Kasutajainfo

J. R. R. Tolkien

3.01.1892-2.09.1973

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

The Broken Sword

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Murtud mõõk»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
7
1
0
1
Keskmine hinne
4.552
Arvustused (29)

Oeh, üle pika aja sai loetud ometi üks high fantasy tekst, millele saab üsna rahuliku südamega viie panna...

Romaan algab viiking Ormi juhtumustega, kes röövretkede käigus oma kodukandist Inglismaale jõuab, seal mingi hulga rahvast maha lööb, ristiusku astub ja naise võtab... See on eellugu, mis kogu hilisemale loole üsna olulist värvi annab.

Õige lugu algab teisest peatükist, mil Inglismaa elfide valitseja üle hulga aja jälle inimeste maale kõndima läheb. Metsas konutavalt nõiamoorilt (Ormi poolt mahanotitud pere emand) kuuleb elfide isand, et Ormi peres on sündinud poisslaps, aga ka seda et too veel ristimata on – järelikult on võimalik vahetus (ingl. changeling). Elfide valitseja teostabki selle ning saab omale kasupoja...

Oma poolsada lehekülge raamatust on pühendatud vastse elfide printsi kasvamisele ning selle taustaks antakse ka üsna põhjalik ülevaade elfide elust-olust. Teise liinina kirjeldatakse ka Ormi pere edasist elu...

Lisaks romaani tegelaste eraelule hakkab pisitasa mängu tulema romaani ühiskondlik-poliitiline plaan – elfide suhted trollidega, ehk hapra vaherahu ilmselt peagi saabuv lõpp.

Edasi keerab romaan ikka ääretult jõhkraks ära. Happy endi pooldajatel tuleb romaani vältida – «Murtud mõõk» on selline hävinguliste eluteede lugu.

Romaani puhul meeldib mulle see, et raamat, mis oma olemuselt on põhjamaine muinasjutt täiskasvanutele, et siiski on raamat ääretult relistlik ja julm, täpselt selline nagu elu isegi. Suurepärane nordic fantasy!

Raamatust on olemas kaks versiooni: originaal ning autori poolt 1971. aastal laiendatud. Millist mina neist lugesin, ei tea – venekeelne väljaanne sellistesse peensustesse ei laskunud.

Teksti loeti vene keeles

Väärt lugu jah, igati tore vaheldus lille ja liblikafantaasiatele. Esimese poolesaja leheküljega ei saanud küll õiget hoogu sisse, kuid hiljem ei saanud toda trükist kuidagi käest ära. Talvisteks öödeks just see õige lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

"Murtud mõõk" oli esimene romaan, mille Poul Anderson kirjutas. Teosele oli aga raske leida kirjastajat ja kui lõpuks raamat ilmus, ei olnudki see enam debüütromaan. Siin, nagu paljudes hilisemateski fantasy-romaanides, kasutab Anderson suurt Põhjala teemat – mees seisab silm silma vastu oma saatusega ja püüab seda muuta. Ka suurtes antiik-kreeka tragöödiates on inimeste saatus jumalate poolt ette määratud ja kõik katsed seda muuta on asjatud. Selles saagas kavandas kõik need sündmused sõja ja julmuste jumal Odin. Andersoni romaan on nagu mõni Sophoklese tragöödia, kus keegi ei suuda muuta ettemääratud saatust.

Kust sai autor oma teosele pealkirja, oma saagale sümboli? Juba aegade hämarusest on Põhjala saagades mõõk olnud mehe vapruse sümboliks. Anderson sai murtud mõõga kujundi, selle uuestisepistamise fakti ja seose keelatud armastusega "Volsunga saagast" (Meyers Neues Lexicon annab nimekujuks "Völsungasaga"). Murtud mõõk Tyrfing oli eeskujuks M. Moorcocki Elric`i seeria mõõgale Stormbringerile. Peab märkima, et ka Kalevipoja mõõk oli oma kandjale tähtis.

