J. R. R. Tolkien

Kunagi, kui ma õrnas nolgieas olin, ilmus eesti keeles lasteromaan «Kääbik». Mäletan, et iga nägu luges ja oigas. Ise lugesin selle raamatu alles läbi, siis kui olin 20ne aastane.

Noh, polnud ju paha muinasjutt (loe: fantasy). Aga iiveldama ajas see paatos ning veel rohkem on mind kogu aeg iiveldama ajanud need kilava silmavaatega JRRT fännid.

Tunnistan ausalt, et kolme saab see romaan vaid seetõttu, et püüan raamatute hindamisel lähtuda mingist objektiivsusest: stiilis meeldib/ei meeldi oleks hinne raudne kaks. Aga asjal on vist tõesti tohutu väärtus: olen ostnud seda raamatut kolm korda, aga omal pole ühtegi eksemplari: kõik on «ära laenatud». Lugesin seda ka vene keeles ja originaalis ning mulje on ikka igerik.

Kokkuvõttes on ajast kahju: mitu paremat teksti oleks võinud selle ajaga läbi lugeda. Raamat ise on ka pisut puine. Kuid pildid ja tõlge on tõesti toredad.

Olen kindel, et asja poleks päästnud ka see, kui lugenuks ma romaani n.ö. õigel ajal, kümneaastasena näiteks. Eelpool on "Kääbiku" iseloomustamiseks kasutet terminit "inimlik". Muidugi võib inimsusest või inimlikkusest väga erinevalt aru saada, aga... midagi inimloomust rohkem eiravat ei tulegi nagu meelde. Võiks teost mõnel psühholoogil või psühhoanalüütikul lasta uurida - kindlasti tuleks üht-teist piinlikku välja ka autori kohta.

Nüüd midagi ka raamatu kohta. Bilbo oli tasemel ja naljakas. Hea oli see, et olid õiged nimed, mitte nagu LOTR-is. Minu arust oli see väga hästi kirjutatud ja ka täiskasvanud võivad leida sellest meeldiva vahelduse.

Lugedes aina edasi "Kääbikut" tõusis mu entusiasm ja raamat oli nipsu pealt läbi. Tõsiselt kaasakiskuv lugu Bilbo Bagginsist ja tema retkest Üksildasele mäele, koos tema semudega.

Raamatus esines ka äratundmis rõõme, nt kui Bilbo ja Guglunk oma mõistatusi lasid teineteisele, läksid mu mõtted koheselt Stephen Kingi Tumeda Torni "Võlur ja Klaas" peale, sest ka seal pidid Roland ja tema kaader esitama Blainile mõistatusi, et ELUGA välja pääseda.

Nats lihtsaks jäi lõpp, kõik olid siiralt õnnelikud ja nii edasi, ei mingit kadedust, viha...

Hindeks 5, sest sellised on lood, mis viivad inimesed kirjutama ja lugema fantasy´it! Ja kindlasti võtan ette LOTR!

Meeldivaid õhtuid raamatute seltsis!

Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sest ei hooli. Ja nagu eelkirjeldanud mainivad, võib-olla ei saagi seda ulmeks liigitada, ka mina lugesin ja loen seda pigem kui toredat muinasjuttu. Sest ega ta päris "tõsine" ikka pole, eriti "Sõrmuste isanda" triloogiaga võrreldes.

Kuid paratamatult just selle teosega "Kääbikut" võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik paljuski kattuvad. Üks mõte, mis mulle "Kääbikut" lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka "Sõrmuste isand" mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna "Kääbiku" sündmused kunstlikult "Sõrmuste isanda" looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita "Kääbikus" pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.

Ka on "Kääbik" oluliselt lapsikum, kui "Sõrmuste isand": näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised ... jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kui see kõik on toimetaja "süü", kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada, siis tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.

Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on "Kääbik" hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui kirjandusžanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Sisu sisuks. See on ilmselt paljudele unepealt teada ja fännid võimelised pikki tsitaate esitama ja nüüd siis ka raamatut filmiga võrdlema jne. Mis põhiline, mulle kui fantasyga mitte just kõige paremas sinasuhtes olevale lugejale, troonib "Kääbik" koos kolme järgneva jutuga (mis küll 5 ei saa) kindlalt žanri tipus. See selleks.

Alguses suhtusingi sellesse kui muinasjuttu. Ei sidunudki seda ulmekirjandusega laiemalt. Mis aga seda lastejutust eristas oli mingi iseomane süngus. Teadjate meelest olla Tolkien seda sealt kõvasti maha lihvinud, kuid minu meelest jäi alles ka piisavalt. Ei väida, et see on täiuslik raamat. Lihtsalt mulle meeldis. Piisavalt.

Mis puutud "Sõrmuste Isandasse", siis selle saateks ütleb autor isegi, et mõnigi kord tuli tal punnitada. Noh oligi kuiv. Jällegi: öeldagu, mis tahes, see on minu jaoks üks kord, kui raamatu ekraniseering kukkus välja parem. (Sõrmuste loost räägin; kääbiku-film jättis ikka suht-koht külmaks juba.)

Ma olen “Kääbikut” varasemalt lugenud ilmselt ühe korra elus - ja polegi kindel, kas see oli eesti või inglise keeles. Lugesin esmakordselt üsna hilja, ilmselt ca kolmekümne-aastaselt. Lapsepõlves kuidagi libises endast mööda.
 

Vaat’ see on tõesti raamat, kus sisust väga ei tahakski rääkida. Tõepoolest, jutustatakse ju allegooriline muinasjutt (stiililiselt on tegu fantasy’ga lastele) sellest, kuidas üks tavaline tegelinski, kääbik sikutatakse natuke vastu ta tahtmist erinevate seikluste keskele ning kuidas tark võlur Gandalf näeb Bilbos märksa rohkem, kui ta ise seda arvab ja usub. Selles mõttes meenub kohe musketäridest Athos, kes oskas D’Artagnanis näha seda, mida teised ei märganud, kes oskas panna noore mehe alateadvusesse idanema seemne nii, et omanik ise ei saanud millestki aru.
 

Äärmiselt nauditav on lugeda igasuguse muu uuema kirjanduse vahele sellist natuke vanemat (ilmus esmakordselt 1937), leebemat ja kujundlikumat raamatut. Sest tõesti, lugu ise on üsna lihtne aga sinna ümber on punutud märksa rohkem. Jah, on erinevad huvitavad tegelased aga just kogu see maailm, õhustik on äärmiselt nutikalt kivi kivi haaval paika laotud.
 

Antud versioon (Pegasuse 2019 aasta oma) on igatepidi hästi kaunis, oma osa lisavad siin autori illustratsioonid. Muide, edasi annab Keskmaa raamatuid välja Rahva Raamatu kirjastus ning hetkel on lubatud, et stiil jääb samaks. Ootan huviga kuna enda riiulis Tolkieni enne polnud, nüüd üks raamat on.