(jutt aastast 1962)
eesti keeles: «Minu poeg – füüsik»
«Liivimaa Kroonika» 1992; nr 7 (13. veebruar)
Anekdootidest üldiselt. Üldjuhul anekdoot on rahvaluule produkt, kuid mina küll ei pane kellelegi pahaks, kui ta kirjutab miski lühijutu, mis on tegelikult ainult anekdoodi väärtusega. Loomulikult peab see olema originaalne ja ladusalt esitatud ning seda on võimatu võrrelda korraliku novelli või jutustusega (seda peamiselt zhanrierinevuse pärast - anekdoot tõesti saab alati olla vaid meelelahutuslik kirjandus), kuid mulle näiteks meenub Asimovi teostest ühe esimesena alati "Battle-hymn".
Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.