Kuigi Anderson on saagade lähteallikaid kasutanud tõetruult, on ta seejuures olnud loominguline. Tüüpilised tegelaskujud (haldjad, trollid, aasid, jotunid jne), üksikud sündmused (Orm Tugeva kodu rajamine, keelatud armastuse teema jne) ja lõpplahendus (saatuse vääramatus) on traditsioonilised, kuid karakterid on Andersoni enda loodud. Anderson on eelkõige ratsionaalne ulmekirjanik, mitte skald. Näiteks legendidest tuntud haldjate suutmatust taluda rauda, seletab ta elektrokeemilise protsessiga, mis tekib selle elemendi ja haldjate ihu vahel. Sellist tõlgendust ju skald ei esitaks. Teisalt viitab aga tosina luuletuse olemasolu romaanis tugevasti sellele, et Anderson võiks vajaduse korral olla skald.

Tänusõnad kirjastusele, kes avaldas nii olulise ulmeautori teose. Norida tahaks autoritutvustuse koha pealt. Eesti ulmelugeja väärinuks natuke põhjalikumat suurmeistri tutvustamist. Soovinuks näha, et:
a)...olnuks kirjas, et Poul Anderson on pälvinud seitse (7) Hugo auhinda (võimaluse korral ka nende pealkirjad),
b)...olnuks ära märgitud mõned ta tuntud seeriad (näit. Ajapatrull),
c)...olnuks paari lausega tutvustatud veel mõnda Andersoni romaani (näit. "The Star Fox", "Tau Zero" vm), mis kõik oleks esitlust väärt.
Aga... olgem rõõmsad sellegi üle, mis on, ja minu poolt viis P. Andersoni romaanile.
Teksti loeti eesti keeles

Viis mis viis. Vähe raske ju oli - tegelikult. Aga kui läbi sai - tunne nagu oleks tegu kohe päris tõsise muinasjutuga.Vaat kui vihane maailm Viikingitel oli. Loe ja mõnule. Noh - mingi brasiilia või Iraagi kutt vist sihukesi teoseid eriti ei hinda.
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla on raamatu enda hinne neli, mitme plussiga, muidugi. Et eesti keeles välja antud - Andersonilt esimene ju - saab viie!

Eestikeelset pole näinud, ei tea, kas ilmus koos Andersoni enda eessõnaga. Igaljuhul annab see autori poolt hiljem täiendatud ja ümbertöötatud variandi eessõna loost hoopis uue pildi. Pildi, mis vähendab fantasy rolli ja tõstab SF-i oma “The Broken Swordis.”. Originaali oli üsna raske lugeda, Andersoni keelekasutus arhailine ja keerukas, seega tõlkijale paras peamurdmine.

Loo peamised plussid. Lugu ehk stoori ise. Stiliseeritud saagavariant. Mitme aasta tegevus hoogsalt paarisajale lehele kokkusurutud, lugu mõnusalt lippav, peatutud ainult võtmemomentide juures. Teiseks inimmaailma ja mütoloogiate ehk siis vanema ja uuema maailma ühendamine, eriti see nõiapilgu asi - et inimese silmale Faerie ja trollide tegemised nähtamatud, ainult killukesed võivad ilmneda. Kolmandaks, mis väga meeldis oli jumalate ja inimliku traagika liin, kõik see, mis tavalises fantasys kipub nappima. Ilmselt on siis hilisemad fantasykirjutajad rohkem Tolkienist, kui Andersonist eeskuju võtnud, millest on loomulikult kahju.

Jääb üle ka ohata, et “Murtud mõõgaga” samal aastal ilmunud “Fellowship(t)...” ilmselt Andersoni romaani tähtsust ja headust varjutas. Lugejale, teadagi, vaja vähem valusaimad ja maailmast kaugemal olevaid muinasjutte. Ka meeldis lakoonilisus ja lugejale võimaluse jätmine. Näituseks mainiti ühes kohas Baikali deemone ja hiljem ühe lausega neid ka kirjeldati. Jäid need ja paljud muud elajad mõnusalt mõistatuslikena. JRRT oleks ladunud pika saaga, kuidas ja kust need maailma ilmunud - saaga, mis rohkem memorandum, kui kirjandus.

