minu arvates kuulub "Teed sügavusse" vene kommunistliku saasta kõige alumisse kihti. Igatahes meeldis lapsest peast mulle "Polaarunistus" märksa rohkem, ja "220 päeva tähelaevas" oli suisa kirjandusteos "Teede..." kõrval.
Teksti loeti eesti keeles

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Just selle loo puudumine vähendab kogumiku "Kadunud robot" väärtust,, kuid ega seda vene võimu ajal avaldada poleks saanud...
Teksti loeti inglise keeles