Stoori oli meeldivalt mitteprimitiivne, polnud halbu ega häid, kõik ajasid oskust ja jõudu mööda oma asja. Kristluse tähtsust võinuks muidugi vähendada, aga mis teha, raamat ilmus esimest korda Ameerikas. Igaljuhul, oli rõõm lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Eee.. sorry nyyd et ma ilusa ymmarguse keskmise hinde ära rikun aga no ei olnud ju nii hea asi et viite vääriks? Igati armas saaga-muinasjutt. Ja aastaarvu vaadates kindlasti ka miskitpidi teedrajav. Aga vaimustusse sattumiseks oli ta kuidagi.. liiga muinasjutulik. Lugesin seda raamatut mingid kolm õhtut. Aeglaselt läks. Kui lõpetasin, võtsin riiulilt järjekordse Lukjanenko ja - tykkis teine tera.

Hindeks, siiski nõrk neli. Andersoni kohta tegelt polegi nii paha. Eriti kui see tõesti tema esimene romaan peaks olema.

Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson on BAASis selle poolest vähemalt hetkeseisuga unikaalne autor, et tema tõlgitud romaanid on kogunud vähem retsensioone kui seni tõlkimata "The High Crusade". On siis tõlketeosed liiga värskelt ilmunud või autor masside jaoks tundmatu. Minu arvustus võrdsustab seisu ning ühtlasi soovitan kõigile fantasy huvilistele mõlemaid üksteise sabas hiljuti ilmunud romaane soojalt.

"Murtud mõõk" on justkui "Sõrmuste isanda" antitees. See on romaan isikutest, mitte mäestikest ja tasandikest, kõik tegelased on lihast ja verest (ülekantud tähenduses) ning ennekõike seetõttu mõjub raamat realistlikuna. Näeme värvikaid pilte haldjate elutavadest ja moraalist ja mingeid aegade algusesse ulatuvaid mittemidagiütlevaid sugupuid pole vaja. Ilustamata on jäetud elu mitte kõige meeldivamad ilminguid nagu isatapp, verepilastus jmt. Kurjus ei jää mingile abstraktsele tasandile vaid ka mõjub peletavalt. Saatus on nii vääramatu et seda ei peataks mitte keegi. Jääb üks lahtine ots - minule jäi ebaselgeks, milleks Odin Skafolci ja Freda last vajas.

Teksti loeti eesti keeles

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat tõesti. Lugesin selle ühe hooga läbi — seavõrd loetav, et enne lõppu pidama es saand. Siiski tuleb ehk nentida, et see tiba konarlikum oli, kui "Kolm süda ja kolm lõvi", mida kohe järgi loetud sai. Samas on see autori debüütjutt. Oleks maailmas ainult rohkem säärase hea tasemega jutustusi.
Autor andis mu arvates hämmastavalt hästi edasi võimalikk möllu trollide ja haldjate vahel, põimis süzeesse trollide, haldjate ja inimeste jumalad jne. Jutt läks edasi päris hoogsalt. Nii mõnigi teine kirjanik oleks sellise tegevuskäigu edasi andnud paari tugeva tellisega.
Huvitav on tõesti see, et päris paljud fantaasiat kirjutavad isikud on loosse toonud murtud mõõga või siis lihtsalt erilise mõõga motiivi. Näiteks juba eespoolmainitud Moorcock, samuti Tolkien ja veel mitmed.
Hindeks panen 5, sest raamat oli tõesti haarav. Varem kuulnuna Andersoni teatavat kiitmist, pidasin ma asja tiba kahtlaseks, kuid praegu tuleb tunnistada, et see ameeriklane (taanlane?) on suurepärane kirjamees.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ka kahjuks keskmist hinnet alla tõmbama. Ei meeldinud nii palju... Vahest just seetõttu, et alguses ei saanud kohe kuidagi minema. Esimesel korral jäi täitsa katki, siis lugesin vägisi läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust "Kolmest sydamest ja kolmest l6vist" peajagu yle. Oli ehk kyll väheke konarlikum ja raskem, kuid IMHO palju siiram ja algupärasem. T6si, ka siin kippus mind segama pisut kristluse upitamine, kuid see oli siiski way tagasihoidlikum, kui sydametes ja l6vides. Muuseas, kas keegi teab ytelda, millest siuke ristiusu lembus? Mu mäletamist mööda oma sci-fi`s (nt Time Patroli sarjas) Anderson kyllalt vähe (kui yldse) räägib usuasjadest. A see selleks, sest isegi suur Jehoova kummardamine ei suutnud muljet teosest rikkuda. Nii m6negi koha pealt oli ju läbiv m6te see, et k6ik mis inimesele ette jääb ja v66ras tundub, see ka kohe kutu-piiluks tehakse (kasv6i see yksildane faun, kes oli Vana-Kreeka jumalatest-pooljumalatest viimsena järele jäänud). Kuidagi nukker tunne jäi l6puks.
Teksti loeti eesti keeles

Jõuline, puhas - aga seda on muidugi tegelikult juba öeldud. Täiesti kooskõlas autori enda eessõnaga - kujundite karge selgus kompenseerib teatud nurgelisuse. Ei jäänud sellist siirupimaiku suhu, pigem arktika nukker allikavesi.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on sellisele arvustustehulgale midagi lisada. Üldplaanis oli lugu ju tõepoolest suurepärane.

Miinused: Silma torkas aeglase ja põhjaliku pihtahakkamisega võrreldes rutakas ning linnulennult sündmusi vaatlev lõpetamine. Lisaks tundus võõrastavana koht, kus räägiti võitlusest kuhugi saarele pagenud poolmetsistunud jumalatega... ja üldse kohad, kus jumalaid näidati otsekui teiste rasside suure vanema venna taolistena. Ehkki ateist, kujutan inimese-jumala suhteid kõikvõimalikes religioonides ette pigem Nicolaus Cusanuse mõtetele vastavalt, mistõttu kõrgema võimu sedalaadi demüstifitseerimine ka natuke häirima jäi.

Plussid: Plusspoolele kannaksin aga usutavalt kujutatud-kirjeldatud settingu, igale tegelasele ainuomase kõnemaneeri ja keskmisest kõrgemal tasemel lahingustseenid. See, et jötunid ja aasid ei tahtnud (veel) üksteisega madistama hakata, seadis questile teatavad piirid, mille kaudu välditi mitmeid komistuskive juba eos.

Kokkuvõttes -- hea õhtune easy reading.

Teksti loeti eesti keeles

Ehk siis siiani parim eestikeelne Andersoni raamat( ja ma ei räägi seda mitte nostalgiast, et "Fantaasia" ta esimesena välja andis). Ühtaegu poeetiline, põnev ja filosoofiline.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Keskaegsete skaldide loodust aga Andersoni küll see ei erista, et ta elektrokeemiast räägib, sest romaanis ta ei räägi. Räägib eessõnas, mis on kirjutatud teose uustrükile. Vahe seisneb hoopis selles, et autentsetes Islandi saagades kirjeldati lühidalt isiku välimust ja omadusi ja siis edasi mindi sisuliselt ainult tema tegude ja repliikidega. Looduskirjeldused jms kui sellised olid väga harv nähe.

Mingit erilist ristiusu kummardamist romaanis ei olnud, ristiusu kirjeldus peegeldas pigem ajastu vaimu. On ju tegemist sajandiga, mille jooksul üsna lühikese aja vältel eelkristlikud tõekspidamised, kombed ja pruugid hääbusid või teisenesid kristlikule alusele.

Jumalate/pooljumalate kujutamine inimestest palju võimsamate, kuid siiski inimlike omaduste kandjatena peaks polüteistliku maailmapildiga üldiselt hästi kokku minema. Muuhulgas on see ka kooskõlas algallikateks olevate saagadega.

Märkuste hulgas oleks võinud esimese märkusena selgitada, kes oli Ragnar Karuspüks, aga see on nüüd kaunis väike norimine.

Teksti loeti eesti keeles

Tõega, see raama teenis ära viie ja minu lugupidamise ... ei oskagi siin muud lisada, et loodan, et lisaks neile raamatutele mis juba ilmunud on võik tulla veel ja veel tema raamatuid meie poodidesse...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldivad lood Põhjala rahvastest ja nende jumalatest. Olen lausa lugenud läbi ühe raamatu nende jumalate kohta. Odin, Tor jne. Oli väga huvitav. Sellel Põhjusel meeldivad mulle ka mitmed Andersoni lood, sest need on metsikust ja verejanulisest põhjalast. Murtud Mõõka ei soovitaks nagu jah nõrganärvilistele või happy endi pooldajatele. Norm jutt. Loeksin veel kord kui saaksin. Aga tegelikult ootan ikka tema teiste raamatute tõlkeid, sest ei oska inglise keelt küllalt hästi, et selles keele lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Üks väheseid raamatuid mida ma tõeliselt jälestanu. Jõurav demagoogiline ristiusu propaganda justkui põhjamaises soustis. Ja oleks siis kas või ükski üllatus, mõnigi paberist toekam tegelane...Jäle kräpp.
Teksti loeti eesti keeles

Põhjala mehemürakas Orm armastab mere taga rüüstamas käia. Ühel verisel retkel Inglismaale leiab ta omale kaasa ja kolibki võõrale maale. Naine sünnitab talle poja, kelle haldjapealik salaja ära vahetab spetsiaalselt selleks treitud enda ja trolliprintsessi poja vastu.

Ormi pojast kasvab haldjate keskel hea ja tubli noormees Skafloc, vahetuslaps Valgardist saab aga äge ja halva iseloomuga masuurikas. Nende teed saavad ristuma, nende saatused neetud olema, nagu ka Ormi, tema naise, ülejäänud kahe poja ja tütarde omagi.

”Murtud mõõk” on mõnus vaheldus tänapäeva anglo-ameerika fantasyle, mis on loovkirjutamis-workshop-ides ühetaoliseks lihvitud. Oma jutustamislaadilt on tegemist saagaga, mitte mingi “üks peatükk ja üks vaatenurk” või show don’t tell reegleid järgiva keskpärasusega. Ma arvan, et sarnase stiiliga oleks ka kogu Jordani “Wheel of Time” 300 leheküljele ära mahtunud.

Teksti loeti eesti keeles

Teose õhustik tõi meelde need vähesed vanaislandi saagad, mida lugenud olen, eriti aga Grettiri saaga. Nii Grettiri kui Valgardi halvad iseloomujooned avaldusid juba lapsepõlves. Mõlemale oli lähedane koduloomade piinamine. Kumbki ei hoolinud oma pereliikmetest. Grettir jättis oma vana isa hooletusse, Valgard sai isatapjaks. Ja muidugi vanaislandi saagadele omane fatalism. Mis puudutab murtud mõõga legendi ja selle kasutamist Andersoni ja teiste kirjanike poolt, siis sellele juhib tähelepanu tõlkija oma järelsõnas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tea
1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:
Tea

Üks väheseid raamatuid mida ma tõeliselt jälestanu. Jõurav demagoogiline ristiusu propaganda justkui põhjamaises soustis. Ja oleks siis kas või ükski üllatus, mõnigi paberist toekam tegelane...Jäle kräpp.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Tundus tuim lugeda. Ei tea kas autori või tõlgi probleem ... Lugu ise meeldis, kuigi oli *liiga* etteaimatav.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Lapsepõlve lemmikraamat nr. 1, mis ka korduvatel hilisematel ülelugemistesl midagi kaotanud ei ole. Meeldiva erandina võib seekord ka tõlget soovitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tea

Nigel "aga äkki keegi kuskil plaanib midagi" lugu. "Hull teadlane" on alati väga ebaratsionaalne tegelane.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Jahe ja kompetentne. Näiv dokumentaalsus ühteaegu hoiab lugu koos kui ka lugejast piisavalt kaugel.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Sünge prognoos ajast, mis ei tundugi nii kaugel olevat. Kas selle pärast ongi lõpp peaaegu optimistlik??
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Soovitan soojalt kõigile neile, kelle meelest "Sõrmuste isanda" lõpp ületamatult kurb on. Eepiline ja hunnitu maailmaloomise lugu ja muud müüdid. Lugemine eeldab head keeloskust (loodetavasti niipea ei üritata tõlkida) ning avatust või lihtsalt mingit aimdust surelikkusest. Enda ja teiste omast.
Teksti loeti inglise keeles